Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Roland Barthes - AUTORI SURM". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kirjutus, valt, kriitik, tult, balzac, baudelaire, pide, tekstile, roland, barthes, psühholoogia, katkestus, ammu, ajada, proust, nüüdisaegse, sürrealism, sürrealistlik, keeleteadus, autorit, igavesti, isikus, sõnaraamat, valitsusaeg, kuuleb, psüü, tõlk, naiseks, pannud, põhjusel, määramatus, subjektiivsus, identiteet, millestki, rakendamiseSamas pole neist ükski algupärane vaid nad kõik on kui erinevate kultuuride kogum. Justkui kõik teosed oleks kopeeritud, muutes teksti vaid natuke siit ja sealt ning segades selle olemust. Antu näiteks võib tuua Thomas de Quincey, kes kirjutas Baudelairest kreeka keeles nii keeruliselt, et selle mõistmiseks kirjtas ta ka eraldi sõnaraamatu. Mõistan, et praeguseks on teostest eemaldatud Autor, seega muutub tekstide lahtimõtestamine tarbetuks. Üritades tekstile uuesti anda autori kuju või olemust muutub kogu katse seda teha mõtetuks. Selline käitumine on aga iseloomulik Kriitikale. Üritatakse teksti lahti seletada, otsides selle seest Autorit. Seega peetakse Autori olemasolu tema hiilgeajaks ning sellega ka Kriitika püüdlusi lahti mõtestada autorit ka kriitikute hiilgeajaks. Seega võib järeldada, et kuna enam ei ole suuremat tähtsust Autoril ei ole ka suuremat tähtsust Kriitikal.
sõltumatu olemus (et tekstidel pole eluga mingit pistmist). 19. saj. 2. poolel Prantsusmaa sümbolistid, Inglismaal esteistid O. Wilde nt. mõtestasid oma teoseid teoreetilisemalt. Nende jaoks oli REAALSUS LIIGA RÄPANE paik, millest pole mõtet kirjutada. Elu imiteerib kunsti, mitte vastupidi.( roheline nelk) 1920- ndatel tekkis uuskriitika- selgelt lahutatakse kirjanduslik tekst sotsiaalsest ümbrusest, ajaloolisest kontekstist, tekib väga selge tekstile keskendumine. Uuskriitika rõhutab eelkõige vormi tähtsust. Ilukirjandusliku teksti uurimine oli neile eelkõige teksti uurimine ( kuidas tekib nt. tekstis iroonia, pinge vm tonaalsus. T. S. Eliot kuulus essee ,, Hamlet"- kunstiteosena läbikukkunud, vormistus tema arvates ebatäiuslik. Dekonstruktsioon- J. Derrida Prantsuse, lähtub KELEST, keelemärkidest. Väidavad, et tegelikult polegi muud kui keel, et igasugune kogemus väljendub keele kaudu. (Äärmuslik idee.)
Lugeja teadlik eksitamine pidevalt muutuva vaatepunktiga. [Todorov viitab ka B.Uspenski “Kompositsiooni poeetikale”. Töö pühendet vaatepunkti probleemile – vaatepunkt ideoloogiline, lingvistiliste vaatepunktide kombineerimine tekstis, vaatepunktid erinevatel tekstitasanditel. Uspenskit on kritiseeritud, kuna ta piirdub kompositsioonist kõneldes vaatepunkti problemaatikaga. Todorovi töödes kerkivad esile teemad, mis saavad keskseks uues uurimissuunas – narratoloogias.] 2. Barthes "Sissejuhatus jutustavate tekstide struktuursesse analüüsi" Nimetatud teos ilmus 1966 a. Barthes üldistab varasemaid süsteeme. B. alustab sellest, et jutustuse kirjeldusel tuleb kasutada strukturaallingvistika kogemusi (aga lingvistika ei tegele lausest suuremate objektidega, lingvistika jaoks on väljaspool lauset teised laused). Kuid lause ja diskursus on homoloogilises suhtes – mõlemal juhul on tegu semiootilise süsteemiga ning viimaste suhtes kehtivad sarnased reeglid.
kirjutamise ajal ei tuntudki?
Kirjanduskriitika ja teooria erinevus.
Kirjanduskriitika
kirjutamise ajal ei tuntudki?
Kirjanduskriitika ja teooria erinevus.
