Alates 1998. aastast on Põldroos vabakutseline kunstnik. Põldroos on ise öelnud, et ta on palju õppinud klassikalisest kunstist, eriti renessansist. Kuid kõige rohkem on Põldroos oma kaaslastelt Roodelt, Ohakalt, Subbilt, Ulaselt õppinud nii kunsti kui ka hoiakut, mis on aluseks sellele, et teha kunsti. Enn Põldroos kuulub n-ö Picasso tüüpi kunstnike sekka, kellel on tohutu produktsioon ja kes on pidevas muutumises. Praeguste näituste taustaks räägib ta kunsti sotsiaalsusest, kuid seda oma moodi. Põldroos on öelnud: ,,Tänane sotsiaalselt orienteeritud kunst on taandunud kunstnike ja kuraatorite siseringi mänguks, mille mõju väljaspool olevale on tühine. Kui kunagised Repini "Burlakid" võisid omaaja õrnukesi intelligente vapustada, siis Kuliku koerahammustused võivad katarsist pakkuda vaid kitsale mõttekaaslaste ringile". Põldroosi enda sotsiaalne kunst on ka kuidagi hillitsetud. Muidugi, kui maalida inimesi ja veel grupina
Valgustus (18. sajand) John Locke Liberaalsest vabadusekäsitusest ja rakendusest poliitikas Inimesed on loomupäraselt võrdsed ja vabad. Vabadused on inimese loomupärased õigused, mida valitsus peab tagama ega tohi piirata ilma inimese enda nõusolekuta. Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz sõprusest Sõprus näitab inimese loomupärast sotsiaalsust, hea ühiskond ja riik toetuvad hästimõistetud omakasule ja loomulikule sotsiaalsusele. Loomupärasest sotsiaalsusest Looduses on harmoonia inimene peab hoolitsema nii enda kui ka teiste eest. Inimene on loomupäraselt sotsiaalne omakasupüüdmatu sõprus ja armastus on olemas. Inimene suudab sellist armastust laiendada ka riigile, kui see riik on `hea' seepärast ei pea riik põhinema mitte hirmul vaid kodanike armastusel selle riigi vastu (patriotism). Shaftesbury subjektiivsest õnnest Hinge harmoonia, mis peegeldub naudingus. Õnnelik elu on elu ühiskonna teenistuses. Montesquieu
Sotsiaalsete oskuste all mõeldakse toimetulekut seltskonnas, hoolimata sellest kui seltskondlik keegi on. Sotsiaalsed oskused kujunevad kogemuste ja kasvatuse kaudu. Räägitakse sotsiokultuurilisest õppimisest- näiteks kui kasvataja räägib lapsele, kuidas antud kultuuris käituma peab. Rääkides lapse sotsiaalsest arengust, võib märkida, et osaliselt sõltub see lapse sünnipärasest temperamendist, s.t sellest, kas ta on rahulik või elav, seejuures ka eelmainitud kaasasündinud sotsiaalsusest. Kuid veel rohkem oleneb lapse sotsiaalne areng tema elutingimustest (misjuures tuleb välja arengupsühholoogia üks põhiküsimustest: keskkond vs pärilikkus). SOTSIAALSED OSKUSED JA EETILISED VÄÄRTUSED Tavaliselt peetakse sotsiaalseid oskusi kognitiivseteks pädevusteks. Seetõttu võib hõlpsasti ununeda asjaolu, et sotsiaalsete oskustega seondub alati tihedalt ka eetiline ning moraalne aspekt
4. Pierre Nicole "valgustatud enesearmastusest" kui ühiskonna ja majanduse alusest Valgustatud enesearmastus, ehk omahuvi: selleks et oma lihalikke eesmärke saavutada, peab aitama teistel saavutada nende omi, vahetades asju ja teeneid kui mind ümbritsevad inimesed on õnnelikud, siis olen ka mina õnnelik. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Looduses harmoonia hoolitsetakse enda ja teiste eest. Inimene naudib teiste seltskonda. Armastust tuleks laiendada üksikisikult riigile. Riigi aluseks ei tohi olla hirm vaid kodanike armastus riigi vastu (patriotism). Riigid ei sõdi, vaid austavad teiste õigusi. Ideaaliks üleüldinie inemesearmastus/inimkonna sõprus. Aristotellikud, stoitsistlikud, platonlikud, pauliinlikud elemendid põimuvad augustiinlike vastu. 6
