MIKROORGANISMID (0)

MIKROORGANISMID
Kätlin- Karolin Kruusvee
TO14-PE
Sissejuhatus

• Bakterid
  
• Hallitusseened
  
• Pärmseened
  
• Algloomad
  
• Vetikad
  

Bakterid
Bakterid on kõige väiksemad (mikroskoopilised) üherakulised organismid, kes suudavad iseseisvalt paljuneda ja kasvada.
Enamike bakterite keskmiseks suuruseks on mõni mikromeeter , erandlikult kuni 100 μm = 0,1 mm. Keskmise bakteriraku ruumala on 1 kuupmikromeeter (ühte kuupmillimeetrisse mahub miljard bakterit ). Baktereid on värvusetuid, siniseid või punakaid, erineva kujuga (nt: kerabakterid ehk kokid ; pulkbakterid ehk batsillid ; spiraalsed bakterid ehk spirillid jne.), esinevad üksikult või ahelatena.
Kuigi bakterirakud on keerukama ehitusega kui viirused , on nad siiski väga lihtsad. Kõiki bakterirakke ümbritseb tihe rakukest, mistõttu toit saab rakku siseneda ainult lahustunud kujul. Rakukesta ehituse järgi jaotatakse bakterid spetsiaalse värvimise alusel grammnegatiivseteks ja grammpositiivseteks. Grammnegatiivsete bakterite ehitus on keerukam kui grammpositiivsetel.
Mõnedel bakteritel ümbritseb rakukesta kaitsev limakest ehk kapsel , mis kaitseb rakku kuivamise ja fagotsütoosi eest.
Bakterirakule kinnituvad valgulised karvakesed ehk piilid , need aitavad rakul kleepuda tahkele pinnale. Sageli on bakteritel üks või mitu viburit, mida kasutatakse liikumiseks. Bakterid liiguvad viburite , lima või looklemise abil.
Bakterid erinevad üksteisest eeskätt elukeskkonna, samuti oma väliskuju poolest. Baktereid elab mullas, vees ja õhus, kõikides elusates loomades ja taimedes ning surnud organismide jäänustes. 1 gramm mulda sisaldab kuni miljard bakterit, ühes piimatilgas võib neid olla sadu tuhandeid.
Baktereid leidub kõikjal, nad on biokeemiliselt väga aktiivsed ja täidavad looduse aineringes ülitähtsat osa. Loomade seedekulglas võtavad bakterid osa seedimisest, peremeesorganism tarvitab mõningaid bakterite elutegevuses tekkinud vitamiine. Taimede juurtel elavad bakterid aitavad taimedel toituda.
Bakterite elutegevust mõjutavad temperatuur, soolsus, pH, kiirgus jt. Enamik baktereid eelistab mõõdukat temperatuuri ja soolasust ning neutraalset pH-d. Kiirgus mõjub paljunemisele negatiivselt. Ekstremofiilid on bakterid, kes taluvad hästi äärmuslikke keskkonnatingimusi, nad kuuluvad enamasti arhede hulka.
Bakterid paljunevad põhiliselt pooldumisega, esineb aga teisigi mooduseid. Sobiva temperatuuri juures, milleks on enamasti umbes 37° C, võib pooldumine toimuda iga 20 minuti järel. Teoreetiliselt võib ühest bakterist 24 tunni jooksul tekkida ligikaudu 140 000 000 000 000 bakterit (140 triljonit). Tegelikkuses seda juhtuda ei saa, sest õige pea lõpeksid toiduvarud ja koguneksid mürgised jääkained , nii et aja möödudes bakterite paljunemine pidurdub. Kuigi enamik baktereid paljuneb pooldumise teel, on mõnedel täheldatud ka omapärast sugulist paljunemist, kusjuures ühe bakteriraku sisu voolab teise rakku.
Bakterid koosnevad 75–85% ulatuses veest ning samadest süsivesikutest, lipiididest, amino- ja nukleiinhapetest nagu kõik eukarüoodidki.
Toitumine on bakteritel mitmekesisem kui eukarüootidel. Energiaallikatena kasutavad bakterid valgusenergiat ja keemilist energiat. Bakterid omastavad väliskeskkonnast vees lahustunud toitaineid kogu raku pinnaga (osmooselt) ja eritavad rakust välja ainevahetuse jääkprodukte.
Hallitusseened
Hallitusseened on niitjad seened, mis kuuluvad vetik-, kott - või teisseente hulka. Omane on klorofülli puudumine, eostega paljunemine ja seeneniidistiku ehk mütseeli moodustumine.
Hallitusseeni on nii ainu- kui ka paljurakulisi. Mittesugulise sigimise aluseks on seeneniidis eoste ehk endospooride teke, kõrgemalt arenenud
hallitusseentel tekivad eosed eospesas ehk sporangiumis. Hallitusseened toituvad orgaanilisest ainest. Enamik neist elab surnud orgaanilisel ainel, kuid leidub ka elusatel kudedel elavaid liike. Nad vajavad happelist elukeskkonda.
Hallitusseene tüübid.

