Eduard Bornhöhe - elulugu (2)

Eduard Bornhöhe elulugu
Eduard Bronhöhe (kodanikunimega Eduard Brunberg) sündis 5.veebruaril 1862 Rakvere lähedal asuvas Kullaaru mõisas. Tema isa oli seal valitseja ja aidamees, ema oli luulearmastaja inimene ja sealhulgas Eduard Vilde tädi. 1865. aastal asus ta perekond elama Inju mõisa, mis asus Viru-Jaagupi kihelkonnas. Viis aastat hiljem kolisid nad Tallinnasse. Eduard asus kümneaastaselt õppima Kentmanni Saksa Algkooli, kus ta õpis kolm aastat. Peale seda jätkas ta õppinguid Tallinna Kreiskoolis, mille ta lõpetas 1877 . Aastal. Tal oli hea pea ja ta suutis lõpetada kõik koolid suuremate raskusteta. (1)
Peale kooli lõpetamist tuli tal rändamiskirg ja ta hakkas kiiresti ameteid vahetama . Rännuaastad algasid 1878a. kaubakontori õpilasena Peterburis, kust Bornhöhe peagi siirdus raudteekontorisse Kovnos (Kaunases). Sel ajal hellitas noormees lootust hakata õppima maalikunsti, milleks tal olid väljapaistvad eeldused. Ometi tuli kunstiõpingute kavatsusest peagi loobuda, kuna Düsseldorfi kunstiakadeemiale esitamiseks tehtud joonistused läksid kaduma. Pärast seda tekkis tal kavatsus astuda Paldiski merekooli ja hakata meremeheks, ent ka see mõte ei teostunud. 1879.a. kevadel tuli Bornhöhe uuesti Tallinna, sama aasta augustis asus aga kihelkonnakooliõpetaja abilisena Põltsamaale, kus 17-aastase noormehena kirjutas oma tähtsaima teose - jutustuse "Tasuja". Teose lõpetas ta Tallinnas, kus see ilmus trükist 1880. Samal ajal tegi Bornhöhe katset ka oma kirjanduslikku almanahhi "Lindanisa" väljaandmisega, kuid materiaalsete võimaluste puudumise tõttu sai ilmuda ainult paar annet.Pärast mõneajalist peatust Tallinnas võttis Bornhöhe 1881 jalge alla pikema tee, asudes Lõuna-Venemaale, kus ta töötas umbes aasta köster-kooliõpetajana Stavropolis. Seejärel suundus Bornhöhe Kaukaasiasse ja tegutses lühemat aega gümnaasiumiõpetajana Tifliisis (Tbilisis). Seejärel on ta teinud matka ka Türgisse ja Iraani.Järgnes koduõpetaja-teenistus Läänemaal Matsalus (1883-84). Pärast seda töötas mõnda aega vabakutselise ajakirjanikuna, joonistajana ja karikaturistina nii kodumaal kui ka Lääne-Euroopas, peamiselt Saksamaal. Korduvalt avaldas ta neil aastail eesti ajalehtedes oma reisimärkmeid. 1886 oli ta keelte- ja muusikaõpetajaks Kuuda seminaris Märjamaal, seejärel veel mõne aasta koduõpetajana Matsalus. (2)
Teenistus võimaldas hakata ülikooli peale mõtlema. 1888. aasta detsembris sooritaski Bornhöhe Tallinna kubermangugümnaasiumis eksternina lõpueksami ning kohe järgmise aasta jaanuaris astus ta Tartu Ülikooli keeleteadust õppima. Juba mõne aja pärast sai Bornhöhel raha otsa ja ta pidi õpingud lõpetama. Ta töötas taas abiõpetajana Poolas ja Venemaal ja ajakirjaniku ning karikaturistina Saksamaal. (1)
1893 asust Bornhöhe lõplikult elama Eestisse. Siis lõpetas ta suuremalt jaolt kirjanikutegevuse ja hakkas elama rahulikku elu ja töötas erinevates kohtades riigiametnikuna. Algul leidis ta teenistust Tallinna ringkonnakohtu tõlgina. 98. aastal reisis ta Palestiiniasse, Egiptusesse , Itaaliasse ja Kreekasse . 1901. aastast töötas ta arhivaarina. 1907. aastal nimetati Bornhöhe Jõhvi ülemtaluravhakohtu eesistujaks. Aastal 1912 kolis ta Narvasse kuid jätkas sama ametit 1917. aastani. Peale Oktoobrirevolutsiooni valiti ta Narva linnasekretäriks ja hiljem rahvakohtunikuks. 1919. aasta algul asus Bornhöhe elama jälle Tallinna. Peale lühiajalist teenistust Kohtuministeeriumis määrati ta rahukohtunikuks. 1923. aastal 17. novembril suri Eduard Bornhöhe südamerabandusse.(1)
Eduard Bornhöhe looming.
