Gaasijuhe ja läänemere ökoloogilised probleemid (0)

Ülikool
Eriala
Tundmatu autor
NORD STREAM ’I GAASIJUHE JA LÄÄNEMERE ÖKOLOOGILISED PROBLEEMID
Referaat
Juhendaja:
Tallinn 2012
SISUKORD
1.1Nord Stream’i ajalugu 3
1.2Gaasivarud 5
1.3Nord Stream’I torujuhtme kasutamine 5
1.4Nord Stream’I keskkonnasõbralikkus 5
1.4.1Uuring gaasijuhtme keskonnamõjudest 6
2Läänemere ökoloogilised probleemid 7
2.1Läänemeri 7
2.2Läänemere peamised probleemid 7
2.2.1Eutrofeerumine 7
2.2.2Kemikaalid Läänemeres 8
2.2.3Võõrliigid 8
2.2.4Laevaliiklus 8
2.2.5Kalapüügi mõju 9
KASUTATUD KIRJANDUS 10
Nord Stream on Läänemere põhjas asuv Venemaalt Saksamaale kulgev kahetoruline maagaasi torujuhe. Ehitus algas 2010. aasta aprillis Rootsi majandusvetes, Gotlandi lähistel.
Venemaa riiklik gaasimonopol Gazprom teatas kavast ehitada 1200 km pikkune torujuhe maismaa asemel merepõhja novembris 2002 ning torujuhtme maismaaosa ehituse alustamisest Venemaal detsembris 2005. Gaasijuhe avati pidulikult 6. septembril 2011 Venemaa peaministri Vladimir Putini ja Saksamaa ekskantsler Gerhard Schröderi osalusel.
Tavaliselt nimetatatakse Nord Streamiks Viiburi ja Greifswaldi vahel asuvat veealust lõiku, mõnikord aga mõeldakse selle all ka juhtme maa peal asuvat osa Venemaal ning võimalikke edasisi ühendusi Lääne-Euroopas.
Torujuhtme rajamisega tegeleb Nord Stream AG.
Poola, Baltimaad ja mõned teised Läänemere-äärsed riigid vastustasid Nord Streami rajamist nii keskkonna- kui ka energiajulgeoleku kaalutlustel. 20. oktoobril 2009 kiitis gaasijuhtme rajamise heaks Taani ning 5. novembril 2009 Rootsi ja Soome valitsus. (1)

Nord Stream’i ajalugu

Töö gaasijuhtme ettevalmistamiseks sai alguse 1997, kui Gazprom ja Neste moodustasid ühisettevõtte North Transgas Oy, mille eesmärk oli Läänemere põhja mööda Venemaalt Põhja-Saksamaale kulgeva gaasijuhtme rajamine ja ekspluateerimine . Saksamaa-poolne partner oli Ruhrgas
Aastal 1998 uuriti võimalust, et juhe kulgeb läbi Soome, Rootsi, Taani ja Saksamaa erimajandusvööndi, ning tehti juhtme teostatavuse uuring. Kaaluti mitut trassi, sealhulgas selliseid, mis sisaldavad maapealseid osi Soome ja Rootsi territooriumil.
2001. aasta aprillis sõlmisid Gazprom, Ruhrgas, Wintershall ja Fortum gaasijuhtme projekteerimise kokkuleppe, mille täitmine vajas sobiva poliitilise olukorra teket.
8. septembril 2005 kirjutasid Gazprom, BASF ja E.ON AG Berliinis vahel alla gaasijuhtme eellepingu. Allakirjutamise juures viibisid ka president Vladimir Putin ja kantsler Gerhard Schröder. Rajati ettevõte Nord Stream AG, mis registreeriti Šveitsi linnas Zugis. Kumbki Saksamaa ettevõte sai selles osaluse 24,5% ja Gazprom 51%. Kevadel 2006 otsustati projekti kaasta Hollandi ettevõtte Gasunie. Sellesk loobus kumbki Saksa firma 4.5% aktsiatest.
Gaasijuhe kulgeb Babajevost Viiburi kaudu mööda Läänemere põhja Greifswaldini Saksamaal kogupikkusega 1244 km. See läbib Venemaa, Taani ja Saksamaa territoriaalvett ning Soome ja Rootsi majandusvööndit. Juhtme esimene toru võimsusega 27,5 miljardit kuupmeetrit gaasi aastas valmis juunis 2011 ning gaasitransport algas selles 8. novembril 2011. Teise toru ehitus algas maiss 2011 ning peaks valmima 2012. Rootsi majandusvööndis Gotlandi lähedal on kavas rajada kompressorjaam, mille vastu on teravalt võtnud sõna Rootsi peaminister Göran Persson ja ka Rootsi üldsus. Gaasijuhtme kasutusajaks on kavandatud 50 aastat.
Maagaasivarud, millega torujuhe täita kavatsetakse paiknevad Jamali poolsaarel, Tjumeni piirkonnas, Ob-Tazi lahes ja Štokmani gaasiväljal. Põhiliseks gaasimaardlaks on kavandatud Južno Russkoje. 1100 ruutkilomeetri suurune Južno Russkoje maardla asub Venemaal Jamal Nenetsi Krasnosekupski piirkonnas Lääne- Siberis ning seal on enam kui 1000 miljardi kuupmeetrine tõendatud gaasivaru.
Vaatlejad nägid Põhja-Euroopa gaasijuhtmes Venemaa poliitilist käiku, mille eesmärk on vabaneda maagaasi transiidist Ukraina, Valgevene, Poola ja teiste maade kaudu ning suunata gaas otse Saksamaale. Mööda merepõhja kulgev torujuhe on küll kallim, kuid võimaldab Venemaal peatada maagaasi tarnimine teistele Kesk-Euroopa maadele, säilitades tarned Saksamaale.
Pole teada, miks Saksamaa otsustas selles projektis osaleda. Torujuhet rajava konsortsiumi (North European Gas Pipeline Company) nõukogu esimees on Gerhard Schröder, kes Saksamaa liidukantslerina allkirjastas torujuhtme rajamise lepingu Venemaaga veidi aega enne oma ametikohalt lahkumist. Tema hilisem nõustumine võtta vastu Venemaa juhitud konsortsiumi juhi ametikoht on kutsunud Saksamaal ja teistes riikides esile hämmastust, sest selles nähakse võimalikku huvide konflikti. Schröder on nõukogusse nimetatud Gazpromi esindajana. Konsortsiumi tegevjuht on Matthias Warnig. (1)

