Rüütlielu hiilgus ja viletsus (0)

Rüütlielu hiilgus ja viletsus
Rüütlielule mõeldes tulevad inimestel ilmselt esimeste märksõnadena pähe vaprus, rikkus, osavus, daamide austamine. See võib tunduda inimesele, kes asjast palju ei tea, kadestusväärne elu. Teatud hetkedel nii see ka ilmselt oli. Kuid rüütlid pidid järgima kindlat reeglistikku, rüütliks treenimine võttis aastaid ja mees pidi varuma kannatlikkust, et temast kord rüütel saaks. Rüütlikslöömise päev oli aga eriti oluline ja püha. Edasine elamine uue staatusega tõi kaasa palju uut- nii katsumusi kui õnnehetki.
Rüütliks saamisele eelnes pikk protsess. Rüütliks oli võimalik minna enamasti feodaalide poegadel ja neil tuli valida, kas saada ratsasõdulaseks-rüütliks või omandada vaimuliku elukutse . Rüütliks saada soovijaid kasvatati konkreetselt selles suunas, keegi ei saanud lihtsalt rüütliks hakata. Kuni seitsmeaastaseni elas poiss kodus, seejärel saadeti ta õppima kõrgemalseisva feodaali ehk süserääni juurde, kus temast sai paaž- patrooni ja selle abikaasa saatja . Kohati üllatav on see, et hariduse saamine polnud oluline, enamgi veel- kiideldi oma harimatusega. Lugemis-ja kirjutamisoskust ei peetud vajalikuks. Näiteks karjusid Normandia rüütlid oma kreeklastest vastastele, et need alla annaks, kuna lapsepõlves pidev krihvli ja tahvliga õppimise tõttu ei oskavat nad õigesti oda ega mõõka käes hoida. Kui rüütlid lasid endale midagi ette lugeda, pidid nad usaldama nii ettelugejat kui ka iseend . Rüütel pidi oskama seitset rüütlivoorust: ratsutamist, ujumist, vehklemist, oda ja vibu käsitsemist, ujumist, vehklemist, oda ja vibu käsitsemist, maadlemist, kabemängu ning luuletamist. Seega ei saa öelda, et tema elu lihtne oleks olnud.
Rüütel pidi olema vapper , hirm ja raskused olid tema igapäevaelu lahutamatuks osaks. Sadulas tuli olla iga ilmaga. Rüütlina võitlemine oli tegelikult pidev hirmu allasurumine. Nad olid võideldes tihti mitmeid päevi korralikult söömata-joomata ning kui oligi midagi süüa, näiteks liha, söödi vahel lihtsalt seda toorena, kuna polnud aega ega tingimusi selle söögikõlblikumaks muutmiseks. Tuli võidelda, seljas raske soomusrüü, mis kaalus tihti enam kui 25 kilogrammi, samal ajal vastast rammides ja käes hoides kuue meetri pikkust piiki, sõjakirve ja mõõgaga võitlemine, teadmisega, et just see võitlus võib jääda viimaseks. Kui rüütel sai viga, võis isegi väiksem vigastus lõppeda surmaga, kuna keskajal osati küll murdunud luid paika panna, nooli spetsiaalsete tangidega välja tõmmata, sügavaid haavu kuumade rauast riistadega parandada ja ravimtaimedest mähiseid valmistada, kuid ravi polnud alati piisavalt tõhus ning näiteks veremürgitusele puudus ravi hoopiski. Seega surid paljud rüütlid peale päevi või nädalaid piinarikast kannatamist. Rüütel pidi kõigega oskama arvestada. Kui ta polnud piisavalt vapper ning võitlushimuline, võis kuningas, kelle all ta teenis, ta päevapealt minema saata.
