Barokk, valgustus, klassitsism, seikluskirjandus (1)

Kirjandus
Barokk ja Klassitsism .
Renesanssikirjandusest arenes 17. sajandil välja kaks mitmeti vastandlikku kunstisuunda. Barokk tekkis Itaalias 16. sajandi lõpul, levides üle kogu Euroopa, kustudes 18. sajandi keskel. Barokk ei ole uus kunstivool , vaid renessanssi täiustus. 17. sajandil valdav Hispaanias, Itaalias, Saksavürstiriikides. Baroki kirjandus on nii sisult kui vormilt rajatud teravatele kontrastidele, eelistab dramaatilisi situatsioone ja erakordseid kangelasi , kaldub äärmuslikkusse, stiil on sageli iseäratsev ja ülepingutatud. Mingeid reegleid peale oma fantaasia ei tunnistata. Lõige tüüpilisemal kujul leiab barokseid jooni Hispaania draamakirjanuses, mille esindajad on Lope de Vega ja Pedro Colderon.
Lope de Vega.
XVI sajandi lõpul lavade ainuvalitseja. Temalt on säilinud enam kui pooltuhat näidendit kõikvõimalikes žanrites. Tänu tema erakordsele villjakusele jõudis hispaania draama varakult küpsuseni. 1609. aastal avaldatud „ Komöödiate tegemise uus kunst “ kinnitas ta esteetilised põhimõtted, mida Hispaania „kuldse ajastu“ draama vastavalt jälgis. Tema arvates ei sobinud hispaania teatrisse antiikteatri põhimõtted, kus publik nõudis teistsugust, elavat ja liikuvat, kiire sündmuste arenguga vaheldusrikast teatrit. Ta ei pidanud vajalikuks tõmmata piiri tragöödia ja komöödia vahel. Samuti ei olnud tarvis kinni pidada mingisusgustes koha- ja ajapiirangutest. Eluski seguneb kurb lõbusaga, ülev banaalsega. „Koer heintel“ , „Parim kohtumõistja on kuningas“
Pedro Colderon
Teda on sageli kõrvutatud Shakespeariga. Ta esindab küpset barokki. Tema ajal laienes teatris vaatemängulisus : kasutati uhkeid dekoratsioone ja kostüüme, põimiti tihti muusikat , tantse ja laule. Ooperi ja opereti tekeaeg. Golderon pärines Madridi väikeaadliku perekonnast. Ülikoolis õppis ta usuteadust. Noorena probleemid võimudega nooruseseikluste pärast. 1623. aastal valmis esimene näidend: „Armastus, au, võim“, mille esietendusega avati Madridis uus uhke paleeteater. Tuntumad näidendid on „ Kindlameelne prints “, „ Nähtamatu daam“- komöödia, „Imevõlur“, „Elu on unenägu. Oli viljakas kirjanik oma elu lõpuni.
Klassitsism.
Saavutas oma suurima õitsengu prantsusmaal, mis tõusis 17. sajandil võimsamaiks riigiks Euroopa mandril. 1624 - 1642 aastal valitsenud kindral Richelieu teostas kirjanduse alal väga sihikindlat poliitikat, ning toetas juba varem juurdunud klassitsistlikku suunda. Kõikidel aladel kerkis esile rahvuslikke suurmehi: hakkasid ilmuma esimesed ajakirjad ja ajalehed ja esimene teaduslik ajakiri. Klassitsistliku maailmatunnetuse aluseks on mõistus ehk nagu ütles Rene Descartus „Mõtlen- järelikult olen olemas.“ Mõistusepärasus, selgus , loogilisus muutuvad kirjanduse põhivormiks. Ei kujutata enam karaktereid nende keerulisuses vais vaadeltakse üksikuid iseloomujooni, millest tulenes , et tegelaskujud olid ühekülgsed ja skemaatilised. Ranged reeglid ei mõunud lüürikale hästi, seega on parimad saavutused just näitekirjanduses. Näidendid pidid olema viievaatuselised, kujutama antiikseid süžeesidja vastama kolme ühtsuse reeglile: üks katkematuu tegevus, üks aeg, tegelasühtlus (kõrgest seisusest isikud või antiikangelased). Koomilne ja traagiline pidid jääma eraldi. Klassitsismi kõige parem esindaja on Moliere .
Moliere
(1622- 1673 ). Tundis varakult huvi teatri vastu, milles tegutses ühteaegu nii komödiografi, lavastaja kui ka näitlejana.1659 aastal lavastati lühinäidend „Naeruväärsed eputised“ mis oli ülimenukas ja meeldis ka monarhile. Kuulsaim näidend om „Tortuffe“. Teda kritiseeriti, rünnati ja laimati pidevalt. Tema teatri tegi paeluvaks see ,et ta peegldas oma kaasaja Prantsusmaa elu ja kombeid laiemalt ja värvikamalt kui keeegi teine tollane näitekirjanik, ta ei piirdunud lihtsalt eluolu kirjeldamisega vaid tegi seda kriitiliselt. Tema tegelased olid üliinimlikud oma nõrkuste ja voorustega.Ta oli loomulikuse ja lihtsuse pooldaja . Moliere suri näidendi „ Ebahaige järel“ järel, kus ta ka ise kaasa mängis.
