toimub ka erinevate ühendite süntees. Ribosoomid toimub valgusüntees. Mitokonder mitokondris toimub rakuhingamine, raku varustamine energiaga. Golgi kompleks valkude lõplik töötlemine ja pakkimine põiekestesse. Rakumembraani ja kesta ning lüsosoomide moodustumine. Lüsosoomid surnud ja mittevajalike rakustruktuuride ning ainete lagundamine. Rakusisene seedimine (pino- ja fagotsütoos). 3. Trihhoom on niitjate sinivetikate rida, mida ei ümbritse limatupp. Niidi moodustavad rakud koos limatupega. 4. Ribosoomide ülesandeks sinivetika rakus on valkude süntees. Kaasaegne prokarüootide (sh sinivetikate) süstemaatika baseerub peamiselt 16S rRNA nukleotiidide järjestusel. 5. Tülakoidides 6. Kromaatiline adaptsioon on nähtus, kus vetikad on võimelised muutma oma pigmentide koosseisu vastavalt sellele, milline hulk ja millise spektraalse koostisega valgus ulatub vetikarakuni teatud sügavusel veekogus
Mis põhjustavad veeõitsenguid? Eesti järvedes põhjustavad veeõitsenguid peamiselt sinivetikad. Esmalt tuleb mainida, et õitsenguid ei põhjusta üks "salapärane" sinivetikas, vaid sellesse rühma kuuluvad eri liigid. Eestis teadaolevast ligikaudu sajast sinivetikaliigist on vohamistega seotud 20 liiki. Nende rohket kasvamist suve teisel poolel on registreeritud umbes 15% järvedes. Sinivetikate vohangud võivad väljenduda lihtsalt vee värvuse muutusena või tugevamate kogumikena järve tuulealusel kaldal. Piltlikult öeldes: kätt vette pistes ei määrdu see esimesel, küll aga teisel juhul (#). Vee muutunud värvus näitab, et rakud on jaotunud ühtlaselt kogu veesambas; see on omane eelkõige liikidele, mis ei moodusta kolooniaid. Rakud võivad ka ebaühtlaselt jaotuda nii veesambas kui ka järve eri osades ning see on tunnuslik
Läänemeri Loodusõpetus 6. klass Läänemere taimestik Astelpaju Sinerõigas Liiv-vareskaer Merikapsas Merihumur Merihein Läänemere vetikad Sinivetikate vöönd Rohevetikate vöönd Pruunvetikate sh põisadruvöönd Punavetikate vöönd Läänemere linnustik Kivirullija Punajalg-tilder Meriski Lauk Kühmnokk-luik Hahk Läänemere kalad Räim Kilu Tursk Lest Lõhe meriforell angerjas Läänemere imetajad viigerhüljes hallhüljes
Tartu 2008 SISUKORD 1. Sissejuhatus..............................................................................................................3 2. Bioloogiline saastatus...............................................................................................4 2.1 Sahara tolmu saaste...........................................................................................4 2.2 Sinivetikate saaste............................................................................................4 3. Keemiline saastatus..................................................................................................4 3.1 Vulkaaniline saaste..........................................................................................5 3.2 Elavhõbe..........................................................................................................6 3.3 Vask..................
Harvem on sellise vee joomine põhjustanud kariloomade hukku ( just troopikas) ja inimese haigestumist. Enamus soojalembesed, tõeline nuhtlus soojemates maades. Ukrainas Dnepri veehoidlas on nende hulk kuupmeetris kuni 2 kg ( Eestis mõnisada g). Soojades meredes on olnud vetikalaike, mille pindala on suurem kui Eesti. Enamik mikroskoopilised, kuid hulganisti koos võivad moodustada ka nähtavaid kogumikke. Vees võib näha sinakasrohelisi 1-2 mm läbimõõduga kägarikke, mis on sinivetikate kolooniad. Kolooniaid, mis koosnevad sadadest väga tillukestset rakkudest, hoiab koos polüsahhariidne lima. Suurimad koloonialised liigid võivad olla kuni 20 cm läbimõõdus nagu pannkoogid.Vetikaperekonna Nostoc ühte liiki kutsutakse järveploomiks, sest suuremad ongi ploomi mõõtmetega. Mikroskoobis näivad gaasivakuoolidega sinivetikad pruunidena, vees sinakasrohelistena. Värvuse annab klorofüll, lisaks fükotsüaniinid, fükoerütriin, müksoksantofüll.
Üldinfo Suuruselt teine sisemeri Pindala 373 000 km2 Keskmine sügavus on 54 m Sügavaim koht 459 m Vesi Riimvesi Erinevates osades on erinev soolsus Süvaosa 10-15 promilli Pinnakihid 6-8 promilli Aastas suubub Läänemerre üle 1100 km3 magedat vett Soolsus Suur magevee kogus ning napp ühendus maailmamerega Vesi kihistub Hapnikupuudus Elustik Isenditerohke, kuid liigivaene Tuhat erinevat taime- ja loomaliiki Vetikad Lämmastik, fosfor, valgus, temperatuur Veealused vööndid 1) sinivetikate vöönd 2) rohevetikate vöönd (nt karevetikad) 3) põisadrevöönd (nt põisadru) 4) punavetikate vöönd Vetikad Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level Fifth level Imetajad Hallhüljes 17 700 Viiger umbes 8 000 Randal
punavetikad on vormirohked, rohevetikad meenutavad Punavetikad rohelisi aasu. 5) Nimeta vetikate kasvukohti. Vetikate kasvukohad: · Veekogus: mage- ja merevees · Niiskel mullal · Puutüvedel Osad vetikad: · Majaseintel · Kuumaveeallikates · Polaaraladel lumel 6) Iseloomusta sinivetikaid. Sinivetikate rakkudes pole tuuma ja nad kuuluvad bakterite hulka. Sinivetikad elavad nii meredes kui ka mageveekogudes. Neid võib leida kuumaveeallikates ja arktilistel aladel. Sinivetikad moodustavad kolooniaid. Mõned sinivetikad põhjustavad soola ajal ,,vee õitsemist". Nad eritavad vette mürgiseid aineid. 7) Võrdle vetikaid ja sõnajalgtaimi Vetikad Sõnajalgtaimed · Vetikad kasvavad vees · Sõnajalgtaimed kasvavad
on lähemal põhjakaldale. Ta on looduslikult ilus, kõrgete künklike järsult tõusvate kallastega ja kõikjal liivase kaldavöötmega. Kalda ääres on palju linaleokive. Lõunakaldal kasvab põliste kuuskedega segamets, järve ääres näeme vanu pärni. Läänakaldal paiknevad talud. Järve on omapärane tuhm, vesi on seal vähe läbipaistev ja kollakaspruun. Erakordselt taimekehv järv, taimestik täielikult puudub. Järves toimub väga tugev sinivetikate õitsemine. kaldavöötmes ujub palju hobukaane. Järves elab veekonn. Kaladest leidub ainult kokre. Mustjärv! Holstre järvest umbes 0,5 km kirde pool asetseb 1,2 ha suurune ja 7,6 m sügavune Mustjärv. Mustjärv on väga mudase põhjaga ja kõikjalt piiratud õõtsikuga. lõunaosas on looduskaitse all olev männimetsaga kaetud Kindralimägi, kuhu olevat maetud Holstre viimane parun, kurikuulus kindral Berg.
