Tulbid (0)

Tulbid
Tulp (Tulipa) on sibullillede perekond liilialiste (Liliaceae) sugukonnast, kuhu kuulub ca 100 liiki.
Tulpe on pea kõikides värvitoonides ja neid on aias lihtne kasvatada.
Eesti parkides kasvab metsistunult ehk naturaliseerunult kollaseõieline metstulp (T. Sylvestris ). Stoolonite tõttu võib muutuda raskesti tõrjutavaks umbrohuks, mistõttu sobib suurepäraselt loodusparkidesse. Aiailutaimena ja lõikelilleks kasvatatakse aedtulpi (T. Gesnerana) rohkeid sorte , neid on aretatud u. 10 000.
Tulbid on täiesti külmakindlad sibullilled, mis tuleb istutada viljakasse aiamulda septembris, oktoobris . Varajase kevade korral võivad esimesed tulbid õitsema minna juba aprillis , erinevaid sorte valides võivad tulbid õitseda kuni juuni keskpaigani. 
Kasvuperioodil on soovitav mulda kobestada ja kui on sademetevaene kevad, siis tuleks tulpe ka kasta. Kui aga multšite tulpide aluse pinna freesturba, männikoorepuruga, siis jääb mulla kobestamine ära ja samuti püsib niiskus kauem pinnases. Samuti tuleb tulpide õitsemise ajal välja kaevata ja hävitada viirushaiged tulbid, need tunnete ära siiruviiruliste õite poolest, kus värvid on väga ebaühtlaselt jaotunud. Ärge lõigake viirushaigeid ja terveid tulpe ühe ja sama noaga, nii olete ise tahtmatult viiruse levitaja !
Äraõitsenud tulpidel tuleb ära murda arenemahakanud seemnekuprad, et mitte kurnata sibulat. Kui aga on kannatust, siis võite ka seemnekupras arenenud seemnetest tulbid üles kasvatada, ning ehk õnnestub nii saada omapärase värvuse-, või välimusega sort. Seemne külvist kuni õitseva sibula saamiseni võib kuluda aga  ca 7 aastat.
Tulbisibulad kaevata ülesse, kui tulpide alumised lehed on koltunud, eraldada tulbisibulad üksteisest ja juurtest, pesta, ning panna varjulisse kohta kuivama, nii, et õhk nende vahelt vabalt liikuma pääseb, vastasel juhul lähevad tulbisibulad hallitama.
Tulbisibulaid võib kuni mahapanekuni hoida näiteks pööningul või kuuri all, jälgida, et hiired neile juurde ei pääseks.
Soovitan Teil tulpe istutada peenrale 5-10 kaupa gruppi, siis pääsevad nad paremini mõjule ja on pilkupüüdvamad; kuid on ka sorte, mis on üksiktaimena väga suursugused. Kuidas ja kuhu Te nad istutate on Teie enda valida, peaasi , et tulemusega  ise rahul olete.
Tulbid tahavad päikeselist kasvukohta ja parasniisket neutraalset või aluselist kerget, vett hästi läbilaskvat viljakat saviliivmulda, mis puhkeajal oleks kuiv. Kes tahab suuremaid õisi ja sibulaid , paneb aedtulbile kevadel mineraalväetist või tuhka ning kastab enne õitsemist.
TULPIDE KLASSIFIKATSIOON

Tulbid jaotatakse peamiselt õitsemisaja ja õieehituse järgi 15 sordirühma ehk klassi.
Varajased lihtõielised - taime kõrgus on keskmiselt 20 - 30 cm, sobivad kasvatamiseks peenras, lavas, kiviktaimlas ning pottides või kastides ajatamiseks. Nende tulpide kuuest kroonlehest koosnev õis on tugev ja väga kindla kujuga, õie kroonlehed on teravatipulised. Tuntumad sordid on: Apricot Beauty, Brilliant Star, Christmas Marvel, Couleur Cardinal jt.
Varased täidis õielised - keskmine kõrgus 20 - 30 cm, sobivad kasvatamiseks peenras, lavas, kiviktaimlas ja parkides värvilaikude loomiseks. Päikeselisel päeval täielikult avanenult ulatub õie läbimõõt 8 - 10 cm-ni. Need on armastatud tulbid varase õitsemise, täidisõie ja tugeva varre tõttu, mis kompenseerib väikese värvivaliku. Tuntumad sordid: Abba*, Crimsonia, Electra, Monsella.
