EESTI NSV VALITSEMINE MAJANDUS JA KULTUUR IVAN JOHANNES KÄBINI AJAL (1950-1978) (0)

Sisukor
1. Valitsemine 3
2. Majandus 4,5
3. Kultuur 5,6
Kokkuvõte 6
Kasutatud allikad 7
VALITSEMINE (1950-1978)
Nikolai Karotamme tagandamise järel Eesti parteiliidriks ja ENSV faktiliseks juhiks saanud Johannes Käbin läks ajalukku vastuolulise poliitikuna . Tulnud võimule võimutruude stalinistide kandidaadina, vastas ta eriti algupoole temale pandud ootustele. Käbini puhul polnud tegemist lihtsa käsutäitjaga, vaid intelligentse laveerijaga, kes oskas Moskvale ligi kolmkümmend aastat meele järele olla. Ta ajas kogu oma valitsemisaja suhteliselt mõõdukat laveerimispoliitikat, püüdes olla parasjagu Moskva -meelne ning samal ajal arvestada ka Eesti oludega. Teda peetakse suhteliselt tasakaalukaks poliitikuks, kes ei sundinud Moskva- poolseid suuniseid. Ka oma kõnekeelena kasutas ta enamasti eesti keelt. Samuti suutis ta edukalt muganduda nii stalinismi, sula- kui ka stagnatsiooniaegsete poliitiliste oludega ning säilitada oma ametikohta.
Käbini ajal said Eesti NSV-s võimule Venemaa eestlased koos valdavalt muukeelse parteikaadriga; ühiskonnas süvenes hirmuõhkkond ja vaimne surutus , jagamatult valitsevaks sai stalinlik ideoloogia; tugevnes rünnak rahvuskultuuri ja rahva ajaloolise mälu vastu.
1970. aastate alguseks ei olnud I. Käbini võimupositsioonid enam nii kindlad kui varem. Süveneva seisakuaja tingimustes ei rahuldanud Käbin enam Moskvat ning 1978. aastal vahetatigi Moskva heakskiidul Eesti NSV juhtkond : I. Käbini asemel sai parteijuhiks Karl Vaino, keda peeti õigeks inimeseks ohjeldamaks liiduvabariigis pead tõstvat natsionalismi.
Käbin paigutati peale seda Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe kohale. Pärast tema pensionileminekut nimetati samale kohale Käbini soosik Arnold Rüütel.
MAJANDUS
Ivan Johannes Käbini hea läbisaamine 1953. aasta septembris NLKP esimeseks sekretäriks saanud Nikita Hruštšoviga kindlustas Eesti NSV-le teatud majanduslikud eelised ja võimaldas vältida mõningaid tolleaegseid äärmuslikke eksperimente . Käbini ajal olid kohaliku põllumajandustoodangu sunderaldised nn liidufondi suhteliselt mõõdukad. Üldjoontes toimis põhimõte, et kõigepealt rahuldati Eesti NSV esmavajadused ning alles ülejääk suunati liidufondi. Seetõttu oli 1960. aastatel ning järgmise kümnendi esimesel poolel toiduainetega varustamine Eesti NSV-s üldiselt rahuldav.
Tänu Stalini surmale vähenes üldine hirmufoon ja see avaldus ka majanduses. Tehase- ja kolhoosijuhid said juurde julgust ise otsuseid langetada. Kummatigi jäi nõukogulik plaanimajandus kogu oma ebaefektiivsuses ja ebamõistlikkuses püsima. Käbini valitsemise aastate algul põllumajandustoodangud ei suurenenud, vaid vähenesid ning tänu sellele suurendati kolhooside ja sovhooside sõnaõigust plaanide koostamisel, kaotati masina-traktorijaamad ja alustati järk-järgulist üleminekut rahapalgale. 1950ndate lõpul hakkasidki tänu sellele Eesti kolhoosid otsesest viletsusest välja rabelema. Põllumajandussaaduste kokkuostuhindu tõsteti, mis tegi aga linnainimeste elu kallimaks. Kolhooside toodangu- ja müüginäitajate paranemisest hoolimata andis põhiosa kolhoosipere sissetulekust endiselt abimajapidamine – 0,6 hektarit maad iga kolhoosipere kohta, millel kasvatati peamiselt kartulit.Eesti hakkas kujunema N Liidu sigalaks ja piimafarmiks, kuhu veeti sisse jõusööt ning kust veeti välja valmistoodang .
Käbini ajal Eesti intensiivne ja hoolimatu industrialiseerimine , eriti rasketööstuse rajamine, jätkus. Rasketööstuse eelisarendamine avaldus eelkõige põlevkivitööstuses ja energeetikas. Terve Kirde-Eesti kujundati ümber troostituks nõukogulikuks tööstusmaastikuks. Rajati lahtiseid karjääre, mis mõjusid keskkonnale väga halvasti. Ehitati ja käivitati kaks suurt jõujaama- Balti ja Eesti Soojuseelektrijaam, Narvas suur mööblivabrik, rekonstrueeriti tsemenditehas „Punane Kunda“, lõpetati Eesti suurima käitise, Kreenholmi Manufaktuuri taastamine, tööd alustas Kohtla-Järve lämmastikväetisetehas.
Kõikides liiduvabariikides loodi rahvamajandusenõukogud, mille eesmärgiks oli tööstuse juhtimine mõistuspäraseks muuta. Selline nõukogu loodi ka 1957. aastal Eestis. Tänu sellele kujunes majandusjuhtidel mingi enam-vähem terviklik ettekujutus Eesti tööstusest, mille tagajärjeks oli tootmisnäitajate ja palkade tõus. 1965. aastal kaotati rahvamajandusnõukogud nn. Kossõgini reformiga. Reformi eesmärk oli suurendada ettevõtete iseseisvust, kuid selle juures läks kaotsi liiduvabariikide sõnaõigus.
