Sotsiaalpoliitika (3)

LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL
SOTSIAALTÖÖ ÕPPETOOL
KÕI ST1

Marina Sepp

SOTSIAALPOLIITIKA

Referaat

Õppejõud: Elmo Medar

Mõdriku 2008





Sisukord

Sissejuhatus…………………………………………………………………………....3

1. Sotsiaaltöö lätted………………………………………………………………........4
2. Sotsiaaltöö poliitika…………………………………………………………………6
3. Sotsiaalpoliitika mõiste ja eesmärk………………………………………………....8
3.1. Sotsiaalpoliitika mõiste ja eesmärk……………………………………….8
 3.2. Sotsiaalpoliitika kaks tahku ………………………………………………9
3.3. Sotsiaalpoliitika: kellele ja miks………………………………………....11
3.4. Sotsiaalpoliitika arengusuunad ……………………………………….….13
Kokkuvõtte…………………………………………………………………………...16
Kasutatud kirjandus………………………………………………………………..…17
Sissejuhatus
Käesoleva töö autor on kirjutanud referaadi teemal „Sotsiaalpoliitika: miks, kellele ja kuidas“. Kuigi antud küsimus tundub esmapilgul väga lihtne, siis lähemal uurimisel ei olegi sellele nii kerge vastata. Kellele ja miks me üldse vajame sotsiaalpoliitikat? Kui sellele saaks isegi pealiskaudselt vastata, et ühiskonna nõrgematele liikmetele , siis küsimusele kuidas, on juba raskem vastata. Kes peaks üleval hoidma ühiskonna nõrgemaid ja kuidas ressursse jagada? Üldisemalt tegeleb antud probleemiga sotsiaalministeerium .
Üldiselt võiks ju öelda, et sotsiaalset riigi tuge vajavad lastega pered, töötud, kodutud , vanurid . Kuid ka kõigil nendel on oma erinevad tahud ja probleemid.
Et kõike seda paremini selgitada on töö autor referaadi ülesse ehitanud järgnevalt. Enne, kui kirjutada teema pealkirjast, peab töö autor otstarbekaks ka selgitada, mis asi sotsiaalpoliitika üldse on. Mis on tema olemus ja eesmärgid. Alles seejärel on võimalik rääkida sotsiaalpoliitika suunitlusest ja vajalikkusest .
1. Sotsiaaltöö lätted
Nii nagu paljud asjad osutuvad lõppeks sageli lihtsamateks, kui nad esialgselt tunduvad, on iseenesest lihtne ka sotsiaaltöö lähtealus, mis algab tõdemusest, et inimesed on erinevad ja ajas muutuvad ning ka sotsiaalsed keskkonnad on erinevad ja ajas muutuvad. Siiski, ainult neist kahest sotsiaaltöö tekkeks ei piisa, vajalik on ka teatud väärtuspõhine tõuge, mis väljendub üldises tõdemuses või ühiskonnasiseses kokkuleppes, missugust elu inimesed üldse väärivad ( Paavel 2004: 7).
Sotsiaaltöö võtmeelemendid Seega on sotsiaaltöö:

• olemuslikuks põhjuseks asjaolu, et kõik inimesed ei ole suutelised ise (ilma kõrvalabita) saavutama ja/või enesele tagama ühiskonnas aktsepteeritavaks peetavat elukvaliteeti;
  
• sisuks ning eesmärgiks väiksema või vähenenud suutlikkusega inimeste viimine ( aitamine ) ühiskonnas aktsepteeritavaks peetava elukvaliteedini või selle säilitamise toetamine (Paavel 2004: 7).
  

Sotsiaaltööl kui erialal ja kui tegevusvaldkonnal võib välja tuua kolm võtmeelementi:

Inimese aktsepteeritav (ühiskonna süümetunnet mitteriivav, normaalseks peetav) elukvaliteet (st, tegevused, tingimused jms, mille sooritamine või olemasolu on vajalik selleks, et inimene saaks elada normaalseks peetavat elu).

Inimese isiklik suutlikkus (individuaalne aspekt) ja objektiivsed võimalused (sotsiaalne või keskkondlik aspekt) nende tegevuste sooritamiseks ja/või enesele nende vajalike tingimuste tagamiseks.

Sekkumise (toetamise, abistamise) meetod (üldistatult: tasuta teenus või erinevas vormis rahaline toetus), millega inimese aktsepteeritav elukvaliteet tagada (Paavel 2004: 7).
Neist esimene on oma olemuselt samaaegselt nii väärtuspõhise kui poliitilise iseloomuga ja konkreetsemalt peaks see väljenduma teatud poliitilistes (või ühiskondlikes) otsustustes (kokkulepetes). Kaks ülejäänut on seevastu sisult erialased (sotsiaaltöö või selle siduserialade alast kompetentsi nõudvad) ja apoliitilised. Seega on esimese võtmeelemendi osas teatud mõttes monopoolses seisundis poliitika ja poliitikud , sest nende eest ei saa ega ka tohiks keegi teine vastavasisulisi otsustusi ära teha, teine ja kolmas võtmeelement on aga niisugused, millest poliitika ja poliitikud võiksid soovitavalt hoiduda (peaksid hoiduma) võimalikult kaugele (Paavel 2004: 7-8).
Taasiseseisvunud Eesti sotsiaaltöö arengus ei saa niisugust tööjaotust väljakujunenuks pidada. Kui üksikute poliitikute iseseisvad väljaastumised kõrvale jätta, siis eriti on püütud vältida diskussioone esimese võtmeelemendi teemal. Asendustegevusena eelistatakse tegelda enamasti kolmanda ja ka teise elemendiga, milleks poliitikutel aga vajalik kompetents enamasti puudub (Paavel