Üldiselt on mere tase püsiv. Läänemere süvaosa kuni sügavuseni 60...100 meetrit on täidetud riimveega, mille soolsus on 10...15 promilli. Pinnaveed on Läänemere avaosas soolsusega 6...8 promilli, sest kuigi jõgedest lisandub pidevalt täiesti magedat vett, seguneb soolasemat vett sellele juurde. Läänemere elustik Taimestik Läänemere põhjataimestik on liigivaene. Rannaveel on neli vetikate vööndit: Sinivetikate vöönd Rohevetikatevöönd Pruunvetikate vöönd(sealhulgas ka põisadru vöönd) Punavetikate vöönd Sinivetikate vöönd Kasvab kaljusel rannikul, veepiirist kõrgemal Sinkjasmust Rohevetika vöönd Asub meetri sügavusel Pakub varju ja toitu veeloomadele On üheaastased taimed Pruunvetika vöönd Soome rannikute suurim vetikas Kasvab kuni poole meetri kõrguseks Moodustab madalas vees 0,5-3m sügavusel suuri kooslusi
Fossiilid- organismi kivistunud jäänus Rudiment- elundi embrüonaalne alge, arenev elund Homoloogilised organid- Bioloogiline reegel- Isendi lootelise arengu käigus korduvad liigi ajaloolise arengu etapid Populatsioon-ühisel territooriumil elavad samaliigilised isendid Hübriid- kahe erineva liigi omavahelisel ristamisel saadud järglane Inimese rudimendid: Pimesool- kabjalised, rohusööjad kihvad-nahkhiir, koer sabalüli – koeral info saba liputades Taimede areng: -sinivetikate laadsed -endosüntees(päristuumsete teke) -merevetikate eellased(vanaaegkonnas hiilgeaeg) -pool sõnajalamoodi veetaimed -hiiglaslikud sõnajalad (karboni ajastul) -kliima jahenemine ( I paljasseemnetaimed) -õied viljad -katteseemnetaimed Loomade areng: -eeltuumne organism(gemosünteesi teel laavast, heterotroofne toit) -päristuumsed, heterotroofsed(käsn, meduus, korall) -peajalgsed, limused ussid (vanaaegkond) -poolmaismaalised taimed, pool selgrootud -kahepaiksed -roomajad -imetajad
Ennustatavalt lubatakse 2100 aastaks ligikaudu 5 °C tõusu. Siis valitseks Eestis selline kliima nagu 10 000 tuhat aastat tagasi, kui meie esivanemad siia mandrijää taandumisel rändasid. Seda saaks võrrelda präeguse Põja-Ukraina ja Valgevene kliimaga. See muudaks taimsestikku, kuna talv muutuks lühemaks ja soojem periood pikemaks. Nüüdsed kasvatatavad kultuurtaimed asenduks riisi, maisi ja teistega. Rändlinnud jääksid paikseks, hülgetel puuduks jää, kus nad poegivad, sinivetikate vohamine. Sademete suurenemise tõttu väheneb Läänemere soolsus ja soolasema vee lembene tursk liigub uutele aladele. Need puudused löövad rivist välja tasakaalustunud ökosüsteemid ja võivad kaasa tuua suuremaid probleeme, kui alguses arvata võib. Kliimasoojenemine on tõsine probleem, mis mõjutab meid kõiki. Samas saame me kõik sellele kaasa aitada, kasutaded säästupirne, ostes loodusõbralikuma auto, tekitades vähem prügi
esimene pool. Järgmine aste on nendel, kellel fotosünteesil lagundatakse orgaaniline aine. Teine rühm fotosünteesivaid baktereid on fotoautotroofid. Nendel toodetakse fotosünteesil orgaanilist ainet süsihappegaasist. Fotosünteesivad väävlibakterid on siis rohelised ja purpursed väävlibakterid. Need fotosünteesivad väävelbakterid on obligatoorsed anaeroobid, sest sulfitid õhukeskkonnas oksüdeeruksid kiiresti. Teine rühm fotosünteesivaid baktereid on sinivetikad. Sinivetikate teke tõi kaasa vaba õhuhapniku, mille tõttu suri välja enamik toonasest elust. Algas hingamisprotsess. Miks on maismaataimedel fotosüntees samasugune kui sinivetikatel? Sest kloroplastid tekkisid sinivetika endosümbioosi tulemusena. Sinivetikaid on maailmas teada umbes 2000 liiki. Sinivetikate rakkudes on kloroplastide sarnaseid lamellstruktuure, kuid mitte nii täiuslikud. Sisemembraanistikku on vaja elektri (elektronide (energia)) isoleerimiseks.