Gaasivarud

Južno Ruskoje on Nord Streami üheks põhiliseks gaasimaardlaks, mille oodatavaks tootluseks on 25 miljonit kuupmeetrit gaasi aastas. 1100 ruutkilomeetri suurune Južno Ruskoje maardla asub Venemaal Jamal Nenetsi Krasnosekupski piirkonnas Lääne-Siberis. Enam kui 1000 miljardi kuupmeetrise tõendatud gaasi varuga  Južno Ruskoje maardla on Euroopa jaoks usaldusväärne tarnimspaik. Gaasimaardla on välja arendanud Gazpromi, Wintershalli ja E.ON Ruhrgasi moodustatud ühisettevõte Severneftegazprom. (2)

Nord Stream’I torujuhtme kasutamine

Operaatorfirmana pakub Nord Stream AG maagaasi transpordivõimalusi aastamahuga kuni 55 miljardit kuupmeetrit, kasutades selleks kahest torust koosnevat 1224 kilomeetri pikkust torujuhtmesüsteemi, mis kulgeb Venemaalt Viiburist Saksamaal asuva Lubminini.
Olemas on ka lepinguline raamistik , mis tagab gaasi transpordi Venemaal asuvast torujuhtme algusest selle Saksamaal asuvasse lõpp-punkti. Seal suunatakse gaas edasi Euroopa jaotusvõrkudesse edastamiseks OPAL ( Baltic Sea Pipeline Link) torujuhtmesse. Teine ühendustoru NEL (North European Gas Pipeline) on hetkel veel ehitusjärgus.
Nord Stream torujuhtme tööle on vastavad load andnud kõik asjassepuutuvad ametkonnad kõigis riikides, mida torujuhe läbib. Lisaks sellele on terve torujuhtme projekti ja ehituse sertifitseerinud sõltumatu Norra sertifitseerimisasutus Det Norske Veritas (DNV), kinnitades sellega, et merealuse torujuhtme ehituses ja töös on tagatud vastavus rangeimatele rahvusvahelistele standarditele. (3)

Nord Stream’I keskkonnasõbralikkus

Nord Streami tegevus gaasijuhtme paigaldamisel on kooskõlas kõrgeimate rahvusvaheliste keskkonnastandarditega ning järgib kõiki rahvusvahelisi keskkonnaalaseid, merendust puudutavaid ja juriidilisi nõudeid gaasijuhtme ehitamise, testimise ja opereerimise ajal. See vastab rahvusvahelistelt tunnustatud tegevustavadele ning firma ja selle aktsionäride poolt kehtestatud rangetele standarditele.
Nord Stream viis läbi erakordselt põhjalikud Läänemere keskkonnauuringud investeerides rohkem kui 100 miljonit eurot detailsetesse keskkonnauuringutesse ning projekti planeerimisse, et hinnata ja seeläbi minimeerida projekti mõjusid keskkonnale. Rohkem kui 40 000 km ulatuses teostati geofüüsikalisi mõõtmisi ning uuriti merepõhjas tuhandeid objekte. (4)

