Ronald Reagon 1985-1989 (0)

Ronald Reagan sündis 6. veebruaril 1911. aastal Tampicos Illinoisi osariigis. Tema vanemad olid äriteenijad. Juba varases nooruses hakkas Ronaldit huvitama näitemängud, kuna tema ema Nelli Reagan armastas teatrit ja oli harrastusnäitlejatar. Igale poisile kohaselt meeldis Ronaldile ka kalapüük, ujumine ja jalgpall.
1928. aastal astus 17 aastane Ronald Eureka kolledži, väiksesse kooli oma kodu lähedal. Kolledžis ei hiilanud noormees oma teadmistega, aga selle eest oli ta väga töökas ja korjas raha erinevate töödega. Ülikooliaastael tegeles Ronald aktiivselt spordiga ja samuti oli ta ka üliõpilaskogu president .
Ronald Reagan on proovinud kätt ka spordikommetaatorina, pärast seda pakkus ta sõber rolli Warner Brothersi filmikompaniis ja kirjutati stuudios lepingule alla. Hiljem saatis teda tähelend näitlejana.
1947. aastal sai Ronald Reagan Näitlejate Kutseühingu presidendiks. Sellel ametikohal suhtles ta teiste kinoliitudega. 1951. aastal kohtus ta oma tulevase abikaasaga Nancy Davis Reaganiga. Neil oli kaks last.
Poliitilises plaanis pälvis Ronald esimest korda tähelepanu siis, kui ta 1964 aastal pidas vabariiklaste kandidaadi Barry M. Goldwateri toetuseks suurt vastukaja äratanud telekõne. Paar aastat hiljem kandideeris Reagan California kuberneriks ja ta võitis valimised üsna kergesti ning oli sellel ametikohal kaks ametiaega ehk kaheksa aastat.
1968. aastal taotles Ronald Reagan Vabariiklaste nimekirjas edutult presidendikandidaadiks. 1976. aastal duelleeris ta Gerald Fordi vastu, aga presidendiks sai hoopis Jimmy Carter .
1980. aastal nimetati 69-aastane Ronald Reagan Vabariikliku Partei presidendikandidaadiks ja ta võitis valimised. Ta on USA ajaloo vanim presidendikanditaat.
Ronald Reagan võitis 44 osariigis ja kogus 489 valijahäält. Tänu Reagani võidule valiti ümber terve Esindajatekoda (435 kohta) ja kolmandik Senatist (34 kohta). Vabariiklased saavutasid täieliku edu, nad said Senatis 12 kohta ja kindlustasid veerand sajani järel lõpuks enamuse. Esindajatekojas jäi siiski enamus demokraatide kätte. Sellegipoolest said vabariiklased juurde 32 kohta. Reagani administratsiooni jäi Külma sõja kõige teravamad aastad.
Ronald Reagani ülekaalukat võitu 1980. aasta USA presidendivalimistel võib pidada üheks kaalukamaks tähiseks tolle kümnendi rahvusvahelises poliitikas. Poleks olnud Reagani sihikindlat ja julget poliitikat, poleks ilmselt Nõukogude Liidus sellisel kujul alanud perestroika ning kogu „kurjuse impeeriumi” käekäik oleks võinud võtta hoopis teise arengusuuna. Ronald oli kõige konservatiivsem presidenditooli pretedent pärast Barry Goldwaterit, kelle kandidatuuri ta 64. aastal aktiivselt toetas.
Presidendina oli tema eesmärk Ameerika suuruse taastamine ja nõukogulaste võitmine. Esmalt tuli alustada kodust- tuli luua tugev riiklik infastruktuur, mis toetaks tema kampaaniat kommunimi vastu. Ta teadis, et selleks tuleb taastada riigi moraal ja ausse tõstma presidendi. Tal oli vaja oma enesekindlus üle kanda oma riigile ja rahvale. Tema silmis oli kaks põhikomponenti Ameerika moraali tõstmiseks. Üks oli majanduskasv ja teine sõjaline lugupeetavus. Kuna sõjavägi ei saa toimida ilma tugeva majanduseta, siis tuli koondada suur tähelepanu kõigepealt majandusele. Oli vähemalt kümme avaldust , milles ta väitis, et majandus peab rööbastele saama enne, kui on võimalik vastu astuda nõukogulastele. Ronald Reagan on öelnud, et esimene samm USA julgeoleku stabiilsuse taastamisel peab olema meie majanduse noorenduskuur. Majanduse taastamise plaaniga pani Reagan esimese märgi külge uuele administratsioonile. Minagi olen arvamusel, et majandus peab olema vaba, et riik saaks ennast teostada.