Valgustuskirjandus .(18. sajand)
Valgustuse all on hakatud mõistma vaimset liikumist, mis kujunes Lääne –Euroopas, eelkõige prantsuse kirjanduses, mille eesotsas oli üleeuroopalise kuulsusega Voltaire , Rousseau , Didero . Valgustajad võitlesid õiglasema ühiskonna eest, mis pidi põhinema õigluse ja mõistuse põhimõttel. Igasuguse progressi aluseks pidasid nad teaduse arenemist ja hariduse ning kultuuri kättesaadavust rahvahulkadele. Valgustusajastu tegevust iseloomustab mitmekülgsus.
Denis Didero .
Väliselt kõige tagasihoidlikum. Tema põhienergi kulus suure valgustusliku „Entsüklopeedia“ koostamisele.ilukirjandusliku tööd pidas ta meelelahutuseks ega rutanu seda avaldama. Tema parimad romaanid“ Nunn “, „Fatalist Jaques“ja „Romeau vennapoeg „ avaldati alles pärast autori surma. Tema teoreetiliste kirjutiste ja komöödiate mõjul arenes eelkõige draama. Teater hülgas klassitsismi karmis reeglid, tuues lavale lihtinimese ja käsitles reaalse elu konflikte.
Voltaire(1694- 1778)
Ilmutas juba koolipõlves pilkehimu ja anderohkust, mille pärast sattus ka Bastille vanglasse. Seal kirjutas ta oma esimese romaani „ Oidipus “ ja „Henriaad“ mis oli Henri IV ülistav ja üleskutsuv sallidma usuliselt teistsuguseid. 1726 aasta saadeti ta riigist välja, mis oli tema loomingut silmas pidades murranguline.inglismaal sattus ta vaimustusse Shakespearist ja vabameelsest filosoofiast kui ka teaduse avastusest . tõsisem filosoofilise kallakuga töö on „Filosoofilised kirjad“ , mis vallandas Prantsusmaal skandaali: kirjastaja pandi vangi, raamat põletati avalikult . tuntuim filosoofiline teos on „ Zadig “- maailm on tulvil inimkurjust, tühiseid kirgi ja väiklust ning inimesed on üksteist õgivad putukas väikesel porikübemel.
Rousseau( 1717 - 1778)
Kuulus valgustajate nooremasse revolutsioonimeelsesse põlvkonda. Tema isa oli kullassepp , kes äratas pojas huvi salongiromaanide vastu. Ta oli õppinud muusikat põhjalikult, kirjutas muusikast artikli „Entsüklopeediale“. Tema esimene ooper „Galantsed muusad “ lavastati Pariisis 1745. kuulsaks sai ta aga oma filosoofilise esseega „Arutlus küsimuse üle, kas teaduste ja kunstide areng on aidanud puhastada kombeid“. „Kiri d’Alamberile“ viis ta vastuollu Voltaire ja „Entsüklopeedia“ koostajatega. Tal ilmesid närvikriis ja tagakiusamismaania märgid. Rousseau kandis endas masside häält. Ta võttis omaks arvamuse et kõik on looduse ees võrdsed ja sünnipäraselt on kõik head, ühiskonna väärad tõekspidamised aga rikuvad inimesi.
Seikluskirjandus .
Seiklusjutt on jutustus, milles asetatakse pearõhk huvitavale sündmustikule. Peategelane satub alatasa ühest ohust teise, elab läbi kõikvõimalike ebausutavaid ja imepäraseid seiklusi ning saavtab lõpuks õnnelikult oma eesmärgid. Seikluskirjandus on proosa vanimaid liike ja pärineb antiikajast. Taasavastati see 18. ja 19. sajandil. Kõigepealt said kuulsaks robinsonaadid. Robinsonaad on õpetliku sisuga kirjandusteos merehädalise seiklusest inimtühjal saarel. Mõiste tuleb D. Defoe romaanist „ Robinson Crusoe “ , mille peategelane elas 28 aastat üksikul saarel. 20. sajandil hakati kirjutama nn robinsonaadide paroodiaid, kus tegelased jäid samuti üksikule saarele, aga pidid seal taluma suuri raskusi, millest kõige tuntum on W. Goldingi romaan „Kärbeste jumal“
Eriti viljakaks ajaks seikluskirjanduse loomisel oli 19. sajand, hakati viljelema põnevus ja õudusjutte. Nt Edgar Allan Poe novellid või M. Shelley romaan „Frankenstein“. Sama vana on ka kolmas seikluskirjanduse liik- dektetiivromaan, mille üheks loojaks on Conan Doyle (Sherlok Holmes ) ka Agatha Christie ( Hercule Poirot )
Dektektiivromaani reeglid.

