Rüütlid ja rüütlikultuur (2)

Rüütlid ja rüütlikultuur
Rüütlite seisus kujunes Lääne-Euroopas välja 10. – 11. sajandil suurfeodaalide kaaskonda kuulunud vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi.
Rüütlite põhitegevus oli sõdimine oma isanda huvides. Rüütlit pidi innustama üksnes au ja õiglus, au aga tuli hoida rohkem kui elu. Tuli kuuletuda vanematele rüütlitele ja elada vennalikus sõpruses omasugustega. Ei tohtinud minna mitmekesi ühe vastu ja rünnata maaslamajat, võtta vastu aunimetusi ning tiitleid võõraste riikide valitsejatelt. Rüütel pidi hoiduma igasugusest pettusest ja valest ning mitte panema relva käest, enne kui endale võetud kohustus oli täidetud. Vangilangenuna pidi rüütel tasuma kokkulepitud ajaks lunaraha või tulema tagasi vangipõlve, sest vastasel korral kuulutati ta sõnamurdjaks ja au kaotanuks.
Rüütel pidi valdama seitset rüütlivoorust: ratsutamine , ujumine , vehklemine, oda ja vibu käsitsemine, maadlemine, kabemäng ning luuletamine, st galantsete värsside sepitsemine ning ettekandmine südamedaamile.
Rüütel pidi olema vapper , õiglane ja helde , alluma läänihärrale, kaitsma nõrgemaid (naisi ja orbe), võitlema paganate vastu (kui kristlane ), olema seltskonna hingeks lossis (tundma käitumisreegleid, kurtuaasne etikett – daami kultus ; kurtuaasne /prantsuse keeles curtois – viisakas, peenekombeline), olema mitmekülgne ( muusika , tants, laul, seltskondlik vestlus , luule). Lossides oli paazhidele seltskondlik õpetus, mis kuulus rüütliks saamise ettevalmistuse juurde. Rüütlid elasid enamasti maal lossides, mitte linnas. Kuigi algselt polnud rüütlid just väga haritud isikud, omandasid nad hiljem hea hariduse Pariisi, samuti Itaalia ja Saksamaa ülikoolides.
Rüütliseisus oli feodaalhierarhia madalaim aste, mis 12. – 13. sajandil muutus päritavaks suletud seisuseks, kus esikpoegadele anti rüütlikasvatus. Samal ajal kujunes välja ka rüütlikultuur oma rüütlikirjanduse, trubaduuride rüütlipärimuste ja rüütlieepostega. Tuntud rüütlipärimused on "Legend kuningas Arturist ", Graalist, Parzival , "Tristan ja Isolde ".
Rüütlieetika, mis tähendas seisuseuhkust truudust ja ustavust oma senjöörile.
Rüütlivoorused kehtisid ainult oma seisuse raames võõraste ja alamate sutes need ei kehtinud .14. – 16. sajandil kaotas rüütlitest sõjavägi seoses tulirelvade ja palgasõjaväe kasutuselevõtuga oma tähtsuse, pärast mida sulas seisusena ühte alamaadliga.
Rüütlilaulud ja - laulikud
Keskaegne ilmalik muusika jäi pikemaks ajaks suuliseks traditsiooniks. Esimesed laulud panid kirja rändüliõpilased või teenistuseta vaimulikud . Suurim kogu leiti 13. sajandi algul. Kõige enam on säilinud rüütlilaule, mis kõlasid õukondades. Euroopa õukonnakapellid matkisid kunagisi Araabia õukonnakapelle. Rüütlikultuur esindas ilusa, peene elu kultust, tema kõrgaeg oli 12. sajand.
Rüütlilaul ehk keskaegne õukondlik luule sai alguse 11 sajandi lõpul Provence’ist. Rüütlilaulikute nimetused: trubaduurid (12 saj, provatnsikeelsed), truväärid (13 saj, prantsuskeelsed, kuulsaim keskus Arras), minnesingerid (saksakeelsed). Kõige kõrgemat ja peenemat stiili esindab trubaduuri luule, truvääride ja minnesingerite luule on tunduvalt lihtsam ja “rahvalikum”. Luule ja muusika on rüütlilaulus lahutamatud ja kõik luuletajad olid ühteaegu ka laulikud. Peamised on kangelas - ja armastuslaulud (seotud südamedaami kultusega).
