10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 3 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2012-05-14
Kuupäev, millal dokument üles laeti
51 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
--hv--
Õppematerjali autor
Roland Barthes. AUTORI SURM Oma novellis ,,Sarrasine" on Balzac ühest naiseks maskeeritud kastraadist rääkides kirja pannud järgmise lause: ,,See oli tõeline naine oma äkiliste hirmude, alusetute kapriiside, instinktiivsete ärevushoogude, juhuslike julgusesööstude, väljakutsuva oleku ning peene tundeeluga." Kes nii ütleb? On see novelli kangelane, kes ei soovi ära tunda naise maski taha peitunud kastraati? On see inimene Balzac, kellel isikliku kogemuse põhjal on kujunenud oma käsitus naisest? On see autor Balzac, kes väljendab ,,kirjanduslikke" ideid naise olemuse kohta? On see universaalne tarkus? Romantiline psühholoogia? Seda on võimatu teada saada -- sel lihtsal põhjusel, et kirjutus tähendab igasuguse hääle, igasuguse päritolu hävitamist. Kirjutus on see määramatus, ebaühtlus, kaudsus, kus läheb kaotsi meie subjektiivsus, on see mustja-valge, kus kaob igasugune identiteet, alates kirjutava keha enese omast.
Kogu kirjandusajaloo vältel ehk umbes 200 aastat on kõige enam uuritud kirjandust lähtuvalt AUTORIST. 3.Autor kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis AUTORI positsioon suureneb alates 16. sajandist renessansi ajast ja saavutab kõrghetke 18. sajandi lõpust 19. sajandi romantismiajastul. Romantismiajastul on kirjanik nagu ,,geenius". Kirjanduslik tekst ongi selle isiku konkreetse individuaalsuse väljendus, tema kogemused ja üleelamised saavad TEKSTIKS. Siit algab AUTORI VÕIDUKÄIK. Seoses 19. saj-l levima hakanud teadusliku mõtteviisiga(positivism-seostub loodusteadustega:midagi saab mõõta, kaaluda) saavad oluliseks faktid ja need on võimalikud seoses AUTORIGA(NT. KUS SÜNDIS, MILLISES PEREKONNAS, KUS REISIS-need asjad peegelduvad autori loomingus) Nt. Kirjanduse uurija M. Kampmaa uuris Tammsaare miniatuure ja seostas neid autori haigusega, tiiskusega, et see oli põhjuseks, miks ei jõudnud kirjutada nt. pikka proosat.
seetõttu, et keel (ehk kultuur, keskkond, inimesed ise jne) on alati olemas olnud tsitaatide, sõnade kogum ja seetõttu ei saagi olla looja (vähemalt mitte keele kaudu (mis on meile ainuke teadaolev mõtete, tunnete selgitamise vahend üldse (ning sealjuures kutsub keel ise meis esile tundeid...))). Sulgudes olev viitab nõiaringile. 2. Esialgne mõte: lugeja on täiesti puhas leht. Lugeja ei tea autorist midagi ja vastupidi. Autor on kõik andnd ja lugeja võtab kõik. Lugeja võtab autori endasse ja nii ongi autor surnud. Hilisem arusaam: lugeja sünd ei viita lugeja sünnile, vaid viitab sellele, et kirjanik on oma teksti, jutustuse valmis saanud. Lugeja sünd tähendab seda, et tekst ei sõltu enam autorist, et tekst on suuteline elama kellegi teise peas, omandades sealjuures teise tähenduse (ei sõltu enam kirjanikust). 3. Esimene mõte: kriitiku arvates autor sureb siis, kui lugeja on teose kätte võtnud - sellest hetkest alates ei oma autor teose üle enam kontrolli
Kirjanik oli tõmmatud oma tegevusega majandusliku võrku. Autorlus tähtsamaks. Romantism (18- 19 saj algus) alus autorist mõtlemisele, käsitleb autorit kui väga erilist inimest kui geeniust. Tekst on isiku elamuste ja kogemuste eripära, oma elukogemuste ärakasutamine. Hilisem analüüsimine baseerub metafoorses vormis. Teksti analüüsitakse autorist lähtuvalt(aeg, ajastu). Küsimused: Millised on ühe või teise teksti loomise tingimused? Kuidas peegeldub ühes või teises tekstis autori elukäik? Aeg, ajastus esindab suhtumist üldisesse atmosfääri. Moodsam käsitlus räägitakse tekstuaalselt autorist - teksti lugedes tekib pilt sellest, milline on autor. Reaalselt lugeja ei puutu autoriga kokku. Idee autorist on vihjeline lugejal tekkib pilt autorist. Ebamugavus kui autorit pole nimetatud. Autori ülestõusu toonitavad need teooriad, mis tegelevad näiteks mustade kirjandusega, mitte Euroopa kirjandusega, seksuaalvähemuse kirjandusega.