armastus kõigi vastu, ei kellegi vastu üksikult. Taevane riik on täiuslikult harmooniline kogukond. 4. Pierre Nicole (jansenistlik mõtleja) 'valgustatud enesearmastusest' kui ühiskonna ja majanduse alusest. Valgustatud enesearmastus ehk omahuvi: parim viis saavutada oma lihalikke eesmärke on aidata teistel (sh võõrastel inimestel) saavutada nende omi vahetada asju ja teeneid. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest. * Looduses valitseb harmoonia inimene peab hoolitsema nii enda kui ka teiste eest, tal on selleks eeldused, ta armastab nii iseend kui teisi. * Inimene on loomupäraselt sotsiaalne tal on puhas ja püsiv nauding seltskonnast ning teisest inimesest. Omakasupüüdmatu sõprus ja armastus on olemas. * Inimene suudab omakasupüüdmatut armastust laiendada kaasinimestelt riigile, kui see riik on 'hea' järelikult ei pea riik põhinema
olemist, käitub nartsissistliku iseloomuhälbega inimene enamasti väliselt laitmatult. Ta ei mõju neurootilise inimesena nagu paljud niisama raske psüühilise hälbe all kannatajad. Lääne elustiil soodustab nartsissistliku iseloomuhälbe teket. Väikese lapse sõltumatust lähedastest inimestest peetakse iseseisvuse väljenduseks, kuigi selles eas peaks kiindumus avalduma veel sõltuvusena ja üksijäämise hirmuna. Ka sotsiaalsusest saadakse pahatihti valesti aru, arvatakse, et kambas tuntakse end hästi. Ometi on sotsiaalsus võime arvestada teiste inimestega ja kohaneda kokkuleppeliste reeglitega. Üksindust nautiv laps võib olla väga sotsiaalne, iseseisev ja välistest arutajatest sõltumatu. Täiskasvanud inimene võib oma nõrga eneseväärikustunde ja halvad inimsuhted suurel määral peita alatise kiiruse, jooksmise, edasipüüdlemise, edu saavutamise soovi ning paljude
Pierre Nicole "valgustatud enesearmastusest" kui ühiskonna ja majanduse alusest valgustatud enesearmastus ehk omahuvi seisneb selles, et parim viis saavutada oma lihalikke eesmärke on aidata teistel saavutada nende omi vahetada asju ja teeneid ühiskondlik tööjaotus tuleneb omakasupüüdlikust valgustatud enesearmastusest tulemuseks kasu kõigile 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest looduses valitseb harmoonia enda ja teiste eest hoolitsemine mille aluseks on armastus inimene kui loomupäraselt sotsiaalne naudib seltskonda armastuse laiendamine kaasinimestelt riigile riik peab olema hea ning tema aluseks peab olema kodanike armastus riigi vastu sellised riigid ei sõdi, vaid austavad üksteise õigusi ideaalideks üleüldine inimarmastus, inimkonna sõprus üksikisikute vahelise armastuse lätteks teise voorus
4.Pierre Nicole (Jansenistlik mõtleja) 'valgustatud enesearmastusest' kui ühiskonna ja majanduse alusest. Kogu ühiskondlik koostegevus ei taandu riigile nagu kombed ja viisakus, valgustatud enesearmastus tähendab omahuvi, mis saavutatakse kõige paremini siis kui teisi aidatakse. Inimene, tehes end alandlikuks, saavutab teiste silmis tuntuse ja au. 5.18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest. Kuna inimesed on sotsiaalsed loomad, kes naudivad üksteist, siis suudab inimene ka armastada omakasupüüdmatult, mida saab laiendada inimeselt riigile, järelikult ei pea riik püsima hirmul ja inimesed saavad iseenda valitsemisega ise hakkama pole vaja ainuvalitsejat. Sellised riigid on samuti omavahel sõpruses, seega tee inimkonna sõpruseni (Demokraatlik rahu teooria?) 6.Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest
Shaftesbury väidab, et õnn on vaid teatavas mõttes subjektiivne. Tema jaoks on tähtis tunnete harmoonia hinges, mis viib vooruslikule tegutsemisele ja tagab ühiskondliku harmoonia, see tingibki õnneliku elu. Lahtiseks jääb, millist rolli mängivad välised asjad õnnes, ent on kindel, et õnnelik elu on ühiskonna teenistuses. Voorus on õnne paratamatu tingimus. 1. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Looduses valitseb harmoonia: enda ja teiste eest hoolitsemine , mille aluseks on armastus. Inimene on loomupäraselt sotsiaalne, sest ta naudib seltskonda . Armastus saab laieneda ka kaasinimestelt riigile. Selle tingimuseks peab olema ,,hea" riik: aluseks ei tohi olla mitte hirm, vaid kodanike armastus riigi vastu (patriotism). Sellised riigid ei sõdi, vaid austavad teiste õigusi ning arvestavad kodanikega. Ideaalideks on ,,üleüldine inimarmastus" või
"Valgustatud enesearmastus" ehk omahuvi: parim viis saavutada oma lihalikke eesmärke on aidata teistel (sh võõrastel inimestel) saavutada nende omi vahetada asju ja teeneid. Ühiskondlik tööjaotus tuleneb omakasupüüdlikust "valgustatud enesearmastusest" ja annab tulemuseks kasu kõigile. 13 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Looduses valitseb harmoonia inimene peab hoolitsema nii enda kui ka teiste eest. Inimene on loomupäraselt sotsiaalne tal on puhas ja püsiv nauding seltskonnast ning teisest inimesest. Omakasupüüdmatu sõprus ja armastus on olemas. Inimene suudab omakasupüüdmatut armastust laiendada kaasinimestelt riigile, kui see riik on "hea" järelikult ei pea riik põhinema mitte hirmul, vaid saab põhineda ka kodanike
Näitlejatööd iseloomustas lihtsus ja loomulikkus, läbielamise eelistamine ekspressioonile. Ruum ei iseloomustanud inimesi, ruum pandi psühholoogilisse tähendusse seda ei kasutatud. Lavakujundid olid ruumilises mõttes passiivsed. Nii näitlejad kui ka kriitikud jälgisid seda, kas näitleja siseelu on õige. Suur diskussioon Stanislavski üle. Märksõnaks saab ,,elav Stanislavski" - teda peab mõistma ja kaasa elama. Olmerealism koosnes lüürilisusest, atmosfäärist ja sotsiaalsusest. 3. Võrrelge Ilmar Tammuri ja Kaarel Irdi lavastajakäekirja. Ird hindas harmoonilist ansamblimängu ja realistlikku teatriesteetikat. Nagu Menningki pidas ta oluliseks teatri õpetavat rolli ja tööd publikuga. Just Vanemuises viidi läbi esimesed publiku- uurimused,selgitamaks teatrikülastajate repertuaarieelistusi. Ird pidas väga oluliseks ka kaasaegsete eesti autorite ergutamist uute näidendite kirjutamisele. Tema lavastajaloomingu omapäraks on , et ta
juurde, mis aitavad meil probleeme sõnastada või lahendada, otsuseid langetada, milleski selgusele või arusaamisele jõuda. Üldiselt on mõtlemine teadlik, kuid ei ole välistatud ka alatedlikud protsessid. Mõtlemine leiab aset sotsiaalses kontekstis. Seda mõjutavad ning vormivad nii kultuur kui ka keskkond. Kuigi mõtlemine on individuaalne ja isiklik, ei saa see toimuda isolatsioonis, sest mõtlemisprotsessi vahendavad ka teised inimesed. Sotsiaalsusest olulisem ja otsustavam osa mõtlemisel on siiski meie füüsilisel poolel. Mõtlemist võimaldab aju füsioloogia. Neurokirurgilised uuringud on andnud viimasel ajal suure panuse ajutegevuse mõistmisse. Mida enam ajuehitusest teatakse, seda paremini suudetakse selle võimeid ja potentsiaali. Mõtlemine on kõige keerulisem tunnetusprotsess, mis annab meile uut ja vajalikku teavet. Teadlaste väitel tekitab mõni minut intensiivset mõtlemist aju