Kirjanduskriitika
eelkõige mõtteline kuuluvus- ja samasustunne, kuna rahvus on niivõrd suur sootsium, milles puhul meie-tunne ei saa tekkida isikliku kogemuse pinnal Arendt, Hanna silmapaistev ühiskonnateoreetik, analüüsis totalitaarset süsteemi ja visioone vabadusest ja vastutusest, inimese suhtest iseenda, poliitilise maailma ja teiste inimestega. keskne küsimus, kuidas totalitarism sai sündida kultuuris, mille aluseks on vabaduse ja inimväärikuse ideaal. Barthes, Roland prantsuse strukturalismi tähtsaim esindaja, Käsitlenud eriti kunstiliseteksti tähendus ja analüüsimetoodikat; Kirjutab ,,Autori surmas", et kirjandteose autor ei ole tegelikult teksti autor Tekstile Autori andmine tähendab teksti vägivaldset peatamist, tema varustamist lõpliku tähistatavaga, kirjutuse sulgemist. Baudrillard, Jean - prantsuse postmodernistlik kultuuriteoreetik, sotsioloog ja filosoof,Meedia- ja tarbijaühiskonna keskseid kirjeldajaid ja analüüsijaid
1. Mida tähendab autori surm essee katkendi kontekstis? 2. Mida tähendab lugeja sünd? 3. Millal autor sureb? 4. Mis on teos? 5. Mis on Barthes'i järgi olulisem: tekst või taju? Viimase kirjandustunni strukturalismi all veidi puudutasime seda teemat. 1. Esialgne mõte: kui tekst on rohkem kui niisama tekst, siis see tähendabki autori surma. Kui lugeja ei mõtle teksti lugedes enam inimese peale, kes selle kirjutas, kui tekst enam ei sõltu autorist, kui tekst hakkab elama nii, et autorit seal taga enam näha pole, siis on autor surnud. Minu hilisem arusaam: oli lihtsalt üks ajajärk, kus tõusis esile üksikisiku tähtsus ja nii sündiski mõiste autor ehk looja. Aga - tegelikult pole autorit kunagi olemas olnudki. Seda just seetõttu, et keel (ehk kultuur, keskkond, inimesed ise jne) on alati olemas olnud tsitaatide, sõnade kogum ja seetõttu ei saagi olla looja (vähemalt mitte keele kaudu (mis on meile ainuke teadaolev mõtete, tunnete selgitamise vahend üldse (ning s
Lingvistika kaasamine ristab neid uuskriitikutest. Nad ei välista ajaloolist perspektiivi, kirjanduse enda ajaugu; kirjanduslike tehnikate ja võtete evolutsioon. 7. Strukturalism ja poststrukuralism (21. sajandi mõttevoolude põhjal) 1950.–70. aastatel tekivad objektiivsust taotlevad keelekesksed strukturalistlikud suunad, mis kasvavad välja saussure’ilikust lingvistikast: strukturalism, semiootika, narratoloogia, lingvostilistika, hiljem diskursuse analüüs (Roland Barthes, Tzvetan Todorov, Gerard Genette, Seymor Chatman jt). Osa neist viib edasi tekstikeskset formaalset lähenemist, lisades sinna omapoolseid täiendusi (nagu lingvostilistika või diskursuse analüüs), unustades tihti tekstiterviku ja süvenedes taas detailsesse keele ja stiili mikroanalüüsi. Teine osa, nagu strukturalism ja semiootika, liiguvad aga tekstist eemale, üldisemate, abstraktsemate koosluste (žanride, märgisüsteemide jms) poole. Ja ei tegele
4. Strukturalism -Struktuur > korra loomine maailmas, kirjandusel oluline roll maailma seletamisel, Strukturalistid uurivad, kuidas inimesed omistavad tähendust maailmale, mitte mis maailm on Uurib kirjanduse toimimist süsteemina Strukturalismi ei huvita, a) mida tekst tähendab, b) milline on selle väärtus vaid kuidas tähendus luuakse. 5. Uus-kriitika, mõiste close reading, lähilugemine:objektiivne analüüs, keskendub ainult tekstile, ei pea oluliselt autori kavatsusi, ega emotsionaalset lähenemist tekstile, oluline vaid tekst ise ja selest lähtuvad seosed. Põhimeetod: lähilugemine (close reading), detailne ja nünssidele keskenduv teksti koostisosade analüüs, fookuses teksti mitmetähenduslikkus. Kirjandusteoste põhikomponendid on sõnad, kujundid ja sümbolid. 6. Dekonstruktsioon (1970’ndad 80ndad): teksti elemendid koosnevad märkidest, tekst nagu kividest laotud müür,
