Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Rene Descartes’i ja George Berkeley võrdlus". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
descartes, berkeley, filosoof, tajub, substants, ütlus, otsustasin, 1685, nimetades, mateeria, 1596, 1650, objektiks, esimesest, locke, tajust, sõnastas, anselm, pannud, loojat, universum, olemuselt, kehaga, inimhing, substantsi, suhtest, algupära, fantaasia, cogitoTartu Kivilinna Gümnaasium RENÉ DESCARTES Ander Troost 11e Tartu 2010 Sissejuhatus 1. Sissejuhatus..............................................................................3-4 2. Rene Descartes'i eluloost ja loomingust...................................4-6 3. Descartes'i meetodid...............................................................6-10 4. Descartes ja jumala olemasolu..............................................10-12 5. Kokkuvõte.............................................................................12-13 6. Võrdlus teise filosoofiga.......................................................13-14 7. Kasutatud kirjandus....................................................................15 2 1.Sissejuhatus Oma uurimustöö teemaks valisin filosoof René Descartese
Mina olen inimesena ebatäiuslik, sest kahtlen väga erinevates asjades ning mul pole täiuslikku tunnetust.Kuid idee täiuslikkusest, mis minus on, on täiusliku olendi ehk jumala tekitatud, sest täiuslikkus ei saa tekkida ebatäiuslikkusest. Teisiti öelduna vähemtäiuslik ehk siis mina ei saa olla täiuslikkuse põhjustaja. Printsiipi tunneme induktsioonigaVaim ja mateeria on 2 substantsi Benedictus de Spinoza Juudi päritolu, elas Hollandis, rajas emotsioonide teooriaTeenis elatist klaasläätsede lihvija ja optikuna.Väikesekasvuline, harrastas joonistamistAskeetliku ja äraostmatu iseloomuga (keeldus varandusest). Heideti 24. a. välja juudi kogudusest, kuna ei olnud nõus oma arvamust enda teada hoidma.Raudse loogikaga, järjekindel, kartmatu mõtleja.Soovis näidata, et ei kristlus ega juutlus ei välista inimese
George Berkeley oli iiri teoloog ja filosoof. Ta oli äärmuslik empirist ja väitis, et pole võimalik tõestada materiaalse maailma olemasolu. George Berkeley sündis 12. märtsil 1685. aastal Iirimaal Thomastownis pere vanima lapsena. Algselt õppis ta Kilkenny Kolledzis ning 1700. aastal, vaid 15. aastasena, asus õppima Dublinisse Trinity Kolledzisse, mille magistriõpingud lõpetas Berkeley 1707. aastal. Kaks aastat pärast seda, avaldas Berkeley oma esimese tuntuma teose ,,Visiooni uus teooria". 1710. avaldas ta ,,traktaadi inimtunnetuse alustest" (Treatise Concerning the Principles of Human Knowledge), millele ilmus 1713. aastal järg ,,Kolm dialoogi Hylase ja Philonouse vahel". Aastad 1714-1722 veetis Berkeley erinevates Euroopa riikides ning 1728-1731 Ameerikas. 1734 määrati ta Iirimaal Cloyne` piiskopiks, kellena veetis oma ülejäänud elu. Berkeley suri 14. jaanuaril 1753. südameinfarkti.
Seega mõistuses on aprioorsed teadmise vormid (näiteks teadmine põhjuslikkusest). Tunnetusvõime astmed: 1. Meeleline kaemus (tunnetus). Aeg ja ruum kui meelelise kaemuse aprioorsed (enne kogemust) vormid. 2. Aru -Aru tasemel on inimestel kaasaündinud 12 mõtlemise aprioorset kategooriat. 3. Mõistus- leiame lahendamatud vastuolud ehk puhta mõistuse antinoomiad Subjektiivne idealism: George Berkeley 18. sajandil väitis, et ainus, mida võime kindlalt teada, on meie tajud ja tajude poolt tekitatud ideed. Välismaailm meie meelte taga on fiktsioon. Ainus reaalsus on tajud ja seega eksisteerida tähendab olla tajutav (esse est percipi). Seda seisukohta tuntakse solipsismina. 4. Empiristlik tunnetusteooria(J.Locke, D.Hume, G.Berkeley) George Berkeley viib tegelikkuse vaimse käsitluse ennekuulmatule tasemele.
