ennekõike Oli üsna tuntud Austrias, kuulus Viini loogilisse ringi (oli seal 1 tähtsamaid) Occam keskaja 1 olulisimaid filosoofe, Thomase opponent (universaalne teooria) Carnapi olulisim raamat meie jaoks "Meaning and nesseserity" 1947 Alfred Tarski (1901-1983) Rääkida tõtt tähendab rääkida asjadest nii nagu nad on, mitte nii nagu nad pole The concept of truth in formalized languages (1933) Semantiline tõekontseptsioon ja semantika alused "Snow is white" is true if and only if snow is white Tähendus ja tõde tõlkes "Snow is white" "lumi on valge" mõnes keeles lume kohta 1 sõna, mõnes teises keeles täiesti erinevad (lumi, lörts, rahe, kruubid" jne, kõik tähendavad täiesti erinevat asja Tähendus loogikas ja filosoofias, 2 "Tõde erineb valest selle poolest, et tõde ei satu iseendaga vastuollu" Kui mingis süsteemis vastuolu, siis järelikult see süsteem on vigane 1 põhiline (aperatsioon?wat
teistes keeltes, kuid vahendid on erinevad. Nt vene keeles kõikidel sõnadel/asjadel on sugu(mees-, nais-, kesksugu). Grammatikalised tähendused moodustavad süsteemi. Venelased nt ei saa mittenäha asjade sugu rahvaluules kaseke(naissoost) = noor neiu, sest selles kasekeses ka nii õrnus kui ka naiselikkus. Tamm vs kask - tamm mehelikkus, kask naiselikkus grammatika on tähtsam kui leksikoloogia. Semantika ja grammatika keele redundantsus (keeleliialdus). · Leonhard Bloomfield (1887-1949) Andis Ameerika keeleteadusele ,,meetodi". Ta teadis väga palju keeli, kuid teda huvitasid peale indiaanikeelte ka vaikse ookeani saarte elanike keeled. Ta lõi tagalogi grammatika (filipiinide keel). Ta põhiteos on ,,Language" (1933). Tema keeleanalüüsi metoodika erineb oluliselt Euroopa
Bertrand Russell- oli inglise matemaatik, filosoof ja loogik Matemaatilises loogikas sõnastas Russell Russelli paradoksi, mis tõi ilmsiks naiivse hulgateooria vastuolulisuse: Hulk võib olla ükskõik misasjade hulk: kõikide hulkade hulk, mis sisaldab iseennast või hulgad mis ei sisalda iseennast. Charles Morris- Peirce'i üks tähtsamaid järglasi.Võttis kasutusele termini semioos ja pragmaatika kui ühena semiootika kolmest harust süntaktika ja semantika kõrval. Foundations of the Theory of Signs (1938). Semioosi dimensioonid ehk semiootika 3 haru pakkus juba Peirce o Süntaktika SÜNTAKTIKA o o Küsib kuidas märk on ehitatud ja kuidas ta moodustab teiste märkidega jadasid, Tegeleb märkide ehituse ja konstruktiivse küljega, näiteks sõnade järjekorraga lauses. o o Süntaktika on osa matemaatilisest lingvistikast. o
kontekstist. Kreekas herma (fallosekujuline märk) oli viljakuse sümbol. Carlo Ginzburg: ,,Juust ja vaglad" ,,Clues, Myths and the Historical Moment" Kratilos (Cratylos) esimene semiootiline traktaat 5. saj. eKr Claudius Galenus Oli arst (129-200), avaldas mõtte, et haigus ise ennast ei avalda, vaid ta avaldab märke. Kratilos loomuse järgi Hermogenes kokkuleppe järgi Platon kirjeldab mõnda semiootilist dialoogi. Sokratese metodolooga sokraatiline dialoog. Märkide ja esemete seos, mida nad tähistavad, on loomulik. Semiootika on ühelt pool vana teadus, teisalt aga kujunes välja alles 20. sajandil. Semiootika sisu on kahekülgne: - ratsionaalne teadus (Platon, Percy), loogika Teadusteta mütodoloogia (Morris). Igal juhul on semiootika ratsionaalne C. Ginzburg võrdleb semiootikat haiguste ja kriminalistikaga ei haigused ega kurjategijad ei saa märke/jälgi jätmata jätta. Haigus =
