Säästev areng (1)

Tallinna Ülikool
Matemaatika -Loodusteaduskond
Keskkonnakorralduse õppetool
SÄÄSTEV ARENG
Referaat
Koostaja : Kristina Lobjakas
Rühm: LKS-1
Tallinn 2009

Sisukord

Sissejuhatus 3
Ajalugu 4
Roheline ideoloogia 6
Roheline elamisviis 8
Keskkonnapoliitika Eestis 10
Säästev areng 10
Riiklik keskkonnastrateegia 10
Kasutatud materjalid: 13

Sissejuhatus

Jätkusuutlikku arengut ehk säästvat arengut määratletakse arenguteena, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve. Järgitakse selliseid põhimõtteid nagu majanduse ja keskkonna ühendamine; keskkonna kaitsmine; kultuurilise mitmekesisuse säilitamine ja elukvaliteet .

Ajalugu

Esimesed sammud säästva arengu konteksi suunal tehti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimkeskkonna konverentsil Stockholmis 1972 aastal.
1983-ndal aastal moodustati ÜRO peaassamblee otsusega Brundtlandi komisjon ehk Maailma Keskkonna- ja Arengukomisjon, mida juhtis Gro Harlem Brundtlandi. Komisjoni ülesandeks oli säästliku arengu põhimõtete määratlemine.
1987-ndal aastal valmisid tegevusraportid ‘’Meie ühine tulevik 1’’ ja ‘’Meie ühine tulevik 2.’’ Neis sõnastati säästva arengu põhimõte: tänane majanduskasv ja inimeste heaolu suurenemine ei tohi toimuda järeltulevate põlvede ja keskkonna arvelt.
1992 aastal toimus Rio de Janeiros ÜRO Keskkonna ja arengu maailmakonverents. Seal kiideti heaks 21. Sajandi globaalse säästva arengu tegevuskava aastani 2030, millega määrati ülemaailmsed sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavaldkonna sidusa arendamise eesmärgid ehk Agenda 21. Selle kohaselt peaksid riigid oma vajadusi ja võimalusi arvestades seadma pikaajalised arengusuunad, mis põhineksid üldiste lähtekohtadena vajadusel saavutada kvalitatiivne majanduskasv; tagada inimeste elatustaseme tõus; kindlustada stabiilne rahvaarv; muuta väärtushinnanguid ning tarbimisharjumusi; säilitada ja mõistlikult kasutada ressursse; arvestada keskkonna taluvuspiiridega ning vähendada jäätmete ja saasteainete hulka. Pikaajaliste eesmärkide täitmisega viib iga riik ellu oma arengupoliitikat ning annab samas panuse ülemaailmsesse säästva arengu protsessi.
1998-ndal aastal võeti vastu Läänemere Agenda 21 ehk Läänemerega piirnevate riikide välisministrite vastuvõetud säästva arengu dokument. See määrab kindlaks üldised ja valdkondlikud eesmärgid ning tegevuse säästva arengu saavutamiseks Läänemere piirkonnas. See on esimene regionaalsel tasandil ühiseid eesmärke sisaldav säästva arengu tegevuskava maailmas. Tegevuskavas käsitletakse ühistegevust, ruumilist planeerimist ja sektorite tegevust: transport, energeetika , turism , tööstus, põllumajandus, kalandus , metsandus ja keskkonnaharidus. Läänemere Agendal puudub projektide rahastamise mehhanism ning seetõttu viiakse enamik projekte ellu riiklike ja muude vahendite abil.
2001 aasta aprillis võeti Austraalias Canberras vastu üleilmne roheliste harta. Sellele allakirjutanud erakonnad ja poliitilised liikumised tõotavad üleilmset vastastikust koostööd ja truudust kuuele põhimõttele (ökoloogiline tarkus; sotsiaalne õiglus; osalusdemokraatia; vägivallatus; jätkusuutlikkus ja mitmekesisuse austamine). Harta kirjeldab neid põhimõtteid ja nimetab kümme võtmevaldkonda, mis neist tulenevad. Kuus põhimõtet on tuletatud Euroopa roheliste erakondade ideoloogia neljast sambast ja Ameerika Ühendriikide Rohelise Erakonna kümnest põhiväärtusest.
2002. Aastal toimus ÜRO säästva arengu maailmakonverents ehk Rio+10 Johannesburgis. Seal esitatud riikide ja regioonide tegevusaruannete alusel võeti kokku 10 aasta jooksul säästva arengu vallas saavutatu ning määratleti edasised tegevused. Keskenduti reaalselt rakendatavate tegevuskavade ja koostööprogrammide elluviimisele ja kinnitati, et Agenda 21 seatud eesmärgid on endiselt riikide poliitikakujundamise aluseks.