Läänemeri on ka väga madal meri. Keskmine sügavus 55 meetrit, võrdluseks olgu toodud siin kasvõi Vahemeri, mis on keskmiselt 1,5 kilomeetrit sügav. Lisaks pole Läänemere põhi tasane ja lauge vaid täis sügavikke ja orgusid. See aga raskendab omakorda vee liikumist ja vahetust ning on vaja tugevamaid tõukeid, et vesi liikuma panna ja tekiks värske vee juurdepääs. (8) Läänemeri on üks maailma eutrofeerunumaid meresid. Sellega kaasnevad sinivetikate õitsengud, surnud põhjatsoonid, kallaste kinnikasvamine ja muud ebameeldivused. (9) 2.2 Läänemere peamised probleemid 2.2.1 Eutrofeerumine Läänemere üheks suurimaks probleemiks loetakse kinnikasvamist ehk eutrofeerumist. See on põhjustatud enam kui sajandipikkusest toitainete merre kandumisest (ja pumpamisest) inimtegevuse 7 tagajärjel
Läänemerel on elav liiklus. Kõik need tegurid koos kahjustavad kergesti Läänemere vett. Üheks probleemiks on kindlasti ka see et suureneb vetikate hulk, need võivad limase vaibana katta suuri alasi madalas rannikuvees. Muudatusi põhjustavad ka maismaalt merre kanduvad toitained, nagu fosfori- ja lämmastikuühendid. Ka kalakasvandustest satub ümbruskonda aineid, mis soodustavad vee rikastumist toitainetega. Viimasel ajal on suurenenud ka avamere toiteline koormus. ''Vee õitsemine'', sinivetikate massiline vohamine, võib anda tunnistust mere ohtlikust saastumisest, kuigi ka looduslikus keskkonnas esineb sinivetikaid aeg-ajalt suurel hulgal. Mõnikord võivad sinivetikad eritada vette koduloomadele ja inimestele mürgiseid aineid. Omaette probleem on vikerforelli kasvatamine, millel on märgatav osa Läänemere toitelisuse suurenemisel. Vikerforelli maimud lastakse merre asetatud suurtesse võrksumpadesse, Seal söödetakse kalu aasta või kaks kuivtoidu või räimedega
Toiteainete seisukord (eriti fosfaatide ja nitraatide kontsentratsioonid) on kahtlemata olulised, kuid ka teised keskkonnaaspektid nagu temperatuur, pH, mineraalainete sisaldus ja vee turbulentsus on samuti tähtsad. Mõned nendest teguritest, näiteks oligotroofsus ja happesus on täiesti vastavuses olevad tingimused, kuid näiteks krüsofüüdid, mida leidub tavaliselt oligotroofsetes järvedes, suudavad elada ka happelises keskkonnas. Rohevetikate, sinivetikate ja vähem levinud krüsofüütide lai morfoloogia spekter on paralleelselt seotud ökoloogiliste eelistustege. Väikesed üherakulised rühmad on tavaliselt iseloomulikud oligotroofsetele veekogudele, kuid samas suured koloonialised vormid domineerivad eutroofsetes järvedes. Väikeste üherakuliste vetikate võime eksisteerida ja konkureerida suurte koloonialiste vormidega madalal toiteainete sisaldusel on seotud nende suurema pinna ruumalaga ning nad on võimelised rohkem toiteained omastama
Heitveega juhitakse merre umbes pool miljonit saasteainet, millest ühed on vetikatele surmavad, teised aga moodustavad veepinnal kile, mis ei lase hapnikku läbi.(Repossi: 31-33) 1.1. Sinivetikad Sinivetikad ehk tsüanobakterid esinevad peaaegu kõikjal meie elukeskkonnas, ka vees ja niiskes mullas. Vetikad põhjustavad vee lõhna- ja maitsemuutusi, umbes pooled neist vetikatest toodavad ka toksiine, mis on maksa- ja närvimürgid. Sinivetikate poolt toodetud toksilised ühendid jagatakse maksa kahjustavateks mürkideks ning närvisüsteemi mõjutavaks alkaloidideks. Üldjuhul võivad toksiinid seedekulglasse sattuda siis, kui tarbida nendega saastatud joogivett või neelata ujudes suhu sattunud vett. Sinivetikad ei ohusta ainult inimesi vaid ka koduloomi, mis peale organismi sattumist võivad põhjustada maksa-soolepõletikku. Sinivetikate vohamise tagajärjel toimub ulatuslik ööpäevane vee hapnikusisalduse kõikumine.
seotakse õhus ka keemilisel teel.LÄÄNEMERILäänemeri on väga madal meri, tema keskmine sügavus on 55m. Põhjamerest tungiv soolane merevesi ning mandrilt valguv sademetena langenud merevesi segunevad Lääänemeres. Vee keskmine soolsus on 0,9 %. Jõgede suudmealadel on vesi mage. Vee madal soolsus, tõusu ja mõõna, merehoovuste puudumine ja mere madalveelisus soodustavad Läänemere talvist jäätumist. Läänemere keskosa on jäävaba.Isel. Vetikaid ning mille alusel moodustub vöönd?Sinivetikate vöönd, rohevetikate-, pruunvetikate- ja punavetikate vöönd. Vees kasvavad vetikad vajavad fotosünteesiks päikesevalgust. Sügaval on valust vähem ning vetikad on sellega kohastunud ja moodustavad sügavuse suunas vööndeid.Miks peetakse ainulaadseks?Läänemere taimede ja loomade hulgas on selliseid mere- ja mageveeliike, kes suudavad elada ka riimvees (merikilk, harjasabalane). Taimestikus elavad kõrvuti nii mere- ja magevatele omased liigid
päritolu 85. Plastiidi primaarne endosümbios on sinivetika omastamine prokarüoodi poolt ja esmase eukarüootse raku tekkmine. 86. Kõigil kaasajal elavatel eukarüootidel on 87. Amitokondriaalsetel protistidel on rakud sootuks ilma mitokondriteta 88. Primaarsete plastiididega on muuhulgas kõik klorofülli c sisaldavad eukarüootsed vetikad ? 89. Punavetikate on tülakoidid plastiidis üksikult, mitte lamellidena. 90. Fükobolisoomid on struktuurid sinivetikate tülakoidide pinnal, mis sisaldavad fotosünteetilisi antennpigmente. 91. Primaarsete plastiididega vetikatel ===+ 92. Plastiidide eelane on olnud vabalt elav sinivetikas 93. Plastiidi genoom on umbes 10% sinivetika genoomi suurusest 94. Nukleomorf on jäänuk eukarüootset päritolu plastiidi eellase tuumast. 95. Nukleomorf esineb osadel sekundaarsete plastiididega vetikatel. 96. Eugleniidid kuuluvad protistide hulka millel on ketasjaste kristadega mitokondrid 97
Järve veetaseme absoluutkõrgus on praegu 69,2 m. Vagula järve kaldad on madalad, liivased. Järve põhi on kaldalt liivane, sügavamalt on põhi kaetud mudaga. Vagula järve vesi oli varem suviti keskmise läbipaistvusega, nüüd aga on vesi muutunud kohati rohekaks kollakaks, mis näitab vee mõningast saastatust. Põhjalähedane veekiht on hapnikuvaene, vee reaktsioon on aluseline, mineraalaineid sisaldab vesi rohkesti, orgaaniliste ainete hulk on keskmine. Sinivetikate õitsemine suvel ja sügisel on erakordselt tugev. Minu arvates on Vagula järve reostus varsti järgi jõudmas teistele saastunud veega järvedele. Seda näitab juba seegi, et järve kaldad hakkavad tasapisi veetaimedega kinni kasvama. Reostust võivad põhjustada ümberkaudsed tööstusettevõtted, järvel kihutavad mootorsõidukid. (Mäemets A. Eesti järved ja nende kaitse, Tln, 1977) Kuid ega Vagula reostus ei ole veel väga suur. Seda näitab kas või järve kalade liigirikkus.
