Sotsiaalpoliitika (3)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
SOTSIAALTÖÖ ÕPPETOOL
KÕI ST1
Marina Sepp

SOTSIAALPOLIITIKA

Referaat

Õppejõud: Elmo Medar

Mõdriku 2008
Sisukord
Sissejuhatus…………………………………………………………………………....3
1. Sotsiaaltöö lätted………………………………………………………………........4
2. Sotsiaaltöö poliitika…………………………………………………………………6
3. Sotsiaalpoliitika mõiste ja eesmärk………………………………………………....8
3.1. Sotsiaalpoliitika mõiste ja eesmärk……………………………………….8
 3.2. Sotsiaalpoliitika kaks tahku ………………………………………………9
3.3. Sotsiaalpoliitika: kellele ja miks………………………………………....11
3.4. Sotsiaalpoliitika arengusuunad ……………………………………….….13
Kokkuvõtte…………………………………………………………………………...16
Kasutatud kirjandus………………………………………………………………..…17
Sissejuhatus
Käesoleva töö autor on kirjutanud referaadi teemal „Sotsiaalpoliitika: miks, kellele ja kuidas“. Kuigi antud küsimus tundub esmapilgul väga lihtne, siis lähemal uurimisel ei olegi sellele nii kerge vastata. Kellele ja miks me üldse vajame sotsiaalpoliitikat? Kui sellele saaks isegi pealiskaudselt vastata, et ühiskonna nõrgematele liikmetele , siis küsimusele kuidas, on juba raskem vastata. Kes peaks üleval hoidma ühiskonna nõrgemaid ja kuidas ressursse jagada? Üldisemalt tegeleb antud probleemiga sotsiaalministeerium .
Üldiselt võiks ju öelda, et sotsiaalset riigi tuge vajavad lastega pered, töötud, kodutud , vanurid . Kuid ka kõigil nendel on oma erinevad tahud ja probleemid.
Et kõike seda paremini selgitada on töö autor referaadi ülesse ehitanud järgnevalt. Enne, kui kirjutada teema pealkirjast, peab töö autor otstarbekaks ka selgitada, mis asi sotsiaalpoliitika üldse on. Mis on tema olemus ja eesmärgid. Alles seejärel on võimalik rääkida sotsiaalpoliitika suunitlusest ja vajalikkusest .
1. Sotsiaaltöö lätted
Nii nagu paljud asjad osutuvad lõppeks sageli lihtsamateks, kui nad esialgselt tunduvad, on iseenesest lihtne ka sotsiaaltöö lähtealus, mis algab tõdemusest, et inimesed on erinevad ja ajas muutuvad ning ka sotsiaalsed keskkonnad on erinevad ja ajas muutuvad. Siiski, ainult neist kahest sotsiaaltöö tekkeks ei piisa, vajalik on ka teatud väärtuspõhine tõuge, mis väljendub üldises tõdemuses või ühiskonnasiseses kokkuleppes, missugust elu inimesed üldse väärivad ( Paavel 2004: 7).
Sotsiaaltöö võtmeelemendid Seega on sotsiaaltöö:

• olemuslikuks põhjuseks asjaolu, et kõik inimesed ei ole suutelised ise (ilma kõrvalabita) saavutama ja/või enesele tagama ühiskonnas aktsepteeritavaks peetavat elukvaliteeti;
  
• sisuks ning eesmärgiks väiksema või vähenenud suutlikkusega inimeste viimine ( aitamine ) ühiskonnas aktsepteeritavaks peetava elukvaliteedini või selle säilitamise toetamine (Paavel 2004: 7).
  

Sotsiaaltööl kui erialal ja kui tegevusvaldkonnal võib välja tuua kolm võtmeelementi:

Inimese aktsepteeritav (ühiskonna süümetunnet mitteriivav, normaalseks peetav) elukvaliteet (st, tegevused, tingimused jms, mille sooritamine või olemasolu on vajalik selleks, et inimene saaks elada normaalseks peetavat elu).

Inimese isiklik suutlikkus (individuaalne aspekt) ja objektiivsed võimalused (sotsiaalne või keskkondlik aspekt) nende tegevuste sooritamiseks ja/või enesele nende vajalike tingimuste tagamiseks.