Ronald Reagan arvas , et majanduse elavdamiseks tuleb toetuda neljale sambale. Esiteks tuleks kaotada piirangus, teiseks tules valitsuse kulutuste kasvu aeglustada, kolmandaks stabiilne hoolikalt juhitud rahvaarvu kasv ja kõige olulisem on maksukärped. Reagan tegi suuri edusamme piirangute kaotamise protsessis. Näiteks piirangute kaotamine lennunuduses, panganduses jne. Siseriigis peatati valitsuse kulutuste kasv ja kaitsekulutused suurenesid ulatuslikult. Reagan tegi suuri edusamme riigi rahvaarvu juhtimisel inflatsiooni kontrollimiseks.

Ronald Reagan valiti 1985. aastal tagasi Ameerika Ühendriikide presidendiks. Tollel ajal toimusid ka Moskva võimuladvikus suured muutused. 10. märtsil 1985 suri Nõukogude Liidu peasekretär Konstatin Tšernenko. Talle tuli leida kiiresti asendaja. Riigi kõrgeimasse ametisse määrati Mihhail Gorbatšov, keda lõpptulemusena entsiastlikult toetas kogu keskkommitee.

1985. aastal oli Reagan väga enesekindel ja kuulutas rahvale, et ta usub kindlalt kommunismi lagunemisse. Sellega algas “võitlus” Reagani ja Gorbatšovi vahel. Oli loomulik, et Gorbatšovi eesmärk oli säilitada ja hoida puutumatuna Nõukogude Liitu. Varsti, pärast Gorbatšovi võimuletõusu kirjutas too menuka manifesti Perestroika, mille eesmärgiks oli teavitada maailma uue dünaamilise liidri mõtetest ja plaanidest. Perestroika tunnuseesmärk oli “võimsam” Nõukogude Liit. Perestroikas soovitas ta Reaganil mõelda, et kas too ikka Nõukogude Liidu majanduslikult ära kurnata ja hoiatas, et sellest plaanist ei tule midagi välja.
Reagani ja Gorbatšovi maailmavaated oli väga erinevad, aga neil oli üks sarnane ideaal- nagu Reagan lükkas ka Gorbatšov resoluutselt tagasi mõtte rünnata Ühendriike või Lääne-Euroopat ning pani veto igasugusele tuumalöögi lootuse hellitamisele.
Ronald Reagan oli hästi kursis Afganistaaniga, kuna Nõukogude Liidu ja Afganistaani 1308331586106405.docvahel oli juba pikemat aega kurnav sõda. Tänu sellele mustas Reagan oma kõnedega Nõukogude Liidu maine ja edukalt, sest on ju loomulik, et iga võitluses olev riik loodab oma toetaja peale. Reagan tahtis juba 1980. aastal aidata mudžahiidide võitlust ja hävitada nõukogulasi. Oma pesidendi algusaastatel töötas Reagani administratsioon kõvasti, et saada relvi ülestõusnutele ja see tegevus hõlmas mitmeid riike. Reagan toetas Afganistaani sedavõrd, et ütles Genfi tippkohtumisel Gorbatšovile, et Nõukogude okupatsioon Afganistaanis jääb takistuseks, et üldiselt parandada USA ja Venemaa suhteid. Nõukogude Liit rikkus jõhralt inimõiguseid Afganistaanis.
Pärast Reagani karmi kriitikat hakkas Nõukogude Liit sõda eskaleerima Gorbatšovi käsul, mis võimendas Ronald Reagani administratsiooni vastust, mis oli Reagani peas juba 1980. aastast. See oli kõige sobivam hetk, et anda nõukogulastele löök selga uuel Aasia rindel. Konflikti võimendamine Gorbatšovi juhtimisel andis vajaliku tõuke.
Afganistaani ülestõusnutele oli kõige olulisem Reagani direktiiv NSDD-166, mille ta allkirjastas juba 1985. aasta kevadel. See direktiiv on praeguse ajani kättesaamatu, sest sellel dokumendil on agressiivne iseloom, mis esineb ettekannetes ja intervjuudes. NSDD-166 eesmärk oli pakkuda varjatud abi, et võimaldada ülestõusnutel saavutada täielik edu.
NSDD-166 mõjus koheselt, sest tänu sellele tarniti keerulisi elvi ja saadeti salajast abi sadades miljonites dollarites. Aastaid saabus mitmeid tonne materiaalseid vahendeid. Tänu paremale varustusele ja teiste toele laienes sõda vaikselt NSV Liidu territooriumile. Külma sõja üheks kõige ohtlikumaks aktsiooniks oli võtta sihtmärgiks Nõukogude tehased, sõjalised rajatised ja laod . Reagan isiklikult toetas Afganistani vägede tungimist NSV Liidu territooriumile.
