Eduard Bornhöhe Referaat (0)

Aste Põhikool

Eduard Bornhöhe

Referaat
Autor: Kermo J.
Juhendas õp.Sirje A.
2011

Sisukord

1. Tiitelleht ................................................................................................. 1
2. Sisukord ................................................................................................. 2
3. Sissejuhatus ........................................................................................... 3
4. Töö Osad ............................................................................................... *
4.1. Elulugu .......................................................................................... 4
4.2 Bornhöhe Loomingust .................................................................... 5
4.3 "Kuulsuse Narrid " ........................................................................... 6
5. Kokkuvõte ................................. ........................................................... 7
6. Pildid ...................................................................................................... 8
7. Kasutatud Kirjandus ............................................................................... 9

Sissejuhatus

Mina Kermo Jano koostasin referaadi Eduard Bornhöhe elust ja elutegevusest.Eduard Bornhöhe sündis 5. veebruaril aastal 1862 Rakvere lähedal asuvas Kullaaru mõisas. Ta isa oli seal valitseja ja aidamees. Ta ema, kes oli Eduard Vilde tädi, oli luulearmastaja inimene. Eduard Bornhöhe ise oli 12-aastaselt väga huvitatud maalikunstist ja muusikast ning hingepõhjas oli tal soov saada kunstnikuks .

2.1 Elulugu

1865. aastal asus ta perekond elama Inju mõisa, mis asus Viru-Jaagupi kihelkonnas. Viis aastat hiljem kolisid nad Tallinnasse. Kümneaastaselt läks Bornhöhe Kentmanni Saksa Algkooli, kus ta õpis kolm aastat. Peale seda jätkas ta õppinguid Tallinna Kreiskoolis. Peale kooli lõpetamist andus ta rändamiskirele ja hakkas kiiresti ameteid vahetama . Ta oli lühikest aega joonestaja maamõõtjate juures ja siis Peterburi kaubakontoris õpilasena. Kaks aastat töötas Bornhöhe Kaunases raudteekontoris. Seejärel oli ta abikoolmeister Põltsamaa kihelkonnakoolis ja Tallinnas saksa ajalehtede kaastööline. 1881. aastal sõitis Bornhöhe Stavropoli, kus ta töötas lühikest aega köster-koolmeistrina. Järmisel aastal sõitis ta Tifliisi. Sealt tegi ta reisi Väike- Aasiasse . Kui ta Eestisse tagasi jõudis, töötas ta kaks aastat koduõpetajana Matsalu mõisas ning seejärel tegutses ta teatrikriitinkuna “Revaler Beobachteri” juures. 1885. aastal viibis Bornhöhe Saksamaal ning seejärel oli Kuuda Seminaris Märjamaal keelte- ja lauluõpetaja. Veel ühe aasta töötas ta koduõpetajana Matsalu mõisas.
Teenistus võimaldas hakata ülikooli peale mõtlema. 1888. aasta detsembris sooritaski Bornhöhe Tallinna kubermangugümnaasiumis eksternina lõpueksami ning kohe järgmise aasta jaanuaris astus ta Tartu Ülikooli keeleteadust õppima. Juba mõne kuu pärast sai õpimiseks mõeldud raha otsa ning Bornhöhe pidi õpingutest loobuma . Ta töötas vaheldumisi koduõpetajana Venemaal ja Poolas ning ajakirjaniku ja karikaturistina Berliinis.
Aastal 1893 asus Bornhöhe lõplikult elama Eestisse. Samal aastal lõpetas ta ka suuremalt jaolt oma kirjanikutegevuse ja hakkas elama rahulikku elu töötades erinevates kohtades riigiametnikuna. Algul leidis ta teenistust Tallinna ringkonnakohtu tõlgina. 1898 . aastal reisis ta Palestiiniasse, Egiptusesse , Itaaliasse ja Kreekasse . 1901. aastast töötas ta arhivaarina. 1907. aastal nimetati Bornhöhe Jõhvi ülemtaluravhakohtu eesistujaks. Aastal 1912 kolis ta Narvasse kuid jätkas sama ametit 1917. aastani. Peale Oktoobrirevolutsiooni valiti ta Narva linnasekretäriks ja hiljem rahvakohtunikuks. 1919. aasta algul asus Bornhöhe elama jälle Tallinna. Peale lühiajalist teenistust Kohtuministeeriumis määrati ta rahukohtunikuks. 1923. aastal 17. novembril suri Eduard Bornhöhe südamerabandusse.