Just Kopenhaagenis sai strukturalismi vaim kõige järjekindlama ja adekvaatsema laienduse. Veidi hiljem tekkis Saksamaal uus glossemaatika ring. Keeleteooria seisukohalt on kõige olulisemad siiski Praha lingvistid. Kõige suurema panuse on andnud aga glossemaatika. SEMIOOSISEKOLMDIMENSIOONI - Süntaktika (seotud märkidega, käsitleb märgi struktuuri ja koondmärkide / tekstide / märgiahelate teket; lihtsaimate reeglitega, kõige kohustuslikum) - Semantika (seotud tähendustega, tähenduse edasiandmisega; keerulisemate reeglitega, erandlikum) - Pragmaatika (seotud kasutusega ja kontekstiga; reeglid puuduvad, on soovitused ja tendentsid) SÜNTAKTIKA Süntaktika on märgisüsteemi täielik kirjeldus. See lubab meil moodustada õigeid märgisüsteeme ja eristada õigeid moodustisi valedest. Süntaktika reeglid on grammatika reeglid. See on kolmest aspektist kõige formaalsem ja kõige lihtsamate reeglitega, mis kõik on kohustuslikud
Just Kopenhaagenis sai strukturalismi vaim kõige järjekindlama ja adekvaatsema laienduse. Veidi hiljem tekkis Saksamaal uus glossemaatika ring. Keeleteooria seisukohalt on kõige olulisemad siiski Praha lingvistid. Kõige suurema panuse on andnud aga glossemaatika. SEMIOOSISEKOLMDIMENSIOONI - Süntaktika (seotud märkidega, käsitleb märgi struktuuri ja koondmärkide / tekstide / märgiahelate teket; lihtsaimate reeglitega, kõige kohustuslikum) - Semantika (seotud tähendustega, tähenduse edasiandmisega; keerulisemate reeglitega, erandlikum) - Pragmaatika (seotud kasutusega ja kontekstiga; reeglid puuduvad, on soovitused ja tendentsid) SÜNTAKTIKA Süntaktika on märgisüsteemi täielik kirjeldus. See lubab meil moodustada õigeid märgisüsteeme ja eristada õigeid moodustisi valedest. Süntaktika reeglid on grammatika reeglid. See on kolmest aspektist kõige formaalsem ja kõige lihtsamate reeglitega, mis kõik on kohustuslikud
Otsene eesmärk on varjatud st tegelikt eesmärk on varjatud mingisuguse teise eesmärgiga. Võivad olla efektiivsemad viisakuse eesmärgi saavutamisel. Kaudne direktiivsus on veel kõrgem viisakus, kui lihtsalt öelda ,,palun" ntks vabandage, ega te ei saa mulle ulatada soola? · Pragmaatika III semiootiline hermeneutika süntaktika vastab küsimusele KUIDAS on tehtud märk ja millised on sõnumi formaalsed struktuurid(peamiselt matemaatilised) · semantika on keerulisem ja vähem formaliseeritav valdkond. Tegeleb tähendusega seob märgid tähendusega · 1. valdkond on sisemine e nõrk semantika formaalne süsteem, mis käsitleb tähendusi kui struktuure ja see nõrk semantika on tegelt väga tugev vahend võime asju seletada keeltest mitte väljudes (loome sünonüüme või tõlgime asju teise keelde · 2. tugev semantika see on keelte tegelikkus.