tertsiaarkirjandusega: arvustuste, ülevaadete, bibliograafiate ja raamatustatistikaga, ja see võimaldab keskenduda tekstist väiksematele või suurematele elementidele – ühelt poolt nähtustele nagu võtted, teemad ja troobid, teisalt žanrid ja süsteemid. Kirjandusteooria on analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui metodoloogiast ning on võimeline selle üle reflekteerima ning problematiseerima. Kirjanduskriitika on kirjandusteooria rakendamine tekstile. Päripäeva lugemine - tõlgendus, mis lähtub sellest, mida tekst pakub. Vastukarva - tõlgendus, mis ei ole kooskõlas teksti poolt pakutavate väärtuste ja ideedega. Poeetiline keel - kujundiline keel, mis edastab teatud vaimseid väärtusi, on mitmetähenduslik. Merilai: Luuletus on vormisidusalt ehk stiilselt väljendatud sisu. Wainright: luule ei ole keelekasutuse tsoon, keel ongi oma olemuselt poeetiline. Tunnused: mõtete ja sõnade koondamine,
Kas teos on terviklik sõnakunstiteos? Kas selles teoses on nii teose erinevate tasandite vaheline ühtsus kui ka universaalse tähendusega teema? b) Strukturalism üks mõjukamaid meetodeid 20. Saj humanitaarteadustes · Alusteos: Ferdinand de Saussure "Üldine lingvistikakursus" (1916). Eristab keelt (langue) ja kõnet (parole) · Teised s.-i edendajad 1950.-60. aastatel: Roman Jakobson, Claude Levy- Strauss, Roland Barthes, Juri Lotman · Binaarne opositsioon: kaks teineteist välistavat elementi või mõistet. Nende vahelisest erinevusest tekibki tähendus. · Milline on teksti aluseks olev struktuuriskeem, mis aitab meil teksti mõtet välja selgitada (arhetüüp, narratoloogiline aspekt jne)? Seda tekstis olevat struktuuri käsitletakse kui teksti grammatikat, milles väljendub teatud tüüpi
realistlikku esteetika hulka, aga asjad on palju keerulisemad. Nt. Balzaci tekst. Tammsaare ,,Tõde ja õigus" ei ole kuskilt tegelikkusest maha kirjutatud, vaid seal on mingisugune tegelikkuse taust olemas, kuid seda muudetakse ja moonutatakse vastavalt kirjaniku eesmärkidele. Õppejõu sõnad: ,,Kirjandus ei ole elu." Kirjandus on kommunikatsiooni viis. Saatja teade vastuvõtja. Autor teos lugeja. Need on kommunikatsiooniahela liikmed. Põhitp pööratakse tekstile või teosele. Põhituum on aga selles, et teost vaadatakse kui iseseisvat objekti, lahutatakse see ajaloolisest kontekstist. NB! Tekst on täpselt see, mis õppejõud rääkis (loengus konspekteeritud, ju ta siis seda tahab ka!) 2.Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on süstemaatiliselt kirjandust uuriv teadusharu. Vaatleb kirjandust nii tema olemuse kui ka ajaloolise arengu ja kunstiväärtuse seisukohalt. Kirjandusteadus on iseseisva
värsimõõt) ja vormiküsimused. Struktralism (kuidas toimib tekst) Kirjandus on keelel põhinev kunstivorm, strukturalism kirjanduse uurimises oluline. Struktuur > korra loomine maailmas, kirjandusel oluline roll maailma seletamisel Uurib kirjanduse toimimist süsteemina Strukturalismi ei huvita, a) mida tekst tähendab, b) milline on selle väärtus vaid c) kuidas tähendus luuakse. Uus-kriitika, lähilugemine: objektiivne analüüs, keskendub ainult tekstile, eriti selle keerukamatele ja raskemini mõistetavatele osadele Semiootika: tekst kui märgisüsteem Dekonstruktsioon (1970'ndad 80ndad): teksti elemendid koosnevad märkidest, tekst on nagu kividest laotud müür, seda on võimalik lahti võtta (dekonstruktsioon) ja kokku panna, aga tekst ise muutub selle protsessi käigus Autorikesksed lähenemised (milliseid autori elu aspekte peetakse kirjandusteoste tõlgendamisel oluliseks). Tõusis põhiliseks meetodiks 19