12. sajandi Lääne-Euroopa rüütlikultuuris oli kesksel kohal daamikultus. Kirjandus ei kujutanud enam rüütli võitlust isamaa ja usu, vaid eelkõige südamesaami eest. 12. sajandi keskpaiku puhkes rüütlikirjandus õitsele Põhja-Prantsusmaal, kus luuletajaid -laulikuid hakati kutsuma truväärideks (Lõuna-Prantsusmaal oli nende nimeks trubaduurid).
Rüütliromaanides ja trubaduuride luules paelus loojaid eeskätt armastus. Rüütli armastatu , tavaliselt abielunaine , oli talle taevaliku ideaalse armastuse kehastus. Rüütel seadis end pidevalt ohtu, osales turniiridel, võitles hiiglaste ja nõidadega, selleks et pälvida südamedaami tähelepanu. Rüütlikirjandusega tuli kultuuri austus naise vastu. 13 saj II poolel algas truvääride ja minnesingerite luule linnastumine .
Laulikud võisid olla erinevatest seisustest, töötada õukonna teenistuses või rännata ringi. Alates 13. sajandist koondusid rändlaulikud tsunftidesse ning said linnamuusikutena tööd ja leiba linnakapellides.
Bernart de Ventadorn – 12 saj trubaduur , teenis Akvitaania Eleanori õukonnas, pühendas oma laulud enamikus kõrgele armastuskunstile, säilinud 19 viisi.
Adam de la Halle – truväär, 13 saj, Arrasi kuulsaim laulik , erandina lõi ka mitmehäälseid laule, temalt tuntakse kaht laulumängu, kuulsaim neist “Robini ja Marioni mäng”.
Walther von der Vogelweide – minnesinger, säilinud suur hulk tekste , aga ainult üks viis – “ Palestiina laul”, tegutses keisrite Otto IV ja Friedrich II teenistuses.
Rüütellikkus
Rüütel pidi olema rüütellik. Raamatud nõudsid rüütlitelt väetite kaitsmist, võitlust kiriku- ja südamedaamide eest. Esimesed rüütlid olid tahumatud löömamehed ning nende eeskujuks olid vaprust ülistavad eepilised poeemid , mis olid täis võitlusi ja kus jäi vähe ruumi armastusele. Varsti hakkas aga olukord muutuma, sest kirik tahtis verevalamistele piiri panna, lubades võitlusi ainult teatud päevadel. Rüütliks löödu mõõk asetati õnnistamiseks altarile ning rüütlid andsid lubaduse kirikut kaitsta.
Alates 12. sajandist hakkasid rüütlid kirjutama armastusluulet. Autoreid hakati kutsuma trubaduurideks. Trubaduuride luule ning laul oli pühendatud südamedaamile, kelle südant oli lootusetu endale võita. Laulud meeldisid väga daamidele Lõuna- Prantsusmaal ning levisid seejärel üle kogu Lääne- Euroopa.
Üks kuulsamaid kangelaseeposeid on olnud ” Rolandi laul,” kus teel Prantsusmaale ründasid kohalikud baskid ja maurid Karl Suure jalaväe ülemat Rolandi. Roland sattus ebavõrdsesse lahingusse ning ta langes kangelasena.
Veel ühe näite rüütellikkusest toob meile kuningas Artur oma kaheteistkümne kaaslasega . Tõepoolest olid tegelased kunagi olemas, kuid rüütliromaanides väljendati palju muinasjutulist, näiteks võitlusi koletistega jpm.
Täiuslikult rüütlilt nõuti keskajal tagasihoidlikkust ja enesevalitsemist, õilsat meelt ja heldet kätt, ausust, õiglust ja puhast südant. Nendele iseloomuomadustele pidid lisanduma
järjekindlus ja mõõdupidamine kõigis asjus. Kui oli saavutatud tasakaal käitumises, siis peeti kõiges mõõtu ja oldi kombekas. Iseloomuomadustest pidi tulenema kogu käitumine,
nendel pidi põhinema rüütellikkus.
KASUTATUD KIRJANDUS
www.miksike.ee
et.wikipedia.org
web.zone.ee
kultuur.edu.ee
www.annaabi.ee
4