Roheline ideoloogia

See on poliitiline ideoloogia, mis väärtustab eelkõige keskkonnakaitset ja säästlikku majandamist. Ideoloogia aluseks on roheline elamisviis, mis võtab aluseks ökosüsteemi protsesside tasakaalu ning elurikkuse hoidmise.
Rohelise liikumise mitmekesisuse tõttu on selle erinevad voolud tihti vastandlikel seisukohtadel ning seega ei ole ka ideoloogilised vaated ühised. Enamlevinud rohelised ideed on järgmised: vaated tuletatakse ökosüsteemide tasakaalu ja elurikkuse püsimise tingimustest; pooldatakse majanduse detsentraliseeritust ja lokaalset iseseisvust, toodete taaskasutust ja jääkide taasringlust; otsuste tegemisel pooldatakse konsensust ja osalusdemokraatiat; heaolu mõõtmisel põhineva majanduskasvu tõlgenduse kasutuselevõtt senise tarbijahinnaindeksile tugineva majanduskasvu mõiste kõrval või asemel; roheline maksusüsteem, mis piirab tarbimist ja keskkonnareostust neid maksustades (tarbimis- ja keskkonnamaksud ); ollakse tuumaenergia vastu ja taastuvenergeetika (sealhulgas bioenergeetika ) poolt; globaalselt on suurim probleem ülerahvastatus, mis teravdab oluliselt kõiki teisi keskkonnaprobleeme, sealhulgas ressurside ammendumist.
Rohelise ideoloogia pooldajaid ei saa paigutada ei paremale ega ka vasakule poole tavapärasel poliitilisel skaalal ning selle liikumise teoreetilised ideed pärinevad 1960-ndatest. Üks esimesi niinimetatud ökoloogilisele kriisile tähelepanu juhtivaid raamatuid oli Rachel Carsoni "Hääletu kevad," mis ilmus 1962 aastal. Kuni selle ajani vaatlesid poliitilised mõtlejad loodust kui lihtsalt majanduslikku ressurssi. Rohelised väidavad, et majanduse arenguga kaasnev loodusressursside talitsematu raiskamine toob kaasa hävingu ning tänaseni on see toimunud mõtlematult ja hoolimatult ökoloogilise tasakaalu suhtes.
Roheline ideoloogia rajaneb ökoloogial (teadus organismidest nende elukeskkonnas). Vastandades arvamust, et inimene on looduse peremees , hoiatab ökoloogia, et inimtegevus võib looduslikku tasakaalu häirides hävitada ökosüsteemi, mis omakorda teeb inimtegevuse võimatuks. Mõned rohelise liikumise esindajatest on tekitanud sellest põhimõttelise vastanduse tehnoloogia ja looduse vahel. Samas peab osa rohelisi just nimelt nn rohelist tehnoloogiat oluliseks lahendusteeks, mis nende arvates võimaldab ühildada kaasaegse majandussüsteemi toimimise globaalse loodusliku tasakaalu säilitamisega.

Roheline elamisviis

Teisisõnu ökoloogiline elamisviis on selline eluviis, mis ei muuda elutingimusi pöördumatult. See on keskkonnaga tasakaalus ning võib seetõttu olla igikestev. Aluseks on võetud ökosüsteemi protsesside (aineringete ja liikide kooselu) tasakaal ning elurikkuse hoidmine.
Pöördumatuteks muutusteks oleksid liikide kadu ja ressursside kaotamine. Seega tähendab roheline elamisviis bioloogilise mitmekesisuse püsimist, lagunematute jäätmete puudumist, taastuvate ressursside kasutamist.
Järsud muutused rohelisest elamisviisist on seotud nüüdisaegse teaduse ning tehnika progressiga, mis viis laialdasele pöördumatuid muutusi tekitavate tehnoloogiate kasutuselevõtule ning ökoloogiliste kriisideni. 20. sajandi teisest poolest alates on arendatud ökoloogilisi tehnoloogiaid, mis võimaldavad pöördumist rohelisele elamisviisile.
Järjekindlat rohelist elamisviisi rakendatakse mitmetes alates 1970. aastaist rajatud kommuunides ehk ökokülades.
Ökoasum
Teisisõnu ökoküla on asum maal või linnas, kus järgitakse ökoloogilist ehk rohelist eluviisi, et vähendada taastumatute ressursside kasutamist. Ökoasumite loomine on spetsiifiline viis ökoloogiliselt kujundada seniasustamata või asutatud piirkonda; seda ei saa samastada linna- ja maa-asunduste keskkonna taastamisega.
Esimest korda tõi ökoküla mõiste avalikkuse ette 1991. aastal Gaia Trust . 1990. aastate keskel hakkas osa rohelise maailmavaatega kogukondi nimetama oma asumeid ökoküladeks. 1995-ndal aastal loodi Globaalne Ökokülade Võrgustik, mis on etendanud suurt osa mitmete ökoasumite ja nendega seotud projektide ühendamisel. Rohelise mõtteviisiga kogukonnad ja teadlaste rühmad korraldavad koolitusi, et vahetada kogemusi.

