Tulp (0)

Tulipa


Tulbid kuuluvad liilialiste sugukonda. Looduslikuks levialaks on Euraasia stepid (lage maa) ja Sise- Aasia mäestikud. Euroopasse jõudsid tulbid 16.sajandil, Hollandisse 1593 .aastal. Hollandis võttis võimust tõeline "tulbihullus", polnud harvad juhtumid, kus uue tulbisordi mugula eest maid ja maju maha müüdi.
 
Eestisse jõudsid tulbid 18.sajandi lõpul, levides tasapisi mõisaparkidest ka taluõuedele.
Tulbid vajavad hea drenaaziga kergemat, parasniisket rammusat neutraalset(happelise ja hapetu vahepealne) või leeliselist (happe vastasus ) mulda. Sibulad on soovitav iga kahe aasta tagant välja kaevata, kuivatada ja tagasi istutada . Suurepärase tulemuse saab, kui istutada tulbid aeda rühmadesse-nii moodustavad nad rõõmsaid värvilaike. Tulbid sobivad ka ajatamiseks, samuti saab neist häid lõikelilli.
Tulbid paljunevad vegetatiivselt(sibulatega paljunemine). Arvamus, et tulpide värvimuutus on tingitud omavahelisest tolmlemisest, ei vasta tõele. Värvimuutuse põhjustab hoopis viirushaigus. Selle vältimiseks tuleb haige sibul viivitamatult eemaldada.
Tulbid on meie aedades ühed levinumad sibullilled. Nende kasvatamise ajalugu on aga pikk ja huvitav.
Tulbi teaduslik nimetus Tulipa tuleneb pärsiakeelsest sõnast dulbend, mis tähendab turbanit.
Viissada aastat tagasi olid tulbid saavutanud populaarsuse Türgis ja varsti võis sama öelda Euroopa kohta. 17. sajandi alguses puhkes Hollandis tõeline tulbivaimustus, mil sibula eest oldi nõus välja käima terve varandus .
Eestis hakati tulpe laialdasemalt kasvatama eelmise sajandi alguses, varem leidus väheseid sorte mõisaaedades.
Lai värvivalik
Holland on seni jäänud suurimaks tulbikasvatajaks, kogu maailmas aga ulatub tulbisortide arv 10 000ni. Hõlbustamaks orienteerumist nende tohutus mitmekesisuses, on sordid rahvusvahelises klassifikatsioonis jaotatud põlvnemise, õitsemisaja või õiekuju alusel viieteistkümnesse sordirühma.
Tulpide värvigamma ulatub valgetest mustjaspunaseni, ohtralt leidub kollaseid ja lillasid toone. Kasvatades eri liike ja sorte, võite tulpide õitsemisaja oma aias jagada ligi kahe kuu peale – sõltuvalt aastast aprilli lõpust juuni teise pooleni.
Üha enam köidavad tähelepanu madalakasvulised ja varase õitsemisajaga tulbiliigid ning nende sordid. Nii kirjanduses kui ka kauplustes müüdavatel sibulapakkidel nimetatakse neid mõnikord looduslikeks või botaanilisteks tulpideks.
Kõige rohkem on selliseid sorte aretatud kolmest Kesk-Aasia tulbiliigist: Kaufmanni, Fosteri ja Greigi tulbist. Nende liikide aretised moodustavad eraldi sordirühmad. Madala kasvu poolest sobivad nad rühmadena istutatult hästi ka kiviktaimlasse ja sibul- või püsilillepeenrasse varakevadist värvilaiku looma.
Varased õitsejad
Kaufmanni tulp (Tulipa kaufmanniana) ja tema sordid alustavad õitsemist esimesena, tavaliselt aprilli lõpus või mai alguses. Paljudel sortidel on õiekattes mitu eri värvi: kattelehe välisküljel on tumedates punastes toonides kolmnurkne kesktriip, sisekülje alusel laigud kollase, punase või musta kombinatsioonidega.
Päikesepaistel avanevad õied tähtjalt, mistõttu inglased kutsuvad neid ka vesiroostulpideks. Sellises laialt avatud õies tulevadki ilmsiks õiekatte aluse erksad värviringid.
Mõnede Kaufmanni ja Fosteri tulbi sortide lehed on punaka triibumustriga. Võrreldes teiste sordirühmadega esineb Kaufmanni tulpidel väga harva viirushaigusi. Roosakas välisküljel karmiinpunase triibuga «Magnificent» ja oranžide õitega «Love Song » on väga varased õitsejad.
Suurte punaste õitega ja laiade, kergelt laineliste lehtedega Fosteri tulp (T. fosteriana) õitseb mai alguses. Fosteri tulbi sorte on saadud ka liigi ristamisel teiste, kõrgemakasvuliste sordirühmade tulpidega (kõrgus jääb 20 ja 50 cm vahele).
Väga kaunis on «Sweetheart», tema kollaste õite valkjad servad on kergelt kurrulised. Fosteri sordirühma kõrgemate vartega tulbid sobivad hästi ka lõikeõiteks. Suurte tassikujuliste õitega, 20–30 cm kõrguste Greigi tulpide õiekattelehed on enamasti tömbitipulised, kergelt koolduvad.
Nende lehtedel on enamasti õrnem või tugevam iseloomulik pruunikaspunane triibumuster. Näiteks sordi « Donna Bella» õrnkreemikad õied tulevad eriti kaunilt esile intensiivselt tumepunase triibustiku taustal.
Paljude sortide õied on mitmevärvilised: sagedamini punastes toonides õielehtedel hakkavad silma kollased või valkjad servad.
Aedades kasvatatakse veel teisigi väga erineva õiekuju ja õitsemisajaga liike, mida enamasti iseloomustavad väikesed, sageli mitmekaupa varrel paiknevad õied.
Tuntuimad on kollaste tähtjate õitega hilistulp (T. tarda) ja kohati isegi metsistuv kollane metstulp (T. sylvestris). Batalini tulp (T. batalinii) on väga madal.
Tulbilummus haarab kaasa
Mai esimesel poolel hakkavad tavaliselt õitsema varased lihtõielised ja varased täidisõielised tulbid, viimased on üsna madala kasvuga.
Samal ajal õitsevad ka suurte, päikesepaistel laialt avanevate õitega darvinhübriidtulbid, millest levinumad on leekivpunaste ja kollaste, vähem valgete, roosade või kirjude õitega sordid. Enamasti on nad vastupidavad ja hästi paljunevad.
Hilised lihtõielised tulbid alustavad meil tavaliselt õitsemist mai teisel poolel, nagu ka kõrgemakasvulised hilised täidisõielised tulbid, keda on võrreldud ka pojengidega. Lihtõieliste sordirühmas leidub ka mitmeõielisi tulpe.
Liiliaõielised tulbid hakkavad õitsema mai lõpupoole. Ka nende hulgas on võimalikud kõige erinevamad värvitoonid. Narmasservaliste tulpide uusimate sortide õieleheservade pikad nõeljad narmad moodustavad uhke koheva vahu.
Narmasservalisi tulpe peetaksegi koos lõhestunud ja kroogitud õitega papagoitulpidega kõige erilisemateks. Hiliseimad on roheliseõielised tulbid, nende õitsemisaeg kestab juuniski.
Sellesse sordirühma on koondatud eri värvides tulbid, mille sageli pisut lainelise õielehe keskosas on roheline laiem triip . Paraku on need tulbid üsna tundlikud viirushaiguste suhtes.

Tulp

Referaat

Tõrva Gümnaasium

Kaido Mõts
6. a klass
01.03.2005