Shakespeare ja Milton, 17. sajandi lõpus läks sonett inglise kirjanduses moest, naastes alles Prantsuse revolutsiooni aastail (3.3) Prantsuse ehk Ronsardi sonett jaotub itaalia sonetiga sarnaselt katräänideks ja tertsettideks (4+4+3+3), kuid selle riimiskeem on erinev, sonetis vahelduvad nais- ja meesriimid, levinud värsimõõt on aleksandriin, prantsuse soneti kuulsaimate autorite sekka kuulub Ronsard; hilisemal ajal Hugo ja Baudelaire Lõppriim hakkas Euroopa luules levima keskajal, mõjutatuna nii bütsantsi kirikuhümnidest kui araabia luulest hispaanias 17. Kuidas saaks kujundiretoorika ja värsiõpetuse analüüsimist siduda luuletuse sisu käsitlemisega? No ilmselt on kujundid ja värsid luule sisuga kooskõlas, teenivad teda. 18. Proosa ja eepika: peamised tunnused, tuntumad zanrid. Peamised tunnused:
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused 1. Kirjanduse mõiste. · Kirjandus hõlmab erinevatelt aladelt kirja pandud tekste · Ilukirjandus, mis kuulub esteetika või kunsti valdkonda · Kirjandus ehk literatuur kõige üldisemas tähenduses on kirjutatud tekstid, mis reeglina on mõeldud kellelegi ,lugemiseks, mõistmiseks ning kasutamiseks a) Sõltuvalt kontekstist nimetatakse kirjanduseks ka mitmesuguseid kirjandusse liike ja vorme: ilukirjandust, teaduskirjandust, raamatuid jne. · Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahendeid a) Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. i. Üldise kirjaoskuse puudumisel jõuab kirjandus laiemase käibesse ettelugemise, laulude, piltide jm meediate kaudu. · Mõisted kirjanduslik ja literatuurne tähendavad enam
ent paraku ei ole kirjanduse defineerimine nii hõlbus. - Fiktsionaalne väljamõeldisel põhinev (romaanid, luuletused, draamad...) - Mittefiktsionaalne teksti mõju põhineb seosel reaalsusega (autentsusel, dokumentaarsusel) (nt kasutusjuhend, aga ka dokumentaarteater) 2. Mis iseloomustab kirjanduslikke tekste? - Väljenduslikkus. Tekst on fikseeritud teatud märkidega ning vastandub selles mõttes tekstivälistele struktuuridele. - Piiritletus. Tekstile on omane piiritletus - Struktuursus. Tekstile on omane seesmine organiseeritus, mis muudab ta süntagmaatilisel tasandil struktuurseks tervikuks. - Kunstipärane keelekasutus - Fiktsionaalsus - Fikseeritus (littera ´'täht' Literatur; kirjandus kui midagi kirjutatut) - Suhteliselt püsiv, suhteliselt avalik. 3. Mida tähendab J. Lotmani lause "Kunst on sekundaarne modelleeriv süsteem"? - Poeetiline kõne on palju keerukam loomulikust keelest. Jutustades
(3) epifoor ehk lõpukordus (lõppriim/refrään) (4) onomatopöa ehk helijäljendus (kesk murdu roosan värvin, tramvaide tim-tim-tim H.V) (5) kõlaluule (häälutus vms) / glossolaalia (keeltes rääkimine) (6) häälikusümboolika (7) anagramm (uku masing kunagi mus nugis kuma kuna mugis munka siug I.L) (8) palindroom (Sure, sa vatsahaige regi, ahastavas erus! I.L) 8. Graafilised kujundid (ehk piltkujundid) (1) silmariim (Pambu Peedu lemmikkirjanik on Baudelaire, teisi loeb ta vähe teab vaid kaude M.V) (2) anagramm sõnamäng, kus tähed sõnas/lauses liigutatakse ümber, et saada uus sõna/lause (mother-in-law woman Hitler), on tuntud antiikajast saadik. (3) palindroom on keelend, mis edas- ja tagurpidi lugedes on täpselt samasugune (kirik) (4) akrostihhon luuletus, mille ridade algustähed moodustavad mingi sõna/lause (sini-must-valge) (5) piltluule (konkreetne luule jm R. M.) 9. Kõnekujundid e troobid