Pigem ei Polüseemia-homonüümia Tähenduse uurimine semantikas: · Komponentanalüüs kategooriad(komponendid) on selgete piiridega, neid saab analüüsida duaalselt (on/ei ole) · Prototüüpanalüüs: Labovi kruusid, Roshi linnud ja puuviljad kategooriate piirid võivad olla hägused Semantika põhimõisted: · (Tähendus)väli sarnaste tähenduste hulk · Polüseemia ühe sõna mitmetähenduslikkus · Sünonüümia samatähenduslikkus · Metafoor kognitiivne protsess, milles toimub tähenduse ülekanne ühelt valdkonnaslt teisele 20.11.12 Semantika: mida X tähendab? Pragmaatika: mida X-ga öelda võib? Tegutseb printsiipide alusel. Pragmaatika põhivaldkonnad: · Kõneaktiteooria(lähenemine keelekasutusele, kus igat kasutatud keelelist üksust vaadeldakse kõneaktina mida ta sooritab) kõiki suhtlusüksusi käsitletakse teooriana, millel on eesmärk ja et kas see on
Klass: sealhulgas sugu ehk genus maskulinum/femininum Polaarsus e kõneliik ja selle väljendamise vahendid.. Polaarsus /polarity) On grammatiline kategooria, mis eritab jaatust ja eitust. Eituse väljendamise kõige sagedasem viis väljendamiseks: 1- Verbile lisatakse eituspartikkel nt. Ee EI lähe Rumeenia k Baiat-ul merg-e acasa Poiss minema-3SG koju 2- Lisatakse eitusverb 3- Eitust märgitakse verbi afiksitega AEG Aeg on grammatiline kategooria, mis viitab verbiga edastatud sündmuse või seisundi ajale, ning seostab seda mingi teise ajahetkega (nt. Kõnelemisajaga) . Tavaliselt markeeritakse verbil. Kui sündmuse toimumisaega vaadeldakse võrdluses kõnelemisajaga on tegemist absoluutse ajaga. Nt. Tulevik, lihtminevik jne. Relatiivne aeg viitab verbiga väljendatava sündmuse või seisundi toimumisajale mingi teise kontekstuaalselt määratletud ajahetke suhtes; teine ajahetk ei kattu kõnelemisajaga.
enamajaolt siiski kõnekeelena.Ontogeneetiliselt on selge, et inimene hakkas rääkima enne kui kirjutama.Kõikide keelte konvensatsioon on erinev.Osade keelte sõnade kokku langevus tuleneb sellest et neil on lähisugulus. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus (lk. 27), keele allsüsteemid lk. 30), keelesüsteemi avatus (lk. 40)). Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1) tähendus/vorm; 2)
zestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus (lk. 27), keele allsüsteemid lk. 30), keelesüsteemi avatus (lk. 40)). Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1)
zestide ja miimikana. Mitteverbaalne suhtlus jaguneb: häälekasutusega kaasnevad paralingvistilised vahendid ning (muu) ekstraverbaalne (keeleväline kommunikatsioon ehk kehakeel. 3. Keel kui struktuur (keele sümbolilisus (lk. 27), keele allsüsteemid lk. 30), keelesüsteemi avatus (lk. 40)). Keel on süsteem, millel on kindel struktuur. Loomulik keel on sümboliline, see koosneb sümbolitest ja nende ühenditest. Sümbol viitab referendile. Sümboli vormi suhe sõna potentsiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne (suvaline, omavoliline). Sageli räägitakse ka sümboli motiveerimatusest. (Lk. 28) Onomatopoeetilised sõnad mitmesuguseid hääli matkivad sõnad nt auh-auh, pahh-pahh, kumisema, suhisema. Vastaval juhul pole sündmuse ja referendi suhe arbitraarne. Loomulikke keeli iseloomustab kaksikliigendus: 1)
Sümbolid on olemas ka loomadel- sabaliputamie avaldab meelt. Suund, Kontakt, Subjektiivsus. Kokku on igas keeles 216(6x6x6 Märk on bilateraalne, kahepoolne. Märk võib asendada teist objekti või b) semioos ja selle dimensioonid Inkas 4. midagi, millel puudub materiaalne väljendus. Näiteks tool, mis ukse Semioosi dimensioonid ehk semiootika 3 haru- süntaktika, semantika, Keele funktsioonid: Vastastikune sõltuvus ehk interdependets ( vahele panduda väljendab, et võõras ära tule, mitte tooli. pragmaatika. ehk determinatsioon ( ) Sõltumatus ehk konstellatsioon ( ; ) Iga märgisüsteem on mingi suurema süsteemi osa