Kes seda suudab mõista, mõistab kõike. Tegelikkus e Platoni jaoks ideedemaailm on tabatav ainult mõtlemise abil. Meeltega on võimalik tajuda vaid näilikku, nagu koopasse suletud vangid näevad ainult varje. Et küündida tõsiolevani, peame püüdlema tegelikkuse selle taseme poole, mis on meie selja taga ja mille peegeldus on see meeltega tajutav näilisus, varjutegelikkus. Alles mõtlemise abil saavutatud muutumatud ideed teevad tegelikkuse mõistmise võimalikuks. KEHA JA VAIM: Rene Descartes: Descartes ei eita materiaalsuse olemasolu, ta usub, et olemas on nii keha kui vaim, mis on omavahel tihedalt seotud. Ta leiab, et hingel pole loomupäraselt mingit seost ruumilise ulatuvuse, mõõtmete ega muude mateeria omadustega, mis iseloomustavad keha. Tema arvates on hing seotud vaid keha organite tervikuga, see tähendab, et kui eraldada mingi osa keha tervikust, lahkub hing kehast, kuna sel juhul on keha organite omavaheline seos hävitatud.
Kõigepealt mõtte objekt, seejärel omadused. Väide = subjekt (kellest/millest räägitakse) + predikaat (väljendab seda, mida subjektist räägitakse). Asjadest mõeldakse subjekti ja predikaadi kaudu. Keel juhib meie mõtlemist ja kujutlust tegelikkusest ja vastupidi. Metafüüsika ja keel on omavahel seotud. Substants üksikidentiteet (Sokrates, planeet Veenus) primaarsed substantsid; liik (inimene, taevakeha) sekundaarsed substantsid. Iga substants on mingi 'see', omaette eristatav saareke. Substantsi olemus põhjustab mingeid omadusi, veel on neil juhuslikke omadusi, mis on jagatud kategooriatesse. Kategooriad: 1) Kvantiteet osa kvantiteete on pidevalt (aeg ja koht), osa mitte (hulk) 2) Kvaliteet objekti väline vorm, asend või koht, vaimsed omadused 3) Relatiivid määratlused, mis sisaldavad suhet - võrrelduna teiste asjadega mingis suhtes millegi teisega (Päike on suurem kui Maa) 4) Koht 5) Hetk
Tava on tingitud: · lihtsalt harjumusest · hirmust mingi ebameeldivuse ees · hirmust erineda teistest Moraalipõhimõtetest lähtub inimene teadlikult ning ei karda seejuures minna konflikti teistega. Nominalism (ld nominalis `nimeline'): reaalselt on olemas vaid konkreetsed asjad, universaalid on ainult sõnad. Näiteks ei eksisteeri värvusi eraldi värvilistest asjadest, õiglust eraldi õiglastest tegudest jne. Nii arvas inglise filosoof William Ockham (1285 1349) ning hiljem iiri filosoof George Berkeley (16851753). Realism (ld realis `aineline, tegelik'): universaalid on olemas reaalselt kas konkreetsetest asjadest eraldi (Platonist lähtuv arusaam) või neis asjades endis (Aristotelesest lähtuv arusaam). Viimast arusaama pooldasid näiteks Anselm Canterburyst ja Thomas Aquinost. kontseptualism Kontseptualism (ld conceptus `mõte, kujutlus'): universaalid on vaid
Käbinääre oleks see koht, kus kaks substantsi teineteisega kokku saavad. See aga pole mingisugune lahendus. Küsimus taandub sellele, kuidas mitteruumiline, mittemateriaalne vaim saab põhjuslikult mõjutada ruumilist, materiaalset kilpnääret. Üks võimalus probleemi lahendada on väita, et põhjuslik vastasmõju keha ja vaimu vahel on sui generis: n.ö. unikaalne, eriline põhjuslikkuse liik- mitte see ,,naturaalne" põhjuslikkus, mis esineb materiaalses maailmas. Prantsuse filosoof Nicolas Malebranche pooldas seisukohta, mida nimetatakse okasionalismiks (ld occasio ´juhus´, ´juhtum´, ´ajend´). Ta arvas, et hinge ja keha vahel ieo le mingeid põhjuslikke seoseid. Malebranche seletas nimetatud seaduspära Jumala sekkumisega. Keha ja hing on omavahel kooskõlas tänu sellele, et Jumal neid pidevalt kooskõlastab. Ka siin jäi probleem lahendamata. Probleem seisnes selles, kuidas saab miski,