suhete poolt looduks. Strukturalismis käsitletakse uuritavaid objekte lõplike süsteemsete tervikutena. Strukturalism kujunes välja 1920.1930. aastail, toetudes paljus Ferdinand de Saussure'i lähenemisele üldises lingvistikas. Strukturalismi nimetuse võttis kasutusele Roman Jakobson. 38. Semiootika ja strukturalism (Juri Lotman jt). 39. Postrukturalistliku kirjandusteaduse erinevusi võrreldes klassikalise strukturalismiga (Roland Barthes, Michel Foucault jt). 40. Dekonstruktsioon ja kirjandusteadus. 41. Feministlik teooria kirjandusteaduses (Julia Kristeva jt). a. Feministlik teooria - kerkib esile dekonstruktsiooniga samal ajal; räägime teooriast (mõtteajalooline taust + sotspraktika taust), st naisuurimus / feminism; patriarhaalse süsteemi kriitika; sugupoolte sotsiaalne konstrueeritus (tõukumine essentsialitlikust käsitlusest). Sageli tähendab
kirjandusteooriad, sooteooriad; kultuuriuuringud; postkolonialistlik teooria; ökokriitika. 5.Mis on tõlgendamine? Tõlgendamine on üks kirjanduse uurimise põhipraktikaid. Oluline on mõistmine, see on esmane tase ehk loeme teksti hoolikalt läbi. Konkreetse teksti puutuva informatsiooni kogumine, nt tegelased, miljöö, sündmused, retoorilised ja narratiivsed võted, vaatepunkt jne. Kirjandusteadlane eelkõige tõlgendab ehk pöörab tekstile intensiivset tähelepanu. Tõlgendamine on teksti (kirjandusteos, graffiti, rahvusvahelise õiguse lepind, regilaul) vahendus, ei pruugi hõlmata ainult kirjandusteoseid ega ainult kirjalikke tekste. Kitsas tähenduses:teksti keeleliste tähenduste määratlemine, fookus kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel. Laiemas tähenduses: kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine, keskendumine, nt zanri, struktuuri, teema ja mõju küsimustele.
! Metonüümia- ümbernimetus, nimevahetus ! ! Iroonia- Teesklus, varjatud pilge. Laias mõttes võib kogu kaudsõnalisust metafoorikaks nimetada. Metafoor ühendab erinevaid nähtusi sarnasuse alusel. Sinise taeva silm- päike. ! Metafoor lähtub lausetähendusest, kuid eemaldub sellest (taevas pole silmi) ! ! Miks läksid vara magama, vara haudaje vajusid? (Miks sa maha kärvasid?) ! ! ! Puhkab puust palitus, Pojuke viidi kabelimäele (keegi kooles ära) Metafoor võib laieneda kogu tekstile. ! ! Metafoori alaliikidena tõusevad esile isikustamine, ümberütlus, tabu, sümbol, allegooria, iroonia, oksüümoron ja sünteesia. ISIKUSTAMINE e PERSONIFIKATSIOON- millelegi mitteinimlikule (elutule) isikuomaduste omistamine- Mõte südant lööb; Toomingad valvavad talu. ÜMBERÜTLUS e PERIFRAAS- rõhutab nähtuse mõnd väljapaistvat joont, selle nimetust teisiti ümber üteldes: Lauluisa, kirjaneitsi, Emajõe Ateena; Tuli päike, tulisilm.
Draama on mõeldud teatris esitamiseks teksti piiravad teatri tehnilised ja majanduslikud võimalused. Samuti ajastu eetilised ja esteetilised traditsioonid. Dramaatika ja teater Kuna draamatekste kirjutatakse vähem on hakatud aina rohkem proosat teatri jaoks kohendama. Dramatiseering eepilise teose ümbertöötlemine näidendiks. See võib olla autoritruu, kuid tekstiga võib ka vabalt ringi käia. Dramaturgiline tekst mingile teisele tekstile põhinev draamateos. Kuuldemäng kuulamiseks ja raadios esitamiseks mõeldud draamateos Libreto muusikalise lavateose tekst või tantsulavastuse lühike sisukirjeldus Stsenaarium filmi või saate kirjanduslik alustekst, ka soriginaallooming või kirjandusteos dramatiseering Lavastus kirjaniku, lavastaja, näitlejate, kunstnike poolt loodud teos. Iga lavastus on oma tõlgendus teosest, seega on igaüks eraldi kunstiteos.