Uuring gaasijuhtme keskonnamõjudest

Läänemere gaasijuhtme ehitamise keskkonnamõjud on olnud oodatud tasemel või väiksemad ning mõjud vee kvaliteedile olid vähesed, kohalikud ja lühiajalised, tutvustas Nord Stream 2010. aastal korraldatud sõltumatu uuringu tulemusi.
Uuringu käigus jälgisid kuus sõltumatut spetsialistide organisatsiooni 13 objekti Soome ja Eesti majandusvööndis rahvusvahelistes vetes. Aasta jooksul uuriti sõjaaegsete lõhkekehade õhkimise, mineraalmaterjali ümberpaigutamise ja torude merrelaskmise keskkonnamõju, teatas Nord Stream.
Soomes oli kõige tähtsam uurimisobjekt vee kvaliteet  ning seda jälgiti kõigi ehitusjärkude ajal. Eesmärgiks oli välja selgitada, kas põhjasetted ja nendes sisalduvad kahjulikud ained satuvad ehituse tagajärjel vette.
Lõhkekehade õhkimise uurimistulemused näitasid et vabanenud setete hulk oli vaid 10% eeldatuist ning et õhkimised ei põhjustanud Soome ja Eesti vetes kahjulike ainete kontsentratsiooni statistiliselt olulist suurenemist setetes . Kahjustused kaladele olid väikesed ning ei registreeritud ühtki vigastatud merelindu ega -looma.
2010. aastal paigutati merepõhja 40 kohas kokku umbes 220 000 kuupmeetrit kive ja kruusa , 35% esialgselt plaanitust rohkem, sest merepõhi osutus pehmemaks kui oli arvatud. Vee sogasemaks muutumist registreeriti vaid sügavamates kihtides ning kõige suurem oli see torude liitekohtades. Vee sogasus oli eeldatust suurem, kuid see püsis lühemat aega ning ulatus vähem kui kilomeetri kaugusele.
Ka torujuhtme merepõhja laskmine ei põhjustanud uuringu kohaselt püsivaid keskkonnakahjustusi. (5)

Läänemere ökoloogilised probleemid

Läänemeri

Läänemeri on Atlandi ookeani sisemeri, mis piirab Eestit põhjast ja läänest. Teised Läänemere-äärsed riigid on Läti, Leedu, Poola, Saksamaa, Taani, Rootsi, Soome ning Venemaa.
Läänemerd ühendavad Põhjamerega madalad ja kitsad Taani väinad. Mõned loevad Läänemere osaks ka Kattegati väina Taani ja Rootsi vahel.
Läänemere pindala on 373 000 km2, koos Taani väinade ja Kattegatiga 415 266 km2. Läänemere maht on 21 721 km3, keskmine sügavus on 52 m ja suurim 459 m (Landsorti süvik). (6)
Läänemeri on sisemaa meri ja väga noor meri. Puhta vee juurdepääs on raskendatud ning vesi vahetub väga aeglaselt. Tegelikult kulub terve inimpõlv, et meri täituks uue puhta veega. Läänemeri on ka väga madal meri. Keskmine sügavus 55 meetrit, võrdluseks olgu toodud siin kasvõi Vahemeri, mis on keskmiselt 1,5 kilomeetrit sügav. Lisaks pole Läänemere põhi tasane ja lauge vaid täis sügavikke ja orgusid. See aga raskendab omakorda vee liikumist ja vahetust ning on vaja tugevamaid tõukeid, et vesi liikuma panna ja tekiks värske vee juurdepääs. (8)
Läänemeri on üks maailma eutrofeerunumaid meresid. Sellega kaasnevad sinivetikate õitsengud, surnud põhjatsoonid, kallaste kinnikasvamine ja muud ebameeldivused. (9)

Läänemere peamised probleemid

Eutrofeerumine

Läänemere üheks suurimaks probleemiks loetakse kinnikasvamist ehk eutrofeerumist. See on põhjustatud enam kui sajandipikkusest toitainete merre kandumisest (ja pumpamisest) inimtegevuse tagajärjel. Toitained jõuavad merre põllumajandusest (väetamine), tööstusest ( reovesi ), inimasulatest ( kanalisatsioon ), metsade raiumisest (pinnase minema uhtumine) jne.
Suur toitaine kogus põhjustab vetikate (ka sinivetikate) vohamist ning vähendab vee läbipaistvust. Suurem hulk biomassi tarvitab lagunedes ära  vees leiduva hapniku, mistõttu tekivad  nö surnud tsoonid , kus enam miski elada ei saa. (7)