harmoonia, 4)õiglus. Iga seisuse kohta kehtisid talle omased õigused ja kohustused. Kui iga seisus täitis vastavalt oma õigustele ja kohustustele neile pandud ülesandeid, siis kujunes riigis häireteta tasakaal ning harmoonia, mis esineb vooruslikus hinges. Selline tasakaal teostub ideaalses riigis kõiki seisusi ühendava ühise vooruse - õigluse näol. Õiglane on riik siis, kui kõik teevad oma tööd vastavalt oma soodumustele ja ei sega teisi. KEHA JA VAIM: Rene Descartes: Descartes ei eita materiaalsuse olemasolu, ta usub, et olemas on nii keha kui vaim, mis on omavahel tihedalt seotud. Ta leiab, et hingel pole loomupäraselt mingit seost ruumilise ulatuvuse, mõõtmete ega muude mateeria omadustega, mis iseloomustavad keha. Tema arvates on hing seotud vaid keha organite tervikuga, see tähendab, et kui eraldada mingi osa keha tervikust, lahkub hing kehast, kuna sel juhul on keha organite omavaheline seos hävitatud
FILOSOOFIA Püha Augustinus, Aquino Thomas, Rene Descartes, Pierre Abelard, Francis Bacon, Benedictus Spinoza PÜHA AUGUSTINUS Eluaeg: 45 saj p.Kr Rahvus: Alziirlane Tsitaat: ,,Issand, muuda mind karskeks, kuid mitte kohe" Teosed: Pihtimused; Jumalariigist Fiosoofia olemus: Kõigepealt hakkas ta manih heistiks (ehk prohvet Mani pooldajaks), mille
ümber Kepleri seaduse planeetide liikumise kohta, mis on tundud Newtoni seadustena. Ehitas üles matemaatikalis- füüsikalise süsteemi. Sõnastas Päikesesüsteemi. Nägi inimeses universumi valitsejat. Niccolo Machiavelli Itaalia poliitik ja ajaloolane, kirjanik. Nägi ajaloo liikumapanevat jõudu poliitilises võitluses. Inimese tegevust juhib inimene ise. Ta hindas inimeses aktiivsust, tahet, energiat ja edutaotlust. Michel de Montaigne Mõjukaim renessanssi esindaja. Prantsuse filosoof ja kirjanik. Pani aluse uuele zanrile essee lühike, subjektiivses laadis kirjutatud kirjateos, mis on teadusliku või kirjanduskriitilise sisuga. Leiab, et iga inimene valdab ja väljendab kõike seda, mis on omane kogu inimsoole. Filosoofia eesmärgina nägi ta inimest juhtida rõõmule. "Inimene on areneva, muutuva, püsiva looduse osa, mitte keskpunkt." Inimese elu mõte on temas eneses. Thomas More (1478-1535) Inglise poliitik. Oli esimene utopistlike ideede esindaja. Raamat
10. Empirism on tänaseni elujõuline (ka pragmatismis), ratsionalismi-empirismi vaidlus tunnetusteoorias jääb klassikaliseks filosoofiliseks probleemiks. Uusaegne teaduste areng võttis üle ratsionalismilt range deduktiivse mõtlemise ja empirismilt kogemuslikkuse (vaatlus, eksperiment). Spinoza: "Substantsi all mõtlen ma seda, mis on olemas iseenesest ja mis jaguneb iseenese kaudu: teiste sõnadega miski, mida saab käsitleda kõigest muust eraldi." Substants on iseenda põhjuseks ja paratamatu. Ta on lõputu, kogu maailm sisaldub temas. Samuti samastab Spinoza substantsi Jumalaga (panteism -- samastab jumala ja looduse), millega vihastab kirikut. Kuna maailm sisaldub substantsis, valitseb maailmas Spinoza järgi täielik determinism, s.o. juhuslikkust ja vaba tahet ei ole. .Leibniz: oluline panus loogikasse ja matemaatikasse. Rajab oma metafüüsika süsteemi monaadidele, vaimsetele punktidele (substantsid), mida on lõpmatult palju
TALLINNA TEHNIKAKÕRGKOOL Kairi Õunapuu RENE DESCARTES FILOSOOFIAKÄSITLUS JA I MEDITATSIOON REFERAAT Õppeaines: TEADUSFILOSOOFIA ALUSED Mehaanikateaduskond Õpperühm: KMI11/21 Juhendaja: lektor Endel Mesimaa Tallinn 2010 SISUKORD Sissejuhatus ................................................................. 2 1. Meditatsioonide lühitutvustus.......................................... 3 2. Mõtisklusi Esimesest Meditatsioonist................................. 6 Kokkuvõte...........