võime tajuda intertekstuaalsust analüüsimeetodite tundmine võime tajuda tekstide süntaktilisi ja semantilisi eripärasid Mis on kirjandusteooria? Kirjanduskriitika ja teooria erinevus. Päripäeva ja vastukarva lugemine. Kirjandusteooria on analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui metodoloogiast ning on võimeline selle üle reflekteerima ning problematiseerima. Kirjanduskriitika on kirjandusteooria rakendamine tekstile. Päripäeva - tõlgendus, mis lähtub sellest, mida tekst pakub. Vastukarva - tõlgendus, mis ei ole kooskõlas teksti poolt pakutavate väärtuste ja ideedega. Millised küsimused võivad kerkida kirjandusteooriate rakendamisel ja tõlgendamisprotsessis? Kuidas teada, et tõlgenduse abil saadud tähendused on asjakohased? Kus on tõlgendamise abil tuletatud tähenduse piirid? Kuidas teada, kas mingit lauset tuleub vaadelda iroonilises võtmes ja mitte sõna-sõnalt?
uuendused (raadio, televisioon jne) uutsid elu ja koos sellega ka muutus kirjandus. Zanri kirjandus ja kirjanduslik e taskurätikirjandus Üheltpoolt zanrilisus (detektiivid, fantaasia, põnevus jne) ja teine vanemas mõttes kirjandus mida iseloomustab huvi psühholoogia vastu. Zanrikirjandusel on väga palju fänne ja lugejaid, kirjanduslik kirjandus tundub igavam aga samal ajal prestiizikam. Sama toimus ka muusikaga. Sümbolism Antiiksed kujundid. C. Baudelaire, P. Verlaire, A. Rimbaud 19.saj. Hilissümbolism 20. sajand. Sinna kuulub ka Apollinaire (kubism). Sinna kuulub veel R. M Rilke. E. Leino ja G. Suits Eestist. Juhan Liiv leidis omal käel sama mis E. Pound leidis ta on iseavastatud imazist. 20 sajandi kirjandus zanrite kaupa (luule, proosa ja näitekirjandus) Tähelepanu on igasugustel uuendustel. Frederico Garcia Lorca (1898-1936) Erakordne sürrealist, seostab moodsed uuendused vanade rahvalauludega. Hispaania mustlaste romanssidega
Nende valik võib olla alateadlik. Tavaliselt erineb uuritava teksti keel kriitika keelest. Kirjandusteaduses on nii objekti- kui ka metakeeleks loomulik keel. Kirjandusteooria on hinnanguline ja subjektiivne. Teose kriitika on teos, kuid kui kunstiteose keel on pidev ja mitmetähenduslik ning teos lõpmatu, siis teooria keel on pidetu, ühetähenduslik ja lõplik (terminitesse suletud) ning teooria ei hõlma teost tervikuna. Kriitika objektiks on kaasaegne kirjandus. Kriitik on vahendaja lugeja ja autori vahel. Kriitika soodustab kirjanduse levikut (Hennoste). Postmodernismis on kriitiku, teoreetiku ja autori rollid sulandunud ja nii on ka kriitika ja kirjanduse vaheline piir hägustunud. Kriitika meediastumine on muutnud selle tavaliseks, ebakonfliktseks ja ebaprominentseks. Kriitika võib olla tekstikeskne (kirjandusteaduslik) või vahend ideoloogiliste teooriate propageerimiseks. Kirjandusteaduse abiharud: · Bibliograafia. 1) jooksev b
Laiemas tähenduses on tõlgendamine kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine. Tõlgendamine algab probleemi püstitamisega ning sellele pakutakse hüpoteese ja lahendusi. Mis on kirjandusteooria? Päripäeva ja vastukarva lugemine. Kirjandusteooria on analüüsipraktika, mis on teadlik enesest kui metodoloogiast ning on võimeline selle üle reflekteerima ning problematiseerima. Kirjanduskriitika on kirjandusteooria rakendamine tekstile. Päripäeva - tõlgendus, mis lähtub sellest, mida tekst pakub. Vastukarva - tõlgendus, mis ei ole kooskõlas teksti poolt pakutavate väärtuste ja ideedega. Mis on žanr? Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) ? Mis on selle iseloomulikud jooned?