Sekkumise (toetamise, abistamise) meetod (üldistatult: tasuta teenus või erinevas vormis rahaline toetus), millega inimese aktsepteeritav elukvaliteet tagada (Paavel 2004: 7).
Neist esimene on oma olemuselt samaaegselt nii väärtuspõhise kui poliitilise iseloomuga ja konkreetsemalt peaks see väljenduma teatud poliitilistes (või ühiskondlikes) otsustustes (kokkulepetes). Kaks ülejäänut on seevastu sisult erialased (sotsiaaltöö või selle siduserialade alast kompetentsi nõudvad) ja apoliitilised. Seega on esimese võtmeelemendi osas teatud mõttes monopoolses seisundis poliitika ja poliitikud , sest nende eest ei saa ega ka tohiks keegi teine vastavasisulisi otsustusi ära teha, teine ja kolmas võtmeelement on aga niisugused, millest poliitika ja poliitikud võiksid soovitavalt hoiduda (peaksid hoiduma) võimalikult kaugele (Paavel 2004: 7-8).
Taasiseseisvunud Eesti sotsiaaltöö arengus ei saa niisugust tööjaotust väljakujunenuks pidada. Kui üksikute poliitikute iseseisvad väljaastumised kõrvale jätta, siis eriti on püütud vältida diskussioone esimese võtmeelemendi teemal. Asendustegevusena eelistatakse tegelda enamasti kolmanda ja ka teise elemendiga, milleks poliitikutel aga vajalik kompetents enamasti puudub (Paavel 2004: 8).
2. Sotsiaaltöö poliitika
Poliitikast sotsiaaltöö praktikas, samuti sotsiaaltöö ja poliitika omavahelistest seostest saab rääkida mitmes erinevas tähenduses või kontekstis ja erinevarest aspektidest lähtuvalt. Üks võimalusi on käsitleda kõnealuseid teemasid näiteks järgmiselt:

• (Teoreetiline) sotsiaalpoliitika, st sotsiaalpoliitika kui akadeemiline distsipliin ja sotsiaaltöö ning mitme teise eriala põhi- või kõrvalõppeaine;
  
• (Praktiline) sotsiaalpoliitika, st sotsiaalpoliitika reaalsed toimemehhanismid, ilmingud ja praktika konkreetses keskkonnas;
  
• (Subjektiivne) sotsiaalpoliitika, st sotsiaaltöö praktikute, juhtide, arendajate ja õpetajate isiklikud poliitilised maailmavaated ja/või eelistused ;
  
• (Erialane) sotsiaalpoliitika, st sotsiaaltöö kui eriala ja sotsiaaltöö praktika koht ning tähendus üldises sotsiaalpoliitika süsteemis (Paavel 2004: 55).
  

Akadeemiline sotsiaalpoliitika kuulub kahtlemata sotsiaaltöö universaalsesse ossa, st see ei sõltu kuigi palju ei konkreetsest sotsiaaltöö keskkonnast ega seal toimuvatest aktuaalsetest protsessidest, arengutest jms. Ja loomulikult ei leia kunagi ammu olnust ja mõeldust ka lahendusi kaasaegsetele probleemidele, kui muidugi ühiskonna totaalse ümberpööramise võimalus kõrvale jätta. Seepärast on hea, kui sotsiaaltöö praktik akadeemilises sotsiaalpoliitikas põhijoontes orienteerub, aga see vist olekski ka kõik, mis selles osas vaja (Paavel 2004: 56).
Sotsiaaltöö praktikute ja klientide jaoks on hoopis olulisem olla võimalikult hästi kursis sellega, mis on toimunud ja toimub antud ühiskonna või keskkonna kaasaegses sotsiaalpoliitika praktikas, missugused on hetke olemasolevad võimalused ja võimalused nende inimsõbralikumaks muutmiseks, missugused on domineerivad printsiibid ja sotsiaalpoliitikat kujundavad väärtushoiakud, arengusuundumused ja nende mõjutamise võimalused, konkreetsed klienti abistada võimaldavad programmid jne. jne. (Paavel 2004: 56).
Subjektiivne sotsiaalpoliitika käesolevas käsitluses on oma olemuselt midagi niisugust, mida teisisõnu võiks nimetada ka poliitiliseks sotsiaaltööks. Niisuguse kategoriseerigu lähtealus on iseenesest imelihtne ning tingitud konkreetsete isikute olulisusest sotsiaaltöö praktikas (Paavel 2004: 56).
Erialasel sotsiaalpoliitikal võib eristada kahte aspekti:

• sotsiaaltöö kui eriala ja sotsiaaltöö praktika koht suures sotsiaalpoliitilises süsteemis (nö välispoliitika);
  
• sotsiaaltöö erialasisene ja sotsiaaltöö praktika poliitika (nö sisepoliitika).
  