Triumftulbid on aretatud lihtõieliste varajaste tulpide ja lihtõieliste hiliste tulpide ristamise teel. Selle rühma tulpe iseloomustab tugev vars ja kaunis õie kuju. Lille värvivalik on väga lai. Triumftulbid on keskvarased, taime kõrgus 25 - 40 cm, sibulate vahekaugus istutamisel 5 - 10 cm, kui jätate taimed 2 - 3 aastaks samale kohale, siis on sobiv 10 - 15 cm vahe. Triumftulbid sobivad kasvatamiseks peenral ja lavas, samuti ajatamiseks. Suurepärased pika vaasieaga lõikelilled. Tuntumad sordid on: Abra*, Arabian Mystery , Attila, Bastogne jt.
Darwinhübriidtulbid Ristatud tulemus. Lillel on suurem õis, tugevam ja pikem vars, mistõttu hakati neid ohtralt kasvatama lõikeõiteks. Darwinhübriidtulbid sobivad kasvatamiseks peenral ja lavas. Aias tuleks nende jaoks valida tuulte eest kaitstud paik. Tuntumad sordid on : Ad Rem, Apeldoorn, Beauty of Apeldoorn, Golden Apeldoorn.
Hilised lihtõielised tulbid Siia rühma kuulub väga lai valik erinevaid õietüüpe, ka värvidiapasoon on mahukas. Lihtõielised hilised tulbid on esmaklassilised lõikelilled. Keskmine varre kõrgus on 75 cm, sibulate vahekaugus istutamisel 7,5 cm, sobivad kasvatamiseks parkides, peenardel, püsilillepeenardel. Tuntumad sordid on : Avignon, Blue Aimable, Gander, Georgette, Maureen, Menton, Mrs. J. T. Scheepers jt.
Liiliaõielised tulbid erinevad teistest selle poolest, et nende teravatipulised õiekroonlehed on tipust väljapoole suunatud. Sellesse rühma kuuluvate lillede vars pole eriti tugev, mistõttu tuleks nende kasvatamiseks valida tuulte eest kaitstud paik. Tuntumad sordid on: Aladdin , Ballade, Ballarina, Mariette, Maytime, West Point, jt.
Narmasõielised tulbid. Tasub meeles pidada, et kuna siia kuuluvad mutanttulbid teistest rühmadest, siis narmasõieliste tulpide kõrgus (35 - 75 cm) ja õitsemise periood võivad suuresti kõikuda. Ainus ühine omadus on neil see, et õie kroonlehtedel on kaunis peen narmastus. Tuntumad sordid on Arma , Blue Heron , Burgundy Lace , Fringed Elegance jt.
Roheliseõielised e. Viridiflora tulbid. Kes soovib oma aeda midagi ebatavalist, siis sellest rühmast on kerge leida üsna omapäraseid tulpe. Roheliseõieliste rühma tulbid on palju omadusi pärinud lihtõielistelt hilistelt tulpidelt, õie kuju aga meenutab liiliaõielisi, sisaldades ka rohelist värvi, mis ongi nende peamine iseärasus. Roheliseõielised tulbid on pika õitsemisajaga - kuni kolm nädalat - ja seetõttu on nad hinnatud lõikelilledena. Taimede kõrgus 40 - 60 cm, sibulate vahekaugus istutamisel 5 cm. Tuntumad sordid on: Artist, Golden Artist, Greenland , Spring Green , Esperanto, Pimpernel jt.
Rembrandt tulbid - selle rühma tulbid on kõik kõik kirjud sordid (põhivärvuse taustal teist värvi triibud või laigud). 17. - 18. sajandi Euroopas olid rembrandt rühma tulbid oma kirjude õite tõttu väga kõrgelt hinnatud. Nüüdisajal on teada, et sellist värvilaiksust põhjustab üks kindel viirus , mida tollal veel ei teatud. Tuntumad sordid on: Cordell Hull, Olympic Flame, Prince Cornaval, Sorbet jmt.
Papagoitulbid on saadud hiliste lihtõieliste tulpide ristamisel triumf grupi tulpidega. Tulemuseks ongi ebahariliku väljanägemisega kahe - kolme - värviliste pooltäidisõitega kroogitud ja lõhestatud servaga kroonlehtedega lilled. Papagoitulpide vars on reeglina küllaltki tugev ja võimaldab kasvatamist lõikelilleks. Taimede keskmine kõrgus on 35 - 50 cm. Sibulate vahekaugus istutamisel 7 - 8 cm. Nad on keskvarased kuni hilised sordid. Tuntumad sordid on : Apricot Parrot, Blue Parrot, Fantasy , Estella Rijnveld, Rococo jt.