liiklus. Kõik need tegurid koos kahjustavad kergesti Läänemere vett. Üheks probleemiks on kindlasti ka see et suureneb vetikate hulk, need võivad limase vaibana katta suuri alasi madalas rannikuvees. Muudatusi põhjustavad ka maismaalt merre kanduvad toitained, nagu fosfori- ja lämmastikuühendid. Ka kalakasvandustest satub ümbruskonda aineid, mis soodustavad vee rikastumist toitainetega. Viimasel ajal on suurenenud ka avamere toiteline koormus. ''Vee õitsemine'', sinivetikate massiline vohamine, võib anda tunnistust mere ohtlikust saastumisest, kuigi ka looduslikus keskkonnas esineb sinivetikaid aeg-ajalt suurel hulgal. Mõnikord võivad sinivetikad eritada vette koduloomadele ja inimestele mürgiseid aineid. Omaette probleem on vikerforelli kasvatamine, millel on märgatav osa Läänemere toitelisuse suurenemisel. Vikerforelli maimud lastakse merre asetatud suurtesse võrksumpadesse, Seal söödetakse kalu aasta või kaks kuivtoidu või räimedega
Mullast elavhõbedarikkamateks on lämmastikväetised ja fosforväetised. Kuigi fosforväetised sisaldavad rohkelt elavhõbedat, soovitatakse siiki põllukultuuride kasvatamisel raskmetallidega saastatud muldadel kasutada rikkalikult fosforväetisi. Põhjuseks on asjaolu, et fosforväetised vähendavad ohtlike raskmetallide liikuvust mullas. Ulatuslik fikseerumine vähendab nii omastatavust taimede poolt kui ka nende toksilisust taimedele. Fosforväetised aga soodustavad mürgiste sinivetikate vohamist, amuti väheneb vee läbipaistvus ja seega halveneb esteetiline ilme. Kasvavad kinni kaldad, see halvendab juurdepääsu veekogule. Vääriskalad asenduvad prügikaladega. Veekogu põhi muutub mudasemaks. Sügavamates veekihtides võib kaduda hapnik, mis toob kaasa katastroofi: mürgine divesiniksulfiid tapab vee-elustikku ja levitab ebameeldivat lõhna. Kui vetikad, eriti sinivetikad, hoogsalt vohavad (nn. veeõitseng), eritavad nad sedavõrd palju mürgiseid ühendeid, et tekitavad
Inimtegevuse tagajärjel toovad veeõitsengud kaasa väga suuri kahjusid. Põllumajanduslikud väetised võivad sattuda vette ning tekitada toitesoolade üleküllastuse, mis tekitavad veeõitsengut. Looduslikult toimub samuti eutrofeerumine, kuid seda väga pika aja jooksul. Arvatakse, et juba mandrijää taandumisel algasid esimesed eutrofeerumise protsessid. Sinivetikad on Eesti järvedes põhilised veeõitsengu põhjustajad. Eestis teada olevatest sinivetikate liigist, mida on umbes sada erinevat liiki, on vohamisega seotud 20 liiki. Ka Undi veehoidla veeproovist selgus, et siingi vohas sinivetikas. Veeõitsengu intensiivsus suureneb järve toitelisuse kasvuga, millega võib õitseng kanduda kõikidesse veekihtidesse. Sinivetikad domineerivad oma elustrateegia pärast. Nende elukooslus ei ole püsiv, vaid muutub kiirelt. Seda mõjutavad temperatuur ja toiteelemendid. Kuna
200 0 lõuna kesk põhi Study sites Mikrotuumade sagedus erütrotsüütides (Palm & Krause, 1995) Võrtsjärv Peipsi Matsalu laht Latikas 0,45 Haug 0,45 1,2 Ahven 0,3 1,5 2,1 Koha 0,3 1,4 Antioksüdant ensüümide aktiivsus vastuseks sinivetikate toksiinidele krabi (Chasmagnathus granulatus) hepatopankreases Katalaas Glutaatiooni S- transferaas Superoksiid dismutaas Väliuuringud · Bioloogilise mitmekesisuse indeksid · Sumptestimine (kalad, molluskid, veetaimed) · Mikro- ja mesokosmosed Laboratoorsed biotestid · Akuutsed (letaalsed) testid: 24 - 96h LC50 · Kroonilised testid: muutused
Loodusliku valiku teooria Paremini kohastunud isendid eelispaljunevad ning jäävad ellu Olemasolevad liigid ei ole tekkinud ega loodud vaid valiku käigus välja kujunenud varem eksisteerinud liikidest Esimesed elusolendid Maal olid ainuraksed prokarüoodid, mis jagunesid arheteks ja bakteriteks. Arhed toitusid vees leiduvatest orgaanilistest ühenditest. Stromatoliit on lubianest moodustis, mis tekib vees tsüanobakterite ehk sinivetikate või teiste mikroorganismide toimel. Prokarüootidel puudub piiritletud tuum ja raku sisemuses on vähem organelle ja memraanseid struktuure kui ekukarüootidel. Prokarüoodid said energiat anorgaanilisi ühendeid oksüdeerides. Eukarüootidel on mitokondrid ja kloroplastid ning neis toimub paljunemine. Taimede evolutsioon: Vetikad esimene taimeliik, mis tekkis 500-600 miljonit aastat tagasi - nende tähtsus seisnes selles, et nad suutsid fotosünteesida ja sellega
Järve veetaseme absoluutkõrgus on praegu 69,2 m. Vagula järve kaldad on madalad, liivased. Järve põhi on kaldalt liivane, sügavamalt on põhi kaetud mudaga. Vagula järve vesi oli varem suviti keskmise läbipaistvusega, nüüd aga on vesi muutunud kohati rohekaks kollakaks, mis näitab vee mõningast saastatust. Põhjalähedane veekiht on hapnikuvaene, vee reaktsioon on aluseline, mineraalaineid sisaldab vesi rohkesti, orgaaniliste ainete hulk on keskmine. Sinivetikate õitsemine suvel ja sügisel on erakordselt tugev. Minu arvates on Vagula järve reostus varsti järgi jõudmas teistele saastunud veega järvedele. Seda näitab juba seegi, et järve kaldad hakkavad tasapisi veetaimedega kinni kasvama. Reostust võivad põhjustada ümberkaudsed tööstusettevõtted, järvel kihutavad mootorsõidukid. 2 Kuid ega Vagula reostus ei ole veel väga suur
Kõik need tegurid koos kahjustavad kergesti Läänemere vett. Üheks probleemiks on kindlasti ka see et suureneb vetikate hulk, need võivad limase vaibana katta suuri alasi madalas rannikuvees. Muudatusi põhjustavad ka maismaalt merre kanduvad toitained, nagu fosfori- ja lämmastikuühendid. Ka kalakasvandustest satub ümbruskonda aineid, mis soodustavad vee rikastumist toitainetega. Viimasel ajal on suurenenud ka avamere toiteline koormus. ''Vee õitsemine'', sinivetikate massiline vohamine, võib anda tunnistust mere ohtlikust saastumisest, kuigi ka looduslikus keskkonnas esineb sinivetikaid aeg-ajalt suurel hulgal. Mõnikord võivad sinivetikad eritada vette koduloomadele ja inimestele mürgiseid aineid. Omaette probleem on vikerforelli kasvatamine, millel on märgatav osa Läänemere toitelisuse suurenemisel. Vikerforelli maimud lastakse merre asetatud suurtesse võrksumpadesse, Seal söödetakse kalu aasta või kaks kuivtoidu või räimedega.