Neist esimese ühe näitena võib käsitleda eespooltoodud nõukogudeaegset kogemust, mil sotsiaaltööd omaette erialana tegelikult polnud, aga sotsiaaltöö temaatika ja probleemidega tegeldi vägagi tõhusalt. Kaasaegsemast praktikast võib näitena tuua sotsiaaltöö eriala üldist positsiooni võrreldes teiste (eriti sidus-ja kõrval-) erialadega, selle staatust ja autoriteeti (nt kas ja kuivõrd arvestatakse sotsiaaltöö eriala praktikat mõjutavate otsuste kujundamisel praktikute eneste arvamusi ), eriala ja selle praktikute õiguste eest võitemise kogemusi ja saavutusi (nt palgatase) jne. (Paavel 2004: 59).
3. Sotsiaalpoliitika mõiste ja eesmärk

Sotsiaalpoliitika mõiste ja eesmärk
Walker Alan on defineerinud sotsiaalpoliitikalt järgnevalt: „Sotsiaalpoliitika on „üdi“ millele tugineb selliste institutsioonide kasutamine, mis mõjutavad ressursside, staatuse ja võimu jaotust ühiskonnas erinevate indiviidide ja gruppide vahel“ ( Leppik ).
Sotsiaalpoliitika on:

• valik erinevate sotsiaalsete eesmärkide ja vahendite vahel
  
• sotsiaalsete probleemide lahendamine (leevendamine)
  
• jaotussüsteem väljaspool turujõude
  
• sekkumine turumehhanismi (Leppik).
  

Sotsiaalpoliitika eesmärgid:

• tagada igaühele võimalus saavutada keskmine elatustase
  
• pidev elatustaseme tõstmine
  
• sotsiaalset turvalisust ohustavate riskide tõrjumine
  
• majanduslik ja sotsiaalne tasandamine erinevate ühiskonnarühmade vahel (Leppik).
  

Samuti:

• teatud heaolu miinimumtaseme kindlustamine igaühele
  
• võrdvääruse suurendamine
  
• majandusarengu edendamine
  
• parandada elukvaliteeti ühiskonnas
  
• parandada üksikisikute ja rühmade elutingimusi
  
• parandada ühiskonnasiseseid suhteid (Leppik).
  

Sotsiaalpoliitika eesmärgid üldisemalt:

• Poliitilised - klassivastuolude leevendamine ja rahvuslikud eesmärgid, rahvuse ühtsuse saavutamine.
  
• Eetilised - õiguslikus, õiglus, võrdsus, võrdväärsus, võrdõiguslikkus
  
• Majanduslikud - majandusliku arengu toetamine (Leppik).
  

Sotsiaalpoliitika ühiskondlikud funktsioonid on:

• Poliitilise võimukasutuse legitimeerimine õig(s)ustamine
  
• Tööjõu taastootmine
  
• Mittetöötava elanikkonna ülalpidamine
  
• Humaanne abistamine
  
• Ühiskonda kohandamine
  
• Normide kinnistamine (Leppik).
  