Rüütlielu tõi aga pideva hirmu kõrval kaasa ka põnevuse, sest ka tänapäeval võime öelda, et paljud tegevused võivad olla korraga nii põnevad kui ka hirmutavad- adrenaliini üks tähendustest. Kuna võitlemine oli rüütli jaoks tema töö, siis oli töö kõrval olemas ka vaba aeg. Kui rüütel parasjagu ei sõdinud, võis ta käia jahil, osaleda näiteks malemängudes, laulu- ja tantsuõhtutel ning muudel pidustustel. Tänu rüütlistaatusele sai mees osaleda kõige meelierutavamates, priiskavamates ja kulukamates tegevustes, millest üheks olid kindlasti rüütliturniirid. Need kujutasid endast ilma reeglite või võistlusplatsideta vastastevahelisel kokkuleppel toimuvad heitlust. Turniirid olid vajalikud, et keskendada huvi võitlusvormile, kuid tegelikult võttes ära aja, mis kulunuks tegeliku lahingu taktika väljamõtlemisele. Turniirid olid heaks võimaluseks eriti noortele rüütlitele, et omale nime teha ja saavutada hea maine.
Osad rüütlid olid üsnagi rikkad, seda näitavad kasvõi teadmised sellest, et enamus rüütlid omasid uhket maja ning mõnel rüütlil oli neid lausa kaks. Nutikas rüütel suurendas pidevalt oma varandust, paraku mitte alati ausal teel. Kuid kes rikastus üldse ausal teel? On teada, et sõjavarustus oli äärmiselt kallis. Seega rüütliturniiril osalemine võis rüütli korralikult pankrotti viia, kui ta soovis endale korralikku varustust. Turniiridegi puhul polnud võitlejad tulnud sugugi kohale ainult kuulsuse nimel- nad tulid, et röövida relvi , turviseid ja ratsusid ning inimesi nagu sõjaski. Loodeti lisaks neile varem lubatud soodustusele suurendada veelgi oma isiklikku sõjasaaki. Selline tegutsemine oli loomulikult kohatu. Samas oli rüütleid, kes rikastusid, kui võtsid naise. Prantsuse ajalooteadlase teoses „Guilleaume le Maréchal ehk Maailma parim rüütel“ nimitegelane, keda tõesti maailma parimaks rüütliks peeti, sai majanduslikult tõeliselt rikkaks just siis, kui kosis rikkast suguvõsast pärit naise, Isabel de Clare’i. Ka le Maréchali enda tütred olid abielus just ühtede rikkaimate krahvidega. Üldjoontes oli rüütli rikkus tema enda teha. Kui rüütel oli suutnud koguda piisavalt kuulsust ja au näiteks turniiride abil, võisid mitmed inimesed püüda teda endale „värvata“, pakkudes talle küll raha, küll erinevaid maavaldusi.
Rüütlid olid seotud tihti enamate naistega kui nende endi abikaasa. Kui rüütel lubas teha mingi vägitüki, võis ta selle pühendada valitud tütarlapsele, neid võis muidugi olla mitu. Naised olid võlutud rüütlite vaprusest, elasid neile turniiridel kaasa. Tihti oli selleks valitud naiseks aga keegi, kellel oli endal mees olemas. Nii oli kindel, et rolli ei saa mängida vara ja rikkus, ainsaks sihiks saab seega olla vaid armastus. Vallalise naisega oleks asjad palju keerulisemad olnud. Et aga daamide armastust võita, pidi olema rüütel tõeliselt vapper, sest just nii paistab ta piisavalt silma. Naised mängisid siiski eri rüütlite elus erinevat rolli ning üldine tendents näitab, et väga üksikasjalikult naiste ja rüütlite teemasse enamasti ei siseneta.
Tänapäeval kujutatakse rüütlielu pigem hiilgavamana kui see seda tegelikult oli. Rüütlielu oli küll kahtlemata huvitav, kuid raske ja pideva hirmutundega varustatud. Mööda ilma rännates, turniiridel oskuslikult võideldes sai koguda nii kuulsust kui rikkust, kuid see kõik võis ühe hetkega kaduda- rüütliturniiril võis rüütel kaotada oma varustuse, sealjuures ka hobuse ning veel enam-eneseväärikuse. Kui piisavalt vaprust välja ei näidanud, võis rüütel kaotada koha õukonnas. Siiski olid rüütlid piisavalt nutikad, liikudes ühest õukonnast teise ning kes juba rüütel oli, see täitis oma rüütlikohuseid nii hästi kui oskas.
Kasutatud kirjandus
H. Palamets „Keskaja kultuurist ja olustikust“
G. Duby „Guilleaume le Marechal ehk Maailma parim rüütel
Barbara W.Tuchman „ Kauge peegel“
John H. Mundy „ Europe in the High Middle Ages “