rühm, kuhu põhiliselt arvatakse heterotroofse (mõnel juhul ka miksotroofse) toitumistüübi ning mobiilsuse tõttu varem loomadeks peetud üherakulised organismid, kellel puuduvad taimedele tüüpilised rakusein ja kloroplastid ning kellel erinevalt bakteritest on rakutuum. Selle poolest erinevad algloomad ka teistest protistidest, näiteks mitmesugustest vetikatest ja seenesarnastest protistidest 14 Vetikad vetikad Sinivetikate õitseng Soome lahel 1997. aasta juulis Karerohevetikad Merivälja rannal vetikad (Algae; vn водоросли), üherakulised, koloonialised või paljude rakkudega alamad taimed; valdavalt autotroofid. Enamik elab vees (nii mage- kui ka merevees), neid leidub ka maapinnal, kaljudel, lumel, kuumaveeallikais ja mõningais loomades (hüdraloomad, keriloomad), troopikas mõningate taimede lehtedes ja laisiklaste karvades. Osa moodustab koos seentega samblikke.
murukamarate tihedust. Samas viiakse fosforväetise liigse kasutamisega mulda ebasoovitavaid elemente nagu näiteks fluor ja väävel. Fosfor on üldiselt mullas väheliikuv, kuid kui teda sinna palju satub, suureneb liikuva fosfori hulk ja seega võib fosfor ikkagi sattuda hüdrosfääri. Fosforväetisega üleväetamisel kanduvad fosfaadid pinnaveega veekogudesse ja põhjavette, põhjustades vee saastumist ning veekogude kinnikasvamist. Fosforväetised soodustavad ka mürgiste sinivetikate vohamist ning sellest seisukohast on juhiseks nende kasutamise vähendamine. Samuti soovitatakse vähendada lämmastikväetiste kasutamist, kuid väga head alternatiivi siiski välja pakkuda pole. Kasutatud kirjandus Karik, H. ,,Üldine keemia", Kirjastus Valgus 1976, lk 99 Tamm, J. Past, V. Tamm, L. "Üldine ja anorgaaniline keemia", Kirjastus Koolibri 1997, lk 150-151 Karik, H. Ratassepp, V. ,,Üldistav keemia", Kirjastus Valgus 1990, lk 185
See on aga pannud veetaimestiku intensiivselt kasvama, mistõttu lahe idaosa eutrofeerub (Miilmets, 1981). Matsalu laht on Eesti rannikumere üks taimestikurikkamaid piirkondi. Taimestiku rohkuse tingivad siin mitmed ökoloogilised tegurid, eelkõige suhteliselt head valgustingimused, sest laht on madalaveeline, enamus lahest on madalam kui 3 meetrit. Põhjataimestikust on ida poolsemas lahe osas leitud üksikid agariku eksemplare, leidub ka rohevetikat, karedat mändvetikat ning sinivetikate kolooniaid. Siin seal kinnitub põhjale kaelus-penikeelt, mis võib kasvada kuni 1,5 m pikkuseks (Kumari, 1985). Matsalu lahes kasvab ka Eestis haruldane näkirohi (Haberman, 1970). Liigi ellujätmiseks on oluline iga-aastane viljade valmimine, milleks on soodne aeglane veetemperatuuri langus sügisel (Kumari, 1981). Lahe idaosa vabaveealal on valdav sügavus 1-1,5 m. Vee soolsus on kevaditi ja sügiseti reeglina alla 0,5, suvel kestvate läänetuulte korral võib isegi tõusta 2-3-ni
Järve veetaseme absoluutkõrgus on praegu 69,2 m. Vagula järve kaldad on madalad, liivased. Järve põhi on kaldalt liivane, sügavamalt on põhi kaetud mudaga. Vagula järve vesi oli varem suviti keskmise läbipaistvusega, nüüd aga on vesi muutunud kohati rohekaks kollakaks, mis näitab vee mõningast saastatust. Põhjalähedane veekiht on hapnikuvaene, vee reaktsioon on aluseline, mineraalaineid sisaldab vesi rohkesti, orgaaniliste ainete hulk on keskmine. Sinivetikate õitsemine suvel ja sügisel on erakordselt tugev. Minu arvates on Vagula järve reostus varsti järgi jõudmas teistele saastunud veega järvedele. Seda näitab juba seegi, et järve kaldad hakkavad tasapisi veetaimedega kinni kasvama. Reostust võivad põhjustada ümberkaudsed tööstusettevõtted, järvel kihutavad mootorsõidukid. Kuid ega Vagula reostus ei ole veel väga suur. Seda näitab kas või järve kalade
Rannikumere seire tulemuste põhjal analüüsitakse lühi- ja pikaajalisi muutusi rannikumeres. 2.1. Klorofülli, heljumi ja kollase aine kaugseire Läänemeres on aastakümneid olnud probleemiks eutrofeerumine ehk toitainetega rikastumine ja vetikate liigvohamine. Veepinnalt tagasipeegeldunud elektromagnetkiirguse värvus on aga tihedalt seotud vetikate klorofülli sisaldusega. Hüperspektraalse sensori HYPERION mõõteandmete põhjal ilmneb tõsiasi, et sinivetikate vohamise ajal varieerub klorofülli konsentratsioon sensorite 1 x 1 km piksli sees märgatavalt. Laevadele lähedal paiknev pinnavesi on läbi segatud ning veeproovidesse sattuv vetikate konsentratsioon on laevateedest eemal olevatest vetest oluliselt madalam. Kaugseire spektraalsete kanalite andmetest oleks tarvilik luua bio-optilised mudelid, mis aitaksid paremini määrata klorofülli, primaarproduktsiooni, heljumi ja hõljuva orgaanika sisaldust. Kuna Läänemeri on elustiku ja
Järve veetaseme absoluutkõrgus on praegu 69,2 m. Vagula järve kaldad on madalad, liivased. Järve põhi on kaldalt liivane, sügavamalt on põhi kaetud mudaga. Vagula järve vesi oli varem suviti keskmise läbipaistvusega, nüüd aga on vesi muutunud kohati rohekaks kollakaks, mis näitab vee mõningast saastatust. Põhjalähedane veekiht on hapnikuvaene, vee reaktsioon on aluseline, mineraalaineid sisaldab vesi rohkesti, orgaaniliste ainete hulk on keskmine. Sinivetikate õitsemine suvel ja sügisel on erakordselt tugev. Minu arvates on Vagula järve reostus varsti järgi jõudmas teistele saastunud veega järvedele. Seda näitab juba seegi, et järve kaldad hakkavad tasapisi veetaimedega kinni kasvama. Reostust võivad põhjustada ümberkaudsed tööstusettevõtted, järvel kihutavad mootorsõidukid. Kuid ega Vagula reostus ei ole veel väga suur. Seda näitab kas või järve kalade liigirikkus. Võhandu jõgi on 162 km pikk, Eesti pikim jõgi
