Barokk, klassitsism ja valgustus (0)

BAROKK
• 17.saj ja 18.saj esimesel poolel ei kujunenud ühtset, kogu Euroopat haaravat kunstivoolu.
• Umbes 1600-1750 valitses Euroopa kunstis barokk. (Barokk- it. keeles barocco- eriskummaline, portugali keeles- ebareeglipärane, poolümmargune pärl). Barokk oli algselt juveeliäri termin.
• Barokk tekkis Itaalias, arenes hoogsalt Hispaanias ja Saksamaal.
• Tunnused:
1) Liikuvus, rahutus
2) Teatraalsus
3) Tundepaisutatus
4) Väline hiilgus
• Barokikirjanduses on teravad kontrastid, dramaatilised situatsioonid, erakordsed kangelased, raskepärane stiil, reegleid ei tunnistata.
• Vastandite kunst - ühendab ilu ja inetust, voorust ja pahesid.
• Dramaatilised situatsioonid, metafoorne väljendusviis, mängulisus, jõulisus, tundeküllus.
• Kirjanikud :
1) Hispaaniast:
a. Lope de Vega (1562-1653)- rahvusliku draama looja, kes võitis sümpaatia rahvalike komöödiatega. Kirjutanud komöödiaid, luuletusi, romaane ja novelle .
b. Tirso de Molina (1571- 1648)- suure menu osaliseks sai tänu tema näidendi „Sevilla pilkaja ja Kivist külaline“, kus peategelane võrgutaja, jumalateotaja on Don Juan . Naistevõrgutaja kuju loomiseks sai tõuke hispaania folkloorist. Sama teema hiljem Moliere ’i, Puškini, Shaw loomingus.
c. Pedro Calderon (1600- 1681 )- Kirjutanud ~200 näidendit, peaosas „elu on unenägu“.
d. Baltasar Gracian (1601- 1658 )
• Barokkdraama, so. Hispaania „kuldse ajastu“ draama. Barokkdraama juhindub Lope de Vega põhimõtetest- liikumine, mis ei ole piiratud aja-ja kohapiirangutega, tõsise ja lõbusa koosesinemine, mitmekesised teemad. Peamine erinevus, võrreldes Lope de Vega teatriga, on sümboolika, allegooria. Tegelased ei ole ühemõttelised hea ja kurja kandjad, barokile „näiliku“ ja „tegeliku“, „keha“ ja „hinge“ vastandamine läbib teatrit. Laienes vaatemängulisus, kasutati rikkalikke dekoratsioone, näidenditesse põimiti muusikat, laule ja tantse. Ooperi tekkeaeg. Esindavad Tirso de Molina ja Pedro Calderon.
KLASSITSISM
• Prantsusmaal võimsalt arenenud 17.-18.saj. antiikkunstist eeskuju võtnud kunstivool.
• Klassitsistlik kirjandus peab oluliseks:
1) mõistuspärasust
2) selgust
3) loogilisust
• Suur mõju oli Rene Descrates’i ratsionalismil. („Mõtlen, järelikult olen olemas“)
• Kunstil väga ranged reeglid ja põhimõtted, esiplaanil olid mõtted, mitte meeleline kogemus. Antiiksetest eeskujudest lähtuv suurejooneline harmoonia kokku sobitatud korrastatud riigi ja võimu ülevuse ideega. Väärtustati ainult antiigist tuntud žanreid. Oluline oli täpsus, korrastatus.
• Autorid:
1) Moliere
2) Cornielle
3) Racine
• Inimkarakter ei olnud enam tervik, vaatluse alla võeti üksikud iseloomujooned. Seetõttu muutusid tegelaskujud ühekülgseteks, skemaatilisteks.
• Boileau „Luulekunst“ – Prantsuse klassitsismi põhimõtted.
• Klassitsistliku teater algas, kui Prantsusmaal oli võimu tipul kardinal Richelieu , tegutsema hakkas Prantsuse Akadeemia. Mõlemad sekkusid pidevalt teatriellu ja kontrollisid, et teater vastaks absolutistliku riigi huvidele. Tragöödias olid väga ranged reeglid- „kolme ühtsuse“ nõudest ei tohtinud kõrvale kalduda, tragöödia võis olla üksnes värssteos, keelatud olid „madalad“ seigad , füüsiline vägivald, labaste väljendite kasutamine. Tegelased pidid olema suursugused. Näidendi tõepärasus pidi suurendama, suurenes monoloogide osa, näidendites oli vähe liikuvust. Esindajad: Cornielle ja Racine.
• „Komöödia ülesanne seisneb selles, et parandada inimesi neid lõbustades“-Moliere.