Kirjanduslikku tegevust alustas Bornhöhe üsna noorelt – juba 15-aastaselt. Kreiskooli õpilasena kirjutas ta oma esimese pooltõlkelise seiklusjutu “Röövel ja mõisnik. Peale seda kirjutas veel paar “Meelelahutajas” ilmunud juttu . Ta määras oma kirjanduslaai ära juba esimeste jutustustega. Nendes on kokku pandud põnevad seikluslikud süžeed ja humoristlik elukäsitlus. “Röövel ja mõisnik” annab teada Bornhöhe fantaasiast ja aineleidlikusest. Autor ei olnud siiski ise tööst eriti heal arvamusel kuna see oli 1905. aastal ilmunud kirjatööde kogust välja jäetud, kusjuures kõik muud tööd olid seal olemas. Kõiki Bornhöhe töid iseloomustab ülekaalukas romantilisus. Tegelased on nendes sügavalt polaarsed, s. t. et väga positiivsele peakangelasele vastandab autor igati halva negatiivse kangelase. Tegevustiku arenedes esineb tihti salapäraseid asjaolusid ning ootamatuid süžee pöörakuid, annab end tunda põnevusliku momendi esiletõstmine. Võitlev ideestik vastab ajastu vajadustele ning oli seega kirjanduses väga suure tähtsusega.
Eduard Bornhöhe kirjutatud raamatud
Tähtsaima osa Eduard Bornhöhe loomingust moodustavad kolm tema ajaloolist jutustust. Nendest tuntuim on 1880. Aastal ilmunud “Tasuja” , mille abil autor väljendas rahvusliku liikumise ajajärgu patriootilist võitlusvaimu. Selle teose taustaks on 1343. aasta Jüriöö ülestõus ja peategelaseks Jaanus. Jaanust kujutatakse suuremeelse ja vapra mehena , tema vastandiks on kõrk ja alatu noorrüütel Oodo von Raupen. Jaanus, kes on ühtlasi ka Tasuja, on rahvuskangelane, kelle surm sümboliseerib eestlaste vabaduskatsete luhtumist. Paralleelselt ülestõusuga on jutustustuses arendatud ka teine süžeeliin, milleks on Jaanuse ja lossipreili Emiilia armastuse lugu. “Tasujat” võib iseloomustada kui poeetilist, põneva sündmustiku ja omapäraste tegelastega teost. See on kirjutatud loomuliku ja sundimatu keelega ning romantilise elutunnetusega.
Alles 1890. Aastal ilmus Eduard Bornhöhe teine ajalooline jutustus “Villu võitlused” , mis on samuti seotud Jüriöö ülestõusuga. Seekord on tegemist sündmustega Viljandi lossis. Jutustus räägib talupoegadest, kes tahavad ennast viljakottidesse peita ja sel viisil lossi pääseda, et see vallutada. Kuid Risti Krõõda soov oma poega surma eest päästa hukutab talupojad – nad tapetakse enne, kui nad viljakottidest välja ronida jõuavad. Nende juht, sepp Villu, visatakse vangikeldrisse, kus ta ka sureb .
“Tasujal” ja “Villu võitlustel” on palju ühiseid jooni ja elemente. Esiteks muidugi see, et neis mõlemas kirjeldatakse Jüriöö ülestõusu sündmusi ning talupoegade vabadusvõitlust. Kuid kumbki neist pole täielikult pühendatud ainult sellele teemale. Nad on mõlemad peategelaste saatuse kujutlused ning haripunktis riivavad nad ka ajaloolisi sündmusi. Samuti lõpevad mõlemad peategelaste surmaga, sümboliseerides rahva luhtunuid vabaduspüüdeid.