"ehitusmaterjalina" Nitrifitseerumine (nitrification) - ammooniumi oksüdeerumine bakterite kaasabil nitrititeks ja edasi nitraatideks, seotud fotosünteesiga Denitrifitseerumine (denitrification) - vähenenud hapniku tingimustes mõned bakterite liigid kasutavad hingamiseks nitraate, vabaneb gaasiline lämmastik mis lahkub süsteemist N2 fikseerimine - gaasilise lämmastiku tõmbamine toiteahelasse (näiteks sinivetikate poolt) Glükoosi molekuli lagundamine · Kõige olulisem dissimilatsiooniprotsess (= lagundamine) C6H12O6 + 602 = 6CO2 + 6H2O + 38 ATP · Glükoosi lagundamise summaarne võrrand: C6H12O6 + 6 O2 6 CO2 + 6 H2O · toimub ühtmoodi nii taime kui loomarakus Fotosüntees · Kõige olulisem assimilatsiooniprotsess (= süntees) · 6CO2 + 12 H2O C6H12O6 + 6H2O + 6O2 · toimub ainult rohelistes taimerakkudes · Valgusenergia muudetakse keemiliseks energiaks
Teatavasti saavad taimed teha toitaineid (energia) valgusenergiat kasutades. LÄMMASTIKURINGE Lämmastikuringe kujutab endast protsesside ahelat, mille käigus molekulaarne õhulämmastik N 2 (vaba lämmastik) muudetakse lämmastikuühenditeks (seotud lämmastik) ja nendest moodustub taas vaba N2 N2 (ÕHUS) N-ühendid VALKAINED N2 (ÕHKU) 1. õhulämmastik seotakse mullabakterite ja sinivetikate poolt ammoniaagiks ja ammooniumsooladeks. bakter N2 NH3, NH4+ Vetikas 2. mullas elavate nitrifitseerivate bakterite pool muudetakse ammoniaak ja amooniumisoolad nitraatioonideks (nitraadid, lämmastikhape). Nitraatioone satub pinnasesse ka õhust sademetga. NITRIFIKATSIOON: NH3 NO3 või NH4 NO3, HNO3
erinevad geenid samas organismis (nt globiinide geeniklaster, kus palju erinevaid paralooge) 61. tunnus (süstemaatikas) (mõiste) ehk homoloogilise sarnasuse 62. rudimentaarsed ehk vestigiaalsed organid (mõiste ja näiteid)mandunud elundid, funktsionaalselt tähtsusetud jäänukorganid volt inimese silmanurgas 63. stromatoliidid on lubiainest moodustis, mis tekib vees tsüanobakterite (ehk sinivetikate) või teiste mikroorganismide elutegevuse toimel. 64. geenikonversioon (mõiste) ebavõrdne ristsiire toimub meioosi käigus rekombinatsioonil, tekivad heterodupleksid, DNA parandamine pole õige parandatakse ühe alleeli järgi, teine alleel kaob ära 65. Hardy _ Weinbergi genotüübisagedus (mõiste ja arvutus) antud genotüübiga isendite arvu suhe antud populatsiooni isendite arvusse Kui teatud genotüüpide sagedus oleks n ja kogu populatsiooni arvukus M,
wikimedia.org/wikipedia/commons/b/b1/Hypophthalmichthys_molitrix_adult.jpg Pakslaup eelistab eluks temperatuuri 6-28 °C. Vajab aeglase vooluga jõgesid. Kudemiseks liigub ülesvoolu ja mari hõljub veega allavoolu. Pakslauba keskmine pikkus on 60 – 100 cm ning kaal 16 kg ringis. Pikimad kalad on kuni 140 cm pikad ning võivad kaaluda 45 kg. Toitumine Toiduks tarvitab fütoplanktonit. Kevadel ka detriiti. Selletõttu kasutatakse pakslaupa tihti vee kvaliteeti parendamiseks, eriti sinivetikate vohamise ohjeldamiseks. Kahjuks võib pakslauba sellel eesmärgil kasvatamine mõnikord ka ebaõnnestuda. Mõned sinivetika liigid, näiteks mürgine Microcystis, võib läbida kala süsteemi ilma olulist kahju saamata ja kala seedesüsteemist isegi toitaineid saada. Seega võib pakslauba kohalolek olukorda isegi halvendada. Katsed on näidanud , et Microcystis toodab koosluses pakslauba isegi rohkem toksiine. Kuigi kala need
varu; () sinivetika respiratoorne organell () polüosfaatide varu; () ATP süteesi koht Heterotsütides toimub: (x) lämastiku fikseerimine; () süihappegaasi sidumine; () hapniku tootmine; () fosfori omastamine veest; () heterotroofne toidu seedimine Prochlorophyta e proklorofüüdid 2 Füogneetiliselt kuuluvad: (x) sinivetikate hulka; (x) gram(-) eubakterite hulka; () arhebakterite hulka; () primitiivsete rohevetikate hulka; () eustigmatofüütide hulka Pigmendid, klorofüllid: (x) a; (x) b; () c Tülakoidide paigutus: (x) Raku perifeerses osas; () raku keskosas; (x) tülakoidid on lamellideks pakitud; () tülakoidid on üksikult Eluvorm: (x) üherakulised kokkoidid; (x) harunemata niidid; () harunenud niidid () monaadid; () amöboidsed rakud; () palmelloidsed kolooniad
Samblikus on juhtiv, keerukam pool seen (Samblik on lihheniseerunud seen). Samblikku moodustavad seened: Kottseened (eriti ketasseened) (enamus, "tüüpilised") ja kandseened (vähe). Vastavalt kott- ja kandsamblikud. Ketasseente moodustatud samblikel on sageli selgelt näha seente viljakehad litrikujulised lehtereoslad. Samblikku moodustavad vetikad: Rohevetikad või sinivetikad. Vahel on nii rohe- kui ka sinivetikad sel juhul on sinivetikate osa eelkõige õhulämmastiku sidumine ja sambliku lämmastikuühenditega varustamine. Samblike talluse ehitus. Sambliku tallus võib olla kahte tüüpi: lihtsamal juhul on kogu ulatuses üsna ühesuguse ehitusega (homöomeerne tallus), keerukamal juhul ("tüüpilised" samblikud) on tallus mitmekihiline (heteromeerne tallus): koorkiht (ülemine, sageli esineb ka alumine) seenest, vetikakiht, südamikukiht (hõre, ~seenest). Samblike eluvormid
