Kõrgkeskaeg kui rüütlikultuuri kuldaeg (0)

Kõrgkeskaeg kui rüütlikultuuri kuldaeg
Kõrgkeskaeg oli periood Euroopas XI - XII sajandil. Seda aega iseloomustas rüütlikultuur, mis kujunes välja XII - XIII sajandil. See sai alguse Kesk-Euroopast ning lõppes tulirelvade kasutusele võtu pärast XIV sajandil.
Rüütlid olid elukutselised raskeratsaväelased, kes kuulusid sõjamehe seisusesse . Rüütel võis olla nii senjöör ehk isand , kui ka vasall ehk isandast sõltuv sõjamees. Senjöör andis rüütlile maatüki - lääni, selle eest pidi vasall teda teenima . Seda süsteemi nimetati läänikorraks.
Rüütlilt nõuti korralikku kasvatust ja sõjalist treeningut. See algas juba 7-aastaselt, kui oldi paažina mõnes aadliperekonnas, kus õpetati käitumist ja kombeid. Umbes 15-aastaselt sai temast kannupoiss, kes oli rüütli relvakandja ja saatja. Alles 20-aastasena löödi noormees rüütliks. Ta pidi järgima rüütlieetikat: ustavus, heldekäelisus, seisuseuhkus.
Kuna tegu oli sõjameestega, siis oli neil igapäevasteks kaaslasteks mõõk ja hobune. Keskajal aga muutus nende relvastus oluliselt. Nahast soomusrüü asendus õhku läbilaskva, kuid raske rõngassärgiga, kiivreid täienesid, kilbid muutsid kuju, et neid parimini hobuse seljas käsitseda oleks, kuid hiljem loobuti üldse neist. Kogu kaitserüü oli vibudele vastupidavam. Lahingutes osalesid ka jalamehed , aga nende ülesanne piirdus enamasti rüütliväe abistamises.
Panemaks proovile oma oskusi ning vaprust , korraldati turniire. Võistlesid kaks rüütlit, kes püüdsid hobuse seljas üksteist piikidega maha lükata. Rüütlitele andis osalemine võimaluse võita aadlineidude tähelepanu. Turniiridesse suhtuti kaheti - oli pooldajaid , kes käisid vaatamas ja kaasa elamas, samas kirik aga suhtus taunivalt, põhjendades, et see õhutab mõttetule verevalamisele ja tõmbab eemale võitlusest ristiusu eest.
Rüütlikultuurist ei puudunud ka kangelaseeposed , rüütliromaanid ja armastusluule . Jutustustes kujutati ideaalset rüütlit, kes oli osav lahingutes, ustav oma senjöörile ning truu oma südamedaami vastu. Armastusluule väljendas kõige enam sel ajal juurdunud daamikultust. Neid kirjutasid poeedid ning muusikud ehk trubaduurid .
Kõrgkeskaega võib siiski pidada rüütlite kuldajaks. Nad on üheks iseloomulikumaks tunnusteks sel perioodil. Paljud tänapäeva mehed võiksid õppida neilt seda vaprust ning kombekust. Rüütlikultuuri ei tohiks unustada, sest sellist ajastut enam arvatavasti ei tule.