KULTUUR
1960ndatel aastatel Eesti vaimu- ja kultuurielu aktiveerus, milles mängis rolli sulaperiood kui ka läänemaailmas valitsenud uuendus- ning mässumeeleolud. Seda ajajärku on hakatud nimetama „kuldseteks kuuekümnendateks“. Samal ajal kujunes välja kommunistliku noorsooühing(ÜLKNÜ), millesse oli Stalini ajal suhtutud kui võitlevate kommunistide taimelavasse, kust sirguvad okupatsioonivõimu ustavad toetajad. Ülikooli tolleaegsed komsomolijuhid aga hakkasid huvi tundma läänemaailmas levivate uuendusmeelsete mõtete vastu, nõudsid suuremat arvamus- ja sõnavabadust ning sattusid mõnevõrra vastuollu kommunistliku partei ametliku joonega .
Teatri poole pealt hakkasid „Vanemuises“ lavale tulema teatriuuenduslikud tükid, millest kõige rohkem kõmu tekitas 1968. aastal siiski lavale jõudnud Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng“. Lavastuse kaitseks toimus „Vanemuise“ ees isegi meeleavaldus. Tolleaegsed silmapaistvad kultuuri- ja loomeinimsed said üksteist lähemalt tundma õppida ning arutelusid maha pidada Käärikul toimuvatel „kultuurilaagrites“. ÜLKNÜ tegevus lõpetati 1969.aastal, kui TRÜ ja EPA komsomolikomitee ja parteikomitee juhtkonnad välja vahetati.
J. Stalini valitsemise ajal oli kogu Nõukogude impeerium muust maailmast eraldatud ning seetõttu oli ka Eesti NSV-s maailmas toimuvast tõepärase informatsiooni saamine äärmiselt raske. Peamiseks infokanaliks olid siis välisraadiojaamad, millest osa hakkas saateid edastama ka eesti keeles ning nende eesmärgiks oli anda informatsiooni ilma tsensuurita maailmasündmustest ja vahendada omapoolseid uudiseid, kommentaare, analüüse ja reportaaže NSV Liidu kohta. Kuuekümnendate oluliseks jooneks oligi see,et tekkis taas side muu maailmaga . Oluliseks muutus eestlaste naaberriik Soome. Soome TV saated olid nähtavad Põhja- Eestis ja 1965. aastal avatud Tallinna-Helsingi laevaliin tõi Eesti NSV-sse tolle aja kohta arvukalt välisturiste ning nende vahenudsel jõudis Eesti NSV-sse ka Lääne tarbimiskultuur ja tarbeesemed.
Kuuekümnendatel kasvas ka noorte aktiivsus ning tänu nende organiseerimisele hakkasid tegutsema Eesti Üliõpilaste Ehitusmalev ja Eesti Õpilasmalev.
„Kuldsete kuuekümnendate“ ideaalide ja püüdluste lõpu alguseks oli tšehhide-slovakkide reformitaotluste mahasurumine 1968.aastal, mis tekitas Eestis sügavat pettumust.
1970ndail aastail olid noored eriti altid lääne mõjudele, nagu ka 1960ndatel. Kõige rohkem avaldus see muusikas, muusikatarbimises ning riietuses. Muusikat sai kuulata raadio kaudu, inimesed vahetasid omavahel heliplaate, mis omakorda lindistati ümber. Vanemate inimeste jaoks olid noored hukas - ükskõiksed, ebaviisakad, pikkade ja pesemate juustega ning kuulavad „karjumist“. Samuti käidi tantsusaalis, diskomunade all tantsimas.
Hukkaläinud noorus ei olnud kõige valusam probleem. Probleemiks oli päevakorras olev Eesti lõplik tasalülitamine, mis tähendas, et tuli hävitada keel ning rahvus.
KOKKUVÕTE
Sel ajaperioodil oli eestlaste olukord suhteliselt hea, kuna neile tõi see elus palju positiivseid muudatusi nagu näiteks majanduse halvenemise tõttu mindi üle rahapalgale, mis tõi nad hädast välja. Samuti said eestlased ühendust muu maailmaga, mis andis neile aimu , mis toimub ka teistes maades. Kõige parem võimalus oli suhelda soomlastega, kuna tekkis laevaliin Tallinna ja Helsingi vahel. Käbin ei surunud venestamist peale ning toetas eestlasi, kasutades ka ise tihedalt eesti keelt. Sel perioodil said ka kultuuri- ja loomeinimesed üksteist lähemalt tundma, vahetada oma mõtteid ja tegemisi „kultuurilaagrites“. Eestlaste jaoks läks olukord raskeks alles peale Käbini valitsusaega, kui võimule tuli Karl Vaino, kes oli Moskvameelne ning oskas eesti keelt ainult vaevaliselt . Tema ajal hakkas jõualine venestamine, mille tulemusena suurendati vene keele kasutamist kultuurielus jne.
KASUTATUD ALLIKAS
Vahtre , L. (2004). Eesti ajalugu. Tallinn: Ilo Kirjastus
Vahtre, L. (2005). Eesti rahva lugu. Tallinn: Ilo Kirjastus
Pajur, A. & T. Tannberg , (2006) Eesti Ajalugu II. Tallinn: Kirjastus Avita
Ivan Johannes Käbin. Kasutamise kuupäev: 22.05 2009. a., kell.20.55, allikas Wikipedia:
http://et.wikipedia.org/wiki/Johannes_K%C3%A4bin