Kolmas tähtis jutustus on “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimsed päevad”, mis valmis aastal 1893. See on ühtlasi ka Bornhöhe viimane ajalooline jutustus. Selles kasutab Bornhöhe uut esitusviisi, võttes tegelasteks päriselt elanud inimesi, mitte väljamõeldud nagu varem. Nendeks on nimelt vürst Gabriel Sagorski, kes olevat põgenenud ühe vene kroonika järgi Moskvast Ivan Hirmsa valitsusajal ja leidnud peidupaiga Tallinnas. Teiseks tähtsaks tegelaseks on saksa ajalooline vägimees Ivo Schenkenberg, keda on nimetatud ka “Eestimaa Hannibaliks”. Jutustus käsitleb seekord Liivi sõja sündmusi: võitlusi Tallinna all ja Pirita kloostri põletamist. Jutustuse põhiliseks süžeeliiniks on vürst Gabrieli ja Ivo Schenkenbergi võitlus aadlipreili Agnes von Mönnikhuseni pärast. Samuti on ka mitmeid teisi probleeme nagu näiteks Agnese ja tema isa vahelised suhted, Gabrieli ja tema kasuvenna suhted ning talupoegade vabadusvõitlus. Esimesest kahest jutustusest eristab “Vürst Gabrieli” ka see, et sellel on õnnelik lõpp – Gabrieli ja Agnes armastus saab kõikidest vaenlastest jagu. Selle jutustuse aineil on loodud film “Viimne reliikvia” (1969).
Bornhöhe ei kirjutanud ainult ajaloolisi jutustusi. Tal on olemas ka mitmeid satiirilisi jutustusi, tuntuim nendest on “Tallinna narrid ja narrikesed ” (1892). Selles naeruvääristab autor inimeste pahesid, eelkõige raha-, kuulsuse- ja armastusejanu. Antud teos koosneb mitmest osast, millest suurima populaarsuse on saavutanud “Kuulsuse narrid”, mille peategelasteks on Salomon Vesipruul, kes arvab ennast maailmakuulus luuletaja olevat ning Jaan Tatikas, kes enda arvamuse kohaselt pidavat olema väga andekas leiutaja.
Samuti väärivad tähelepanu mõningad Bornhöhe jutud, näiteks “ Kollid ”, mis on ilmunud ajalehes “Uus aeg” 1902 . aastal. See jutt, nagu ka mitmed teisedki, kujutab 80-ndate aastate linnaolustikku oma seisuslike ja rahvuslike probleemidega ning vanade tavadega, mida hakkas äkki mõjutama uuema aja hoovus .
Bornhöhelt on ilmunud veel mitmeid reisikirjeldusi, näiteks “Usurändajate radadel ” (1899); omapoolne töötlus Reinuvader Rebase loost (1892); ümberjutustus Robinson Crusoe (1891) ja Don Quijote (1900) seiklustest ning mõningaid tõlkeraamatuid saksa ja vene keelest. Raamat “Tallinna narrid ja narrikesed” on üks Bornhöhe teostest, mis ei kuulu ajalooliste romaanide hulka. Selle raamatu tuntuim osa on “Kuulsuse narrid”.Selles raamatus on räägitud kahest mehest, leiutajast Jaan Tatikast ja luuletajast Salomon Vesipruulist. Nende mõlema eripära seisneb selles, et tegelikult kumbki ei oska absoluutselt seda, mida nad arvavad ennast oskavat. Tatikal on küll väga palju huvitavaid mõtteid, kuid ta ei suuda ühtki nendest ellu viia. Tema esimese leiutise katsetamine oleks talle äärepealt elu maksnud. Mis puutub Vesipruuli, siis tema polnud elu jooksul üldse ühtegi korraliku luuletust kirjutanud, ta ainult üritas kirjutada üht uudisjuttu, mis ei tulnud temal sugugi hästi välja. Huvitav on see, et mõlemad uskusid pimesi oma annetesse ja kõigis oma ebaõnnestumustes süüdistasid nad teisi inimesi. Alati leidus mõni ettekääne enda õigustamiseks.
Bornhöhe looming tähistas eesti ilukirjanduse arengus teatud edenemist. Kirjanikul on tähelepanuväärne kompositsioonioskus, jutustamisviisi tabavus ja ilmekus. Tema teosed on püsivalt populaarsed, millest annavad tunnistust mitmed suured uusväljaanded ning teatrilavastused. Eduard Bornhöhe raamatuid on tõlgitud vene, soome, leedu ja mongoli keelde.
Kasutatud kirjandus:

http://www.hot.ee/voydmayne/referaadid/ref/bornhohe.html

http://www.virumaa.ee/discuss/msgReader$430

Sisukord
1. Eduard Bornhöhe elulugu.
2. Eduard Bornhöhe looming.
3, 4 . Eduard Bornhöhe kirjutatud raamatud.