Keskkonnapoliitika Eestis

Säästev areng

Säästva arengu seadus võeti vastu 1995.aasta veebruaris , ning seda muudeti 1997. aastal. Eestis säästva arengu põhimõtete tutvustamiseks ja rakendusvõimaluste loomiseks käivitati 1997. aastal Keskkonnaministeeriumi, Majandusministeeriumi ja ÜRO Arenguprogrammi ühisprojekt Eesti 21, mille ühe osana on valminud kogumik “Eesti 21. sajandil. Arengustrateegiad. Visioonid . Valikud” (raamatu eesmärgiks on avaliku arutelu käivitamine Eesti võimalike arenguteede leidmiseks 21. sajandil ning ühiskondliku kokkuleppe alusel riigi arenguprioriteetide seadmine ja säästva arengu põhimõtete laiem tutvustamine).
1996-ndal aastal loodi Vabariigi Valitsuse otsusega säästva arengu programmi üksikküsimuste läbitöötamiseks asjatundjate komisjon, millel on Valitsusele nõuandev roll säästva arengu küsimustes.
Komisjoni ülesanneteks on:
1. kuulata ära säästva arengu programmi erinevate töörühmade informatsioon riigi säästva arengu poliitika ellurakendamisest ning avaldada selle kohaseid arvamusi ;
2. analüüsida riigi säästva arengu poliitikat ning avaldada erinevate valdkondade kohta arvamust (energeetika, põllumajandus, loodusvarade kasutus jne);
3. esitada Valitsusele ning riigi ja kohaliku omavalitsuse asutustele säästva arengu alaste küsimuste lahendamise kohta ettepanekuid ;
4. esitada ettepanekuid säästva arengu alaste õigusaktide väljatöötamiseks.

Riiklik keskkonnastrateegia

Eesti Vabariigi Riigikogu kiitis 12. märtsil 1997 heaks Eesti keskkonnastrateegia (KS), mis määratleb keskkonnapoliitika 10 prioriteetset põhieesmärki ning täpsustatud sihid lühi-, pikemaajalises ja pikaajalises perspektiivis vastavalt aastateks 2000, 2005 ja 2010.
Need eesmärgid on:
1. Keskkonnateadlikkuse edendamine ja keskkonnasäästlike tarbimisharjumuste kujundamine;
2. keskkonnahoidliku tehnoloogia rakendamine;
3. energeetika negatiivse keskkonnamõju vähendamine;
4. õhukvaliteedi arendamine, kaasa arvatud transpordiemissioonide vähendamine;
5. jäätmekäitluse arendamine, jäätmetekke vähendamine ja taaskasutuse soodustamine;
6. jääkreostuse likvideerimine;
7. põhjaveevarude parem kasutamine ja kaitse;
8. pinnaveekogude ja rannikumere kaitse;
9. maastike ja elustiku mitmekesisuse säilitamine;
10. tehiskeskkonna muutmine inimsõbralikumaks.
Roheline ideoloogia Eestis
Esimesed terviklikumad rohelise ideoloogia käsitlused pärinevad 1980ndate aastate algusest. Rohelisele ideoloogiale on toetunud Eesti Roheline Partei, Eesti Roheline Erakond ja Eesti Rohelised. Nende tegevus lõppes seoses 1998. aastal kehtestatud 1000 liikme künnisega. Praegu tegutseb Erakond Eestimaa Rohelised. Rohelise ideoloogia elemente on ka Rahvaliidu programmis (pooldatakse maa- ja looduslähedase elukorralduse hoidmist, piirkondade tasakaalustatud arengut ning loodusvarade mõõdukat kasutamist).
Eesti Roheline Liikumine on valitsusväline mittetulunduslik organisatsioon , mille peaeesmärgiks on juurutada säästlikku eluviisi ja propageerida loodushoidu. ERLi liikmeskonda kuulub üle 900 inimese, kellest suurema osa moodustavad õpilased ja tudengid .
ERL sai alguse 1988. aastal fosforiidisõja ajal, kui mitmed keskkonnaaktivistid koopereerusid, et võidelda fosforiidikaevanduste ehitamise vastu. Esialgu oli tegu pigem poliitilise liikumisega, kuid 1989. aastal eraldus ERList poliitikale keskendunud erakond Eesti Roheline Partei, mis nüüdseks on tegevuse lõpetanud, ja liikumist jätkas poliitikasse mittesekkuv ühendus, kelle tegevusvaldkonnaks sai peaasjalikult keskkonnaprojektidega tegelemine.
ERLis saab eristada 7 erinevat rühma: energeetika ja atmosfääri, säästva tarbimise, noorte, transpordi, planeeringute jälgimise ja veekaitse töörühm ning metsatoimkond. Neist igaüks on spetsialiseerunud kitsamatele keskkonna- ja sotsiaalprobleemidele. Lisaks neile osaletakse ka üksikprojektides.

Kasutatud materjalid:

http://www.thermalstabilitysystems.com/_borders/green-earth2.jpg
http://www.envir.ee/2853
http://www.envir.ee/2848
http://www.envir.ee/2849
http://et.wikipedia.org/wiki/Roheline_ideoloogia
http://et.wikipedia.org/wiki/Säästev_areng
http://et.wikipedia.org/wiki/Roheline_elamisviis
http://et.wikipedia.org/wiki/Aineringe
http://et.wikhttp://images.google.com/images?hl=en&um=1&sa=1&q=tuulegeneraator&aq=f&oq=&aqi=&start=0ipedia.org/wiki/Ökoküla
http://www.seit.ee/agenda21/SA/Eesti21pikali.GIF