Valgustusaeg (1)

Valgustusaeg
Valgustusajastu oli ajajärk 18. sajandi Euroopa kultuurielus, mida iseloomustab mõistusekultuur ja progressiusk ning mis seisnes ilmaliku mõtte vabanemises usu dogmadest. Vaimuelu sekulariseerumine , uute protestantlike ideaalide (tööeetika jt) levi, loodusteaduste kiire areng, kasvav huvi teadusliku ja filosoofilise mõtte vastu, mis väljus laboratooriumi ja kabineti piiridest – need tegurid määrasid oluliselt uue ajastu näojooni. Tähelepanu pöördus inimese sisemaailmalt sootsiumi positiivsetele välistele jõududele. Esiplaanile nihkusid mõistev leebus, õiglustunne, inimväärikus ja hüvelise kooselu probleemid.
Ajastu märksõnadeks said Mõistus ja Valgus. Isegi absolutism muutus valgustatuks. Ja kuigi monarhid kasutasid neid loosungeid oma tsentraliseeritud juhtimissüsteemi mõjusamaks muutmisel (valgustatud monarhia ), sai uutest ideedest kõige rohkem kasu siiski uus klass – kodanlus, kes rakendas need mõni aeg hiljem julgelt ja mõneti vägivaldselt revolutsiooni vankri ette.
Valgustajad olid veendunud, et mõistus ja teaduse progress võivad otsustavat mõju avaldada kõigile inimese elukorralduse vormidele. Seda ajastut on nimetatud mõnikord ka utoopia kuldajastuks, pidades silmas usku võimesse inimese loomusest lähtudes muuta kogu maailma paremaks ja õiglasemaks. Ent tõsi on seegi, et mitte kunagi varem polnud Euroopa kultuur andunud nii arvukalt traktaate, romaane ja esseid paremast ühiskondlikust korraldusest ja ideaalriigist, millest Rousseau sõnade järgi polnud ühelgi võimalust realiseeruda.
Valgustusajastu kuulsaimad valgustajad:

Charles Louis de Montisqueu ( 1698 -1755) sündis põlises gaskooni aadliperekonnas, pühendades end ennekõike õigusteadusele. Lõi mahuka entsüklopeedilise teose “Seaduste vaim” (1748), mis pandi paavsti “Keelatud kirjanduse” nimekirja. Ilmus ka “Pärsia kirjad” (1721), mis näitab teda nii küpse satiirikuna kui ka ühiskonnavaatlejana. Teos on kiriromaan , mis koosneb tegelaste saadetud kirjadest.

Voltaire (1694-1778) sündis Pariisis notari pojana ja ilmutas juba koolipõlves anderohkust ja pilkehimu. Vanglasse sattununa kirjutas oma esimese tragöödia “ Oidipus ” (1718) ja alustas eepost “Henriaad” ( 1723 ). Kui Voltaire maalt välja saadeti, kirjutas ta Inglismaal Shakespeare’ist mõjutatud näidendid “ Brutus ” (1730) ja “ Zaire ” ( 1732 ) ning ka esimene tõsisema filosoofilise kallakuga töö “Filosoofilised kirjad” ( 1734 ). Tema esimene tuntum filosoofiline jutustus on “Zadig”(1747), millele järgnesid “Mikromegas”(1752), “Candide” (1759) ning “ Kohtlane ” (1767).

Daniel Defoe (1660?-1731) on Londoni lihakaupmehe poeg, kes väljendas enda teostes keskmise inimese vaatepunkti. Ülikoolis ta ei käinud, kuid oli sellele vaatamata tark. Usuliselt oli protestant, kes kuulus kirikust lahkulöömist taotlevate protestantide hulka. Defoe pandi kinni peale “Parim viis dissenteritest lahti saada” ilmumist. Suuremate teosteni jõudis Defoe vanemas, küpse elukogemuse eas. Tema kuulsaim raamat “Robinson Crusoe ” ilmus 1719. aastal, millele järgnesid teosed “Kapten Singelton”(1720), “ Moll Flanders”( 1722 ) ning “ Kolonel Jack”(1722).

Jean Jaques Rousseau ( 1712 -1778) on päritolult prantslane, kes sündis Genfis protestantlikus perekonnas. Tema kellassepast isa äratas pojas varakult huvi galantsete salongiromaanide vastu. 16 aastaselt lahkus ta kodust ning hakkas muusikat õppima. Seetõttu pääses ta Pariisi kirjanike ja haritlaste ringi. Kuulsaks sai ta oma esimese filosoofilise esseega “Arutlus küsimuse üle, kas teaduste ja kunstide areng on aidanud puhastada kombeid” (1750). Enda ideestiku radikaalsust tõendas ka tema järgnev essee “Arutlus inimeste ebavõrdsuse päritolust ja tekkest” ( 1754 ), tuues kaasa võimude teravdatud tähelepanu tema suhtes ning sundides Rousseaud vahetama pidevalt elupaika. ”Kiri d’Alambert’ile” ( 1758 ), milles ta ründas kaasaegse teatri moraalilagedust, viis ta vastuollu entsüklopedistide ja Voltaire’iga. Ülimenukaks sai ta tugeva romantilise kallakuga kiriromaan “ Julie ehk uus Héloise”(1761). Rousseau mahukas kasvanduslik traktaat “Émile ehk kasvatusest ” (1762) määrati võimude poolt põletamisele ja “Ühiskondlik leping”(1762) tõukas tegutsema jakobiinidest revolutsioonilisi demokraate. Elades tagakiusamise tõttu Pariisis tagasihoidlikus korteris lõpetas ta avameelsuse poolest erandlikud “Pihtimused”( 1781 ) ja “Üksildase uitaja unistused”( 1782 ). Rosseau kaudu kõneles masside hääl!