• Nutthallitus kasvab lopsaka, Petri tassi kaaneni ulatuva hallikas-valge seeneniidistikuna. Mütseel koosneb üherakulisest, rikkalikult hargnevast hüüfist. Viimasest kerkivad üles mastitaolised eosekandjad, mille otsas on eoste kotike - sporangium . Sporangiumi lõhkemisel vabaneb hulgaliselt eoseid , mis idnedes annavad mütseeli. Laialt levinud niisketel söötadel, juurviljal, sõnnikul, leival, niisketel esemetel ja pindadel.
  

• Pintselhallitus - mütseel koosneb mitmerakulisest hüüfist, mis noorelt on valge ja peale eoste tekkimist muutub rohelise muru taoliseks või ka sinakaks. Mütseelist kerkib pintsli- või luuataoliselt mitmekordselt hargnenud eostekandja. Igal harul on 1-4 eostuge, mille otstest vabanevad eosed - koniidid . Pinnases ja koresöötadel eriti levinud. Leidub ka piimasaadustes, köögi- ja puuviljadel, samuti niisketel esemetel. Mitmed liigid produtseerivad penitsilliini. Kasutatakse ensüümpreparaatide, antibiootikumide tootmiseks ja juustu valmistamisel.
  

• Kolbhallitus - hulkraksest hüüfist moodustunud mütseel. Noorelt on see valge. Pärast eoste tekkimist muutub seene värvus liigist olenevalt roheliseks, kollaseks või mustaks. Hallituse mütseelist kasvab üles eostekandja, mis lõpeb niitja eostoega. Sellest hargnevad eosniidid kiirja pärjana. Eosniidi tipust eraldub pidevalt eoseid - koniide. Kolbhallituse liigid asustavad massiliselt koresööta, eriti sageli esineb heintel. Mõned liigid kahjustavad ka elavaid organisme. Üksikud produtseerivad antibiootikume - fumigatsiini, aspergilliini.
  

• Valge hallitus - eosed paiknevad nutikujulistes eoslates. Esinevad sageli piimal
  