Hilised täidisõielised e. pojengtulbid võivad kanda isegi kuni 10 cm läbimõõduga õisi. Tänu suurtele täidisõitele sobivad hästi parkidesse värvilaikude tekitamiseks. Kuna nad on tundlikud ekstreemsete ilmastikutingimuste suhtes ( vihm , rahe, tuul) on soovitav valida nende kasvatmiseks tuulte eest kaitstud paik. Mõned sordid sobivad ajatamiseks. Taimede keskmine kõrgus on 30 - 40 cm. Sibulate vahekaugus istutamisel 7 - 8 cm. Head lõikelilled. Tuntumad sordid: Alegretto, Angelique, Bonanza, Casablanca, Miranda, Mount Tacoma, Upstar jt.
Kaufmanni tulbid on väga varajased madalakasvulised (kõrgus 10 - 20 cm) tulbid, mis looduslikult on levinud Turkestanis. Euroopasse introdutseeriti nad 1877 . a. Hollandi firma "Van Tubergen" poolt. Need väikesed tulbid sobivad oma pilkupüüdvalt särtsakate ja kontrastsete värvide poolest suurepäraselt kasvatamiseks kiviktaimlas, kastides ja pottides, samuti parkides ja peenral. Sibulate sobivaim vahekaugus istutamisel 7 -8 cm, kui igal aastal mugulaid üles ei võeta, siis 10 - 12 cm. Tuntumad sordid on: Fashion, Giuseppe Verdi, Glück, Heart 's Delight, Johann Strauss jt.
Fosteri tulbid - suured ja varajased, mis on looduslikult levinud Kesk - Aasia mäestikulisel alal. Selle rühma lilled erinevad omavahel kõrguse ja õite värvi poolest, kuid kõigi ühine omadus on pikk sihvakas õie kuju ja laiad, mõnikord täpilised või triibulised, lehed. Keskmine kõrgus 25 - 30 cm, sibulate vahekaugus istutamisel 10 cm. Fosteri tulbid sobivad kasvatamiseks parkides, lavades, peenardel, kiviktaimlas ja suure lehestiku on nad ilusad pottides ning kastides ajatatuna. Tuntumad sordid on: Candela, Concerto, Juan, Madame Lefeber, Orange Brilliant, Princeps jt.
Greigi tulbid on enamasti kirjude või triibuliste lehtedega . Nad on looduslikult levinud Turkestanis, kust 1872. a toodi esmakordselt Euroopasse ning on nüüd väga laialdaselt aretatud. Greigi tulpide õied on tavaliselt punased, kollased ja valged, kombineeritud kirjude lehtedega. Õied avanevad täielikult päikesepaistel. Tuntuim greigii tulp on Red Riding Hood, mis naturaliseerub vaevata ka Eesti oludes. Keskmine kõrgus 20 - 30 cm ja sibulate vahekaugus istutamisel 10 cm. Tuntumad sordid: Cape Cod, Oratorio, Plaisir, Sweet Lady, Oriental Beauty, United States jt.
Muud liigid, teisendid ja sordid. On sorte, mille vars võib haruneda mitmeks väiksemaks, neist iga haru otsas kaunis õis. Sõltuvalt emasibula suurusest ja sordilistest omadustest võib nõnda kasvada 3 - 7 haru. Mitmevarreliste tulpide kõrgus ja õie suurus kõiguvad märkimisväärselt. Väikeste õitega ja hästi madalad, kuid väga varajased õitsejad on botaanilised mitmevarrelised tulbid, nagu T. tarda, T. turkestanica. Lihtõieliste tulpide rühma tunnustega on sellised mitmevarrelised sordid, mille peavarrel olev õis on märkimisväärselt suurem kõrvalharude otsas olevatest õitest. Nende lillede kõrgus võib olla vahemikus 35 - 75 cm. Nad on väga dekoratiivsed , sobides hästi lõikelilleks ja potis kasvatamiseks. Tuntumad sordid on Happy Family, Georgette, Orange Bouquet. Greigi rühma tunnustega mitmevarrelised sordid on Compostella ja Toronto . Haruneva varrega on ka praestans grupi tulbid, mis looduslikud kasvavad Kesk - Aasias. Nad on ilusad istutatuna gruppidesse ja/või pottidesse. Varajased, kõrgus 20 - 25 cm, sibulate vahekaugus istutamisel 8 - 9 cm. Tuntumad sordid on Fusilier, Unicum, Van Tubergen's Variety, Zwanenburg Variety. Harunevate tulpide suurimad paljundajad Hollandis on Van Tubergen ja Konijnenburg&Mark.