) miks keel on selline, nagu ta on? Vastust otsitakse väljastpoolt keelt. Olulised inimene, ühiskond, aeg. NB! Keele kirjeldus võib olla ka normatiivne ehk preskriptiivne, mõeldud pigem keelehooldeks kui teaduslikuks kasutuseks. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega Psühholoogia psühholingvistika laste keele kujunemine Sotsioloogia sotsiolingvistika ühiskondlikud keele muutused Ajalugu diakrooniline lingvistika annab tuge keele ajaloole Semiootika semantika sõnatähenduste uurimine, märkide uurimine Filosoofia semantika ja pragmaatika uurib sõna tähenduse leidmist Etnoloogia kõneetnograafia kuidas inimesed kõnelevad Kirjandusteadus stilistika on tänapäeval empiiriline, peab koguma materjale, et keelt uurida Keeleteaduse meetodid: Lingvist tugineb esiteks oma keelepädevusele (emakeele puhul). Andmete kogumine (sõltub sellest, mida uuritakse): - lindistus (seda veel uurida ei saa),
Teaduse teaduse kirjeldus semiootiliste süsteemide terminites kui kõige adekvaatsem. Semiootika peasuunad on * biosemiootika - Uurib märgiprotsessi elusolendites * kultuurisemiootika - Kultuurinähtuste analüüs semiootilise analüüsiga. * sotsiosemiootika - piiritleb ühiskonna märgisüsteemide kaudu. Inimeste omavahelise interaktsiooni analüüs 3. Semiootika ja semioloogia. Semiootika ja semantika. Semiootika Teadus kommunikatsioonisüsteemides ja märkidest, mida inimesed (ja loomad ja masinad) suhtlusprotsessis kasutavad. (mõistmise probleem, informatsiooni edastamine) LOOGIKA Semioloogia põhineb struktuursele lähenemisele märkide ja märgisüsteemide vaatlemisel, nii keeles kui muudes suhtlemisviisides. Keel on märgisüsteem, aga kõne ei ole. Keel koosneb märkidest. Kõne on nende märkide definitsioon. PSÜHHOANALÜÜS Uurib märkide elu ühiskonnas
tajudega. o Kommunikatsioonisüsteem keel on ette nähtud inimestevaheliseks suhtluseks. o Keeleteaduse üürimisobjekt Tähenduse, funktsiooni poolt keelt vaadates näeme keeles teistsuguseid jaotusi kui struktuuri poolt vaadates. /üldkeeleteadus (ingl k General linguistics) keeleteadus ehk lingvistika/ Keele allsüsteemid: · Foneetika · Fololoogia · Morfoloogia · Süntaks · Tekst · Semantika, pragmaatika (tähendusõpetus, keelekasutus) Maailma keeled on pigem kõik mingil määral sarnased. Kui keelt vaadata struktuuri poolt, siis võivad keeled väga erinevad paista. Kui aga vaadata mingi nähtuse väkljendusvahendeid, näeme, et tegelikult on keeltes väga palju sarnast, sest need asjad, millest inimesed räägivad, on sarnased ja inimesed maailma eri paigus neist üsna sarnaselt aru saada. Metakeel kirjeldamiseks kasutatav keel -> mõistete kogu
Ainult need uskumused, mis kujutavad endast u...... Tõde, mida usutakse, on määratud vastavusest uskumus seisundist ja reaalsuse vahel. Teadmine on usaldusväärne reaalsuse kaardistamisel. Tõe vastavusteooria vajab tõetagajat. Samuti see tunnustab realistlikku ideed, et on olemas maailm, mis eksisteerib mõtetest ja väidetest iseseisvalt – tehes viimase valeks või tõeseks. Armstrong väidab, et võib tunnustada koondamise teooriat(tõepredikaatide semantika vms), aga vastavusteooria on ontoloogilisel tasemel ütleb, et kuna tõed vajavad tõetagajat, siis on maailmas midagi, mis vastaks neile tõestele väidetele. Tõe maksimaalne teooria ütleb, et kõik propositsioonid on tehtud tõeseks läbi millegi siit maailmast, mõned mitte-propositsioonilised asjad või nende kogumid jne. Iga propositsiooni tüüp, igalt diskursuselt peab leidma sobiva tõetagaja. Armstrong toob sisse laiendused