(Ilmar Laaban) 8. palindroom (vrd graafilised kujundid) Sure, sa vatsahaige regi, ahastavas erus! (Ilmar Laaban) B. Graafilised kujundid ehk piltkujundid 1. silmariim Pambu Peedu lemmikkirjanik on Baudelaire, teisi loeb ta vähe teab vaid kaude Mart Veske 2. anagramm 3. palindroom 4. akrostihhon 5. piltluule (konkreetne luule jm) (Raul Meel) C. Kõnekujundid ehk troobid 1. epiteet punastav taevas 2. oksüümoron ehk vastandväljendus (vrd epiteet, metafoor jm)
1. Mõiste ´kirjandus´ tähenduse ajalooline muutumine Mõiste tänapäevases kasutamises 2 saj vana. Enne 1800 oli kirjandus kirjutised, kirja pandud teadmised. Al 18. saj kirjandus kui väljamõeldis/fiktsioon. Kirjanduse määratlemine erineb kultuuriti, nt lääne kultuur vs mittelääne kultuurid. 2. Kirjanduse kui mõiste määratlemise 4 põhisuunda a) poeetiline keel – kirjandus kui keele funktsioon; muudab igapäevast keelekasutust, fookus keelel; b) väljamõeldis/fiktsioon; c) esteetilise väärtusega objekt – kirjandusteos kannab esteetilist väärtust; d) intertekstuaalne konstruktsioon. Minu jaoks olulisim esteetiline väärtus ja poeetiline keel. 3. Kirjanduse uurimise otstarve Eesmärk täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest, kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Vajaliku teadmised ja kompetentsid: teadmised – kirjanduskaanonist; kirjandusloost ja kultuuritraditsioonist; žanritest ja kirjanduspraktikatest; kirjanduse analüüsimeetodite
arvates? Mis on diskursus ja millist rolli see ühiskonnas ja kultuuris mängib? Milline on diskursuse ja võimu suhe? Mida tähendab F. väide, et võim on 7 suhtevõrgustik? Deleuze’i ja Guattari risoomne (kultuuri) tõlgendusmudel. Millisele tõlgendusmudelile see vastandub? Kas niisugune mudel on omane vaid postmodernistlikule kultuurile? Poststrukturalism (dekonstruktsioon) ˇ • Tekib 1970. astatel Prantsusmaal (J. Derrida, R. Barthes, J. Lacan, M. Foucault, P. de Man jt) • Binaarsete opositsioonide kriitika: keeles ei ole fikseeritud tähendusi, keel on olemuselt metafoorne ja mitmetähenduslik. Binaarsed opositsioonid (kultuur – loodus, hea-kuri, kristlus – judaism) allutavad inimmõtlemist ja on seega negatiivsed ja tuleks lammutada • Põhiideeks tuua tekstist välja privilegeeritud hoiakud ja käsitleda eelkõige teist, allutatud osapoolt, sellest lähtuvalt vaadata teksti
Justustaja, vaatepunkt Tegelased Miljöö, tegevusaeg ja –paigad Kompositsioon Keelekasutus, stiil Ideestik sõnum Tekstivälised tasandid: Autori individuaalsus Autori biograafia Autori maailmavaade Mõjud Suund, vool, žanrilisus, koolmkond, rühmitus Koht ajatus, rühmituses, traditsioonis, rahvuskirjanduses Ideaalne vastuvõtja (mudellugeja) – R. Barthes Konkreetne vastuvõtja (reaalne lugeja) – R.Barthes Temaatiline analüüs: Teema analüüs Teksti kui infoallikas (ajastu, eluolu jm) Tekst kui autoritekst (autobiograafia, omaeluloolisus) Abstraheeritud tegelikkus tekstis (akrooniad, arhetüübid, müütilisus). Narratiivne analüüs: Süžee ja faabula Süžee ja arhisüžee Motiivistik (nt aia harimise motiiv Mats Traadil) Aeg ja ruum (kronotoop)
