Külma sõja kujunemine (0)

Külma sõja kujunemine:Külma sõja põhjuseks oli kahe vastandliku leeri kujunemine peale II maailmasõda. Demokraatlike lääneriike (USA, Suurbritannia jt-d.) ja NSV Liitu ühendavaks lüliks oli võitlus natsionaalsotsialistliku Saksamaa ja tema liitlaste vastu. Koos sõja lõpuga lõid välja ka seni vindunud omavahelised vastuolud. Vähesel määral olid need välja löönud juba sõja ajal- erinevad arusaamad Teheranis ja Jaltas “Teise rinde” avamise küsimustes jne. Külma sõja vastandiks on “kuum sõda”- otsene sõjategevus. Selle hoidis külma sõja aastatel ära tuumapommi olemasolu mõlematel leeridel.Külm sõda polnud samas mingi ühtne pidevate konfliktide jada, vaid pingete teravnemine vaheldus aeg-ajalt pingelanguste (pingelõdvendusega) ja ajutiste suhete soojenemistega (see sõltus eelkõige sisepoliitilisest olukorrast USA-s ja NSV Liidus).Külma sõja lõpuks võib pidada1980-ndate aastate lõppu ja 1990-date algust, mis tipnes Idabloki lagunemise, Saksamaa ühinemise ja NSV Liidu lagunemisega.
Potsdami konverents toimus 1945. aasta 16. juulist 2. augustini Cecilienhofis, Potsdamis. Konverentsil arutasid Teise maailmasõja kolm võitjariiki -- Ameerika Ühendriigid (mida esindas president Harry Truman ), Nõukogude Liit (Kommunistliku Partei peasekretär Jossif Stalin ) ja Suurbritannia ( peaminister Winston Churchill ning hiljem värske peaminister Clement Attlee), Saksamaa sõjajärgse korraldamise küsimusi, määrasid kindlaks poliitilised ja majanduslikud põhimõtted Saksamaa sõjaaegsete liitlaste kontrollimiseks, saavutasid kokkuleppe anda sõjaroimarid rahvusvahelise kohtu alla ning esitasid Jaapanile ultimaatiumi tingimusteta kapituleerumise nõudega.
Trumani doktriin : (1947)See oli USA presidendi välispoliitiline kava anda sõjalist ja majanduslikku abi nendele riikidele, keda ähvardas NSV Liidu poolne ekspansioonioht. See oli seotud Ida-Euroopas sovietiseerimise (ehk nõukogustamise) lõpulejõudmisega ning surve tugevnemisega Kreekale ja Türgile (abi Kreeka kommunistidele sealses kodusõjas ning NSV Liidu territoriaalsete nõudmistega sõjas neutraalseks jäänud Türgile), millest nähtus Moskva soov laiendada oma mõjualuseid territooriumeid Vahemere suunas. Kuna USA nägi selles Teise maailmasõja lõpul kujunenud sõjalise ja poliitilise tasakaalu rikkumist, siis lubas USA anda edaspidigi abi neile riikidele, keda Moskva ohustab.
Marshalli plaan: (1948-52) Marshalli plaan oli osa Trumani doktriinist. Selle alusel jagati Euroopa riikidele majanduslikku abi (16 riigile 13 miljardit). Plaani eesmärgiks oli Euroopa majanduse kiirem taastamine, kuna kehvad majandusolud oleksid võinud olla heaks pinnaseks kommunistlike ideede levikule.
Samas pakkusid Ühendriigid abi ka NSV Liidule ja Ida-Euroopa riikidele, millest viimased loobusid, kuna Moskva kartis lääne mõjude liigset kasvu antud piirkonnas.
Abist loobus ise Soome (kes oli langenud NSVL mõju alla ehk finlandiseerunud) ja Hispaaniale ei pakutud (kuna seal võimutses diktaatorina F.Franco).
Berliini blokaad: (1948.a. juuni-1949.a. mai)
Berliini blokaadi eelduseks olid Potsdami konverentsi otsused, millega Saksamaa ja selle pealinn Berliin jagati nelja riigi (NSVL, USA, Prantsusmaa, Inglismaa) vahel okupatsioonitsoonideks. Lääneriikide eesmärgiks oli demokraatia taastamine Saksamaal ja majanduse ülesehitamine tuginedes vabale turumajandusele; NSV Liidu eesmärgiks oli jätta Saksamaa idaosa koos Berliiniga oma mõjusfääri ning alustas seal sovietiseerimist (allutati kõik parteid kommunistide diktaadile, alustati tööstuse natsionaliseerimist ja põllumajanduse kollektiviseerimist, mindi üle plaani- ja käsumajandusele, viidi läbi repressioone teisitimõtlejate ning Moskva-joonega mittenõustujate suhtes jne.).Blokaadi ajendiks oli rahareformi läbiviimine Saksamaa ja Berliini läänesektorites. Vastuseks sellele blokeeris NSVL kõik juurdepääsud Berliini läänesektoritele, eesmärgiks sundida lääneriike sellest alast loobuma . Lääneriigid eesotsas USA-ga avasid sellele vastukaaluks õhusilla Lääne-Berliiniga, viies sinna sellisel moel kõik vajaliku. NSVL sõja puhkemise kartuses aktsiooni kuidagi takistada ei üritanud. Samas kiirendas blokaad Saksamaa lõhenemist.
Korea sõda: (1950-1953)Teise maailmasõja aastatel oli Korea poolsaar allutatud jaapanlaste poolt. Jaapani kapituleerudes 1945.a. jagati Korea poolsaar nagu Saksamaagi okupatsioonitsoonideks:poolsaare põhjapoolne osa NSVL-le, lõunapoolne osa USA-le. Analoogiline Saksamaaga oli ka okupeerivate riikide poliitika erinevus okupatsioonitsoonides. See viis kahe riigi kujunemiseni 1948.a.- Põhja- Koreas kommunistliku orientatsiooniga Korea Rahvademokraatlik Vabariik (KRDV); Lõuna-Koreas kapitalistliku orientatsiooniga Korea Vabariik (KV).Põhja-Korea kommunistide liider Kim Il Sung sellega nõustuda ei soovinud ning leidis sõjalist toetust Stalinilt, kes nägi, et Euroopas ta oma mõjuvõimu esialgu laiendada ei suuda; samas oli võimalik laiendada NSV Liidu mõjusfääre lisaks juba saavutatud edule Hiinas.Korea sõda puhkes Põhja-Korea vägede sissetungiga Korea Vabariiki. KRDV-d toetasid Hiina “vabatahtlikud” ning suurt sõjalist ja majanduslikku abi saadi ka NSV Liidult. Korea Vabariiki toetasid sõjaliselt ÜRO väed (milles lõviosa moodustasid USA üksused). Rinne stabiliseerus 1951.a., vaherahuläbirääkimised aga venisid ning lõplik vaherahu sõlmiti alles peale Stalini surma 1953.a. Kuna kumbki pool edu sõjas ei saavutanud, jäi Korea poolsaar ja rahvas jagatuks kahe riigi ja kahe süsteemi (kommunismi ja kapitalismi) vahel ning on seda kuni tänaseni..
Berliini kriis ja Berliini müüri püstitamine: (1961)Kahe Saksamaa kujunemine (1949.a.) olukorda Saksamaal ei stabiliseerinud. SDV ja tema selja taga seisev NSV Liit polnud rahul lääneriikide vägede paiknemisega Lääne-Berliinis ning taotles selle piirkonna liidendamist SDV-ga. Saksamaa Liitvabariik omakorda ei tunnustanud Saksamaa idaosa eraldamist ja SDV väljakuulutamist. SLV välispoliitika aluseks sai Hallsteini doktriin- Kõiki neid riike, kes sõlmivad diplomaatilised suhted SDV-ga, käsitletakse SLV poolt vaenulikena ja nendega katkestatakse igasugused suhted (ehk teisisõnu käsitles SLV ennast saksa rahva ainsa seadusliku esindajana). Suhteid pingestas veelgi pidev idasakslaste põgenemine “kommunistlikust paradiisist” Lääne-Saksamaale.1961.a.13.augustil ehitas SDV paari päevaga ümber Lääne-Berliini müüri (Berliini müüri), millega üritati peatada edasist idasakslaste põgenemist. See sündmus viis igasuguse läbikäimise lõppemiseni kahe Saksamaa vahel kuni 1960-ndate lõpuni /1970-ndate alguseni. Siis hakkasid suhted taas veidi soojenema seoses üldise pingelõdvendusega külmas sõjas ja sotsiaaldemokraatide pääsemisega võimule SLV-s.1940-ndate teisel poolel seoses Ida-Euroopa sovietiseerimisega hakati rääkima “raudsest eesriidest” Lääne- ja Ida-Euroopa vahel, mille all mõisteti Nõukogude bloki poolt kehtestatud salastatust, repressioone, eriti aga tõkkeid inimeste, kaupade ja mõtete vabale liikumisele. Terminit kasutas esmakordselt W.Churchill oma Fultoni kõnes 1946.a. Berliini müür, kui osa “raudsest eesriidest”, murti läbi 1989.a. seoses kommunistliku režiimi kokkuvarisemisega SDV-s ning lammutati paari aasta jooksul.
Ungari ülestõus: (1956) 1940-ndate teisel poolel (nii nagu kogu Ida-Euroopas) oli viidud Ungaris läbi sovietiseerimine - võim oli koondatud Moskva-meelsete kommunistide kätte, kes alustasid NSV Liidu eeskujudele tuginedes reforme- natsionaliseeriti tööstus, alustati põllumajanduse kollektiviseerimist, kehtestati üheparteiline diktatuurirežiim, represseeriti kommunistide poliitikaga mittenõustujaid jne.1953.a. (seega peale Stalini surma) sai Urgari peaministriks I. Nagy , kes alustas ühiskonna teatavat liberaliseerimist (näiteks kollektiviseerimise peatamine, massirepressioonide lõpetamine). See viis võimuvõitluseni kommunistide ladviku hulgas,sest vanameelsed (Moskva-meelsed) jõud ei olnud sellega nõus. Võimuvõitlus viis I.Nagy tagandamiseni 1955.a.Nagy tagandamine ja vanameelsete kommunistide naasemine võimule viis võimudevastase meelepaha kasvule (kaasa aitasid ka kehvad majandusolud), mis tipnes 1956.a. oktoobris lahvatanud rahvaülestõusuga Moskva-meelse valitsuse vastu. Nagy sai taas peaministriks ja Ungari teatas oma osaluse lõpetamisest VLO-s ja tahtis kuulutada end neutraalseks riigiks.
*ÜRO loomine:Hitleri-vastasest koalitsioonist kasvas välja ÜRO – Ühinenud Rahvaste Organisatsioon . Juunis 1945 San Francisco konverentsil kirjutati alla ÜRO põhikirjale, põhikiri jõustus 24. oktoobril 1945 – see on ÜRO päev!ÜRO asutajaliikmeid oli 51 riiki. (1997.a. 191st iseseisvast maailma riigist kuulusid ÜROsse 185) ÜRO peakorter on New Yorgis (USA), osa asutusi on Genfis (Šveits), rahvusvaheline kohus Haagis ( Holland ). Eesti sai ÜRO liikmeks 17. septembril 1991. Kõik ÜRO liikmesriigid osalevad Peaassambleel, mis peab igal aastal umbes 3 kuud korralist istungjärku. ÜRO tähtsaim alaliselt tegutsev organ on Julgeolekunõukogu. Selles on 15 liiget, neist 5 on alalised liikmed (USA, Inglismaa, Prantsusmaa, Hiina, Venemaa. Neil on otsuste suhtes veto-õigus). Igal aastal vahetub 5 riiki ülejäänute seast. ÜROga on seotud palju tähtsaid organisatsioone – Maailmapank, kultuuri ja haridusega tegelev UNESCO, kaubandusorganisatsioon WTO jt.