On filosoofia valdkond, kus küsitakse: *keele ja sõnade olemuse kohta Kust tekkis keel? kas keel on inimesele ainuomane? *keele ja sõnade tähistamisvõime kohta Kuidas sõnade tähistamisvõime on tekkinud? *Keele ja sõnade kommunikatsioonivõime kohta Kuidas on nii, et me küll vahetame sõnu, tekste, kuid saame selle juures teineteisest aru? 1.Milles peitub sõnade tähendus? filosoofiaeelsed kontseptsioonid Kuidas on nii, et sõna pole lihtsalt üks asi, vaid miski, mis viitab teisele sõnale?: *Phytagoras: ,,nimesid moodustada ei saa igaüks, vaid ainult see, kes näeb enda oleva loomust. Sõnad on looduse enda poolt". Sõnad on osa loodusest ja osa loodust. Oluline on need sõnad teada saada *Demokritos: sõnad on juhuse, mitte looduse poolt. Sõnad on mingisugused nimed, mis inimesed on asjadele pannud, oleme kokku leppinud mingisugustes märkides, koodides teatud sugukondades. 2. Milles peitub sõnade tähendus? ratsionalism ja emprism
ARV AEG VÕRDLUSASTMED KÄÄNE ASPEKT SUGU KÕNEVIIS KLASS SUBJEKTI / OBJEKTI ÜHILDUMINE MÄÄRATLUS (markeering) Sõnaliigid: Nimisõna ehk substantiiv sõnaliik, millesse kuuluvad sõnadega väljendame entiteete (nt olendeid, esemeid ja kohti). Põhiline kasutuseesmärk VIITAB entiteedile Tegusõna ehk verb sõnaliik, millesse kuuluvad sõnad väljendavad tegusid ja sündmusi. Põhiline kasutuseesmärk PREDITSEERIB entiteedi tegevuse Omadussõna ehk adjektiiv sõnaliik, millesse kuuluvad sõnad väljendavad omadusi. Adjektiivi õhiline kasutuseesmärk > MODIFITSEERIB entiteeti omaduse abil Määrsõna ehk adverb määratleb verbiga väljendatud tegevuse viisi. Arvsõna ehk numeraal sõnaklass, millesse kuuluvate sõnadega väljendatakse arvu ja järjestust.
Joseph Courtès´: annab „semiootika” kolm tähendust: 1) mingi uuritav manifesteeritud üksus; 2) tunnetuse objekt, nagu ta kerkib meie ette kirjelduse tulemusena ( siia kuulub ka semiootika(te) tüpoloogia, mille Greimas võtab üle Louis Hjelmslevilt); 3) vahendite kogum, mis teevad tema tunnetamise võimalikuks. M. Lotman: „Semiootika on empiiriline distsipliin, mis tegeleb erinevate märgiliste moodustiste struktuuri, semantika ja funktsioneerimistingimuste uurimisega. + teadus kommunikatsioonisüsteemidest ja märkidest, mida inimesed (ja mitte ainult inimesed, vaid ka loomad või masinad) suhtlusprotsessis kasutavad. Morris: see on nii teadus teaduste seas kui ka teaduste instrument. Ajalooliselt on semiootika kujunenud rööbiti filosoofia, keeleteaduse ja loogika arenguga. Esimest korda arutles keele päritolu teemadel Platon, 5.saj eKr. Tema mõtteid viis edasi Sokrates
Keelelise sümboli põhijuhtum on tavaline sõna, näiteks hobune, mis lihtsal viisil näitlikustab tähenduse ja heli seost. See sõna koosneb kuuest häälikelemendist(foneemist) :h o b u n e,mis on sõna materiaalseteks ehituskivideks, selle vormiks. Sümbolite põhiline olemasolu ongi ühiskondlik ;nad on osa ulatuslikust süsteemist,kuhu kuulub tuhandeid teisi sümboleid. Keeleline sümbol on kaheplaaniline,ta koosneb vormist ja tähendusest.Sümbol viitab (keegi võib sellega osutada) referendile,kas liigile või liiki kuuluvatele isenditele,keda skeemil esindab hobuse pilt.Sümboli tähenduse ja vormi suhe on konventsionaalne ehk kokkuleppeline.See põhineb vaikival ühiskondlikul kokkuleppel, või tegelikult on selline kokkulepe-üks tuhandete teiste hulgast. Sümboli vormi suhe sõna potensiaalsetesse referentidesse ja teiselt poolt tähendusse on arbitraarne ehk meelevaldne. Sümbolid on liik märke
Keel on autonoomne märgisüsteem. Tuleb eristada keelt (langue) ja kõnet (parole). Keeleteaduse tuum on sünkrooniline keele uurimine. Keelestruktuur on tasandiline: süntaks, morfoloogia, fonoloogia jne Mis keeles on Foneetika häälikud a k n a s t t u l e b Fonoloogia häälikuteühendid aknast tuleb Morfoloogia morfeemid aknast tuleb Sütak sõnade liitmine Külma õhku tuleb aknast Semantika keelelised tähendused Aknast tuleb külma õhku Pragmaatika arvestatakse ka mittekeelelist konteksti o Asi, mis väljendab midagi võib olla erinevates kohtades Saatja kanal vastuvõtja II Foneetika ja fonoloogia Foneetika (häälikuõpetus, hääldusõpetus) on teadus, mis uurib inimkõne üksusi häälikuid artikulatoorsest, akustilisest ja pertseptiivsest aspektist.
