Rüütliks saamine, rüütliseisus ja rüütlite relvastus (0)

Rüütliks saamine, rüütliseisus ja rüütlite relvastus
Rüütliks saamine polnud kuigi lihtne. Päritolule lisaks nõuti ka kohast kasvatust, sealhulgas sõjalist treeningut. Tavaliselt alustas tulevane rüütel 7-aastaselt teenistust paažina mõnes aadliperekonnas, kus talle õpetati seltskonnas käitumist ja häid kombeid. 14-18 aasta vanuselt said neist kannupoisid, kes rüütlit sõjaretkel saatsid ja olid rüütlitele relvakandjad. Sõjaliste oskuste omandamine algas loomulikult relvadega, millel kaitsed küljes, päris varustust tarvitati esialgu vaid jahiretkedel. Umbes 20 aastaselt löödi noormees pidulikult rüütliks. Rüütlikslöömise tseremoonias kombineerusid kiriklikud ja sõjalised jooned. Rüütlikslöömine ehk akolaad on sümboolne tseremoonia rüütliseisusesse tõstmisel ja rüütelkonna liikmeks saamisel. Viimase öö veetis tulevane rüütel palvetades ja oma relvi valvates. Hommikul , pärast pidulikku riietumist, tuletati talle meelde rüütlireeglid, mispeale noormees andis ühele põlvele laskudes tõotuse niest kinni pidada. Tema saabastele kinntati kullatud kannused ja ümber keha seoti mõõgavöö.Tulevasele rüütlile löödi mõõgaga lapiti õlale, mis tähistas tema vastuvõtmist uude seisusesse. Anti relvad ja algas pidulik söömaaeg. Ühe versiooni järgi pidi uus rüütel, rüütatud lahinguvarustusse, laskuma põlvili oma senjööri ette. Too tõusis ja puudutas paljastatud lapiti mõõgaga 3 korda äsjapühitsetu õlga, lausudes seejuures: "Jumala nimel, Püha Miikaeli ja Püha Jüri nimel löön ma su rüütliks. Ole vapper ja aus."
Kõik feodaalid , alates keisrist ja lõpetades väikerüütlitega, moodustasid rüütliseisuse ehk aadli. Seisusekaaslastena olid nad üksteisega võrdsed. Kuningal ja suurfeodaalidel oli muidugi palju rohkem võimu kui väikerüütlitel, kuid sellest hoolimata pidid nad omavahel suhtlema kui võrdne võrdsega ja järgima vastastikku rüütellikkuse reegleid. Ka aadlike kasvatuses ja eluviisis oli palju ühist. Kuna kõik rüütlid olid elukutselised sõjamehed, kellel ülesandeks kogu ühiskonna kaitsmine, oli nende elu seotud suurel määral sõjapidamisega . Suurnikud, selahulgas kuningad, hakkasid rõhutama, et nad on eelkõige rüütlid ja püüdsid end näidata eeskujulike sõjameestena. Sellele aitas kaasa kirik , püüdes panna rüütleid teenima ristiusu ideaale ja andes nende seisusele seega religioosse tähenduse. Kõrgkesaja jooksul muutus madalamat päritolu meeste rüütliks saamne üha raskemaks. Rüütliseisusest kujunes järk-järgult pärilik seisus- aadel .
Rüütlite relvastus- Rüütel kasutas relvade seast kõige rohkem mõõka. Rüütli teine peamine relv oli piik , millel oli saarepuust vars ja terav terasest otsik. Rüütlite kaitserelvastus muutus keskaja jooksul peaaegu tundmatuseni. Varakeskaegne metallplaatidega tugevdatud nahast soomurüü asendus ristisõdade perioodil metallist rõngassärgiga, see laskis paremini õhku läbi. Päikese kaitseks tõmmati peale hele rüü. Et end veel paremini kaitsta ambude ja pikkvibude vastu, lisati Xlll sajandil rõngassärgile nahkne metallplaatidega tugevdatud plaatvest. Kiivrit täiustat samuti üha enam ja enam, see kaitses nägu ja pead. Hiliskeskajal võeti kasutusele ülestõstetavad ja allalastavad näokaitsed. Ka kilp muutus palju. Kaitsefunktsioonidele lisaks oli kilbil ka sümboolne tähendus, sest kõrgkeskajast alates maaliti sellele rüütli üks olulisemaid tunnuseid- perekonna vapp. Rüütliratsaväe kõrval osalesid lahingus kajalamehed, osa neist vibude ja ambudega. Nende ülesandde piirdus enamasti vaid rüütliväe abistamisega.
GEITHI RAMMUL! 10 klass