Maine ja taevariik. Maine riik on vajalik inimeste ohjeldamiseks. Taevariik on täiuslikult harmooniline kogukond. 4. Pierre Nicole (katoliiklane)“valgustatud enesearmastusest” kui ühiskonna ja majanduse alusest Parim viis saavutada oma eesmärke on aidata teistel saavutada nende omi, teenete vahetamine, omakaspüüdlik "valgustatud enesearmastus". Riik võimaldab püüelda maiste hüvede poole. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Inimene naudib seltskonda. Inimene võib armastada head riiki (omakasupüüdmatu armastus). 6. Herder ja romantikud (Novalis ja Schlegel) armastusest Ainult läbi armastuse saab inimesest inimene, armastus on oma eelduste väljaarendamise tulemus ja ka tingimus!! Sõprus 1. Aristoteles sõpruse olemusest ning tüüpidest Tüübid: 1) vastavalt põhjusele miks head soovitakse; -kasu -nauding
4) Pierre Nicole ,,valgustatud enesearmastusest" kui ühiskonna ja majanduse alusest Jansenist. Valgustatud enesearmastus ehk omahuvi: parim viis saavutada oma lihalikke eesmärke on aidata teistel (sh võõrastel inimestel) saavutada nende omi vahetada asju ja teeneid. Ühiskondlik tööjaotus tuleneb omakasupüüdlikust ,,valgustatud enesearmastusest" (omahuvist) ja annab tulemuseks kasu kõigile. 5) 18. sajandi alguse valgustajad (Shftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest - Looduses valitseb harmoonia inimene peab hoolitsema nii enda kui ka teiste eest, tal on selleks eeldused, ta armastab nii iseend kui teisi. - Inimene on loomupäraselt sotsiaalne tal on puhas ja püsiv nauding seltskonnast ning teisest inimesest. Omakasupüüdmatu sõprus ja armastus on olemas. - Inimene suudab omakasupüüdmatut armastust laiendada kaasinimestelt riigile, kui see riik on ,,hea"
4. Pierre Nicole "valgustatud enesearmastusest" kui ühiskonna ja majanduse alusest Valgustatud enesearmastus ehk omahuvi: parim viis saavutada oma lihalikke eesmärke on aidata teistel (sh võõrastel inimestel) saavutada nende omi vahetada asju ja teeneid. Ühiskondlik tööjaotus tuleneb omakasupüüdlikust valgustatud enesearmastusest. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Inimene on loomupäraselt sotsiaalne, naudib seltskonda. Armastus laieneb ka riigile aluseks mitte hirm, vaid kodanike armastus riigi vastu ehk patriotism. Ideaalideks "inimkonna sõprus" või "üleüldine inimarmastus". Üksikinimestevahelise armastuse läte on teise inimese voorus. Harmooniline isiksus: ühendab enesekeskse seksuaaltungi ja teisele suunatud hingelise armastuse ühes objektis. 6
Kui inimesed on omakasupüüdlikud, kuid siiski valgustatud, siis suudab ühiskond toimida. Tulemuseks on kasu kõigile. Inimene vajab tunnustust, selle kindlustamiseks peab ta seda pakkuma ka teistele(moraal ja kombed). Inimene küll matkib ligimese armastust, kuid tegelikuks ühiskonda liikumapanevaks jõuks on enesearmastus ja uhkus. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Loodus on loodud harmooniliselt. Inimesed ei hoolitse ainult iseenda, vaid ka kõigi teiste eest. Inimene on seltskondlik, ta ihaldab teiste seltskonda, naudib seda omakasupüüdmatult. Selline armastus võib laieneda kaasinimestelt ühiskonnale, see saab juhtuda, kui riik on ,,hea". Riigi teeb heaks kodanike armastus riigi vastu patriotism. Ideaalis peaks selline riik olema