Kultuuriteooria 1. Marx: baas ja pealisehitus 2. Nietszche: apalloonilide vs dianüüsiline; võimutahte konseptsioon 3. Freud: mina, ülimina, miski; mitte teadvus ja teadvus 4. Adorno: suhe valgustuse mõistesse; kültuuritööstuse käsitlus 5. Beniamin: aura mõiste; kunstiteos mehaanilise reproduktsiooni ajastul 6. Altusser: ideoloogilised riigiaparaadid, interpellatsioon (?) 7. Gramshi (?): hegemoonia 8. Saussure: keel ja kõne, märk, paradigmaatiline jne 9. Barthes: müüdi teooria 10. Faugot: diskursus, võimumõiste; suveräänne ja distsiplineeriv võim 11. Lyotard: matonarratiivid 12. Bisja,cd: simulaakum; hüperreaalsus ja muud mõisted 13. Jameson "Mis on kultuur" Rein Raud "20. Saj mõttevoolud" Frankfurdi koolkond Mis on kultuur?
Märkide paljusus 3. Süsteemi keerulisus 4. Kollektiivi vastupanu uuendustele Bertrand Russell Deskriptsioon: Russell püüdis vabaneda loogilistest "ebamugavustest", mida tekitab nimeliste väljendite semantiline dualism, jagades need pärisnimedeks ja deskriptsioonideks. D. on Russelli järgi võimelised tähendama (suhtuma objektidesse) tänu oma vormile (keelelisele tähendusele). Kui Frege arvas, et igale keelemärgile vastab mingi konkreetne v. abstraktne ese, siis Russelli semantika ei võimalda ideaalseid objekte samas mõttes, nagu reaalseid konkreetseid objekte. Russell loobus mitte ainult mõttest, et denotatsioon ammendab märgi ja tähistatava semantilised suhted, vaid ka seisukohast, et kõik keeleväljendid on nimed. Nimed (konkreetsete kandjate tähistused) deskriptsioonid (esemete sõnalised kirjeldused mingite tunnuste järgi). Kui vaadelda kirjeldusi kui nimesid võib tekkida ilusioon kummaliste objektide (suhted, omadused) olemasolust.
PLATONI IDEEÕPETUS - ja vormist. Platoni ideeõpetus seisnes selles, et ideed on muutumatud ja tõelised, meeltega tajutavad asjad on vaid nende ebatäiuslikud koopiad. Inimindiviid koosnes kolmest vastandlikust elemendist: kirg, mõistus ja tahe. Mõistuse kohus on olukorda kontrollida, valitsedes tahte abil kirge. Platoni arvates oli ideaalilähedaseks riigiks Sparta. Kogu tema filosoofiast annab ülevaate tema põhiteos, dialoog ,,Riik". Platoni mõju oli väga oluline kristluse kujunemisele, kuna filosoofi täiusliku ideede maailma õpetus sobis kristliku ainujumala ideega. Kuigi nähtavad maailmad on tekkimises ja hävimises, on see, mis neid asjadena vormib, olemus, Platoni uskumuse kohaselt püsiv ja hukkumatu. Platon jõuab olemuste eristamiseni, ideeõpetuseni sokraatilisest lähtest: huvist üldmõistete vastu. Kuna teadmine pidi Sokratesel olema midagi
Samas on ka reaalteadused seotud märkidega. Näiteks diagnostika. Semiootika peasuunad on * biosemiootika - tegeleb kõige sellega, mis on enne sümbolite kasutuselevõttu * kultuurisemiootika - eeldab sümbolite kasutamist, põhiprobleem on tähenduse tekke probleem * sotsiosemiootika - piiritleb ühiskonna märgisüsteemide kaudu * antroposemiootika - piiritleb inimese märgisüsteemide kaudu 3. Semiootika ja semioloogia. Semiootika ja semantika. Semiootika on Peirce/Morrisest lähtuv, semioloogia Saussure'i suunaks. Semioloogia – semiootika valdkond, mis toetub Ferdinand de Saussure'i traditsioonile. Ta põhineb struktuursele (strukturalistlikule) lähenemisele märkide ja märgisüsteemide vaatlemisel, nii keeles kui muudes suhtlemisviisides. Keel on märgisüsteem, aga kõne ei ole. Keel – koosneb märkidest. Kõne – on nende märkide definitsioon.
(allkeeled: nt kirjakeel, kõnekeel, dialekt e murre); • kõne primaarsus, kirja sekundaarsus; • keele omandamine lapseeas (esimene ehk emakeel); • metakeele olemasolu (?) 2. Keeleteaduse tasandid. Keeleteaduse tüübid: sünkrooniline, diakrooniline, teoreetiline, praktiline jm. Keeleteaduse seosed muude teadusharudega. Keeleteaduse meetodid. Keeleteaduse tasandid ehk allsüsteemid: foneetika ja fonoloogia morfoloogia semantika leksikoloogia pragmaatika süntaks tekstilingvistika Keeleteaduse tüübid: üldkeeleteadus – ühte keelt uuriv keeleteadus teoreetiline kt – praktiline kt diakrooniline kt – sünkrooniline kt „mikrolingvistika“ – „makrolingvistika“ Keeleteaduse seosed muude teadusharudega ja seosed teiste valdkondadega: • Psühholoogia à psühholingvistika • Sotsioloogia à sotsiolingvistika
uurib lausete struktuuri ning püüab formuleerida reegleid, mille alusel sõnad moodustavad fraase ning fraasid omakorda lauseid. Süntaks uurib lause üksuste (fraaside) sisemist struktuuri, nende üksuste omavahelisi suhteid ning seda, kuidas need fraaside sisestruktuur ning fraasidevahelised suhted määravad lause kui terviku tähenduse. TEKST - keelekasutuse väljund sõnast raamatuni, tähenduse realiseerumise koht/protsess. Semantika - keeleteaduse haru, mis uurib keelelisi tähendusi(kõneleja tähendus ja kuulaja tähendus e konkreetne tähendus ja abstraktne tähendus ehk süsteemi tähendus).. Semantika põhimõisteid: (tähendus)väli-sõnaderühm ,mis suurelt osalt oma tähenduselt kattuvad, polüseemia- mitmetähenduslikkus, mille puhul kõik vormid omavahel seotud(nt jooksma-inimene jookseb,vesi jookseb) Pragmaatika - on semiootika haru, mis uurib märkide kasutamist
"Ühe nime vastukajade ajalugu" (Jorge Luis Borges, Valik esseid, Tõlk. Ruth Lias, Tallinn: Vagabund, 2000) , ning Tõnu Viigi esseed "Metslase automaat" (Eesti Ekspress, 28.11.2008). Lugege üle ka Pascali mõtted harjumuste kohta. 5.2. Kirjutage ise väike essee keele loomusest või inimese "mina" ja keele / kultuuri vahekorra kohta. 1. Milliste küsimustega tegelevad järgmised filosoofia valdkonnad: Esteetika- küsib ilu, kunstiteose ja sellise kohta. Küsib ilu olemuse järgi aga ka kunstiteose mõtte, olemuse, piiride ja kunstniku enda loovuse järgi. Saab küsida, mis printsiip või struktuur või omadus see on, mis teeb ühe asja inetuks ja teise ilusaks. Kas see asub objektil või sõltub ilu vaatlejast. Kas ilu on oluline kunstiteose puhul? Poliitikafilosoofia- valdkond, kus küsitakse ühiskonna ja mingi olemuse ja mõtte kohta.