Vapsik, Põdrakärbes. Kõhtjalgsed ehk teod- Harilik kiritigu; Mudatigu Karbid Järvekarp; Jõekarp. 28. Sündmuste ajalisse järjekorda panek! Eksamiküss! Viiruste võimalik esmane teke, esimeste kõige lihtsamate rakkude teke, hingavate organismide teke, esimeste ürgsete imetajate teke, üheiduleheliste taimede teke, hippopotanaamuste väljasuremine, rohevetikate teke, neandertaallaste laialdane esinemine maakeral, sinivetikate teke, mammutite väljasuremine, kahepaiksete (selgroogsete klass) teke 3. viiruste võimalik esmane teke 1. esimeste kõige lihtsamate rakkude teke 5. hingavad organismid 8. esimesed ürgsed imetajad 7. üheidulehelised taimed 9. hippopotanaamuste väljasuremine 4. rohevetikate teke 10 neandertaallaste laialdane esinemine maakeral 2. sinivetikate teke 11. mammutite väljasuremine 13 000 a tagasi 6. kahepaiksete teke 360 milj a tagasi 29. Autotroofsed bakterid saavad oma energia
Samblikus on juhtiv, keerukam pool seen (Samblik on lihheniseerunud seen). Samblikku moodustavad seened: Kottseened (eriti ketasseened) (enamus, "tüüpilised") ja kandseened (vähe). Vastavalt kott- ja kandsamblikud. Ketasseente moodustatud samblikel on sageli selgelt näha seente viljakehad litrikujulised lehtereoslad. Samblikku moodustavad vetikad: Rohevetikad või sinivetikad. Vahel on nii rohe- kui ka sinivetikad sel juhul on sinivetikate osa eelkõige õhulämmastiku sidumine ja sambliku lämmastikuühenditega varustamine. Samblike talluse ehitus. Sambliku tallus võib olla kahte tüüpi: lihtsamal juhul on kogu ulatuses üsna ühesuguse ehitusega (homöomeerne tallus), keerukamal juhul ("tüüpilised" samblikud) on tallus mitmekihiline (heteromeerne tallus): koorkiht (ülemine, sageli esineb ka alumine) seenest, vetikakiht, südamikukiht (hõre, ~seenest). Samblike eluvormid
*Heade hoidmistingimuste korral (väike asustustihedus, stabiilne temperatuur, kalade vähene häirimine ), kvaliteedi ja massikadu okt-aprill peaaegu puudub. Turustamine ja töötlemine Karpkala püütakse tiikidest välja sügisel - sept.-okt. Edasi kasvatamiseks jäetavad kalad paigutatakse talvitustiikidesse, kaubakala kas turustatakse või jäetakse hoidlasse. Varem ei tasu kaubakala turustada - kasv alles kestab ja suvel on kalal võõras maitse, mida põhjustab sinivetikate poolt eritatav aine geosmiin. Mudamaitse eemaldamiseks piisab kui hoida kala puhtas vees nädal aega! Sügisel, kui vesi läheb külmaks ja sinivetikate arvukus langeb, kaob mudamaitse. *Hiinas, Venemaal, Iisraelis tarbitakse väikest (250-750 g) kaaluvat karpkala. *Euroopas üle kg karpkala. *Eestis nõutavam 1,5 kg karpkala. *Turgudel jahutatud ümarkalana. *Müüakse rümbana (ilma pea ja uimedeta)ning fileena aga ka roogituna. *Müük sesoonne, kestes septembrist kevadtalveni.
nishitoode massitoode 166 Turustamine ja töötlemine Karpkala püütakse tiikidest välja sügisel - sept.- okt. Edasi kasvatamiseks jäetavad kalad paigutatakse talvitustiikidesse, kaubakala kas turustatakse või jäetakse hoidlasse. Varem ei tasu kaubakala turustada - kasv alles kestab ja suvel on kalal võõras maitse, mida põhjustab sinivetikate poolt eritatav aine geosmiin. Mudamaitse eemaldamiseks piisab kui hoida kala puhtas vees nädal aega! Sügisel, kui vesi läheb külmaks ja sinivetikate arvukus langeb, kaob mudamaitse. 167 Karpkala turustamine ja töötlemine Hiinas, Venemaal, Iisraelis tarbitakse väikest (250-750 g) kaaluvat karpkala. Euroopas üle kg karpkala. Eestis nõutavam 1,5 kg karpkala. Turgudel jahutatud ümarkalana.
Ovaalse kuni kergelt neerja kujuga. Pealt tumepruun kuni must, noortel pruunikasroheline toon. Portselankiht sinakasvalgest kuni kollakasroosani. Lukusti servad kumerad ja hästi eristunud hammastega. On kantud punasesse raamatusse. Piklik jõekarp Kujulp piklik, otsast kiiljas. Pealt kollakas kuni kollakaspruun. Portselanikiht valge kuni kollakasvalge Rändkarp Väga äga liikuva limusena on rändkarp Venemaal põhjustanud palju pahandust sellega, et toitudes kõigist vetikatest peale sinivetikate, kaotab ta ära sinivetikate konkurendid, mille tagajärjel on järved läinud sinivetikaist õitsema ning eraldunud mürkidest on kannatada saanud terved loomakarjad. Vähid Vähid ehk vähilaadsed ehk koorikloomad (Crustacea) on väga mitmekesine alamhõimkond lülijalgseid. Tänapäeval tuntakse maailmas umbes 38 000 vähiliiki, Eestis on neid kirjeldatud 326 liiki ning liikide arvukuselt on nad meie looduses putukate järel teised. Välisehitus
Üleliigne fosfaatide ja teiste toitainete koormus Läänemerre põhjustab eutrofeerumisena tuntud keskkonnaprobleemi Läänemeres. Eutrofeerumine on veeökosüsteemi seisund, kus 10 kõrged toitainete kontsentratsioonid põhjustavad vetikate kasvu, viies süsteemi tasakaalust välja. Eutrofeerumisega kaasnevad: * intensiivsed vetikate ja sinivetikate õitsengud, kusjuures mõned liigid eritavad inimestele ja loomadele ohtlikke toksiine; * üleliigse orgaanilise aine teke, mis vähendab vee läbipaistvust; * hapnikupuudus, mis tapab põhjaelustikku; * kalade ja teiste elusolendite surm; * kallaste kinnikasvamine. WWF ja tema partnerorganisatsioonid püüavad Läänemere eutrofeerumisprotsessi tasakaalu saada ja kutsuvad kõiki pesuvahenditootjaid üles vabatahtlikule fosfaatidest loobumisele. (www.bioneer.ee).
