Saksa renesanss (1)

7.aprill 2010
Saksa renessanss
Referaat
Renessanss Saksamaal
14. sajand-15.sajand toimus saksamaal talurahvasõda, reformatsioonid ning see oli erakorralise õitsegu aeg.  14. ja 15. sajandil koosnes Saksamaa suurest hulgast iseseisvatest riikidest ja linnadest, mida valitsesid vürstid ja piiskopid. Nii Saksamaa linnad kui riigid kuulusid Rooma keisririigi koosseisu ja alluma pidi roomakatolikule kirikule. 1517. aastal toimus Saksamaal reformatsioon, mis langes kokku Karl V troonileastumisega. Tekkisid uued, protestantlikud kirikud. Martin Luther, kes nõudis jumalateenistuse pidamist emakeeles ja piibli algtekstide juurde tagasipöördumist, kuulutati katoliku kiriku poolt lindpriiks. Reformatsiooni tagajärjel hakkasid kunstimetseenid üha enam soosima ilmalikke kunstiteosed (Saksamaa vürstlikes õukondades telliti aga endiselt usulise sisuga maale).
Trükikunsti leiutas Saksamaal 15. sajandi keskel Johann Gutenberg . Teadmiste ja hariduse kiires levikus nägid võimuisandad kindlasti ohtu iseenda jalgealusele.
15. sajandil arenes Saksamaal puuskulptuur . Lisaks mastaapsetele altaritöödele tegid puunikerdajad ka väikesemõõtmelisi töid, näiteks lae-kandelaabreid, kujukesi ja koduse palvetamise puhul kasutatavaid krutsifikse, materjalina kasutati valdavalt kuuske või pärnapuud.
16. sajandi esimesel veerandil arenes Saksamaal maali kõrval ka graafika. Peamiselt levis puu- ja vaselõige, esimesed katsetused tehti oforditehnikas. Esile tõusis poliitiline graafika: lendlehed, karikatuurid.
Saksa renessansi kunstnikke huvitas inimeste kordumatu omapära ja tundeelu, ilu mitte eriti. Maailma kujutamine muutub objektiivseks ja tõetruuks, taotletakse ruumisügavuse illusiooni . Gootipärase iluideaali asemele tuleb looduslähedane karakteriküllus. Uuendustega põimub gootikale iseloomulik naturalism ja kaldumine müstikasse. Saksamaal köidab tähelepanu erinevate karakterite jäädvustamine. Lokaaltoonide asemele värvide peen astendatus. Erilise tähtsuse omandab graafika. Graafikakunsti tekkelugu on ebaselge . Arvatavasti sai vaselõikus alguse Itaalias ( Mantegna ) ja puulõige Prantsusmaal. Neid arendati maalilisuse suunas, taotledes peenemat karakteristikat ja sügavamat ilmekust.
Saksa renessansile oli iseloomulik karmus, kainus ja maalähedus.
Inimesed sakslaste maalidel on enamasti karmid , kuidagi kained , kogukad ja maalähedased. Peamisteks suurmeistriteks renessansiaegsel Saksamaal oli Albrecht Dürer, Hans Holbein , Matthias Grünewald.
Sissejuhatus saksamaa skulptuuri
Kuigi Saksamaal valitses 15-16 saj. elav tegevus, ei saa selle saavutused võistelda maalikunsti alal looduga. Hoogne tõus saksa skulptuuris algab 15 saj. teisel poolel. Saksa 15 saj. plastika parimad saavutused on puuskulptuuri alal. Selle tähtsaimaks ülesandeks oli nikerdatud tiibaltarite valmistamine. Nikerdised täitsid tavaliselt altari liikumatu keskosa, kuna tiibadel oli maalid. Väga tihti oli skulptuuride meister ühtlasi ka maalide autor. Üldiselt liikus plastika kuni 16 saj. alguseni gootika raamides ja üsna pikkamööda hakkas selles mõjule pääsema vabam loodusekäsitlus ja püüd maalilikkuse poole, mis rajas teed renessansile.
Tähtsaim plastika keskus 15-16 saj. Saksamaal oli Nürnberg. Siin tegutses kolm kuulsamat saksa skulptorit: Veit Stoss, Adam Kraft  ja Peter Vischer.
Veit Stoss (1438-1533), oli rahvuselt arvatavasti poolakas ja ta tegutses pikemat aega Krakovis. Siin tegi ta oma esimese kuulsama töö - Maarja altar Maarja kirikus (lõpetatud a. 1489). See on suur tiibaltar, mille keskel on stseen (elusuuruste vabafiguuridega) Maarja surma kujutamisega; tiibade sisekülgedel on kuus väiksemat nikerdatud kujutist Maarja elust ja väliskülgedel on 12 stseeni Kristuse elust. Siin võib juba täies ulatuses tundma õppida meistri laadi . Stossi figuuristiil on väga dramaatiline, jõuline, karge ja peaaegu vägivaldne, voldistik kuhjatud, nurgeline ja rahutu , näod väga  ilmekad . Nürnbergis lõi Stoss oma teise kuulsa teose - rippuva läbistatud reljeefi Maarja kuulutusega  Lorenzi kirikus. Maarja inglifiguurid on asetatud ovaalse, roosidest moodustatud raami keskele, raami sees on rida ümarreljeefstseenidega Kristuse elust. Teos on dekoratiivselt väga mõjuv, kuid ilma suurema sügavuseta.
 
Tilmann Riemenschneider
Ülemineku ajastu meistritest omab saksa kunstiajaloos suurt tähtsust Tilmann Riemenschneider (1468-1531), kes tegutses Würzburgis. Materjalina kasutas ta nii puud kui kivi, eelistades siiski viimast. Juba tema varasematest töödest võib tundma õppida ta isikupärast kehaideaali: kõrged, saledad ja painduvad figuurid tema töödes, kerge hilisgooti kõverdusega puusades. Hauamonumentides avaneb tal võimalus süveneda karakteristikasse ja hingeelusse. Meistriteosed sel alal on piiskop Scherenbergi hauamonument Würzburgi toomkirikus ja Konrad von Schaumbergi monument Würzburgi Maarja kabelis. Riemenschneideri loomingu õitseaega tähistavad mõned nikerdatud altarid, milledest tuntuim on altarJakobi kirikus Rothenburgis püha õhtusöömaaja kujutisega. Neis teostes on saksa puuplastika saavutanud oma täiuslikkuse. Figuurid on neis kõhnad, näod askeetlikud, sissevajunud põskedega, vägevalt lainetavate habemete ja juustega, riided käsitletud äärmise kerguse ja elulisusega; kõigis neis teostes aga puudub dramaatiline sügavus. Iseloomulik Riemenschneideri nikerdatud altaritele on see, et ta neis esimesena loobus värvimisest; ta oli otsusele jõudnud, et värv võtab plastikalt selle modeleeriva ilu. Riemenschneideri teostest võib veel esile tõsta keiser  Heinrich II hauamonumendi Bambergi katedraalis ja kivialtarit Maidbronni kirikus.
 
Baieri ja austria meistritest väärivad esiletõstmist  Erasmus Grasser ja Michael Pacher.
Saksa kunstilinnadest tol ajal tuleb esile tõsta ka Lüübek. Lüübeki suur ajalooline tähtsus oli selles, et ta oli 15 ja 16 saj. kõigi Läänemerd ümbritsevate maade kunstiline keskus. Tuntumaid Lüübeki meistreid tol ajal olid skulptor ja maalija   Bernt Notke (u. 1440 -1517) ja  Hermen Rode (tegutses 1485- 1504 ).
Alates 16 saj. omavad saksa kunsti arengus otsustavat tähtsust sisserännanud madalmaade meistrid:  Cornelius Floris, Alexander Colin, kes võtab osa Heidelbergi lossi kaunistamisest ja lõpetab Maximiliani haua Innsbruckis, Adriaen de Vries , kes on loonud rea kaevusid, jt. nende tööde stiil on enamasti täiesti maneristlik.
Dekoratiivplastika alal kujundavad sakslased siiski u. a. 1600 välja väga omapärase hilisrenessansi ehk õigemini eel-barokkstiili, mis iseloomustab arhitektuuriraamide suurte joonte piiramatu ja tihti maitsetu detailide kuhjamisega.
 
Saksamaa arhitektuurist üldiselt
Renessanss- arhitektuur puudutas Saksamaad väga vähe.Võrreldes Itaaliaga ja Prantsusmaaga jäävad sakslaste saavutused arhitektuuri alal tugevasti tagaplaanile. Iseseisvat , suurejoonelist monumentaalstiili sakslased renessansiajastul kujundada ei suutnud. Linnaelamute ehitamisel jälgiti gooti traditsioone, seda näitavad majade kõrged vastu tänavat seatus otsaviilud ja ärklid. Saksa renessansiarhitektuurile on võõras püüd fassaadi harmoonilisele kujundamisele ja üksikosade täiuslikule tasakaalustamisele. Saksa renessansistiil on rajatud kiviraiduri tööle - hoone üldilme määrab dekoratiivsete elementide rakendamine. Viimane toimub aga tavaliselt väga ebaloogiliselt ja vähese maitsega. Saksa renessansistiil on sõltuv nii itaalia kui ka madalmaade ja prantsuse arhitektuurist. Ilusamad renessansiehitised Saksamaal on loodud välismaa meistrite poolt või siis otseselt sõltuvad välismaa eeskujudest. See sõltuvus eri maadest teeb saksa arhitektuuri kirju ja segase pildi veelgi kirjumaks.
Nagu mujalgi, nii on ka Saksas raskuspunkt renessansiajastul lossiarhitektuuril.
Sissejuhatus saksamaa maalikunsti
Saksa XV saj.  maalikunst  on võrdlemisi vähe iseseisev. Selle areng on sõltuv teiste maade- Prantsusmaa, Itaalia, eriti aga Madalmaade kunstist Veel kaua püsis varasemast keskajast pärinev mõtteviis. Sakslaste tõsine, mõnikord isegi sünge kunst otsekui ähvardas usklikke põrguga, samal ajal kui neid Itaalias taevariigi kauniduste ettemaalimisega meelitati. Inimesed sakslaste maalidel on enamasti karmid, kuidagi kained, kogukad ja maalähedased, neile on võõrad itaalia renessansi nii sagedased helgusemeeleolud. Ja ometi ei tunne ükski teine ajastu sellist saksa maalikunsti õitsengut kui renessanss. Kahjuks jäi see hiilgeaeg väga lühikeseks, kestes vaid paar aastakümmet 16 saj. alguses. 1520-ndatel aastatel puhkenud reformatsioon ja talurahvasõda lõpetasid selle üürikese, kuid suurejoonelise lõigu saksa kunstis.
Vanim 16 saj. I poolel töötanud suurtest kunstnikest on Matthias Grünewald (Mathis Nithardt, u. 1470-1528). Kõigi aegade suuremaid saksa kunstnikke on Albrecht Dürer( 1471 -1528). Just joonistajana ja graafikuna on ta ületamatu. Palju meeldejäävaid portreid ning altarimaale on  Lucas Cranach vanemal (1472- 1559 ). Mitmekülgne kunstnik oli Hans Holbein noorem (1497- 1543 ), kes lõi tuntuima puulõikesarja "Surmatantsu" ainetel .
Albrecht Dürer 
on loonud nii õlimaale ("Neli apostlit "), joonistusi ja akvarelle, kuid tema vase- ja puulõiked kuuluvad graafikakunsti tippsaavutuste hulka. Dürer kajastab äärmise jõu ja väljendusrikkusega oma kodumaa ja ajastu vastuolusid. Peaaegu igas tema töös võib jälgida kahe poole võitlust (hea ja kuri, pimedus ja valgus, mõistus ja tumedad jõud). Väga kuulsad on tema puulõikeseeriad: "Suur Passioon " ja "Väike Passioon" või vaselõiked: "Rüütel, surm ja kurat", "Püha Hieronymus ", " Melanhoolia ". Oma töös "Melanhoolia" on kunstnik kujutanud tiibadega naist sirkli ja teiste instrumentide keskel. Maali ajendas looma teaduslike tõdede tunnetamise probleem. Dürer on tegelenud ka maalimise ja joonistamise teoreetiliste probleemidega. Temalt pärinevad õpetlikud traktaadid "Mõõtmise juhend" ja "Proportsiooniõpetus". Nendes rõhutab Dürer sirkli ja joonlaua kasutamise vajalikkust joonistamise juures.
Matthias Grünewald
Teine saksa 16 saj. suurmeister Düreri kõrval on Matthias Grünewald. Ta on sündinud u. 1470-1483, surnud pärast 1530 . Ta tegutses Mainzis, Frankfurtis ja Aschaffenburgis. Grünewald on esmajoones maalija, pearõhku oma töödes paneb ta värviprobleemidele ja valguse kujutamisele. Iseloomulik on Grünewaldi kunstile suur ilmekus, tunnete kirglik ning haarav väljendus ja vapustav , traagiline paatos .
Grünewaldi peateos on kuulus Isenheim´i altar Kolmar´i muuseumis, mis valmis u.1511 a. See on suur tiibaltar, kolme paari tiibadega. Väliskülje keskosas on tsentraalse tähtsusega pilt, mis kujutab Kristust ristil . Nagu viirastus esineb siin ristilöödud Lunastaja heledasti valgustatud figuur öise taeva foonil. Kristuse figuur on kujutatud hirmuäratava naturalismiga. Ristist vasemal põlvitab ahastav Maarja Magdaleena , kelle kõrval seisab punases rüüs jünger Johannes, kes toetab minestavat Maarjat . Paremal pool seisab rahulikus poosis Ristja Johannes; ta näitab Kristuse figuurile, nagu tahtes öelda, et ta ettekuulutus on täide läinud.
Grünewaldi teistes töödest võiks esile tõsta ühte Madonnat roosiaias, Ristilöödud Kristust ja altarimaali Püha Mauritiuse ja Eramusega Münchenis.
Vastandina Dürerile ei lasknud Grünewald end mõjutada selle murranguaja vooludest, püüdest suurejoonelise, ideaalse ilu poole. Ta töödes esineb tüüpiline hilisgooti segane, kuhjatud ornamentika; riiete käsitlus on rahutu, joonistuses puudub uue stiili pehme ja painduv ümarus. Figuurides ei taotle ta monumentaalset suurust ja väärikust, vaid deformeerib meelega kehavorme. Grünewaldi loodustunnetus on hilisgooti müstiliselt toonitatud naturalism, mis on viidud äärmuseni.
 
Lukas Cranach
Saksa renessansi kuulsamate meistrite hulka kuulub ka Lukas Cranach vanem (1472- 1553 ). Ta oli andekas kunstnik, kes aga hävitas oma ande kiir- ja paljumaalimisega. Noorpõlves rändas ta palju Lõuna- Saksamaal ja sai mõjutusi väga mitmesugustelt meistritelt. Aastal 1505 asus ta Wittenbergi , kus tegutses elu lõpuni Saksi kuurvürsti õuemaalijana.
Cranachi esimene silmapaistev töö, ühtlasi parim töö üldse on Puhkamist põgenemisel kujutav pilt a. 1504 Berliinis. Sellest teosest hoovab vastu värskust ja luulet; võluv on eriti maastik . Wittenbergis arendas Cranach väga mitmekülgset tegevust - seal loob ta hulga altarimaale, mütoloogilisi pilte ja portreid. Tema stiili väljakujunemisel on kaunis suure tähtsusega madalmaade meistrite mõjud. Paremad tolle aja teosed on maalitud jõulises, realistlikus laadis: värvid on tugevad, kuid harmoonilised . Cranach maalib nüüd ka rea teravalt ja eluliselt karakteriseeritud portreid ja portreejoonistusi.
Kuid ruttamine ja püüd meeldida arvukaile, kunsti võhikutest tellijatele viis Cranachi üsna varsti ohtlikele manerismi radadele. Ikka ja jälle korduvad tema töödes samad tüübid: laia habemega sõdurid, paksunäolised preestrid, ümmarguse sileda näoga, pilusilmadega ja rumala ilmega naised jne. Eriti silmatorkavalt maneristlikud on tema allegoorilised ja mütoloogilised pildid, kus esinevad alasti figuurid. Otsitud pooside, ebakindlalt jalal seismise ja erootilise külje naiivse toonitamise tõttu mõjuvad need figuurid tihti veidralt ja koguni koomiliselt.
Hans Holbein
Saksa renessansi kõige noorem suurmeister on Hans Holbein noorem (1497-1543). Sündinud Augsburgis, tegutses ta hiljem Baselis ja Londonis; noorpõlves külastas ta ka Põhja- Itaaliat . Holbein on renessansimeister sõna otseses mõttes. Ükski teine saksa kunstnik pole arusaanud renessansi põhiolemusest ja ükski pole selle elemente oma kunsti nii omaks võtnud kui Holbein. Talle on renessansi ideaal juba midagi iseenesest mõistetavat. Ta on ainuke saksa maalija, kes kujundas välja täiesti vaba suurejoonelise stiili, oma individuaalset iseseisvust ja rahvuslikku laadi kaotamata.
Holbein oli oma isa Holbein vanema õpilane ja on mõjutusi saanud arvatavasti ka Burgkmairilt. Aastast 1515 tegutses ta Baselis. Ta oli väga mitmekülgne ja varaküps meister. Oma esimesel Baselis viibimise ajal loob ta portreid, altaripilte, joonistusi, klaasi- ja fassaadimaale; viimaseid tuntakse praegu ainult tema skitside järgi. Aastast 1521 Tekivad ka tuntud tahvelmaalid Kristuse kannatuse loo stseenidega. Neis ilmneb Holbeini kunstiline käsitlusviis esimest korda kõige iseloomulikumalt. Holbein kujutab ka valgusefekte haaravalt . Tuntuim esimese perioodi säilinud maaliteostest on " Meyer ´i madonna" u. 1525 . Madonna seisab renessansistiilis niðis ja hoiab käe peal Kristust. Vasemal põlvitab pildi tellija Baseli linnapea Meyer oma kahe pojaga, paremal Meyeri surnud ja elus naine tütrega. Renessansi madonna motiiv on siin esimest korda saksa vaimus täiuslikult teostatud. See kompositsioon on väga tasakaalustatud ja harmooniline, kuid ei mõju ometi mitte külmana. Pildi mõjukust aitab suurendada emailisarnane selge koloriit.
Holbein on väga silmapaistev ka graafikuna. Ta on loonud hulga joonistusi puulõigete jaoks; enamikus pärinevad need tema esimesest Baselis viibimise ajast. Suure populaarsuse omandas esmajoones Surmatantsule pühendatud seeria, mis anti välja a. 1538 Lyon´is. Seda vana, Prantsusmaal XV saj. alguses tekkinud teemat oskas Holbein oma fantaasias uuesti elustada. Monotoonne surmatants muutub dramaatiliseks aktsiooniks, kus kangelasena esineb Surm.
Kasutatud materjalid
http://portfoolio.varstukk.edu.ee/Renessanss/html/Saksa.html #
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/kunstiajkt_renessanss_kadipint2006.ht m
http://www.paideyg.ee/kunstiajalugu/kunstilugu/renessanss/saksa.ht m
http://www.tdl.ee/~anu/kunstiajalugu/renessanss.ht m