Pärmseened
Pärmseened ehk pärmid on valdavalt üherakulised saprotroofsed seened, mis kuuluvad mikroorganismide hulka. Enamik neist kuulub kottseente (Ascomycota) ja kandseente (Basidiomycota) hõimkonda. Pärmseeni on kirjeldatud umbes 1500 liiki.
Tardsöötmel moodustavad pastataolise konsistentsiga kolooniaid . Pärmseened (v.a mõned, kes moodustavad mütseeli või pseudomütseeli) ei moodusta seeneniidistikku ehk mütseeli.
Pärmseened on kera- või munakujulised, 5-10 mikromeetri suurused liikumatud ainuraksed . Nende seas on ka nakkushaiguste tekitajaid.
Anaeroobses keskkonnas saavad pärmseened eluks vajalikku energiat suhkrute kääritamisest - tekivad alkohol ja süsihappegaas .
Söödapärmis on palju proteiini , B-grupi vitamiine, fosforit ja ergosterooli (muutub UV-kiirguse toimel D2 vitamiiniks).
Pärmseened sigivad nii suguta kui suguliselt, esimesel juhul toimub kas pungumine või pooldumine, sugulise sigimise korral moodustavad nad askospoore ehk kotteoseid.
Algloomad
Ainuraksed ehk algloomad (Protozoa) on organismide rühm, kuhu põhiliselt arvatakse heterotroofse (mõnel juhul ka miksotroofse) toitumistüübi ning mobiilsuse tõttu varem loomadeks peetud üherakulised organismid, kellel puuduvad taimedele tüüpilised rakusein ja kloroplastid ning kellel erinevalt bakteritest on rakutuum . Selle poolest erinevad algloomad ka teistest protistidest, näiteks mitmesugustest vetikatest ja seenesarnastest protistidest
Vetikad
vetikad
Sinivetikate õitseng Soome lahel 1997. aasta juulis
Karerohevetikad Merivälja rannal
vetikad (Algae; vn водоросли), üherakulised, koloonialised või paljude rakkudega alamad taimed; valdavalt autotroofid . Enamik elab vees (nii mage - kui ka merevees ), neid leidub ka maapinnal, kaljudel, lumel, kuumaveeallikais ja mõningais loomades (hüdraloomad, keriloomad ), troopikas mõningate taimede lehtedes ja laisiklaste karvades. Osa moodustab koos seentega samblikke.
Vetikad on sise- ja välisehituselt väga erinevad. Ehitustüübilt eristatakse amöboidseid, monaadseid (viburlane), kokkoidseid (liikumisvõimetud jäiga kestaga rakud ), palmelloidseid (limaga kattunud rakukolooniad), niitjaid (harunemata või harunenud niidiks ühinenud rakud), koelisi (ühest või mitmest rakukihist koosneva plaatja , toruja või kotja rakisega ), mõikjaid (rakises pole rakuvaheseinu) ja muu kujuga vetikaid. Väikseimate vetikate läbimõõt on vähem kui 1 mikromeeter, suurimad (näiteks pruunvetikas Macrocystis pyrifera) on kuni 60 m pikkused. Sinivetikad (uuemais käsitlusis tsüanobakterid) on eeltuumsed , neid peetakse ürgseimaiks – nende jälgi on leitud ligi 3 miljardi aasta vanuseist lademeist (stromatoliidid). Muud vetikad (puna-, rohe-, kold-, vaguvibur-, silmvibur-, rusk-, mänd-, pruun- ja neelvetikad) on päristuumsed organismid.
Vetikad paljunevad sugutult (pooldudes, talluse osadega või sigikehadele vastavate spooridega, mis tekivad vegetatiivseist rakkudest või lihtsa ehitusega sporangiumides) või suguliselt. Neis on mitmesuguseid pigmente, sealhulgas klorofülle, ksantofülle, karotenoide, sini-, puna- ja mõningais koldvetikates ka liitvalgulisi, ainult vetikaile omaseid värvaineid fükobiliine. Pigmentide mitmekesisus võimaldab vetikail asustada meres eri sügavusi (puna- ja sinivetikad kasvavad kuni 180 m sügavusel). Vetikate varuained on tärklis ja teised süsivesikud , rasvad ja õlid.
Enamik vetikaid on lühiealised, nad poolduvad ühe ööpäeva jooksul mitu korda; pruun-, puna- ja rohevetikate hulgas leidub mitmeaastasi taimi. Vees hõljuvad vetikad vabalt (plankton), lamavad põhjal või on sellele kinnitunud (bentos), paljud kinnituvad ka teistele organismidele (pealiskasv). Vetikad toodavad põhilise osa Maa hüdrosfääri esmasest orgaanilisest ainest (aastas umbes 30 miljardit tonni). Neist toituvad mitmesugused veeloomad, sealhulgas planktontoidulised kalad . Suured merevetikad on toiduks Aasia ja Lääne-Euroopa rannarahvastele, neid tarvitatakse ka tööstustoorainena (näiteks agari ja karotenoidide tootmisel).
Vetikad on nagu bakteridki olulised veekogude isepuhastumises, nad on veekogude põhilised hapniku tootjad. Rohkuse korral põhjustavad veeõitsengut. Vetikaid kasutatakse bioindikaatorina vee omaduste ja sanitaarse seisundi hindamisel. Kümme liiki vetikaid on Eesti punase raamatu ohualdiste kategooria nimekirjas.
Ühe enimlevinud süsteemi järgi jagunevad vetikad üheksaks hõimkonnaks. Vetikaid uurib algoloogia.
17