Teos peab toetuma toimepandus kuriteole.

Süüdlasena kõnealla tulevaid isikuid peab olema alla kümne.

Süüdlane peab tegevustikku ilmuma juba teose alguses, mitte teose viimastel lehekülgedel.

Dektektiivi poolt avastatud faktid peavad olema teada ka lugejatele.
„Salapärane juhtum Styles’is“, „ Tuhkur hobune“, „ Kellad “, „Laip raamatukogus“, „Mõrv idaekspressis“ „ Eesriie “(Poiroti viimane juhtum ja surm)
Tuntuim kriminaalnäidend on „Hiirelõks“
Daniel Defoe(1660- 1731 )
Valgustuskirjanduse ideid kannab just tema inglise kirjanduses. Maailmakuulsuse saavutas ta oma romaaniga „Robinson Crusoe“, mille kirjutas ta uskumatult kiiresti- kõigest kolme kuuga. Ainet sai ta meresõitjate päevikutest. Oma teostes ei püüdnudki ta väljendada muud kui kodanlikku keskklassi, nö keskmise inimese vaatepunkti. Tegutses nii ärialal kui ajakirjanikuna. Ülikoolis ta ei käinud, haris end omal käel, aga ta tundis ka võõrkeeli. Oma pamfletiga ärritas ta võime niivõrd et ta heideti vangi ja pandi avalikkuse häbiposti. Oma suuremate teosteni jõudis vanemas eas. „Kapten Singlton“, „ Moll Flanders“ ja „ Kolonel Jack“ – kelmiromaanilikud olustikulised seiklusromaanid, kus lahati kuritegevuse ja inimese moraalse allakäigu sotsiaalseid taustu.