Nartsissid
Nartsiss (Narcissus) on circa 60 erinevat liiki sisaldav sibultaimede perekond amarülliliste (Amaryllidaceae) sugukonnast. Iluaianduse tarbeks on nendest aretatud üle 10000 erineva sordi. Eestisse on nartsissid toodud 18. sajandi alguses. Neid kasvatatakse rohkesti aedades ja haljasaladel ning ajatatakse.
Heade kasvuolude korral võib taim kasvada aastaid samal kohal, paljunedes nii sibulatega kui ka seemnete isekülviga. Kaitse all olev kollase nartsissi looduslik leviala Eestis asub Sookaldusel. Nartsissid on nüüdisajal jaotatud 12 sordirühma. Sortidel võivad olla õie-kattelehed ja lisakroon sama- või erivärvilised (valged, kreemjad, beežhid, roosakad või oranžhid, lisakroon ka roosa kuni punane), on ka kahevärvilise lisakrooniga ning täidisõielisi sorte. Samuti tuntakse kiviktaimla-, jõulu- ja liblikõielisi nartsisse.
Nartsiss eelistab kasvukohana päikeselist kuni poolvarjulist, vett hästi läbi laskva viljaka ning sõmera pinnasega parasniisket kasvukohta. Sobiv mahapaneku või ümberistutamise aeg Eesti oludes on august - september. Võib jääda samale kasvukohale mitmeks aastaks järjest. Nartsiss ei talu pikema ajalist liigniiskust ega pinnases seisvat vett. Kuid kui klump kasvab liialt täis ja õitsemine väheneb, siis suvel kasvuperioodi lõppedes pärast lehtede närbumist kaeva mugulad üles, eralda tütarsibulad ja istuta uuesti maha. Sibulate vaheline kaugus peaks sõltuvalt nende suurusest olema 5 - 10 cm ning istutussügavus 3 sibula kõrgust arvestades juure kannast. Külmade eest kaitseks on soovitav nartsisside kasvukoht katta talveks kuuseokste-, turba-, puulehtede- või muu käepärase materjaliga. Talvekate pannakse peale pärast pinnase külmumist hilissügisel ning eemaldatakse, kui päevane õhutemperatuur on kevadel püsivalt üle 0 kraadi. Kui olete ostnud nartsisside sibulaid, ärge viivitage istutamisega, sest juba poes mõnda aega kuivalt seisnud istutusmaterjali seisund võib iga viivitatud päevaga muutuda halvemaks. Raske pinnasega kasvukohal võiks istutusauku lisada sõmerat liiva, nagu liiliate ja püvilillede istutamiselgi. Nartsisside kasvuaegse hooldamise peamisteks võteteks on õitsemiseelne väetamine ja õitsemise lõpetanud varte ärakorjamine. Pärast õitsemist lastakse lehtedel loomulikul teel kolletuda. Nartsisse võib ümber istutada keskmiselt iga 4 - 5 aasta möödudes.
NARTSISSIDE KLASSIFIKATSIOON
Trompetnartsissid, varrel üks õis, trompet (lisakroon) sama pikk või pikem kui õiekattelehed. Sordid: Globlet, Las Vegas , Mount Hood, Golden Harvest, Spellbinder, Dutch Master jpt.
Suure lisakrooniga nartsissid. Varrel kasvab üks õis. Lisakroon ehk trompet on pikem kui 1/3 õiekattelehtede pikkusest. Taimede kõrgus küündib 30-st 60-ne cm-ni. Sordid: Accent, Professor Einstein , Johann Strauss, Carlton, Flower Record, Ice Follies, Salome jt.
Väikese lisakrooniga nartsissid. Varrel üks õis, lisakroon ei ole pikem kui 1/3 õiekattelehtede pikkusest. Taimede kõrgus 30 - 45 cm
Sordid: Aflame, Amor, Birma, Edna Earl, Barret Browning jt.
Täidisõielised nartsissid. Üks või enam õit varrel. Õiekattelehed või lisakroon või mõlemad on täidisõielised. Taimede kõrgus 15 - 45 cm. Sordid: White Lion , Rip Van Winkle, Acropolis, Cheerfulness, Dick Wilden, Golden Ducat, Tahiti, Texas jt.
Triandrusnartsissid. N. triandrus tunnustega sordid, tavaliselt kaks või enam rippuvat õit varrel. Taimede kõrgus 15 - 45 cm. Sordid: Hawera, Ice Wings , Thalia jt.
Tsüklaamen- nartsissid. Üks õis varrel, õiekattelehed on märgatavalt reflektiivsed, pika trompetiga. Taimede kõrgus 15 - 30 cm. Sordid: February Gold , Jack Snipe, Jetfire, Tété a Tété, Peeping Tom, Jenny jt.