üldine armastus kõigi vastu, ei kellegi vastu üksikult Taevane riik on täiuslikult harmooniline kogukond. 4. Pierre Nicole (jansenistlik mõtleja) 'valgustatud enesearmastusest' kui ühiskonna ja majanduse alusest. Valgustatud enesearmastus ehk omahuvi: parim viis saavutada oma lihalikke eesmärke on aidata teistel (sh võõrastel inimestel) saavutada nende omi vahetada asju ja teeneid. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest. * Looduses valitseb harmoonia inimene peab hoolitsema nii enda kui ka teiste eest, tal on selleks eeldused, ta armastab nii iseend kui teisi. * Inimene on loomupäraselt sotsiaalne tal on puhas ja püsiv nauding seltskonnast ning teisest inimesest. Omakasupüüdmatu sõprus ja armastus on olemas. * Inimene suudab omakasupüüdmatut armastust laiendada kaasinimestelt riigile, kui see
Hiljem kohandab darvinimsi ideid, et sobituksid ühiskonda. Oluline koostöö ja ühisuse tunne- olulisemad inimarengus kui konkurents. Teiseks on psühhoanalüüs. Ei võta omaks seksuaalteooriat. Ema-lapse suhteid rõhutab. Võtab enda teooriasse. Mõjutatud Nietzsche poolt. Võimutahe. Adler kasutab sellist väljedit nagu püüdlus üleolekule. Ei lähe kokku N-ga aga üksikisiku rõhutamine ja võimutahe- Adler räägib alati ühiskondlikust tundest, sotsiaalsusest. Võib pidada keskkonna psühholoogiks; keskkonnaga kohanemine elu eesmärk. Ent samas liialt üldine. Inimene vajab selgemaid ja täpsemaid eesmärke. Elu eesmärk. (mõiste, mida kasutab isiksuse kujunemise puhul). Luuakse väiksemad eesmärgid, millele püüdlustes keskenduvad. Alateadlikut nt, varases lapsepõlves tekkinud. Tihti ka alaväärsustunde kompensatsioon abituse ja ebakindluse vastu. Sageli ebareaalsed või liialdatud, eriti kui alaväärsustunne on tugev.
Laste arengu toetamine on meeskonnatöö ja sinna kuulub ka õpetajaabi. Viimane aeg oleks neid koolitada ja kehtestada ka kvalifikatsiooninõue. Riik on praktiliselt pühkinud oma käed lasteaedadest puhtaks, kuid esitab agaralt nõudmisi. Kahjuks meenuvad väikesed lapsed ja õpetajad iga kord enne valimisi, et siis jälle unustusehõlma vajuda. Millal on õige aeg panna laps lasteaeda? Nagu kirjutab Helsingi ülikooli professor ja psühholoog Liisa Keltikangas-Järvinen väikelaste sotsiaalsusest rääkivas raamatus, ei ole väga väikestele lastele lastesõim hea. Pikad päevad sõimes tekitavad stressi, millest laps ei tule ka nädalavahetusel välja. Aiaeas on lapsed juba kohanenud. Meil võivad lapsed olla lasteaias isegi kella seitsmest seitsmeni. Keltikangas- Järvinen soovitab mitte üle 30 tunni nädalas. Tähendab, mitte üle kuue tunni korraga. Keltikangas-Järvinen leiab, et paras on minna aeda, mitte sõime. Aga elu on teistsugune. Meie
enesearmastusest", tulemuseks kasu kõigile, sest üksikisik ei suuda end varustada iseseisvalt kõikide talle vajaminevate asjadega. Erinevate elualade inimesed toodavad ja loovad neid võimalusi, eeldusel, et saavad vastu midagi sellist, mida ise ei tooda. Sealjuures on kasulik toimida üksi, sest muidu peaks üksikisik varustama vajalike asjadega ka kõiki neid, kes tema heaks töötavad. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Looduses valitseb harmoonia: enda ja teiste eest hoolitsemine , mille aluseks on armastus. Inimene on loomupäraselt sotsiaalne, sest ta naudib seltskonda . Armastus saab laieneda ka kaasinimestelt riigile. Selle tingimuseks peab olema ,,hea" riik: aluseks ei tohi olla mitte hirm, vaid kodanike armastus riigi vastu (patriotism). Sellised riigid ei sõdi, vaid austavad teiste õigusi ning arvestavad kodanikega.