 3.2. Sotsiaalpoliitika kaks tahku
Sotsiaalpoliitika kõige laiemas mõttes tähendab inimeste ainelise toimetuleku tagamist. Selles on kaks suurt alajaotust: sotsiaalkindlustus ja sotsiaalhoolekanne . Järgnevas püüan välja tuua nende põhikriteeriumid ja erinevused.
Sotsiaalkindlustuse all peetakse silmas abi sotsiaalsete riskide katmiseks. Sotsiaalsed riskid on need, mille tõenäosust me teame, oskame arvestada ja mis puudutavad kas kõiki ühiskonna liikmeid või väga laiu ühiskonnaliikmete hulki. Olgu siinkohal esitatud loetelu sotsiaalsetest riskidest: vanadus. ajutine või püsiv töövõimetus, töövigastus või kutsehaigus , emadus, lapse hooldamine, töötus ja surm. Viimane selles mõttes, et põhjustab perekonnale täiendavaid kulutusi, mida arenenud riikides on kombeks kompenseerida. Aga mitte ainult sotsiaalsed riskid pole see põhikriteerium. Lisan, et peetakse silmas ka seda, et need riskid põhjustavad sisse-tulekute vähenemist, puudumist või väljaminekute suurenemist ja selle korvamine ongi sotsiaalkindlustuse ülesanne (Einasto 1999: 478).
Nad on enamasti põhjustatud sideme katkemisest tööga. Töö on sotsiaalkindlustuses üks võtmemõisteid. Siinkohal pole vajadust põhjalikumalt selgitada. mis on töö ja kuidas on töö olemus praegusel ajal muutumas nii meil kui mujal maailmas ning mis probleem sellest tulenevad sotsiaalkindlustusse. Näiteks üha rohkem räägitakse ka muudest inimeste turvalisuse tagamise instrumentidest, nagu erakindlustus ja ka hoolekanne (Einasto 1999: 478).
Sotsiaalkindlustuse viimane tunnus, mida võiks esile tuua seisneb selles, et abi osutatakse tunnuse ilmnemisel , ei vaadelda seda, kas inimene vajab abi või mitte. Pensioni hakkab inimene saama siis, kui ta jõuab pensioniikka, ravi saab ta siis, kui ilmneb haigus jne. Kui ilmneb tunnus, saab inimene ka saab (Einasto 1999: 478).
Sotsiaalhoolekanne on oma olemuselt teistsuguse suunitlusega. Ta on abi toime-tulematuse ilmnemisel. Sotsiaalhoole-kanne kujutab endast toetuste , teenuste ja muu abi osutamise või määramisega seotud toimingute süsteemi. See definitsioon ei ole küll kõige parem, aga see on võetud sotsiaalhoolekande seadusest. Hoolekannet osutatakse isiklike ressursside ammendumisel, seega on üldine põhimõte selles, et abi antakse inimesele siis, kui ta on oma ressursid ära kasutanud. Siin ei mõelda mitte füüsilisi ressursse, vaid eelkõige majanduslikke või materiaalseid. Kui sotsiaalkindlustus on ennekõike suunatud keskklassile ja ta teenib keskklassi huve, siis hoolekanne on suunatud ühiskonna kõige vaesemale kontingendile. See on see viimane turvalisuse võrgustik, mis peaks kinni püüdma kõik need isikud, kes on mistahes põhjustel vaesunud . Põhjuseid võib olla väga palju ja mitteainult sotsiaalsed riskid, vaid ka igasugused muud riskid võivad viia inimese vaesumisele (Einasto 1999: 478).
Hoolekande all peetakse silmas kolme liiki abi.
1) abirahasid konkreetses mõttes,
2) sotsiaalteenuseid,
3) erivajadusega inimeste kaitset (Einasto 1999: 479).
Kõigepealt - sotsiaalkindlustus olgu iseseisva ja sõltumatu eelarvega. Kuigi on ka selliseid riike, kus sotsiaalkindlustus käib riigieelarve kaudu, peetakse enamasti silmas siiski seda, et tema eelarve oleks sõltumatu. Juhtpõhimõte: sotsiaalkindlustuse erinevus muudest riigi tuludest seisneb selles, et see on inimeste raha, mida riik on kogunud sihtotstarbeliselt inimeste turvalisuse tagamiseks. See ei ole mõeldud selleks, et selle arvelt teha midagi muud (Einasto 1999: 479).
