Rüütlid ja rüütlikultuur (2)

Rüütlid ja rüütlikultuur

Rüütlite seisus kujunes Lääne-Euroopas välja 10. – 11. sajandil suurfeodaalide kaaskonda kuulunud vabadest sõjasulastest, kes teenete või vapruse eest rüütliks löödi.
Rüütlite põhitegevus oli sõdimine oma isanda huvides. Rüütlit pidi innustama üksnes au ja õiglus, au aga tuli hoida rohkem kui elu. Tuli kuuletuda vanematele rüütlitele ja elada vennalikus sõpruses omasugustega. Ei tohtinud minna mitmekesi ühe vastu ja rünnata maaslamajat, võtta vastu aunimetusi ning tiitleid võõraste riikide valitsejatelt. Rüütel pidi hoiduma igasugusest pettusest ja valest ning mitte panema relva käest, enne kui endale võetud kohustus oli täidetud. Vangilangenuna pidi rüütel tasuma kokkulepitud ajaks lunaraha või tulema tagasi vangipõlve, sest vastasel korral kuulutati ta sõnamurdjaks ja au kaotanuks.
Rüütel pidi valdama seitset rüütlivoorust: ratsutamine , ujumine , vehklemine, oda ja vibu käsitsemine, maadlemine, kabemäng ning luuletamine, st galantsete värsside sepitsemine ning ettekandmine südamedaamile.
Rüütel pidi olema vapper , õiglane ja helde , alluma läänihärrale, kaitsma nõrgemaid (naisi ja orbe), võitlema paganate vastu (kui kristlane ), olema seltskonna hingeks lossis (tundma käitumisreegleid, kurtuaasne etikett – daami kultus ; kurtuaasne /prantsuse keeles curtois – viisakas, peenekombeline), olema mitmekülgne ( muusika , tants, laul, seltskondlik vestlus