Reagani administratsioon kaalus snaiperrelvade saatmist Afganistaani. Neid oleks kasutatud Kabuli sisseimbumiseks ning Nõukogude kindralide ja kõrgemate sõjaväeametnike mõrvamiseks. Samas snaiperrelvade tarnimine võis rikkuda 1977. aasta pesidendi direktiivi mõrvade vältimise kohta. Siiski saadeti lõpuks relvad ära, aga ilma muu lisavarustuseta, mis olid väga olulised mõrvade sooritamiseks. Afganistaani operatsioon on Ühendiikide ajaloo üks suurimaid salaoperatsioone. Afganistaani sõjal oli karm ja negatiivne mõju Nõukogude Liidule. 1986. aastal ründas Nõukogude Liit uuesti Afganistaani, aga said sealt valusa vastulöögu uue tugeva relva näol nagu oli seda Stinger. Eelnevalt oli Punaarmee tugevaks küljeks üleolek õhus, aga tänu Stingerile lasti alla väga palju Nõukogude Liidu helikoptereid.
Võidurelvastumine oli veel üks kaval lüke Ameerika Ühendriikide poolt kurnata Nõukogude Liitu. Võidurelvastumine lõhestas Nõukogude majandust kõige enam ja Reagan mõistis seda ning ta ei soovinud seda lõpetada. NSV Liidu juht Gorbatšov tegi vea Genfi tippkohtumisel, anudes Reaganit võidurelvastamise lõpetamises, mainides, et see hävitab Nõukogude Liidu. Ainult rumal juht saab mainida midagi sellist oma vaenlasele. Veel suuremaks hirmuks oli Gorbatšovile SDI võidurelvastumine. Reagan nägi igal kohtumisel Gorbatšoviga, kuidas too paanitses ja Reaganile meeldis see. Iga kord nõudis Nõukogude Liidu juht, et SDId tühistataks või vähemalt piirataks, ähvardades katkestada igasugused edusammud tuumarelvade vähendamisel. Lõpuks ulatusid Nõukogude Liidu sõjalised kulutused 40 protsendini eelarvest. Võidurelvastumine andis Reaganile kinnitust, et kapitalistlik majandussüsteem on vältimatult võitmatu. Reagan jäi truuks oma kahele põhilisele veendumudele: vähendada tuumarelvaarsenali ja jätkata raketikaitse uuringuid ilma kummagi printsiibi asjus kompromissile minemata, hoolimata Gorbatšovi visklemisest. Loomulikult tõi Reagani kulutused talle probleeme, sest 1985. aastal aitasid sõjalised investeeringud kaasa 40-protsendilsele hüppele USA eelarve puudujäägist. See oli seda väärt, sest Ameerika Ühendriigid olid kindlasti palju jätkusuutelisemad kui Nõukogude Liit.
Ronald Reagan oli omane peen tasakaalumäng, mis väljendus hästi Gobatšoviga suheldes. Reagan vältis avalikult tunnistada või nõukogulastele otsesõnu kinnitada, et taotleb võidurelvastumist kui majandussõja vormi. Nõukogude Liidu juhiga omavahel vesteldes andis ta selgelt teada, et võidurelvastumise eesmärk on kahjustada NSV Liidu majandust. Tänu sellele võis Reagani väljaütlemistes kahelda. Reagan oli avalikult väga ettevaatlik oma sõnadega, eriti püüsis vältida nimetamast “sõda” ja ta oskas alati osavalt küsimustest kõrvale kalduda.
Ronald Reagan oli vägagi teadlik, kui olulised on NSV Liidu majandusele maagaas ja nafta . Raskes majandussõjas Ameerika Ühendriikidega olid need maavarad NSV Liidu põhilised sissetulekuallikad. Nad andsid Nõukogude Liidu kogumajanduset 80 % ja tänu sellele püsis veel NSVL elus. Peagi hakkas USA otsima võimalusi ära kasutada Nõukogude Liidu sõltuvust maavaradest. Ameerika Ühendriigid leidsid lahenduse. Selleks tuli järsult alandada ülemaailmseid naftahindasid ja seega kõrvaldada Nõukogude Liidu võime teenida eluliselt tähtsat valuutat. Nafta on olnud alati seotud Lähis-Idaga, kuna nad on maailma suurimad tarnijad ja seega NSVL oli hindades sõltuv. Ülemaailmse tarnimise suurendamine toob kaasa üldise maailmahindade languse ja tagajärjeks oleks NSVL majanduse kahjustamine. Selleks, et tootmist suurendada, pidi saama OPECi nõusoleku, mis kahjuks ei olnud võimalik. Siiski oli Reaganil suurepärane läbisaamine Saudi- Araabia kuningaga, tänu kellele Ronaldil õnnestus oma plaani teostada.