Eesti nüüdiskirjandus Janek Kraavi Loeng nr 1 (13.02.2008) Aeg ja taust Ajaloolis-kultuuriline situatsioon hakkab muutuma 80ndate keskpaigast, mil võimule tuleb Gorbatsov. Uus noor läänele väga imponeeriv poliitik hakkab ellu viima uuenduste poliitikat. Hakkab vana, väsinud kokkukukkumise äärel olevat süsteemi reformima. See poliitika kukub aga läbi ja ennekõike seepärast, et see juht hakkab neid novaatorlikke ideid ellu viima vana süsteemi raames ja need ideed ei jõua selles kontekstis praktikasse. 80ndate keskpaigast hakkab stagnatsioon taanduma ja õhus on midagi uut. Eestis Nihked Nõukogude Liidu asjajamises hakkavad Eestis olulist rolli mängima ja võimenduma. Siin tunnetatakse seda teravamalt. 80ndate teisest poolest saab erinevate
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused 1. Kirjanduse mõiste. Laiemalt hõlmab kirjandus erinevaid erialasid puudutavate tekstide kogumit. Sinna kuulub nt ajakirjandus. Kitsama definitsiooni järgi on kirjandus ilukirjandus (belletristika). Eestlastel mahutab sõna ,,kirjandus" rohkem, kuna sõnakunsti alla lähevad ka rahvaluule ja draamakirjandus (mida tajutakse kirjanduslikuna). 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus tegeleb peamiselt kommunikatsioonimudeli uurimisega (autor tekst lugeja). Kirjandusteaduse raamistik (paradigma) koosneb üldtunnustatud mõistetest. Kirjandusteooria kese on meetodid: positivism, psühhoanalüüs, uuskriitika, strukturalism, poststrukturalism, feministlik kriitika, postkolonialistlik kriitika ja nii edasi. Kirjandusteooria komponendiks on ka poeetika (käsitlus kirjandusteksti ülesehitusest). Narratoloogia uurib, mis tingimusel lugusid jutustatakse, samuti jutustamise ja aja vahelisi seoseid. 3. Lugeja kirjandusliku
Kirjutavad naisena: Hélne Cixous ja Luce Irigaray 1970ndatel Prantsuse feminismi suund, täpsemalt naiskirjutus ehk écriture féminine, sündis 1970- ndail aastail reaktsioonist S. Freudi ja J. Lacani psühhoanalüütilistele teooriatele. Kui need mehed keskenduvad Oidipuse kompleksile ja seostavad keelesfääri isaga, siis prantsuse naisteoreetikud loovad keelesüsteemile (sümboolsele korrale) vastanduva vastukeele, mis lähtub emale suunatud armastuse kogemusest. Sellega muudavad nad küsitavaks Freudi ja Lacani teoorias esineva fallosekesksuse, nn fallotsentrismi. Mõnesid feminismi teoreetilisi põhimõtteid kriitiliselt hinnates võib jõuda arusaamisele, et neist lähtudes ei pruugi naised väljapääsuteed leida. Lea Rojola on järgmisi feminismi lähtekohti nimetanud lausa ummikusse viivatena. "Kui tahame ära kaotada erinevuse, ähvardab meid oht jõuda välja sellise võrdõiguslikkuse määratluseni, kus mõõdupuuks on edasi mees ja väärtustatud lähtekohaks meeski
Mis on interpreteerimine? Tegelemisel kirjanduse ja teiste "kaunite kunstidega", tekib vajadus interpreteerida, sõnastada tähendusi. Kõik saab alguse uurija sisemisest hoiakust, sättumusest ja kalduvustest. Üldjoontes on olemas kaks võimalust. Esimene on lasta end kaasa tõmmata teadvuse voolust, mõtetest, mis uuritava objektiga tegelemisel sugenevad, nautida ootamatuid assotsiatsioone ja käike. Sellise lähenemise võlu on ootamatusel ja prognoosimatusel, kunagi ei või teada kuhu välja jõutakse, milline on tulemus. Teine moodus on rakendada hierarhiliselt korrastatud mõistelisi struktuure ja seoseid. Sellise metoodika puhul paigutuvad üksikud märgid ehituse üldisesse konteksti, mis hakkab neile andma tähendusvälju. Uurija liigub üksikuid seiku ja vihjeid mööda mõistete hierarhiasse, madalamalt meeleliselt tasandilt kõrgemale, teoreetilisele. (vgl. Toomas Muru: Paabeli torn ja gooti katedraal;
annaabi.ee 
