Vee reostus (0)

Inimmõju tegevus veestikule avaldub veekogudesse kahjulike ainete juhtimisel.
Reovesi võib sisaldada nii orgaanilisi kui ka anorgaanilisi aineid ja ühendeid.
( Kalamees K. Miks peame kaitsma vett, Tartu, 1999)

Orgaanilisi aineid:

*insektiidid, herbitsiidid ja mitmed teised keemilised mürgid
* bakterid , mis on vette jõudnud heitvetest ja kariloomade kasvatusest
*toidukäitlemise jääkproduktid, kaasa arvatud patogeenid
*puudelt ja põõsastel eraldunud osad nende vees ujutamise käigus
*lenduvad orgaanilised ühendid, millega on valesti ümber käidud

Anorgaanilisi aineid:

* raskmetallid
*happelised ühendid (eriti vääveldioksiidid tuumaelektrijaamadest)
*keemiline saaste, mis on tekkinud tööstuses
*väetised (eriti nitraadid ja fosfaadid), mis on tekkinud põllumajandustegevusega
* muda äravool ehitusplatsidelt, puude ujutamisel jt
(Kalamees K. Miks peame kaitsma vett, Tartu, 1999)
Peamisteks reostusallikateks on tööstus ja põllumajandus. Üldisteks veeprobleemideks on:
* Riigipiire ületav veereostus .
* Asulate ja tööstusettevõtete heitveed.
* Põllumajandus, sealhulgas eriti lämmastiku ja fosfori reostus .
* Reoainete sissekanne õhust, põhjuseks paiksed ja mobiilsed reostusallikad.
* Põhjavee langev kvaliteet ja põhjavee ammutamine, mis põhjustab kasutuskõlblike põhjaveevarude nappust mõnes piirkonnas.
Reoained põhjustavad veekogudes erinevaid muutusi. See väljendub ökoloogilise tasakaalu rikkumises veekogus, kogu veekogu või vee kvaliteedi kahanemises. (Mäemets A. Eesti järved ja nende kaitse, Tln, 1977)
Põhilisteks vee reostuse allikateks on:
*pinnase ehitus, kust põhjavesi maasse imbub
*tööstusvete, mis sisaldavad keemilisi ühendeid või kõrvalsaaduseid, jõudmine vette
*halvasti käsitletud või käitlemata heitvee jõudmine vette
* pindmine äravool, mis sisaldab pestitsiide ja väetisi
*pindmine äravool, mis sisaldab õliprodukte
*tööstusprotsessides vabanenud termiline vesi ( soojussaaste ) või keemilised ühendid
*happevihmad, mis sisaldavad vääveldioksiide
* naftareostus
(Vuorisalo T. Keskkonna ökoloogia, Tartu, 1995)
Veekogude elukeskkonna säilitamise huvides tuleb rangelt kontrollida ja vajadusel vähendada heitvetega veekogudesse kanduvat saasteainete hulka. Atmosfääri heitvesi tähendab sademete tegevusega veekogudesse sattuvat reostust.Eriti märgatav on see linnades, kus on palju asfalteeritud pindasid. Seetõttu tuleb linnatänavad hoida pidevalt puhtad, et tugevate vihmasadudega kaasnev veevool tänavatel olevat reostust (näiteks autodelt pärit õlilaigud) veekogudesse ei kannaks. Peale selle peab sademete korral arvestama ka atmosfäärist kaasa haaratud aineid (gaasid, tolm jms). ( Kalamees K. Miks peame kaitsma vett, Tartu, 1999)
Kommunaal- ehk olmeheitvete allikaks on inimese igapäevane elutegevus. Siia alla kuuluvad näiteks köökide pesuveed, tualettruumide veed jne. Olmeheitvett iseloomustab suur orgaaniliste ainete sisaldus, mis looduses laguneb ja lahustub suhteliselt kergesti. Põllumajanduse heitvesi toob veekogudele kaasa kahju juhul, kui põldudel või hoidlates on mineraalväetisi valesti kasutatud või hooletult hoitud. Tööstusliku heitvee iseloom ja hulk sõltub suuresti tööstuse iseloomust, toorainest , tehnoloogiast jne. Vett kasutatakse tööstuses väga erineval otstarbel ,näiteks soojuskandjana, lahustina, pesemisvahendina, ka transpordivahendina. (Mäemets A. Eesti järved ja nende kaitse, Tln, 1977)
Veekogu kvaliteedi langus avaldub veekogude kinnikasvamises, vee ebameeldivas lõhnas, vetikate vohamises. Veekogude kvaliteedi languse all kannatavad siseveekogud, eriti intensiivse põllumajanduse ja tööstusega piirkondades. Ökoloogilise tasakaalu saavutamine vajab pikemat ajaperioodi - see võtab aega üle 15 aasta. Üheks võimaluseks on veel sekkuda veekogude isepuhastusprotsessidesse ja eemaldada liigne taimestik ning loomastik ja põhjasetted, mille tagajärjel hakkaks ökoloogiline tasakaal kiiremini taastuma. (Mäemets A. Eesti järved ja nende kaitse, Tln, 1977)