Rakenduslikud küsimused – küsimused, mis asetavad teose laiemasse konteksti ning aitavad meil näha kirjanduse ja elu seoseid; eeldavad isiklikku vaatepunkti. 5. Väärtus- ja hindamisküsimused – küsimused, mis eeldavad lugejalt isiklikku kriitilist suhet ja kujutatud ainesega, kriistilist maitset ja hinnangut. (Bloom) Kirjandusteose analüüs Kirjandusteose analüüsikese: autorist, teises või lugejas? 1. Autorikeskne lähenemine seob teise tähenduse autori tahtega, näeb kirjandusteoses autori maailmavaate ja elukogemuse kajastust, otsib teosest autori sõnumit (positivistlik lähenemine) 2. Teosekeskne lähenemine huvitub kirjandusteosest kui isesesvat elu elavast tähenduslikust tervikust. 3. Lugejakeskne lähenemine eeldab, et kirjandusteos valmib lugeja kaasabil, teosel pole valmistähendust, seda võib tõlgendada mitmel viisil. Proosateksti analüüsitasandid Tekstisisesed tasandid:
4. Autor kirjandusliku kommunikatsiooni mudelis Autor on teose looja, aga erinevatel ajastutel käsitletakse tema rolli erinevalt: a) anonüümne autor (mineviku rahvaluule, keskajal on looja inspireeritud jumalast jne) b) renessansi ajastul tekib autor tänapäevases tähenduses: äratuntava "käekirjaga" looja c) romantismiajastu auto kui geenius (tähenduslik ja originaalne eneseväljendus) d) (post)modernne ajastu hakkab tähtsustama lugejat, autori rolli vähenemine Autorist lähtuvad küsimused: a) mida autor on tahtnud öelda? hoiak, tõde teose kohta b) millised on teose loomise tingimused ja asjaolud? c) kuidas on teoses esindatud autori elu (lapsepõlv, kooliaeg jne)? Autor elab mingil ajastul, iga teos peegeldab oma kirjutamisaja mõtlemise skeeme, kas autori arusaamad on nendega kooskõlas? Teksti poolt loodud autori kuju nim. tekstuaalseks autoriks, mis konstrueeritakse nt
konnotatsioonid – kõik, mis on fraasi piiridest väljas. Tähistamine (signification) on l. s. objekt. Tähistaja kutsub esile ettekujutuse tähistatavast. Tähistamise määratleb sõnaraamat. Sümboliseerimine (symbolisation) – üks tähistatav sümboliseerib teist tähistatavat – tekib lausungis, süntagmaatilises ahelas. Tekstisisene sümbolism- ühe tekstiosa jaoks on tähistatavaks teine tekstiosa (nt. personaaži iseloomustavad tema teod, portree. Või kui teksti on lülitatud autori abstraktsed arutlused, on nende illustratsiooniks süžee. Nt. “Tões ja õiguses”). Tekstiosade vahel võib olla tegu samasuguste suhetega nagu kehtivad nt. troobi sees. Enne kui allegooria muutus žanriks oli ta retooriline figuur (troop). Mida tähistatakse semantikas? Teksti ja konteksti (tekstivälise) suhe. Mil määral kirjeldab teos maailma? Mis on referent? Barthes küsib, mil määral võib kirj. -teost vaadelda tõesuse aspektist. Todorov:
Kirjandus kui tekst on alati fikseeritud mingis kirjas. Sõltuvalt sellest, millist kirja on kasutatud, liigitatakse kirjandus foneetilisi või piktograafilisi märke kasutavaks kirjanduseks (pildiraamatud jne) ning muid kirju (nt noodikiri) kasutavaks kirjanduseks ii. Kuivõrd igasugune kirjandus on alati kirjutatud mingi rahva või kultuuri keeles, siis selle põhjal liigitatakse kirjandust omaette rahvus-või keelegruppide järgi. iii. Ühest keelest teise tõlkimisel moodustub tõlkekirjandus, mis üldiselt saab rahva/keele kirjanduse osaks, millesse teos on tõlgitud. b) Funktsionaalselt i. Kirjanduse funktsiooni järgi liigitatakse kirjandust mitmeti. Funktsioonid võivad sageli kattuda või seguneda
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid