Säästev areng (2)

Sisukord:
Sissejuhatus 3
1.SÄÄSTVA ARENGU KUJUNEMINE 4
1.1 põhitõed 5
1.2 Rio konverents 6
1.3 Agenda 21 7
2. SÄÄSTEV ARENG EESTIS 10
2.1 Eesti Säästva Arengu Riiklik Strateegia (SE 21) 11
3. SÄÄSTEV ARENG EUROOPA LIIDUS 12
3.1 Euroopa Liidu säästva arengu strateegia 13
3.2 Euroopa Liidu Säästva Arengu Konsultatiivfoorum 15
Kokkuvõte 16
Kasutatud kirjandus 17
Sissejuhatus
Säästev areng on maailma, Euroopa Liidu, Läänemere piirkonna ning Eesti poliitikate üks prioriteete. Säästev areng (kasutatakse ka mõistet jätkusuutlik areng) on sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavaldkonna pikaajaline sidus ja kooskõlaline arendamine, mille eesmärgiks on inimestele kõrge elukvaliteedi ning turvalise ja puhta elukeskkonna tagamine täna ja tulevikus.
Säästev areng on selline areng, kus praegune majanduskasv ja inimeste heaolu suurenemine ei tohi toimuda järeltulevate põlvede ja keskkonna arvelt. Selline säästva arengu sõnastus pandi esimest korda kirja 1987. aastal ilmunud raamatus “Meie ühine tulevik.” Alates säästva arengu konseptsiooni tekkimisest on seda pidevalt edasi arendatud ja laiendatud. Ülemaailmsed sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavaldkonna sidusa arendamise eesmärgid määratleti 1992 aastal Rio de Janeiros ÜRO keskkonna ja arengu maailmakonverentsil heakskiidetud 21.sajandi globaalses säästva arengu tegevuskavas aastani 2030 Agenda 21. Tänapäeval peetakse säästva arengu kõige olulisemaks dokumendiks just eelpool nimetatud Agenda 21, mis suuresti määratleb säästva arengu olulisemad punktid. Riigid, mis Agenda 21 alla kirjutasid, on kohustatud seal välja toodud punkte järgima. Nende riikide hulgas on ka Eesti ja see tõttu on siin välja töötatud Eesti Säästva Arengu Riiklik Strateegia.

Säästva arengu kujunemine
Mitmed säästva arengu kontekstis teed rajavad otsused tehti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) inimkeskkonna konverentsil Stockholmis 1972 aastal. kus ühiselt arutasid keskkonnaprobleeme erinevate riikide esindajad. Seda sündmust peetakse keskkonnaajastu alguseks. Maailma globaalprobleemide määratlemiseks ning neile lahendusteede leidmiseks moodustati 1983. aastal ÜRO Peaassamblee otsusega sõltumatu Keskkonna ja Arengu Maailmakomisjon, kelle ülesandeks sai ülemaailmse säästva arengu strateegia väljatöötamine – kuidas parandada inimeste elutaset lühiajalises perspektiivis, kahjustamata seejuures pikaajaliselt kohalikku ja üleilmset keskkonda. Komisjoni eesmärgiks oli:
·         koostada keskkonnastrateegia, mis tagaks säästva arengu aastani 2000 ja pärast sajandivahetust;
·         leida tee, kuidas panna erineval majanduslikul tasemel olevad riigid tegema koostööd ühiste eesmärkide saavutamiseks keskkonnaprobleemide lahendamisel;
·         kaasata rahvusvahelist üldsust keskkonnaküsimuste lahendamisse;
·         püüda prognoosida kaugemas tulevikus tekkida võivaid keskkonnaprobleeme ning leida võimalikke arengukavasid nende lahendamiseks;
Komisjoni eesistujaks oli tollane Norra peaminister Gro Harlem Brundtland , komisjoni aruanne “Meie ühine tulevik” ilmus 1987. aastal ja sai laialt tuntuks Brundtlandi aruandena (Brundtland Report). Selles teoses sõnastati esmakordselt säästva arengu põhimõte: tänane majanduskasv ja inimeste heaolu suurenemine ei tohi toimuda järeltulevate põlvede ja keskkonna arvelt.
1.1
Säästva arengu kontseptsioon tähistab säästlikkust kolmel - keskkonna, majanduse ja kogukonna - alal. Kui areng on säästev, innustab ta kogukonna inimesi, säilitab ja tugevdab majandust ning suhtub loodusesse austusega. Säästva arengu strateegia põhieesmärk on tagada inimesi rahuldav tervislik keskkond ja majanduse arendamiseks vajalikud ressursid loodust oluliselt kahjustamata, maastike ja elustiku mitmekesisust säilitades ning majanduse arengutaset arvestades. Rahvusvaheliselt tunnustatud säästva arengu põhimõtted on järgmised:
keskkonnahoidlikkuse põhimõte-mõjutada majanduse arengut ja inimeste tegutsemismotiive keskkonda säästvas suunas ning kehtestada keskkonnapiiranguid
• ennetuspõhimõte- eelistada profülaktilis-ennetuslikke meetmeid, mis on tagajärgede likvideerimisest vähem kulukas , kuid tulemusrikkam
• ettevaatuspõhimõte- mitte lubada tegevusi, kuni kavandatava tegevuse võimalik kahjulik keskkonnamõju pole selge
• strateegilise integreerituse põhimõte- lülitada keskkonnaaspektid kõigi eluvaldkondade ja majandussektorite arengustrateegiatesse
• õigusliku läbivuse põhimõte- arvestada keskkonnaaspekte kõigis majandus- ja sotsiaalsfääri reguleerivates õigusaktides
• terviklikkuse põhimõte- rakendada keskkonnahoidlikke tehnoloogiaid tööstuses, põllumajanduses, energeetikas ja transpordis
• ühisrikkuse ja - hoole põhimõte- kujundada elanikkonna kõigi sotsiaalsete kihtide ühisarusaamist keskkonnast kui rahvuslikust rikkusest
• « saastaja maksab» põhimõte- kohustada keskkonna kasutajaid ja kahjustajaid täielikult tasuma keskkonna kahjustuste eest
• olelustsükli (elutsükli) põhimõte-kajastada toote omahinnas kasutatud loodusvarade väärtus, kõik keskkonnakaitse kulutused ja keskkonnale tekitatud kahju kogu toote, teenuse või tootmise elutsükli (tootmine, jaotamine, kasutamine, lõplik kõrvaldamine) jooksul
• rahvusvahelise koostöö põhimõte Tõkestada maksimaalselt negatiivset riigipiiriülest keskkonnamõju, laiendada ligipääsu ülemaailmsele oskusteabele
• jaotatud vastutuse põhimõte Rakendada keskkonnameetmed sellisel poliitilisel ja haldustasemel, kus nad annavad parima tulemuse
• «tootja vastutuse» põhimõte Tootjatel korraldada jäätmeteks muutunud toodete kogumine ja käitlemine ning taaskasutamine võimalikult suures hulgas
• läheduse põhimõte   Töödelda kõrvaldamiseks ettenähtud jäätmed nende tekkekohale võimalikult lähedal asuvates keskkonnanõuetele vastavates rajatistes • looduse kaitse ja hoiu põhimõte Tagada haruldaste, ohustatud ja esinduslike elupaigatüüpide, liikide ja nende elupaikade, samuti väärtuslike maastike ja looduse üksikobjektide säilimine
1.2
ÜRO Peaassambleel 22. detsembril 1989. aastal otsustati Rio de Janeiros kokku kutsuda säästva arengu maailma tippnõupidamine. Rio konverentsile eelnes ulatuslik ettevalmistustöö, milles oluline osa oli Brundtlandi komisjon (1983) ja selle töö kokkuvõte "Meie ühine tulevik" (1987). Rio konverentsile eelnesid ka 4 ettevalmistavat konverentsi, neist viimane 1992. a. märtsis New Yorgis , kus osales ka Eesti delegatsioon. ÜRO konverents oli pidulik, kuid töine. Selles osales 177 riiki, keda esindasid 108 riigipead või peaministrit. Eesti delegatsiooni juhtis Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel, kaasas oli Eesti ametlik aruanne. Konverentsil võeti vastu Rio deklaratsioon Agenda-21 ning avati allakirjutamiseks kliimamuutuste ja bioloogilise mitmekesisuse konventsioon (mõlemale kirjutas alla ka Eesti delegatsiooni juht). Metsaprintsiipide ( Forest Principles) teksti ei suudetud konverentsil läbi vaielda. Rio konverentsiga paralleelselt toimus Brasiilia pealinnas mitteriiklike organisatsioonide konverents, kus töötati välja "Maakera Harta" ("Earth Charter") projekt ja moodustati uus rahvusvaheline mitteriiklik organisatsioon Roheline Rist . Rio dokumentides , kus säästva arengu mõiste sisse toodi, räägitakse keskkonnast laias mõttes, räägitakse kui kooslusest, mille osadeks on majanduslik ja sotsiaalne keskkond ning looduskeskkond . Säästvust mõistetakse Rio dokumentides eelnevast tulenevalt meetmete kompleksina, mille komponentideks on säästvus majandusliku ja sotsiaalse keskkonna ning looduskeskkonna kujundamisel/arengus.
1.3 Agenda 21
Agenda 21 on maailma jätkusuutlikkuse programm aastani 2030, mille täielik sisu avaldati ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsi (UNCED) poolt 14. juunil 1992 Rio de Janeiro konverentsil, kus programmi kiitsid heaks 179 riigi valitsused. Agenda 21-s on kirjas tegevused, mis peaksid toimuma nii globaalsel, rahvuslikul kui ka kohalikul tasandil. Number "21" tähistab 21. sajandit.
Agenda 21 on tegevusprogramm, mille eesmärgiks on 21.sajandil saavutada keskkonnasõbralikum majanduslik ja sotsiaalne areng. Rõhutatakse, et nii looduskeskkond, inimese majanduslik tegevus kui ka ühiskonna sotsiaalne areng on omavahel lahutamatult seotud ning mõjutavad üksteist läbi keerukate protsesside. Selgesõnaliselt väljendatakse põhimõtet, et järeltulevate põlvede vajaduste ning ressursibaasiga tuleb arvestada senisest hoopis enam ja tänapäeva majanduslik tegevus, loodusvarade kasutamine ning tehnoloogiline areng ei tohi ohtu seada järeltulijate võimalusi arenguks ning oma vajaduste rahuldamiseks.
Agenda 21 toob välja võimalikud lahendusteed nii liigilise mitmekesisuse säilitamiseks, metsade kaitseks kui maa degradeerumise, õhu ja vee saastumise ärahoidmiseks. Tähelepanu alla võetakse ka inimeste hariduse ja terviseprobleemid ning tarbimisharjumuste keskkonnasõbralikumaks muutmisega seotud küsimused. Dokumendile allakirjutanud riigid on kohustatud vastavaid põhimõtteid säästva arengu huvides ellu viima.
Agenda 21 käsitleb väga laia teemaderingi alates "Põhja- Lõuna" (arenenud riigid contra endised lõunapoolsed koloniaalalad) sotsiaalsetest ja majanduslikest vastuoludest kuni hoiakute ja igapäevaste käitumisharjumusteni. Agenda 21 kohaselt peaksid riigid oma vajadusi ja võimalusi arvestades seadma pikaajalised arengusuunad, mis põhineksid üldiste lähtekohtadena vajadusel saavutada kvalitatiivne majanduskasv; tagada inimeste elutaseme tõus; kindlustada stabiilne rahvaarv; muuta väärtushinnanguid ja (tarbimis)harjumusi; säilitada ja mõistlikult kasutada ressursse; arvestada keskkonna taluvuspiiridega ning vähendada jäätmete ja saasteainete hulka. Pikaajaliste eesmärkide täitmisega viib iga riik ellu oma arengupoliitikat ning annab samas panuse ülemaailmsesse säästva arengu protsessi.
Programm 21 koosneb neljast sektsioonist ja neljakümnest peatükist, mis kokku moodustavad tegevusprogrammi säästva arengu saavutamiseks.
Agenda 21s on sektsioonidena välja toodud:
Sotsiaalne ja majanduslik mõõde, mis käsitleb rahvusvahelise koostöö arendamise vajadust. Vastav sektsioon sisaldab võitlust vaesusega, tarbimisharjumuste muutmist , rahvastiku dünaamikat, tervisekaitse parandamist, säästvate majapidamiste toetamist ning keskkonna- ja arengu küsimuste lülitamist otsustamisprotsessi.
Ressursside kaitse ja majandamine käsitleb atmosfäärikaitset, maakasutuse korraldamist, metsade säilitamise vajadust, haavatavate ökosüsteemide majandamist, säästliku põllumajanduse toetamist, bioloogilise mitmekesisuse kaitset, keskkonnasõbralikku biotehnoloogiat, ookeanide ja merede ning nende elustiku kaitset, mageveevarude kvaliteedi säilitamist ja kaitset, mürgiste, ohtlike ja radioaktiivsete jäätmete keskkonnasõbralikku majandamist.
Peamiste gruppide rolli tugevdamine, mis rõhutab naiste, laste, noorte ja põliselanike osa säästva arengu saavutamisel, kohalike omavalitsuste osa Agenda 21 tegevuskava koostamisel ning erinevate valdkondade (tööstus, äriringkonnad, teadus, põllumajandus) tegevuse kaasamist eesmärgi saavutamiseks.
Rakendamise vahendid , milleks on rahastamine ja keskkonnasõbralikud tehnoloogiad . Oluline punkt selles sektsioonis on teaduse, hariduse, avalikkuse kaasamine ning rahvusvahelise koostöö arendamine,
Iga sektsioon sisaldab vastava valdkonna kirjeldust ja selle spetsiifikast tulenevaid küsimusi ja ülesandeid. Kuna maailma riikide majanduslik tase, keskkonnaseisund ning valupunktid on äärmiselt erinevad, siis ei pruugi paljudes peatükkides käsitlemist leidvad probleemid maailma erinevates piirkondades võrdselt aktuaalsed olla. Sellest tulenevalt pole ka võimalik koostada kogu maailma kohta kehtivat ühtset tegevuskava säästva arengu saavutamiseks, vaid arvestada tuleb kohalike omapäradega.
Eesmärgi saavutamiseks seatakse kõikidele riikidele ülesandeks rahvuslike säästva arengu tegevuskavade koostamine ning säästliku arengu printsiipide rakendamine kohalike omavalitsuste arengukavades. Selleks on välja töötatud ühised strateegilised lähtekohad:
         majandusliku kasvu ergutamine ja selle kvaliteedi muutmine;
         inimkonna elukvaliteedi parandamine ning põhiliste vajaduste rahuldamine (tööhõive ja tervishoiu võimaluste tagamine, varustamine toidu, energia ja veega);
         rahvastiku stabiilse arvukuse tagamine, inimeste hoiakute ja harjumuste muutumine;
         ressursibaasi kindlustamine ja säilitamine, keskkonna taluvuspiiridega arvestades;
         jäätmete ja saasteainete hulga vähendamine.
Tegevuses võtmepositsioonil olevatena tuuakse kõikjal välja kolm peamist tegurit - rahvastik , tehnoloogiad ja tarbimisharjumused - mille teadlikkusest, tasemest, mahtudest ning omavahelistest kombinatsioonidest sõltub säästva arengu saavutamise võimalus tervikuna .
2. Säästev areng Eestis
Eesti aktiivne osalus globaalses säästva arengu protsessis algas ÜRO Keskkonna- ja Arengukonverentsil 1992.aa. (Rio konverents). Samal aastal jõustunud Eesti Vabariigi Põhiseadus oli legaalseks aluseks säästvale arengule Eestis. Säästva arengu seadus võeti vastu 1995.a. Seadus kinnitab oma esimeses osas, et säästva arengu rahvuslik strateegia tugineb ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsi otsustes sätestatud põhimõtetele. Siiski ei kata seadus kogu teemat, vaid piirdub looduskeskkonna ja loodusvarade säästliku kasutamise alustega. 1997. aastal täiendati seadust nõudega, mis näeb ette riigi algatatavate arengukavade loomist: energeetika , transpordi, põllumajanduse, metsanduse, turismi, keemia-ehitusmaterjali- ja toiduainetetööstuse arengu suunamiseks. 1996. aastal loodi Eesti Säästva Arengu Komisjon Valitsuse nõuandva organina säästva arengu küsimustes. Komisjoni juhib peaminister, kaaseesistujateks on majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaminister. Komisjon koosneb avaliku võimu-, teadus- ja äriühingute ning valitsusväliste organisatsioonide esindajatest. Komisjon analüüsib säästva arengu riiklikku poliitikat ja koostab vastavaid soovitussi ning ettepanekuid valitsusele. Sellel aastal oli Eesti ka üks üheteistkümnest riigist, kes käivitasid säästva arengu koostööprotsessi Balti Agenda 21. Agenda 21-e peamine dokument Balti mere regiooni jaoks võeti vastu 1998.aastal. Protsessi üleüldine eesmärk on säästva arengu, loodusressursside säästva käitluse ja keskkonnakaitse raamistikus pidevalt parandada kõigi Balti mere regiooni elanike elu- ja töötingimusi. ÜRO valitsusjuhtide tippkohtumisel säästva arengu teemal Johannesburgis 2002.a. uuendati kokkulepet Agenda 21 ja aastatuhande arengueesmärkide kohta. Vastavalt riiklikule vajadusele ja globaalsetele kokkulepetele, koostas Eesti säästva arengu riikliku strateegia alase dokumendi, mis kiideti Riigikogu poolt heaks 2005.a. septembris.
2.1
Eesti Säästva Arengu Riiklik Strateegia (SE 21) on kontseptsioon, mis on suunatud Eesti riigi ja ühiskonna pika-ajalisele säästvale arengule kuni 2030-nda aastani. Riigi üldine areng on nõue olla edukas globaalses konkurentsis säästva arengu mudeliga ja säilitada Eesti traditsioonilised väärtused. Vastavalt Strateegiale on ühiskonna arengu pika- ajalised eesmärgid järgmised:

• Eesti kultuuriruumi elujõulisus – vastavalt Eesti Vabariigi Põhiseadusele kindlustab eesti riik eesti looduse ja kultuuri säilimise läbi ajastute. Eesti rahvuse ja kultuuri säilivus on Eesti säästva arengu nurgakiviks.
  
• Heaolu kasv - heaolu on määratletud kui indiviidide materiaalsete, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajaduste rahuldus, millega kaasnevad võimalused individuaalseks eneseteostuseks ja oma püüdluste ja eesmärkide realiseerimiseks:
  
• Kooskõlaline ( koherentne ) ühiskond. Ülaltoodud kahe eesmärgi saavutamine on võimalik ainult siis kui eesmärkidest tulenevad kasusid saab kasutada valdav osa elanikkonnast ja hind, mis tuleb maksta nende eesmärkide saavutamiseks ei ole ühiskonda kui integraalset organismi laastav.
  
• Ökoloogiline tasakaal. Ökoloogilise tasakaalu püsivus Eesti looduses on keskne eeltingimus meie säästvaks arenguks. See on ühtlasi ka meie panuseks globaalsesse arengusse , pidades silmas põhimõtet, et kõikidel elukeskkonna tasanditel peab olema tasakaal aine ringluses ja energiavoogudes.
  

SE 21 kavandati tagasiside protsessina ja selle üldtunnustatud arengueesmärgid teostuvad suure hulga tegutsejate panuste tulemusena. Avalikkuse kaasamine vahendajana ja avalik lähenemine tõstab elanike teadlikkust ja suurendab nende produktiivset osalust Strateegia teostamisel ning järelevalvet. Strateegia poolt määratletud säästva arengu eesmärgid moodustavad üldise aluse Eesti seisukohtadele erinevatel tasanditel toimuvate arenguprotsesside suhtes ja on aluseks keskkonna-alaste kaalutluste lõimimisel teistesse, eriti just majandus- ja sotsiaalvaldkondadesse.
Eesti Säästva Arengu Strateegia teostus - ja aruandlusprotsesse koordineerib Riigikantselei Strateegiabüroo. . Vastavalt säästva arengu üldistele põhimõtetele on kõik vastavad ministrid vastutavad säästva arengu eesmärkide teostamise eest, tehes järelevalvet ja aru andes oma valdkonnas. Selleks, et katta ristuvaid teemasid ja sisemisi seoseid asutati 2007.aastal asekantsleri tasandil ministeeriumidevaheline töörühm. See töörühm on organiseeritud interneti alusel.
3. Säästev areng Euroopa Liidus
  Euroopa Liidu keskkonnaprogramm "Säästvuse suunas" võeti vastu 1992. aastal. Pealkirja järgi võiks eeldada, et dokumendis käsitletakse säästvat arengut keskkonna tähenduses, kuid selles on ka loosunglikud üleskutsed integreeritusele ja vajadusele suunata kogu ühiskonna areng tasakaalustatusele. Programm keskendub ressursi- ja keskkonnakaitses ennetavatele tegevustele. Eesmärgiks seati muutused sootsiumi käitumisharjumustes, kaasates ühiskonna kõikide sektorite esindajaid jagatud vastutuse põhimõttel.
        Arvestati nii EL-i eri regioonide mitmekesisuse kui ka vähemarenenud regioonide majandusliku ja sotsiaalse arengu vajadusi. Enamarenenud regioonides keskenduti keskkonnakvaliteedi ja loodusressursside taastamisele või säilitamisele, et tagada senine majandustegevus ja elu kvaliteet.
        Programm tõi välja info jagamise vajalikkuse ja Euroopa Keskkonnaagentuuri olulise rolli selle eesmärgi täitmisel. Eurokodanike keskkonnateadlikkuse tõusuks tuleb keskkonnaõpetus lülitada kõikidesse kooliprogrammidesse alates põhikoolist.
        Programm keskendus järgmistele keskkonnaprobleemidele: kliimamuutused , mulla hapestumine ja õhu saastatus , loodusvarade ja bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, veevarude saastumine ja vähenemine, linnakeskkonna halvenemine, rannikupiirkondade olukorra halvenemine ja jäätmekäitlus. Märgiti, et eeltoodu on eelkõige väärtarvituste ja ebamajanduslikkuse sümptomid, kuid tegelikud probleemid, mis põhjustavad keskkonna hävingut ja kadu, on inimeste hetkel valitsevad käitumis- ja tarbimisharjumused. Seda silmas pidades anti prioriteedid järgmistele valdkondadele, kus soovitakse saavutada olulisi muudatusi:

• loodusressursside (pinnas, vesi, looduspiirkonnad, rannikud ) säästev majandamine;
  
• integreeritud saastekontroll ja jäätmete ennetamine;
  
• tarbimise ja taastumatute energiaallikate vähendamine;
  
• transpordi keskkonnasõbralik korraldamine, mis sisaldab efektiivset ning keskkonna ja kogukonna suhtes mõistlikku füüsilise infrastruktuuri ja objektide asukoha valikut;
  
• tihedalt seostatud abinõude süsteemid linnakeskkonna oluliseks parandamiseks;
  
• rahva tervise ja inimeste turvalisuse edendamine, rõhuasetusega tööstusriskide hindamisele ja juhtimisele, tuumaohutusele ja kiirguskaitsele.
  