Dzhonkill- nartsissid. Üks kuni viis, harva ka kaheksa lõhnavat õit varrel, trompet tassi kujuline. Taimede kõrgus 15 - 30 cm. Sordid: Baby Moon , Hillstar, Pipit, Sun Disc , Suzy, Sweetness jt.
Tatsett-nartsissid. Tavaliselt 3 kuni 20 lõhnavat õit lihaval varrel, lühike tassikujuline trompet. Taimede kõrgus 15 - 45 cm. Sordid: Cragford, Geranium, Grand Soleil d'Or, Minnow, Paper White, Laurence Koster jt.
Poeedinartsissid. Tavaliselt üks õis varrel, õiekattelehed puhasvalged, lisakroon väga väike, ketta kujuline, mis keskelt on kollane ja/või roheline, serv punane ja kofreeritud. Lõhnavad õied. Taimede kõrgus 30 - 45 cm. Sordid: Actaea, Cantabile,  Pheasant's eye jt.
Looduslikult kasvavad liigid e. bulbocodium-nartsissid, tavaliselt üks õis varrel. Varase õitsemise ja madala kasvu tõttu sobivad hästi kasvatamiseks kiviktaimlas. Liigid: N bulbocodium, N. asturiensis, N. canaliculatus, N. cyclamineus, N. pseudonarcissus, ja N. obvallaris.
Lõhestunud lisakrooniga nartsissid. Lisakroon on lõhestunud vähemalt 1/3-ni lisakrooni pikkusest. Siia rühma kuuluvad a) kaelusnartsissid b) liblikõielised nartsissid. Sordid: Dolly Mollinger, Mondragon, Palmares, Cassata, Valdrome, Orangerie jt.
Mitmesugused nartsissid: sordid, mis ei sobi eelmistesse rühmadesse. Sordid: Kenellis, Taffeta.
Koerahambad
Koerahammas (Erythronium) on keskvarane kevadel õitsevate madalakasvuliste sibullillede perekond liilialiste (Liliaceae) sugukonnast, kuhu kuulub umbes 22 liiki Euroopa, Aasia ja Põhja-Ameerika mägiaasade taimi.
Koerahammas on tulbi lähim sugulane. Taime eestikeelne nimi tuleneb koera kihvu meenutavatest pikergustest teravatipulistest heledatest sibulatest.
Neil on enamasti 3-6 cm läbimõõduga rippuvad õied, mille värv varieerub olenevalt liigist ja sordist valgest, kollase, violetse või purpurseni.
Lehed paiknevad juurmiselt, kujult elliptilised kuni munajad rohelise põhivärvusega, millele võib lisanduda valget või punakat. Sobivad kasvatamiseks puude ning põõsaste all, samuti kiviktaimlas ja püsilillede peenras.
Eelistab hästiõhustatud viljaka pinnasega poolvarjulist kuni varjulist kasvukohta. Võib jääda samale kasvukohale mitmeks aastaks järjest. Paljundatakse sibulatega, mis istutatakse sügisel umbes 10 cm sügavusele.
Aed koerahammas
Väga jõulise kasvu ja kiire jagunemisega pruunilaiguliste sügavroheliste läikivate lehtedega .
30-40 cm kõrgusel varrel. on mais 2-5 (10) väävelkollast õit , mille neelu ümber on pruun rõngas. Kiire paljuneja tuleb pärast sibulapesa jagamist kohe 10 cm vahedega vähemalt 10 cm sügavusele tagasi istutada.
Harilik koerahammas
10-30 cm kõrgusel varrel aprillis puhkev üksik allavaatav purpurroosa, sinkjate tolmukapeadega 2-3 cm pikkune õis meenutab järsult tagasikäändunud õielehtede tõttu veidi alpikanni õit. Harilik koerahammas sobib aias poolvarjulisse kasvukohta.. Liivane lehekõduga rikastatud parasniiske muld on talle parim. Sibulad ei taha suvel mulla läbikuivamist.
Siberi koerahammas
Koerahamba kujuga valkjas piklik sibul on 3-6 cm pikkune. Aprillis- mais kuni 30 cm pikkusel varrel puhkev kollaste tolmukatega roosakaslilla suur õis pikkusega kuni 5,5 cm meenutab poti alpikanni õit, sest avanemisel käänduvad selle õielehed järsult tagasi. Sibulast tekivad 2 rohelist lehte on punakaspruunide laikudega. Aias sobivad need taimed parasniiskesse mulda võimalikult jahedasse kohta, näiteks kiviktaimla põhjanõlvale. Annavad ka isekülvi.