Keskaegse rüütli maailm (0)

Keskaegse rüütli maailm
Rüütel oli madalaim lääniaadlike seisus keskajal, mis kujutas endas raskerelvas- tuses ratsasõjamehi. Rüütlite seisus kujunes Lääne-Euroopas välja 10.–11.sajandil suurfeodaalide kaaskonda kuulunud vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi. 12.–13. sajandil muutus rüütliseisus päritavaks, kus feodaali esikpoegadele anti rüütlikasvatus. Samal ajal kujunes välja rüütlikultuur oma  rüütlikirjanduse,  trubaduuride rüütlipärimuste ja rüütlieepostega.
Rüütlite põhitegevus oli sõdimine oma isanda ehk senjööri huvides. Nagu eespool mainitud kujutas rüütel endast raskerelvastuses ratsasõjamehi, kes võitlesid hobuseta ainult erandkorras. Peamisteks ründerelvadeks olid piik, millega püüti vastest sadulast maha paisata ja mõõk, mida kasutati lähivõitluses. Kaitserelvastus muutus keskajal aga tundmatuseni. Varakeskaegne metallplaatidega nahast soomusrüü asendus metallist rõngassärgiga millele lisati 13. sajandil nahkne metallplaatidest tugevdatud plaatvest. Muutus aja jooksul ka kaitsekilp. Varakeskkajal ümarad kilbid asendusid ülevalt ümara ning alt teravatipulise kilbi vastu. Hiljem vahetati need kilbid veel pisikeste kolmnurksete kilpide vastu. Kaitsekilpidele maaliti ka perekonna vapp . Kuna rüütlid olid elukutselised sõjamehed hinnati väga vaprust ja võitluskunsti. Kõgkkeskajal korraldati oma oskuste ja kuulsuse näitamiseks turniire ehk sõjamänge. Loomulikult pandi ennast proovile ka jahiretkedel, mis oli sell ajal üks ülikute ja rüütlite meelisharrastusi.
Väikkerüütlid, kellel oli oma linnus, elasid tagasihoidlikes tornlinnustes, mis olid ehitatud puust või kivist ja mida ümbritses tavaliselt puust tara . Ülalkorrusel elas rüütel koos om perega, alumisel sulased. Selles linnuses hoiti ka tagavarasid.
Rüütliks olemine ei tähendanud üksnes võitlusi ja jahiretki – rüütlitelt eeldati nüüd laitmatut käitumust, tähelepanu ja viisakust. Ta pidi oskama ümber käia daamiga ning olema hell armastaja. Esimesed rüütlid olid tahumatud löömamehed ning nende eeskujuks olid vaprust ülistavad eepilised poeemid , mis olid täis võitlusi, kuid kus jäi vähe ruumi armastusele. 12. sajandil hakkas olukord muutuma. Kirik tahtis verevalamisele piiri panna, lubades võitlust ainult teatud päevadel, taunis julmust ja tapmist turniiridel. Kiriku keelud ei andnud küll suuri tulemusi, kuid ristiusk hakkas siiski rüütli kujundamisel üha suuremat osa etendama. Rüütliks löödu mõõk asetati õnnistamiseks altarile ning rüütlid andsid lubaduse kirikut kaitsta. Lahingus mõne rüütli säästmine võis olla rüütellikkuse märk, kuid tihti tehti seda lunaraha saamiseks.
Ma arvan, et tänapäevagi võiks leiduda rüütellikke mehi tänapäevaste tolguste hulgas. Kuigi rüütlikultuuril oli omasid puuduseid, leian, et see kultuur võiks tänapäeva meeste hulgas rohkem moodi tulla. Pealegi tunnen , et selle arutelu koostamine on mulle palju juurde andnud ning ma leian, et olen omandanud uusi teadmisi rüütlite ja nende kultuuri kohta.