· Religioosne seletus: üleloomulik maailm ilmutab · Teiste inimeste keskel muutub inimese end inimestele käitumine tundmatuseni. · Psühholoogiline seletus: religioon tuleneb · Anonüümsus inimese personaalne inimloomusest vastutus väheneb · Sotsiaalne seletus: religioon tuleneb sotsiaalsusest · Deindividuatsioon võib kaasa kuua · Edward B. Tylor: Inimesed tahavad seletada normidevastast käitumist loodusnähtusi ja enda hinhgeelu (unenäos) Sotsiaalne looderdamine · Sigmund Freud: üleloomulikud olendid on isa Inimene töötab grupis väiksema intensiivsusega kui üksi sümbolid olles.
Probleemsituatsioon Roomas 1. saj eKr Cicero lahendus : vanade väärtuste taastamine . Virtus mehelikkus, mis avaldub sõjas, ent Cicero Kohustustest : Juhtmõtted : Marcus Antonius isik, kes on terve riigi ohtu seadnud (isikliku ambitsioon ohtlikkus) avaliku teenistuse kohustus (vs tagasitõmbumine) res publica õitseng sõltub selle juhtivate kodanike (poliitilistest) voorustest. Cicero ,,loomupärasest sotsiaalsusest" - loodus on määranud, et inimesed oleksid omavahel seotud. Veresugulus, sõprus, isamaa-armastus (poliitiline sõprus) inimühiskond ,,On suur asi, kui omatakse samu mälestusi vaaridest..." Vooruslik inimene peaks mõistma, et kõige tähtsam suhe on neil riigiga. isiklik ja poliitiline sõprus mis saab kui need kaks suhet satuvad konflikti? Cicero Tõelise sõbraga ei saa sellist konflikti tekkida, sest tõeline sõber armastab oma sõbras isamaad
suudaks aga üksikult endale kõiki neid asju muretseda, sest neid peaks muretsema ka kõigile neile, kes töötavad tema heaks. Ühel üksikul töötajal, on aga kõik see, ilma suurema vaevata. Mida iganes ta vajab, või lihtsalt soovib, tuuakse talle kohale Hiinast, Peruust, Egiptusest või mõnest muust maailmajaost." 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest · Looduses valitseb harmoonia: enda ja teiste eest hoolitsemine, aluseks armastus · Inimene on loomupäraselt sotsiaalne: nauding seltskonnast · Armastuse laiendamine kaasinimestelt riigile · Tingimus: riik peab olema "hea": aluseks mitte hirm, vaid kodanike armastus riigi vastu (patriotism). Vabariik: kodanikud valitsevad end ise
vastu. Maine riik, mis on vajalik enesekesksete inimeste ohjeldamiseks ja taevane riik, mis on täiuslik harmooniline kogukond. 4. Pierre Nicole "valgustatud enesearmastusest" kui ühiskonna ja majanduse alusest ,,Valgustatud" enesearmastus ehk omahuvi: parim viis saavutada oma (maiseid) eesmärke on aidata teistel saavutada nende omi. 5. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Looduses valitseb harmoonia, mille aluseks on armastus. Inimene on loomu poolest sotsiaalne ja naudib seltskonda. Seega suudab ta laiendada oma armastust (ka riigile). Riik on hea mitte siis, kui kodanikud on hirmu all, vaid kui kodankud on patriootilised riigi vastu. Sel juhul on vabariik võmalik. Sellised riigid aga ei sõdi, vaid austavad teiste õigusi. Ideaaliks üleüldine inimarmastus või inimkonna
hiiglaslik tähenduse simulatsiooni mudel. Seda protsessi on võimeline lõhkuma üksnes sümboolne vahetus. Baudrillardil erineb sümbol rangelt märgist, olles märgis peidus ja ähvardades lahkuda märgi struktuurist, mis baseerub eristusel tähistaja ja tähistatava vahel. Märgid meenutav üha rohkem signaale, mis annavad edasi tähendusi, milledel pole ja ei saagi olla mingit keelelist vastet. Tegelikult on ainult signaalide kogum, mille funktsiooniks on sotsiaalsusest ärgitada välja tähistatavad ja lülitada need massikommunikatsiooni vahenditesse kui "ujuvad" tähistatavad. Tegemist on tüüpilise massimeediaga, mis annab teatud märgid, nt. panka röövitakse vastavalt massimeedias nähtule. Uus keel, kood on kõige kindlam sotsiaalse kontrolli vundament. Terroristlik tähistamise viis -- telereklaam. Kogu võim kuulub sellele kes selle koodi annab. Niisugusele koodi terrorile saab vastandada ainult surma, mis koodi järsult lõhub.