maailm on võimalikuks teinud. Kas on võimalik luua sellist teooriat, mis käsitleks üksikut kultuuri kui algühikut, vaatleks kul. kui tervikliku arengust ja vastastikusest mõjust. Kul. kooslused ja omavahelised suhted: Iga kultuur käitub nagu tal oleks mingi kindel keskus. Kultuuri ,,keskus": nt. aborigeenide komme kanda kaasas ilmasammast, maailma keskpunkti, mida rahvas kaasas kannab. Paljude rahvaste enda nimetuste sees on olnud sees termin, mis viitab, et nad peavad ennast õigeteks inimesteks ja teised käituvad valesti või saavad valesti aru teistest. Paapua New Guineas on 3 hõimu: kui poiss saab täiskasvanuks siis toimub rituaal: ühes hõimus poiss peab tegema oraalseksi, teises anaal, kolmandas määrivad vanemad mehed sperma noormehe keha peale laiali. Kõik kolm hõimu nägid teisi hõime pervertidena ja halvana ja rituaali mõttetuna. Ainult enda maailmakord on õige, ja teine on kultuuriliselt vähem adekvaatne, ja vähem arenenud
vastavuses (korrespondentsis) faktidele (tegelikkusele). Sellise vastavuse kindlaks tegemist nimetatakse verifitseerimiseks (ld. verus ´tõeline´, ´õige´, ld. fatsere ´tegema´). Väite ümberlükkamist aga, s.o. selle kindlaks tegemist, et väide ei ole vastavuses tegelikkusega nimetatakse falsifitseerimiseks (ld falsus ´väär´, ld fatsere ´tegema´). Vanakreeka filosoof Aristoteles (384-322 eKr) väljendas sellist arusaama tõest järgmiselt: "Ütelda, et olemasolevat ei ole või et mitteolemasolev on olemas, on väär. Seevastu saab 3 ütelda, et olemasolev on olemas ja mitteolemasolevat ei ole, on tõsi." (Aristoteles 1975: 141) Praeguseks on üsna paljud filosoofid jõudnud arusaamale, et tõemõistega on siiski olemuslikult seotud teatud vastavussuhe. Paljude arvates pakub parima lahenduse poola loogiku Alfred Tarski (1902-1983) semantiline
edasi häälikuliste sümbolite ja nendega seostuvate mitteverbaalse suhtlusega. Keele kasutamine seisneb tähenduste edasiandmises hääliksümbolitega. Tähendus ja heli on seega keelelise suhtluse kaks poolust. Keel põhineb tähenduse ja heli seostamisel. Seega on keele olemus kaheplaaniline, ehk duaalne. Keele allsüsteemi suhted hierarhilise tasandite süsteemina, milles abstraktsus suureneb alt üles: - Semantika tähenduste uurimine - Süntaks lauseehituse uurimine - Leksika sõnavara - Morfoloogia sõnade sisestruktuur - Fonoloogia häälikulise struktuuri uurimine Selle süsteemi kohaselt teostub kõrgem tasand madalama tasandi kaudu. · Keelesüsteemi avatus Suhtlussüsteemid võib jagada avatuteks ja suletuteks selle järgi, kas märkide arv neis on piiratud või mitte. Ainult loomulikud keeled on avatus süsteemid selle mõiste
nimetatud strukturalismiga seisneb eelkõige narratoloogia laiemates piirides. Jätab alles "süvastruktuuri" mõiste, mis on teose aluseks. Kuid põhirõhk on selle struktuuri realiseerimisel kirjaniku ja lugeja aktiivse "dialoogse vastastikuse mõju" käigus. Esindajad Genette, Eco ning Ricoeur. Retseptiivne esteetika lähtub vastupidiselt strukturalismile subjektist-lugejast ehk vastuvõtjast. Kunstiteos kui "esteetilise kogemuse" intentsionaalne objekt. Uuritakse lugeja reaktsiooni. Jauss, Ingarden. Strukturalism -- semiootika. Eriti kirjandusteaduslikes teatmikes loetakse semiootikat tihti strukturalismi allliigiks. Vrd Fiske: Strukturalism uurib, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale (make sense of the world), mitte mis maailm on. Semiootika on strukturalismi vorm -- me ei saa tunnetada
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