Naftatootmine suurenes meeletult, mis hävitas Nõukogude Liidu 1985. aasta valuutatulud. Venemaa kahjud ulatusid lausa 1,4-miljardilisse kahjumisse. Tänu sellele hakkas ka hävinema Gorbatšovi poliitika. Kreml oli sunnitud katkestama kümneid käsilolevaid tööstusprojekte. See oli väga terav löök ja peatas traditsioonilise kommunistliku käitumisviisi. Nõukogude riigilaev uppus.
Naftakokkulepe Saudi-Araabia ja Ameerika Ühendriikide vahel ohustas mõlemat riiki. USAs sai kahju nende enda naftatööstus, mille tõttu kotati miljoneid dollareid. Valitsus nägi ka siiski helgemat poolt. Kuna oma rahvas saab osta naftat odavama hinnaga, siis säästavad tarbijad miljardeid dollareid ja kokkuvõttes ei juhtu Ameerika majandusega midagi.
1987. aastal hakkas maailm hingama vabadust. Ronald Reagani innustavad kõned Poolale ja Berliini müüri ääres pani rahva pulbitsema. Reagani eesmärk levitada demokraatiat üle maailma, ka Ladina-Ameerikas, hakkas vilju kandma. Reagan rõhutas pidevalt, et Ameerika välispoliitika eesmärk ei keskendu sõja ärahoidmisele, vaid rahu leidmisele.
Maailma tabas 8. veebruaril 1988 dramaatiline uudis. Nõukogude Kommunistliku Kompartei keskkommitee peasekretär teatas , et Nõukogude väed taanduvad otsekohe Afganistaanist.
Presidendi ja paavsti ennustus täitus. Paljuski just tänu Solidaarsuse sitkusele ja võidule Poolas, mis vormistati ametlikult esimestel poolvabadel parlamendivalimistel 1989. aastal, mis oli avatud kandidaatidele igast poliitilisest parteist. Poola korraldas ehtsad valimised kindlale arvule kohtadele parlamendi kahes kojas , mis lõppesid Solidaarsuse ülekaaluka võiduga. Mihhail Gorbatšov isegi kuulutas, et Nõukogude Liit, mis on püüdnud Solidaarsust hävitada, tunnistab vabade valimiste tulemusi. See telefonikõne lõpetas Külma sõja.
Peale Poola vabanemist, ei kulunud enam palju aega kui ülejäänud idablokk hakkas lagunema . Vähem kui pooleaastaga oli väga paljudes riikides kommunistlik režiim kokku varisenud. Berliini müüri langemine 9. novembril 1989 märkis sisuliselt Nõukogude impeeriumi varisemist Ida-Euroopas. Impeeriumi lagunemine oli alanud. Isegi Rumeenia pääses vabaks. Välja arvatud Rumeenia diktaatori surma mõistmisega, hävines ülejäänud Ida-Euroopas kommunitlik režiim vaikselt. 1991. aastal hävines Nõukogude Liit täielikult.
1989. aastal sai läbi Ronald Reagani ametiaeg . 1994. aastal avastati endisel presidedil Alzheimeri tõbi, mis viis tema mälestused edust kaugustesse.
Ronald Wilson Reagan suri 5. juunil 2004. aastal 93 aastasena. Ameerika leinas teda sama suurelt nagu tehti seda John F. Kennedy ajal. Isegi Mihhail Gobatšov ja Venemaa avaldasid Reaganile austust tema surma puhul.
Arvan, Ronald Reagani taiplikuseta, ettenägelikkuseta ja andekuseta oleks Nõukogude Liit püsinud palju kauem. Ta oli mees, kes oskas valida enda ümber õigeid ja usaldusväärseid inimesi. Näiteks on teada, et tal olid olemas alati kindlad isikud, oma ala proffessionaalid, kellega sai peetud salanõupidamisi. Ametlikus keskkonnas pandi paika ametlikud plaanid, sest tõelisi plaane ei saa usaldada kõigile kuna fakt on see, et reetureid leidub kõikjal. Ronaldil oli alati paigas kindel strateegia ja ta osakas näha kaugemat tulevikku. Edukad inimesed jõuavad kaugele vaid koos tugeva, usaldusväärse meeskonnaga.
Kasutatud Kirjandus:
Paul Kengor “ Ristisõdija Ronald Reagan ja kommunismi kokkuvarisemine ”
Peep Laprik “ Ameerika ühendriikide presidendid”
Michael Nicholson “ Rahvusvaheliste suhete alused”
Internet : ajakiri Diplomaatia
8