Mõtlemine kuulub kõikide vaimsete tegevuste juurde, mis aitavad meil probleeme sõnastada või lahendada, otsuseid langetada, milleski selgusele või arusaamisele jõuda. Üldiselt on mõtlemine teadlik, kuid ei ole välistatud ka alatedlikud protsessid. Mõtlemine leiab aset sotsiaalses kontekstis. Seda mõjutavad ning vormivad nii kultuur kui ka keskkond. Kuigi mõtlemine on individuaalne ja isiklik, ei saa see toimuda isolatsioonis, sest mõtlemisprotsessi vahendavad ka teised inimesed. Sotsiaalsusest olulisem ja otsustavam osa mõtlemisel on siiski meie füüsilisel poolel. Mõtlemist võimaldab aju füsioloogia. Neurokirurgilised uuringud on andnud viimasel ajal suure panuse ajutegevuse mõistmisse. Mida enam ajuehitusest teatakse, seda paremini suudetakse selle võimeid ja potentsiaali arendada ( Fisher 2005: 4). Mõtlemine on kõige keerulisem tunnetusprotsess, mis annab meile uut ja vajalikku teavet
Machiavelli) isikliku ambitsioonikuse ohtlikkus (Marcus Antoniuse näide) Ka monarhiad (Saksamaa, Prantsusmaa) officium vs otium - avaliku teenistuse kohustus? Probleemsituatsioon Euroopas 16. saj. res publica õitseng sõltub selle juhtivate kodanike (poliitilistest) voorustest 16. sajandi keskpaigast religioossed, majanduslikud, regionaalsed, dünastilised Cicero “loomupärasest sotsiaalsusest” võitlused Kohustustest räägib sellest, mida on õige teha – mida loodus on määranud Reaktsioon: individualism Loodus on määranud, et inimesed tegutseks üheskoos Inspiratsioon antiikaja skeptikute ja epikuurlaste filosoofiast
lisamine võib selle ülesande hinnagut mõjutada kuni 10%. III. GRUPID, MEESKONNATÖÖ JA SUHTLEMINE 3.1. Gupp ja selle käsitlemise alused Grupp on kooslus, mis mõjutab inimese käitumist ja enesetunnet ning võimaldab hakkama saada väga mitmesuguste ülesannetega. Grupis toimuvate nähtuste analüüsimisega tegeleb sotsiaalpsühholoogia, mille üheks põhimõisteks on ,,grupp". Sotsiaalpsühholoogia käsitleb neid käitumise seaduspärasusi, mis tulenevad inimese sotsiaalsusest ehk teisisõnu, kuidas teiste inimeste tegelik või kujuteldav kohalolek mõjutab inimese käitumiskavatsusi või käitumist. Töise tegevuse analüüsimisel on sotsiaalpsühholoogiliste selgituste osakaal kasvanud. Üks põhjustest peitub selles, et grupid aitavad paindlikult ühendada organisatsiooni ametlikke ja mitteametlikke suhteid ning mitmekesistada igapäevatööd. Erinevad grupid ja nende liikmete omavahelised kontaktid seovad organisatsiooni tervikuks.