1) Moliere-i (1622- 1673 ) isa oli Pariisi jõukas kodanlane ja õukonna käsitöömeister, Moliere ei hoolinud advokaadikutsest ega isa töö jätkamisest, vaid huvitus teatrist, asutas teatritrupi, milles tegutses nii näitekirjanikuna, lavastajana kui ka näitlejana. Moliere julge satiir vihastas vanameelseid ja vaimulikke, teda kritiseeriti ja laimati pidevalt. Kulus ligi viis aastat, enne kui Moliere sai loe lavastada oma kuulsaim näidend „ Tartuffe “. Ta peegeldas kaasaja Prantsusmaa elu ja kombeid laualt ja värvikalt, kasutas satiiri . Ta varjas oma mõtted nalja ja naeru taha. Moliere kritiseeris silmakirjalikkust, peenutsemist, teadmistega eputamist, võltsi vagadust, mille rüpes peitub saamahimu. Ta pilkas naiivsust ja kergeusklikkust. Moliere on öelnud: „ Parim, mida võin mina teha, on minu sajandi pahede paljastamine naeurväärsetes kujudes. Teosed: „Meeste kool“ (1661), „Naiste kool“( 1662 ), „Tartuffe“ ( 1664 ), „Don Juan“ (1665), „Mosantroop“ (1666), „ Ihnus “ (1668), „Õpetatud naised“ (1672), „Ebahaige“ (1673).
Misantroop- kreeka keeles misanthropos- inimeste vihkaja , inimesepõlgur (vastand filantroop ).
Moliere elu kohta – M.Bulgakov „Härra de Moliere elu“.
Valgustus
• Kodanluse kujunemise aeg, absolutismi kriis. Kirikuõpetus hakkab mõju kaotama, aadlikuid sunnitakse loobuma mitmetest privileegidest. Tähtsaks muutus õiglus ja mõistus, teadus, haridus ja kultuuri arendamine. Ideaaliks oli loomulik inimene.
• Valgustajad nõudsid mõttevabadust, kodanikutunnet, vastutustunnet. Teadmiste talletamiseks hakati koostama entsüklopeediaid, levima hakkas ajakirjandus. Valgustusideede levitamiseks oli romaan kõige parem vahend (levis ja arenes Inglismaal ja Prantsusmaal eriti hoogsalt). Hakati kujutama inimelu bioloogilisi ja füsioloogilisi tegureid, vabameelsusvaimustuses kirjutas oma tööd markii de Sade ( 1740 -1814).
• Romaani kõrval hinnati kõrgelt teatrit ja draamat , luule areng aeglustus, kuni uue tõusuni romantismiajastul.
• Populaarseks arenes kiriromaan !
• Kirjanikud:
1) Voltaire - filosoof , matemaatik , ajaloolane, prantsuse kirjanik, kirjutas luulet, proosat , draamat. „ Zadig “ (1747), „ Candide “ (1759)
2) Rousseau - prosaist, poliitik , pedagoog, prantsuse kirjanik, „ Emile ehk kasvatusest “ (1762)
3) Swift - iiri-ingilse kirjanik, peateous „Gulliveri reisid “ (1726), sõna liliput algus.
4) Montesquieu - prantsuse kirjanik, „Pärsia kirjad“ (1721)
5) Defoe - inglise kirjanik „Robinson crusoe “ (1719)
6) Lessing - saksa kirjanik
7) Goethe - saksa kirjanik
8) Schiller - saksa kirjanik
• Olustikulist ja sentimentaalset romaani viljelesid Richardson (inglise; kiriromaan ehk epistolaarne romaan „ Pamela ehk Hüvitatud voorus“, „Clarissa“) Fielding (inglise; „Tom Jones “), Sterne (inglise; „Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia“), Goethe(saksa; „Noore Wertheri kannatused“).
• Dogma - tõestuseta tõeks peetav õpetus, täht-tähelt järgitav eeskiri
• Kiriromaan- romaanitüüp, milles jutustamine toimub esimeses isikus ( minavorm ) ja kirja vormis.
• Sentimentalism- haletundeline vool kirjanduses (Karamzin „Vaene Liisa “)
• Goethe- (1749- 1832 ). Loomingut alustas luuletustega, peale ülikooli kirjutas näidendeid. Edu tõi draama „Götz von Berlichingen“. 1774 valmis „Noore Wertheri kannatused“, mis tegi ta Euroopas kuulsaks . Ta elutööks sai kaheosaline tragöödia „ Faust “. (Faust on ajalooline kuju, ENE andmeil elas u. 1480 -1536 või 1539 Johannes Faust, kes oli Saksa rändastroloog ja mustkunstnik. Faustist tekkis legende juba tema eluajal, hiljem on temast saanud renessansi-ja reformatsiooniajastu inimese, teadmis-ja tunnetusajastu võrdkuju). Faustist eeskuju võtnud toesed: Marlow „ Doktor Faustus “, Manni „Doktor Faustus“, Bolgakov „Meister ja Margarita“, Tammsaare „Põrgupõhja uus vanapagan “.