Veekogude reostust on püütud vältida mitmeti. Üldine reovee hulk on viimase kümnendi vältel vähenenud ligi 25% ja moodustas 1994. aastal ligi 180 mln m³ . Suurimad tööstusreostajad on põlevkivi- ja toiduainetetööstus. Traditsiooniliseks reovete puhastamise viisiks on puhastusseadmete rajamine suurematele saasteallikatele - asulatele ja tootmisettevõtetele.
Puhastustegevusega on Eestis edu saavutatud. Puhastamata vee kogus on pidevalt vähenenud, moodustades praegu vaid 10% üldisest veekogusest. (Kalamees K. Miks peame kaitsma vett, Tartu, 1999)
Põhjaveega seonduvateks probleemideks on reostus ja ülemäärane kasutus. Lokaalseks reostuse allikaks maapinnalähedaste põhjaveehorisontide puhul on põllumajandus, eelkõige väetamine. Põhjavesi reostub kergemini Põhja-Eesti õhema pinnakatte aladel.
Põhjavee ülemäärane tarbimine on probleemiks saartel. Väljapumbatava vee asemele tungib soolane merevesi, põhjustades sellega joogivee reostuse. Kohalikke probleeme põhjaveega põhjustab ka kaevandustegevus. Väiksemas ulatuses mõjutab põhjavee kogust ja kvaliteeti liiva, kruusa jt. maavarade kaevandamine. ( http://www.envir.ee/1141 )
Veekogudele ohtlikumateks tööstusaladeks on naftatööstus, põlevkivitööstus, paberitööstus jne. Näiteks väike naftareostus võib saatuslikuks osutuda tuhandetele lindudele - kokkupuutel naftasaadustega kaotab nende sulestik veekindluse, mistõttu on nad määratud hukkumisele. Naftareostuse tagajärjel võivad hukkuda kalade mari ja maimud, tekkida väärarendeid, maksa- ja sugunäärmekahjustusi, hävib ka suur osa planktonist. Nafta hankimine on eriti ohtlik arktilistes vetes (kuid ressursside ammendumise järel nafta kaevandumine just sinna kandubki) Külmades vetes võib merre sattunud naftat pidada praktiliselt igaveseks saasteks, sest sellistes tingimustes nafta ei lendu ega lagune. Kui arenenud tööstusmaades on vee kasutamine juba ammu nii tehniliselt kui ka majanduslikult (vee hinna kaudu) korraldatud, siis paljudes arengumaades heitvett peaaegu ei puhastatagi. Endistes N.Liidu maades ja Ida-Euroopa riikides on tõhusamad veepuhastussüsteemid alles rajamisel. Eestis on viimastel aastatel saanud kaasaegsed puhastusseadmed rida väikelinnu. (Kalamees K. Miks peame kaitsma vett, Tartu, 1999)
Vagula järv on 518,7 ha suurune. Kõige sügavam – 11,5m- on järv keskosast. Järve veetaseme absoluutkõrgus on praegu 69,2 m. Vagula järve kaldad on madalad, liivased. Järve põhi on kaldalt liivane , sügavamalt on põhi kaetud mudaga .
Vagula järve vesi oli varem suviti keskmise läbipaistvusega, nüüd aga on vesi muutunud kohati rohekaks – kollakaks, mis näitab vee mõningast saastatust. Põhjalähedane veekiht on hapnikuvaene, vee reaktsioon on aluseline, mineraalaineid sisaldab vesi rohkesti, orgaaniliste ainete hulk on keskmine. Sinivetikate õitsemine suvel ja sügisel on erakordselt tugev.
Minu arvates on Vagula järve reostus varsti järgi jõudmas teistele saastunud veega järvedele. Seda näitab juba seegi, et järve kaldad hakkavad tasapisi veetaimedega kinni kasvama. Reostust võivad põhjustada ümberkaudsed tööstusettevõtted, järvel kihutavad mootorsõidukid. (Mäemets A. Eesti järved ja nende kaitse, Tln, 1977)
Kuid ega Vagula reostus ei ole veel väga suur. Seda näitab kas või järve kalade liigirikkus.
Võhandu jõgi on 162 km pikk, Eesti pikim jõgi. Veelang on 40 m, mis teeb Võhandu jõe kiirevooluliseks jõeks, mida käredamadki pakased ei suuda kaanetada. (Mäemets A. Eesti järved ja nende kaitse, Tln, 1977)
Võhandu jõe reostus võrreldes Eesti teiste suuremate jõgedega on keskmine. Orgaaniliste ainete sisaldus on aastatega natukene vähenenud, selle suurus on praegu umbes 2,1 mg/l (milligrammi liitri vee kohta). Lämmastiku sisaldus Võhandu jões koos Pärnu jõega on väikseim - 1,5 mg/l. Fosfori hulk aga on 0,08 mg/l, üks suuremaid . ( Mäemets A. Eesti järved ja nende kaitse, Tln, 1977)
8