2.2 Bornhöhe Loomingust

Oma kirjanduslikku tegevust alustas Bornhöhe üsna varakult - siis kui ta oli 15-aastane. Olles veel kreiskooliõpilane, kirjutas ta oma esimese pooltõlkelise seiklusjutu “Röövel ja mõisnik. Jutustus Ameerikamaalt.” (1878) ja veel paar “Meelejahutajas” ilmunud juttu . Juba esimeste kirjanduslike katsetustega määras Bornhöhe oma kirjutamislaadi, milles on kokku pandud põnevad seikluslikud süžeed ja humoristlik elukäsitlus. “Röövel ja mõisnik” annab tunnistust Bornhöhe fantaasiast ja aineleidlikkusest, kuid jutt ise on üsna naiivne lapsekatse. Autor ei olnud sellest tööst ka ise eriti heal arvamusel, kuna see on 1905. aastal ilmunud kirjatööde kogust välja jäetud, kusjuures kõik muud tööd on seal olemas.
Tähtsaima osa Bornhöhe loomingust moodustavad hoopis kolm tema ajaloolist jutustust. Tuntuim nendest on 1880. aastal kirjutatud “Tasuja”, mille abil väljendas autor rahvusliku liikumise ajajärgu patriootilist võitlusvaimu. Selle teose taustaks on 1343. aasta Jüriöö ülestõus ja peategelaseks Jaanus . Jaanust kujutatakse suuremeelse ja vapra mehena , tema vastandiks on kõrk ja alatu noorrüütel Oodo von Raupen. Jaanus, kes on ühtlasi ka Tasuja, on rahvuskangelane, kelle surm sümboliseerib eestlaste vabaduskatsete luhtumist. Paralleelselt ülestõusuga on jutustustuses arendatud ka teine süžeeliin, milleks on Jaanuse ja lossipreili Emiilia armastuse lugu. “Tasujat” võib iseloomustada kui poeetilist, põneva sündmustiku ja omapäraste tegelastega teost. See on kirjutatud loomuliku ja sundimatu keelega ning romantilise elutunnetusega.
Alles kümne aasta pärast, 1890. aastal, ilmus Bornhöhe teine samuti väga tähtis ajalooline jutustus “Villu võitlused”, mis on ka seotud 1343. aastal toimunud Jüriöö ülestõusuga, kuid seekord on tegemist sündmustega Viljandi lossis. Jutustus räägib talupoegadest, kes tahavad ennast viljakottidesse peita ja sel viisil lossi pääseda, et see vallutada. Kuid Risti Krõõda soov oma poega surma eest päästa hukutab talupojad – nad tapetakse enne, kui nad viljakottidest välja ronida jõuavad. Nende juht, sepp Villu, visatakse vangikeldrisse, kus ta ka sureb .
“Tasujal” ja “Villu võitlustel” on palju ühiseid jooni ja elemente. Esiteks muidugi see, et neis mõlemas kirjeldatakse Jüriöö ülestõusu sündmusi ning talupoegade vabadusvõitlust. Kuid kumbki neist pole täielikult pühendatud ainult sellele teemale .

2.3 "Kuulsuse narrid"

Raamat “Tallinna narrid ja narrikesed” on üks Bornhöhe teostest, mis ei kuulu ajalooliste romaanide hulka. Selle raamatu tuntuim osa on “Kuulsuse narrid”.
Selles raamatus on räägitud kahest mehest, leiutajast Jaan Tatikast ja luuletajast Salomon Vesipruulist. Nende mõlema eripära seisneb selles, et tegelikult kumbki ei oska absoluutselt seda, mida nad arvavad ennast oskavat. Tatikal on küll väga palju huvitavaid mõtteid, kuid ta ei suuda ühtki nendest ellu viia. Tema esimese leiutise katsetamine oleks talle äärepealt elu maksnud. Mis puutub Vesipruuli, siis tema polnud elu jooksul üldse ühtegi korraliku luuletust kirjutanud, ta ainult üritas kirjutada üht uudisjuttu, mis ei tulnud temal sugugi hästi välja. Huvitav on see, et mõlemad uskusid pimesi oma annetesse ja kõigis oma ebaõnnestumustes süüdistasid nad teisi inimesi. Alati leidus mõni ettekääne enda õigustamiseks.
Ükskord Jaan Tatika ja Salomon Vesipruuli teed ristusid. Tulemus oli see, et nad hakkasid üksteist lollideks pidama – nad nägid ilusti teineteise vigu, kuid enda omad jäid ikka kahe silma vahele. Tatikas hakkas Vesipruuli kiusama , kuigi Vesipruul ei olnud seda eriti ära teeninud . Üks kreeka filosoof on kunagi öelnud, et targad inimesed on nagu sirged jooned ja rumalad nagu kõverad jooned. Sirged jooned saavad olla paralleelsed ning seetõttu saavad targad inimesed aru nii üksteisest kui ka rumalatest, kõverad jooned ei ole kunagi paralleelsed, seetõttu ei saa rumalad aru ei üksteisest ega tarkadest. Võibolla seda viimast tahtiski Bornhöhe ära näidata. Ainuke asi mida võiks Tatika ja Vesipruuli kasuks öelda on vähemalt see, et hoolimata kõigest jäid nad oma “tööle” ja uskumustele truuks. Selline järjekindlus on väga tähtis, kui tahad kuulsaks saada, nagu nemad tahtsid, aga lisaks sellele oleks vaja ka tõelisi oskusi.
See raamat oli arvatavasti ettenähtud kui naljakas teos lihtsalt lugeja lõbustamiseks. Kahjuks leian ma, et need naljad , mis seal on, on kuidagi lapsikud. Kuid ma arvan, et see raamat täidab palju olulisemat ülesannet: ta paneb lugejat korraks mõtlema: “Ega ma ise ometi selline ei ole?”

Kokkuvõte

Tore oli referaati koostada, sest enamus info ja kirjanduse sain internetist kuigi vormistamisel ja kirjutamisel jne tuli ise palju vaeva näha. Muidu on Eduard Bornhöhe tore kirjanik kes kirjutas proosasid.

Pildid

Kasutatud Kirjandus

http://www.annaabi.com/materjal-32552-eduard-bornh%C3%B6he
http://et.wikipedia.org/wiki/Eduard_Bornh%C3%B6he
9