Teiseks - kolmepoolne osalus. Euroopas rõhutatakse seda üha enam. See on kindlasti tingitud ka stabiilsuse vajadusest. Kolmepoolse osaluse tagamiseks on väga palju erinevaid võimalusi ja ka riikide praktika on sõltuvalt traditsioonidest vägagi erinev. Kuid põhimõte, et maksumaksjad kaasatakse neid puudutavatesse otsustesse, on üldlevinud (Einasto 1999: 479).
Veel üheks kriteeriumiks võiks pidada universaalsus, sest üldiselt peetakse sotsiaalkindlustuse all silmas väga laiade kontingentide haaramist ja universaalsust, et inimesed oleksid sellega kaetud (Einasto 1999: 479).
3.3. Sotsiaalpoliitika: kellele ja miks
Sotsiaalpoliitikast rääkides ja kirjutades lähtutakse Eestis enamasti eetilistest, humaansetest ja üksikisikukesksetest põhjendustest. Arenenud riikides on sotsiaalpoliitika majanduspoliitika osa. Probleeme vaadeldakse kiretult, pragmaatiliselt ja isegi mõnevõrra küüniliselt. Kui parteipoliitilised rumalused välja arvata, on sotsiaalpoliitikal kolme sorti eesmärgid: eetilised, poliitilised ja majanduslikud. Harimatu, töötu, kodutu ja kerjav inimene pole eetiline, esteetiline, humaanne ega kristlik vaatepilt. Teda on valus vaadata. Sotsiaalpoliitika peab kodanikke sellise psüühilise trauma eest kaitsma. Tahetakse, et raskesse olukorda sattunud inimesed riigivõimu vastu mässama ei hakkaks . Poliitilisele stabiilsusele suunatud sotsiaalpoliitikat toetavad ka ettevõtjad. Ettevõtjad teavad, et vaesed on alati olnud oma tegutsemistes radikaalsed. Kui varem kulmineerusid sündmused üksikutes riikides, siis globaliseerunud maailmas jookseb rindejoon arenenud tööstusriikide ja nn kolmanda maailma vahel ( Kilvits ).
Tööstusriigid tunnevad hirmu oma rikkuse säilitamise ja kasvatamise pärast. Tööpuuduse täielik likvideerimine pole kasulik. Investeeringud on tähtsad, kuid nad ei otsusta siiski kõike. Töötute ja tõrjutute suur osakaal pidurdab majanduse arengut. Praegu ei arva küll enam isegi ametiühinguliidrid, et tööpuudust oleks võimalik täielikult likvideerida. 5% inimeste tööst eemalhoidmine on riigile-ühiskonnale odavam kui nende töö juurde laskmine . Väidetavalt kasvab suurema võrdsuse tasemega riikides majandus kiiremini ja stabiilsemalt. Harimatu ja haige töötu ei tooda väärtusi, tulu ettevõtjale ega maksa riigile makse. Vastupidi, ta palub-nõuab abirahasid ja on riigile koormaks sünnitoetusest kuni matusetoetuseni. Pealegi tekitab selline kontingent riigile ja ettevõtjatele kahju kuritegevusega. Niisuguse inimgrupi tarvis peab riik tegema kulutusi politseile , prokuratuurile, kohtutele, vanglatele, kriminaalhooldusele, ettevõtjad aga turvateenistusele. Seepärast püüabki riik sotsiaalpoliitika abil vähendada abivajajate ja potentsiaalsete kurjategijate arvu ning suurendada väärtuste ja tulu loojate arvu (Kilvits).
Kui eetiline eesmärk rajaneb suuresti humaansetel, siis poliitiline ja majanduslik eesmärk täiesti ratsionaalsetel põhjendustel. Kuna meie kultuuriareaalis abstraktselt humanistlikud argumendid enamikku inimesi niikuinii ei veena, võikski sotsiaalpoliitika problemaatikale läheneda eeskätt majanduslikust aspektist . Kui parempoolsed me ka ei oleks, tänapäeva Euroopas peab riik paratamatult hoolitsema nende eest, kes ise enda eest hoolitseda ei suuda või siis ei tahagi. Euroopa sotsiaalharta nõuab, et riigid kindlustaksid oma territooriumil elavatele inimestele väärika elatustaseme (Kilvits).