Programm valis viis olulisimat sektorit. Neil on suur tähtsus kogu EL-le nii oma keskkonnamõju kui ka suurema tootlikkuse, säästvuse ja tasakaalustatuse osas. Need sektorid on tööstus, energeetika, transport, põllumajandus ja turism.
3.1
Euroopa Ülemkogu võttis 2001. aastal Göteborgis vastu Euroopa Liidu säästva
arengu strateegia. Johannesburgis (2002) toimunud säästva arengu ülemaailmset
tippkohtumist silmas pidades täiendati seda 2002. aastal Barcelonas kokku tulnud Euroopa
Ülemkogu kohtumisel . Peamiseks väljakutseks on järk-järgult muuta meie praeguseid säästva arenguga kokkusobimatuid tarbimis- ja tootmisviise ning killustatud lähenemist poliitika kujundamisele.
Euroopa Ülemkogu tulenevalt 2004. aastal vastu laienenud ELile suunatud ambitsioonika ja laiaulatusliku uuendatud säästva arengu strateegia, mis arendab edasi 2001. aastal vastu võetud strateegiat.
See dokument sisaldab ühtset ja sidusat strateegiat selle kohta, kuidas EL saab tõhusamalt
täita oma pikaajalisi kohustusi tulla toime säästva arenguga seotud väljakutsetega.
Dokumendis kinnitatakse vajadust ülemaailmse solidaarsuse järele ning tunnistatakse, et on
tähtis tugevdada koostööd väljaspool liitu asuvate partneritega, sealhulgas ülemaailmsele
säästvale arengule olulist mõju avaldavate kiirelt arenevate riikidega. Uuendatud säästva arengu strateegia üldine eesmärk on määrata kindlaks ja arendada välja meetmed, mis võimaldaksid Euroopa Liidul saavutada nii praeguste kui ka tulevaste põlvkondade elukvaliteedi järjepideva parandamise, luues selleks säästvad kogukonnad , mis suudavad ressursse tõhusalt kasutada ja hallata ning realiseerida majanduse keskkonna- ja sotsiaalalase innovatsiooni potentsiaali, kindlustades jõukuse, keskkonnakaitse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse. Uuendatud strateegia alusena kiideti Euroopa Ülemkogu kohtumisel 2005. aasta juunis heaks deklaratsioon järgmiste eesmärkide ja põhimõtetega:
Keskkonnakaitse- kaitsta elu jätkumise võimalikkust Maal kogu selle mitmekesisuses, austada Maa loodusvarade piiratust ning tagada kõrgetasemeline keskkonnakaitse ja keskkonna kvaliteedi parandamine. Hoida ära ja vähendada keskkonna saastamist ning edendada säästvat tarbimist ja tootmist, et kaotada seos majanduskasvu ja keskkonnaseisundi halvenemise vahel.
Sotsiaalne õiglus ja ühtekuuluvus- edendada demokraatlikku, kõrge sotsiaalse kaasatuse ja ühtekuuluvusega tervet , ohutut ja õiglast ühiskonda, kus austatakse põhiõigusi ja kultuurilist mitmekesisust ning mis loob kõigile võrdsed võimalused ja kus võideldakse diskrimineerimise vastu kõikides selle vormides.
Majanduslik jõukus- edendada jõukat, uuendusmeelset, teadmisterikast, konkurentsivõimelist ja tõhusat majandust, mis pakub kõrget elatustaset ning täieulatuslikku ja kõrgekvaliteedilist tööhõivet Euroopa Liidu kõikides osades.
Rahvusvaheliste kohustuste täitmine- toetada rahul, turvalisusel ja vabadusel rajanevate demokraatlike institutsioonide loomist ja kaitsta nende stabiilsust kogu maailmas. Edendada kogu maailmas aktiivselt säästvat arengut ja tagada, et Euroopa Liidu sise- ja välispoliitika on kooskõlas ülemaailmse säästva arengu ja liidu rahvusvaheliste kohustustega.
3.2
   Komisjoni 24. veebruari 1997. a. otsusega loodi Euroopa Keskkonna ja Säästva Arengu Konsultatiivfoorum, mis asendab 1993. aastal loodud foorumit. Selle eesmärk on tuua ühise laua ümber tootjate, ärimeeste, regionaalsete ja kohalike omavalitsuste, kutseühingute, liitude ja keskkonna ning tarbijate organisatsioonide esindajad. Foorum on dialoogi- ja konsultatsioonikohaks eelnimetatud huvigruppide ja komisjoni vahel, olles sellega Komisjonile keskkonna ja säästva arengu küsimustes ekspert-nõuandvas rollis.
        Komisjon võib foorumisse määrata liikmeid nii Euroopa Majanduskoostöö (EEA) kui assotsieerunud riikidest. Foorum koosneb 32 liikmest, kel on keskkonna ja säästva arengu vallas märkimisväärseid saavutusi. Erinevate sektorite vahel jagunevad liikmed järgmiselt:

• 7-12 ärimeest
  
• 3-5 regionaalse ja kohaliku omavalitsuse esindajat
  
• 4-7 liiget keskkonnakaitse ja tarbija(kaitse)organisatsioonidest
  
• 1-3 Euroopa Liidu esindajat
  
• 7-10 väljapaistvat tippeksperti.
  

        Foorumi esimehe määrab komisjon foorumi liikmete seast kaheks aastaks. Foorum valib kahe kolmandiku häälteenamusega kohalviibijatest kaks aseesimeest. Esimees koos asetäitjatega moodustab büroo, mis valmistab ette foorumi kohtumised . Komisjon võimaldab foorumile , büroole ja töögruppidele sekretariaadi. Foorumi ülesannete hulka kuulub komisjoni nõustamine küsimustes, mida komisjon vajalikuks peab, aga ilma hääletamiseta.
        Kõik eelnimetatud institutsioonid on eelkõige nõuandvad ja uut infot praktikasse rakendavad grupid, kuhu on kaasatud oluliste valdkondade esindajaid.
Kokkuvõte
Säästva arengu kontseptsioon tähistab säästlikkust kolmel - keskkonna, majanduse ja kogukonna - alal. Kui areng on säästev, innustab ta kogukonna inimesi, säilitab ja tugevdab majandust ning suhtub loodusesse austusega. Säästva arengu konseptsioon on olnud päevakorras eelmise sajandi viimaste kümnendite algusest. Säästva ehk jätkusuutliku ühiskonna kujundamisel on oluliseks tähiseks riigi üldiste ja pikaajaliste arengueesmärkide määratlemine. Seejärel on eri tasanditel ja valdkondades võimalik keskenduda eesmärgistatud ja pikaajalistele muutustele investeeringutes, ressursikasutuses, uute tehnoloogiate rakendamisel, inimeste tarbimisharjumuste muutmisel ning ühiskonna sotsiaalse sidususe suurendamisel. Suure panuse säästvle arengule andis 1992. aastal toimunud ÜRO konverents Rio de Janerios. Sellel olulisel sündmusel osales 177 riigi juhid ja sellest sai alguse üle maailmne säästva arengu strateegia. Teiste riikide hulgas osales konverentsil ka Eesti ja sellest alates on säästva arengu ideed arendatud. Praeguseks on Eestis välja töötatud Eesti Säästva Arengu Riiklik Strateegia, mis seab eesmärgid aastani 2030. Selliseid konseptsioone on välja töötanud kõik riigid, kes kirjutasid alla Agenda 21 dokumendile.
Kasutatud materjalid:
www.ttu.ee/ soojus /loengud/poobus/asj3030_2.pdf
www.envir.ee/2853
Kasutatud materjalid:
http://www.envir.ee/2847
www.seit.ee/agenda21/SA/SA.html
www.arhipelaag.ee/coastlearn/.../sustainable_development.htm
http://saklubi.ee/index.php?page=Klub i
http://www.seit.ee/agenda21/EA21/1_02suunised.html#printsiibid
http://www.riigikantselei.ee/failid/Saastev_Eesti_21.pdf
www.tartutarbija.ee/uploads/Keskkond/kokkuhoid.doc
http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=371437/Uuendatud+strateegia.pdf
http://www.seit.ee/agenda21/EA21/1_01konverents.html
http://www.seit.ee/agenda21/SA/s22stev.html
http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=955023
16