muutlikkus nii sesoonselt kui aastati. Aasta keskmine ja suurim veetaseme muutumise ulatus on vastavalt 1,38 ja 2,20 m; absoluutvahemik 3,20 m. Veerikaste ja veevaeste aastate keskmiste veeseisude vahe võib erineda rohkem kui meetri võrra. Veetaseme pikaajaliste mõõtmiste tulemused näitavad ligikaudu 30-aastase tsükli olemasolu kõrge- ja madalaveeliste aastate vaheldumises. Veevaeseid aastaid iseloomustab sinivetikate massiline areng, järve kinnikasvamine, haugi kudealade piiratus ning tihti ka kalade suremine. Järve keskmise sügavuse suurenemisel väheneb tunduvalt resuspensioonikiirus. Vaatamata toiteainete (N, P) suuremale koormusele veerikastel aastatel, on veetaseme tõusul positiivne mõju järve ökoloogilisele seisundile. Väheneb füto- ja bakterplanktoni biomass ning sestoni üldhulk. Troofsustaseme näiline alanemine seostub eelkõige fütoplanktoni produktsiooni
looduslikesse veekogudesse või korduvalt kasutada. Puhastusmeetodeid: mehhaaniline, - füsiko-keemiline, keemiline, elektrokeemiline, bioloogiline. 29. Vee reostumise mõjud keskkonnale. Veekogu, milles toimub vetikate vohamine on täis mürkaineid ning selle vee joomine on pühjustanud kariloomade hukkumist. Vetikate tekitatud hapnikureziimi kõikumise ning hapniku puudumise tõttu esineb kalade suremist. 30. Vee reostumise mõjud inimesele. Sinivetikate vohamine- sellises vees suplemine tekitab inimese nahale kupla, mis hakkab kihelema. Vetikad eraldavad närvi- ja maksamürke. Närvimürgid peatavad signaali leviku ühelt närvirakult teisele, tulemuseks krambid; surm võib saabuda, kui hingamislihased ei tööta. Maksamürkide kahjustuste tunnuseks on nõrkus, kõhulahtisus ja külmavärinad, pikaajalise mõju tulemusena maksa kärbumine. Seedetrakri-, silma-, hingamisteede- või nahahaigusi. 31. Biodegradatsiooni mõjutavad faktorid.
looduslikesse veekogudesse või korduvalt kasutada. Puhastusmeetodeid: mehhaaniline, - füsiko-keemiline, keemiline, elektrokeemiline, bioloogiline. 29. Vee reostumise mõjud keskkonnale. Veekogu, milles toimub vetikate vohamine on täis mürkaineid ning selle vee joomine on pühjustanud kariloomade hukkumist. Vetikate tekitatud hapnikureziimi kõikumise ning hapniku puudumise tõttu esineb kalade suremist. 30. Vee reostumise mõjud inimesele. Sinivetikate vohamine- sellises vees suplemine tekitab inimese nahale kupla, mis hakkab kihelema. Vetikad eraldavad närvi- ja maksamürke. Närvimürgid peatavad signaali leviku ühelt närvirakult teisele, tulemuseks krambid; surm võib saabuda, kui hingamislihased ei tööta. Maksamürkide kahjustuste tunnuseks on nõrkus, kõhulahtisus ja külmavärinad, pikaajalise mõju tulemusena maksa kärbumine. Seedetrakri-, silma-, hingamisteede- või nahahaigusi. 31
Reovee puhastamise all mõsitame vee puhastamist sellise tasemeni, mis lubab seda lasta looduslikesse veekogudesse või kordivalt kasutada. Puhastamismeetodid: mehhaaniline; füsio-keemiline; keemiline, elektrokeemiline; biloogiline. Veekogu, milles toimub vetikate vohamine on täis mürkained ning selle vee joomine on põhjustanud kariloomade hukkumise. Vetikate tekitatud hapnikureziimi kõikumise ja hapniku puudumise tõttu esineb kalade suremist. Sinivetikate vohamine- sellises vees suplemine tekitab inimese nahale kupla, mis hakkab kihelema. Närvimürgid peatavad signaali leviku ühelt närvirakult teisele, tulemuseks krambid; surm võib saabuda, kui hingamislihased ei tööta. · Heitvesi- kasutuses olnud ja loodusesse tagasi juhitav vesi (võib olla reostunud või mitte). · Olme- ehk kommunaalreovesi- suur orgaaniliste ainete sisaldus. Olmereovetele on omane kõrge bakterioloogiline saastus.
"ehitusmaterjalina" Nitrifitseerumine (nitrification) - ammooniumi oksüdeerumine bakterite kaasabil nitrititeks ja edasi nitraatideks, seotud fotosünteesiga Denitrifitseerumine (denitrification) - vähenenud hapniku tingimustes mõned bakterite liigid kasutavad hingamiseks nitraate, vabaneb gaasiline lämmastik mis lahkub süsteemist N2 fikseerimine - gaasilise lämmastiku tõmbamine toiteahelasse (näiteks sinivetikate poolt) Lämmastiku fikseerimine 2 N2 + 3H2 2 NH3 Nitrifikatsioon Nitrosomonas: 55 NH3++ 76 O2 + 109 HCO3- C5H7O2N + 54 NO2-+ 57 H2O + 104 H2CO3 Nitrobacter: 400 NO2- + NH4+ + 4 H2CO3 + HCO3- + 195 O2 C5H7O2N + 3H2O + 400 NO3- Denitrifikatsioon 106(CH2O)16(NH3) + H3PO4 + 94 HNO3 106 CO2 + H3PO4 + 177 H2O + 55,2 N2 Lämmastiku fikseerimine N2 NH3 Nitrifikatsioon NH3 NO2- ja NO2- NO3- Denitrifikatsioon
reostunud vee arvele. Arenenud riikides põhjustavad haigestumisi vette sattunud kemikaalid. Pliimürgistus põhjustab neerude, maksa, reproduktiivorganite ja kesknärvisüsteemi kahjustusi. Kergema mürgistuse sümptomiteks on valutavad lihased ja peavalu. Varasematel aegadel sattus plii veevärki tinatorude kaudu. Veesaaste Eristatakse: mehaaniline saastumine (keemiliselt neutraalne hõljum); keemiline saastumine; bioloogiline saastumine (sinivetikate toksiinid); soojuslik saastumine. Tööstusest pärit jahutusvee juhtimine veekogudesse, mis võib viia veekogu elustiku liigiliste muutusteni. Veekeskkonna saastumise põhjused: 1) olmereoveed, 2) tööstusreoveed. Ohtlikumad on naftatööstus, põlevkivitööstus, paberitööstus; 3) põllumajanduses tekkinud reoveed ning taimetoitained, 4) prügila nõrgveed, 5) atmosfäärist väljapestud saasteaineid. Eutrofeerumine Eutrofeerumine veekogu rikastumine toitainetega.
annaabi.ee 