Arukat sotsiaalpoliitikat on vaja ka Eesti majandusele. Selle jätkusuutlikku arengut ohustavad asotsiaalide karjad ; getod Tallinna sees ja ümber; riigi asemel mängureegleid kehtestav ning makse koguv maffia ; varavastaste kuritegude suur arv ja eelnevast tulenevad kõrged turvamiskulud. Meil on miljoni elaniku kohta politseinikke ja turvamehi rohkem kui arenenud riikides. Ja tulevikus võib neid veel rohkem vaja minna. See kõik läheb aga tootmiskuludesse ja alandab ettevõtete konkurentsivõimet. Eesti suurim majanduslik oht on asjaolu, et “kaotajate” lapsed jätavad üha enam kooli pooleli . Igal aastal suureneb põhihariduseta noorte arv umbes tuhande võrra. Vaesus taastoodab vaesust . Selline areng on riigile ohtlik ja äärmiselt kulukas . Sellele - suure tõenäosusega töötute - seltskonnale tuleb maksta sotsiaaltoetusi, ehitada vanglaid ja sotsiaalmaju, organiseerida narkosõltuvuse ravi jne. Niisugused töötud ja vaesed inimesed on paratamatult rahulolematud ja kergesti manipuleeritavad. Pealegi on Eesti nii väike ja madala sündivusega riik, et igasugune sotsiaalse kapitali raiskamine on kurjast. Konserveerime oma mahajäämuse (Kilvits).
Tänaseks peaks olema selge, et sotsiaalpoliitika (ja regionaalpoliitika ) nime all vana ebaefektiivse majanduse struktuuri kaitsmine ei anna tulemusi. See vaid konserveerib meie mahajäämust ja konkurentsivõimetust. Eesti vajab arukat, ratsionaalsetest ühiskonnakesksetest põhjendustest ja majanduslikest eesmärkidest lähtuvat aktiivset sotsiaalpoliitikat. Vaja on võidelda põhjuste, mitte tagajärgedega. Kui me ei suuda likvideerida (vähendada) vaesust, siis püüame vähemalt takistada praegusel vaesusel tekitamast uut vaesust. Selline tegutsemine oleks efektiivne majanduslikult ja ka eetiliselt ning poliitiliselt. Narkomaanide ravi on käsitletav vaid sotsiaalpoliitika eetilise eesmärgina. Tunnistagem ausalt ja kiretult, et majanduslikult see midagi ei anna. Sellise ravi tulemuslikkus on 5% ringis . Ja ka see väike narkootikumidest loobunute kontingent pole üldjuhul tööjõuna täisväärtuslik. Kuna Eesti soovib olla tsiviliseeritud ja humaanne ELi liikmesriik, peame narkomaanide raviga tegelema. Kuid majanduslikust aspektist lähtudes on see tühja panni lakkumine. Võrratult efektiivsem oleks kulutada raha hoopis noorte spordile, huvialaringidele, koolitoetustele. Kulutada preventiivselt selleks, et igal aastal ei tekiks Eestis juurde tuhandet probleemset persooni, keda riik peab hakkama kuni matusetoetuseni üleval pidama . Sotsiaalpoliitika majanduslikest eesmärkidest lähtuvate aktiivsete meetmete rakendamine võiks senisest enam toetada Eesti jätkusuutlikku arengut ja tõsta meie majanduse konkurentsivõimet (Kilvits).
3.4. Sotsiaalpoliitika arengusuunad
Tänapäeval Euroopa Liidus, USA-s, Jaapanis ja mujal, ei saa sotsiaalpoliitika enam seisneda ainult sotsiaalabis ja hoolekandes ega keskenduda üksnes ümberjagamisele.
Sotsiaalpoliitikat ja sotsiaalpoliitilistesse meetmetesse raha paigutamist käsitletakse ennekõike investeeringuna inimestesse (inim-ressurssi), st ühiskonda, et tõsta sellega ühiskonna suutlikkust ja riigi konkurentsivõimet maailmas. Seejuures on oluline arvestada, et sotsiaalpoliitilise investeeringu tasuvusaeg on teiste investeeringutega võrreldes väga pikk. Sõltuvalt tingimustest ja inimese eripärast võib konkreetsesse inimesse investeeritu teenida end tasa 30-60 või enama aastajooksul (Paavel 1999: 2).
Kaks olulist märksõna selles kontekstis on tasuvusaeg ja ressursisuutlikkus. Tasuvusaja seisukohalt võib enamvähem võrdsete algtingimuste korral öelda, et mida pikem see on, seda vähem läbi mõeldud ja konkurentsivõimeline ning väheefektiivne oli investeering . Teise märksõna suhtes peaks üles kerkima küsimus üldisest ressursisuutlikkusest - kui palju seda ressurssi üldse on, mida saab teisi inimesi, ühiskonda ja riiki ohustamata kuhugi , kellessegi või millessegi investeerida? (Paavel 1999: 2).
Seega Eesti sotsiaalpoliitika arengusuunad võiksid olla:

• luua tingimused, et inimene saaks endasse investeeritu taastoota võimalikult kiiresti, et hakata tootma lisaväärtust iseenda ja ühiskonna tarbeks
  
• luua tingimused, et endasse investeeritut saaks võimalikult pika aja jooksul taastoota võimalikult paljud inimesed ja et inimesed oleksid huvitatud selle (endasse investeeritu) taastootmisest (Paavel 1999: 3).
  

Neist esimene seondub ennekõike haridus (ministeeriumi) süsteemi missiooni ja põhivastutusalaga, mis siiani on kahjuks tervikuna kriitiliselt analüüsimata. Üle tuleks vaadata:

• haridussüsteemi sisu ja vormid (investeeringud üld- ja kutseharidusse)
  
• pidevõppesüsteemi sisu ja vormid (investeering täiendkoolitusse)
  
• ressursijaotus mõlema haridussüsteemi vahel (Paavel 1999: 3).
  

Teiseks prioriteetseks tegevussuunaks on sotsiaal(ministeeriumi) süsteemi missioon ja põhivastutusala. Sellest lähtuvalt peaksid sotsiaalministeerium ja selle haldusalasse kuuluvad üksused tegutsema nii, et:

• inimesed oleksid terved , suudaksid, tahaksid ja saaksid töötada;
  
• tööealine elanikkond oleks maksimaalselt tööga hõivatud;
  
• inimesed oleksid rakendatud võimalikult oma võimetele vastavalt (et suurema potentsiaaliga inimesed ei võtaks ära madalama potentsiaaliga inimeste tööd)
  
• riiklik sotsiaalkaitse süsteem stimuleeriks ja motiveeriks töötamist (Paavel 1999: 3).
  

Kokkuvõtvalt võib mõlemad prioriteedid ka ühendada: lähiaja peamiseks prioriteediks Eestis peaks olema ümberjagatava (investeeritava) ressursi suurendamisele orienteeritud meetmete rakendamine haridus - ja sotsiaalsüsteemides nende süsteemide efektiivsuse olulise tõstmise kaudu nii omaette võetuna kui teineteist toetavatena (Paavel 1999: 3).
Kokkuvõtte
Käesoleva töö autor koostas referaadi teemal „Sotsiaalpoliitika: miks, kellele ja kuidas“. Kuigi antud teema on väga oluline Eesti ühiskonnas, kus alles õpitakse ulatama abikäsi endast nõrgemale, peab tunnistama, et referaadi mahtu arvestades ei olnud võimalik antud probleemidega süvitsi minna. Siiski keskendus töö autor enda seisukohalt olulistesse küsimustesse.
Töö autor otsustas mitte minna süvitsi ka konkreetsete sotsiaalprobleemidega. Sest raske on välja tuua kõige olulisemad puudujäägid Eesti sotsiaalpoliitikas laste- ja perepoliitikas, töötuses, kodutused või vanurite probleemide juures. Kõik need on olulised ja kõigi nende probleemidega peab riik tegelema võrdselt. Töö autori arvates saabli sotsiaalpoliitikaks nimetada eelnimetatud probleemidega tegelemist poliitilisel tasandil ehk ressursside ümberjaotamist riiklikult .
Kasutatud kirjandus
Einasto, M. Sotsiaalpoliitika kaks tahku. Hippokrates, nr 8, 1999.
Kilvits, K. Sotsiaalpoliitika eesmärk. Äripäev 10.06.2002.
Leppik. L. Sotsiaalpoliitika. Arvutivõrgus.
Kättesaadav: http://209.85.129.104/search?q=cache:_bKvV1dZ S8J:www. parnu .ee/raulpage/koolitus/Sotsiaalpoliitik.html+sotsiaalpoliitika&hl=et&ct=clnk&cd=1&lr=lang_et, 10.01.2007
Paavel, V. Sotsiaaltöö ümber mõtestamine. Tallinn : Avahoolduse Arenduskeskus , 2004.
Paavel, V. Eesti sotsiaalpoliitika arengusuunad. Sotsiaaltöö 1999 eriväljaanne