kasu kõigile. Nicole usub, et maine moraal ja kombed tulenevad sellest, et inimene vajab tunnustust ja selle tunnustuse kindlustamiseks osutab seda teistele. Matkitakse kristlikku ligimesearmastust ning tegelikuks liikumapanevaks jõuks on enesearmastus ja uhkus. See on teesklus, aga see töötab. 8 24. 18. sajandi alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Nad uskusid vastupidiselt, et tegelikult on inimesele loomuomane omakasupüüdmatu armastus. Inimene on loodud sotsiaalse olendina, kes ei hoolitse ainult iseenda, vaid ka teiste eest. Selle hoolitsemise aluseks on armastus nii iseenda kui ka teiste suhtes. Teiste suhtes suunatud armastus on omakasupüüdmatu. Selline armastus võib laieneda kaasinimestelt kogu ühiskonnale ja riigile. See saab juhtuda, kui riik on ,,hea"
kujutis on kaotanud igasuguse seose reaalsusega. On iseenda puhtakujuline simulaakrum. Kujutis ei kuulu enam näivuse, vaid hoopis simulatsiooni valda. Märkide ajastu saab alguse renessanssist ja sealt koodid hakkavad vabanema referendist ja saavad lõplikult iseseisvaks 20. sajandil. Märgid meenutav üha rohkem signaale, mis annavad edasi tähendusi, milledel pole ja ei saagi olla mingit keelelist vastet. Tegelikult on ainult signaalide kogum, mille funktsiooniks on sotsiaalsusest ärgitada välja tähistatavad ja lülitada need massikommunikatsiooni vahenditesse kui "ujuvad" tähistatavad. Uus keel, kood on kõige kindlam sotsiaalse kontrolli vundament. Terroristlik tähistamise viis -- telereklaam. Kogu võim kuulub sellele, kes selle koodi annab. 3 erinevat simulatsiooni korda: seotud renessanssiga, enne tööstusrevolutsiooni -- iseloomustab sotsiaalne järeletegemine, jäljendamine.
inimestel) saavutada nende omi vahetada asju ja teeneid. Ühiskondlik tööjaotus tuleneb omakasupüüdlikust "valgustatud enesearmastusest", mille tulemus on kasu kõigile. Kogu ühiskondlik koostegevus ei taandu riigile nagu kombed ja viisakus. Valgustatud enesearmastus tähendab omahuvi, mis saavutatakse kõige paremini, kui teisi aidatakse. Inimene, tehes end alandlikuks, saavutab teiste silmis tuntuse ja au. 5. 18.saj alguse valgustajad (Shaftesbury, Hutcheson, Leibniz) loomupärasest sotsiaalsusest ja omakasupüüdmatust armastusest Inimene kui sotsiaalne olend naudib seltskonda, oskab omakasupüüdmatult armastada ning enda ja teiste eest hoolitseda. Omakasupüüdmatu armastus saab laieneda inimeselt riigile. ,,Heas" riigis ei ole hirmu, vaid patriotism ehk kodanikud armastavad riiki (sellisena on võimalik vabariik). Kuna pole hirmu, pole vaja ainuvalitsejat, sest inimesed saavad ise enda üle valitsemisega hakkama. ,,Head" riigid ei sõdi, vaid austavad teiste õigusi. 6
teenimisele Cicero Kohustustest (De officiis) 44 eKr Juhtmõtted: · isikliku ambitsioonikuse ohtlikkus (Marcus Antoniuse näide) · officium vs otium avaliku teenistuse kohustus? Kas tegutseda või puhata? Peab tegutsema avalikes huvides. · res publica õitseng sõltub selle juhtivate kodanike (poliitilistest) voorustest. Peab rakendama poliitilisi voousi. Cicero "loomupärasest sotsiaalsusest" · Kohustustest räägib sellest, mida on õige teha mida loodus on määranud. Inimene on loomupäraselt sotsiaalne. · Loodus on määranud, et inimesed oleks omavahel seotud, tegutseksid üheskoos · inimkonna kui terviku "sidemeks on seejuures mõistus või kõne" · lähemad suhted siiski perekonnas, ühise keele alusel, ühises riigis Veresugulus, sõprus, isamaa-armastus · Veresugulus: seob inimesi vastastikuse heatahtlusega
annaabi.ee 