Kemikaalid Läänemeres

Radioaktiivsed ained on jõudnud merre näiteks eelmise sajandi viiekümnendatel ja kuuekümnendatel Novaja Zemlja piirkonnas sooritatud tuumapommi katsetustest, samuti 1986. aastal toimunud Tšernobõl  tuumajaama õnnetusest, mille all kannatas eriti Botnia meri ning Soome lahe idapiirkond.
Raskemetallid nagu kaadmium , tina ja elavhõbe on keskkonnale otseselt kahjulikud. Nad settivad merepõhja ning võivad muunduda lahustuvasse vormi ning jõuda toiduahelasse, kui merepõhja tingimused muutuvad hapniku vähenemise tõttu. Samuti igasugune kaevandamine, põhjasetteid segavad kiirlaevade teed jms põhjustavad settinud raskemetallide põhjast üles kerkimise. (7)

Võõrliigid

Võõrliigid on liigid, kes on keskkonda sattunud inimtegevuse tagajärjel. Tihti on nad suureks ohuks kohalikele liikidele, kuna süsteemis puuduvad neile kohandunud looduslikud vaenlased.
Läänemeres arvatakse olevat hetkel ca70 võõrliiki. Intensiivne laevaliiklus on oluline faktor, mis põhjustab võõrliikide levikut. (7)

Laevaliiklus

Enamik kruiislaevadest tühjendavad laevade reovee (s.h. kõigi tualettide reoveed ning õlised laevaveed) otse merre.
2009. aasta mais võtsid mitmed kruiisilaevade firmad katuseorganisatsiooni the European Cruise Council (ECC) kaudu endale kohustuse mitte lasta laevade heitvett Läänemerre, kui „on tagatud teatud tingimused“, mille hulgas on nõue „mugav reovee ära andmise võimalus sadamas, mille eest ei tule maksta lisatasusid“.  
Praegu on tegemist lihtsalt tühja lubadusega, kuna WWF (World Wildlife Fund) andmetel olid 2009. aastal Läänemeres sobivad tingimused ainult kolmel sadamal kahekümnest.
Läänemeres liikleb rohkem kui 350 kruiisilaeva rohkem kui 2100 sadama külastusega ning selle äri kasvuks loetakse ca13% aastas. Laevade poolt aastas tekitatav reovesi sisaldab hinnanguliselt 74 tonni lämmastiku ja 18 tonni fosfori ühendeid, mis aitavad kaasa läänemere kinnikasvamisele. Lisaks toitainetele sisaldab reovesi ka  baktereid, viiruseid ja teisi haigustekitajaid ning raskemetalle. (7)

Kalapüügi mõju

Kuigi peale seda juttu võib imestada, kes küll ometi tahab süüa kala, mis on püütud nii saastatud merest, on siiski Läänemere (nagu ka kogu ülejäänud maailmamere) üheks peamiseks probleemis kalade ülepüük ning raiskavad püügimeetodid.
Tänu püügivõimsuse suurenemisele ületab väljapüük olemasolevaid kalavarusid. Järjest suurenevaks mureks on ebaseaduslik kalapüük.
Vähemaks jääb ka kaladele kudemiseks sobivaid elupaiku - kas piirkondade olukord on niipalju halvenenud või on juurdepääs kudealadele tõkestatud. Tihti püütakse välja ka alammõõdulised kalad . Samuti hukkuvad kalapüügivahendites mereimetajad ning – linnud .
Kõige selle tulemusena on mitmed kalaliigid Läänemeres väljasuremise äärel. Samuti on ohustatud nii linnud kui imetajad . (7)

KASUTATUD KIRJANDUS

Internett, http://et.wikipedia.org/wiki/Nord_Strea m (25.11.12)

Internett, http://www.nord-stream.com/et/gaasijuhe/ (25.11.12)

Internett, http://www.nord-stream.com/et/gaasijuhe/toimingud/ (25.11.12)

Internett, http://www.nord-stream.com/et/keskkond/ (25.11.12)

Internett, http://uudised.err.ee/index.php?06233311 (25.11.12)

Internett, http://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%A4%C3%A4nemer i (25.11.12)

Internett, http://www.bioneer.ee/eluviis/kliima/aid-11512/L%C3%A4%C3%A4nemere-seisukord (25.11.12)

Internett, http://www.viljasavisaar-toomast.ee/Laanemere-strateegia (25.11.12)

Internett, http://www.elfond.ee/et/teemad/meri/operatsioon-qpaeaesterongasq/laeaenemere-keskkond-2010 (25.11.12)