See raamat esitab küsimuse, millised on oma hingelt ja stiililt, ilmelt ja temperamendilt mõtteajaloo tipud. Taval ei ole muud moraali kui enesesäilitamine. SOKRATES Just Platon on on vorminud Sokratese tegelaskuju filosoofina läänemaisesse mütoloogiasse. Sokratest ei oleks ilma Platonita. On võimatu öelda, kust algab üks ja lõpeb teine. ,,sokraatiline probleem". Sokrates ei olnud metafüüsik ega teoreetik- oletatavalt- vaid värvikas ja omapärane isiksus, elufilosoof ja filosoof oma elus. Sokrates sündis aastal 469 või 470 ning suri 399 eKr. ta oli rahvapärane, eetiline õpetaja, kes veetis oma aega vesteldes, vaieldes ja õpetades filosoofiat Ateena tänavatel. Ta oli tähelepanuäratav- ja tähelepanu nautiv- ärritav ekstsentrik. Ta hukati süüdimõistetuna ,,väärate jumalate kummardamise ja noorsoo rikkumises". Isiksus Sokratese käsitlus armastusest: armastus kõige puhtamal kujul ei ole suunatud teisele inimesele, vaid tarkusele, teadmisele ja hüvele
......................................................................16 Thomas Hobbes (vt Lisa 17).....................................................................................................16 La Mettrie (vt Lisa 18)..............................................................................................................16 Leibniz (vt Lisa 19)...................................................................................................................16 Descartes (vt Lisa 20)...............................................................................................................17 Spinoza (vt Lisa 21)..................................................................................................................17 Locke (vt Lisa 22).....................................................................................................................18 Hume (vt Lisa 23)................................................................
1. Ratsionalism Pärineb tegelikult juba Dionysose kultusest. Ei usutud mütoloogiat, otsiti põhjendusi, peab tõestama, et asi on, eesmärk on veenda. 2. Krititsism kriitiline suhtumine. Kui üldse tahetakse ratsionaalselt mõelda, peab olema mõttevabadus, ei saa uskuda kõike mis mütoloogias, asju tuleb vaadelda kriitiliselt. 3. Dünanism mõtte liikuvus. Vaade, mille kohaselt on maailm muutuv ja arenev. MILEETOSE KOOLKOND Põhiküsimus: Millest kõik on tehtud? Selleks on mingi substants ürgne algaine. On võimalik näidata, et Hesiodose ja mileetoslaste kosmoloogia on väga sarnane oma välise vormi poolest, kuid sisu on erinev. Filosoofidel on kosmoloogias antiteoloogiline hoiak. Selline hoiak esines juba foiniikia kosmoloogias. (Mileetos asus Väike-Aasias) Mileetose koolkonna tähtsus ei seisne mitte tulemustes, vaid probleemide püstitamises. Thales ~624-547 eKr Olevat ennustanud päikesevarjutuse, kasutades selleks ilmselt Mesopotaamiast ja Egiptusest hangitud teadmisi
10. Uusaja filosoofia tekkimine Descartesi mõtlemise läbi, subjekt-objekt suhe. Descartes (1596-1650): Descartes'i järgi peab metafüüsika andma teadmistele vundamendi, olema teadmiste-puu juureks. Nüüd on otsustav ülesanne selles, et rajada filosoofia kaheldamatutele aksioomidele [aksioom-aluseks võetav seisukoht, mida ei tõestata]. Senised metafüüsika konstruktsioonid ei kõlvanud selleks. Et mitte rajada teadmiste süsteemi näivatele eeldustele, rakendas Descartes metoodilist kahtlust. Kas filosoofia saaks rajada meelelisele kogemusele? See tundub ju vahetuim. Kuid meeled petavad meid vahel, ka unes tundub meile, et teeme midagi jne. ... ,,Mõtlen, järelikult olen" (Cogito, ergo sum) ongi uusaegse pöörde moto ja tulevase ratsionalismi lähtekoht. Mõtlemine alati millestki + see, et mina mõtlen. Siit hakkab kujunema uusaega määrav subjekt-objekt suhe, mis viib ka teaduste tormilise arenguni. SUBJEKT (kr. hypokeimenon)
Milline väide on kooskõlas identsusteooriaga? Vaimne protsess on ajuprotsess - nii nagu välk on elektrilahendus. Okasionalismi eristab ettemääratud harmoonia teooriast see, et esimese kohaselt kooskõlastab Jumal keha ja hingega toimuvat pidevalt, teise kohaselt aga on keha ja hingega toimuv Jumala poolt ette määratud ja kooskõlastatud. Idealismi (immaterialismi) kohaselt on asjadest (nt majadest, puudest) rääkimine tegelikult kellegi tajumustest (ideedest) rääkimine. George Berkeley arvates ("Traktaat inimtunnetuse printsiipidest") on asjad ideede kogumid ning nende olemasolu seisneb tajutavuses Paul Holbach'i arvates ("Looduse süsteem") on usk hinge olemasolusse substantsina tingitud teadmatusest nähtuste tegelikest põhjustest Leibniz'i arvates (Kiri leedi Masham'ile, Kiri kuninganna Sophie-Charlottele) on hinge ja keha kooskõla tingitud sellest, et Jumal lõi kehad ja hinged sellisteks, et nad iseenda loomulike seaduste kohaselt peegeldaksid teineteise seisundit.
Milline väide on kooskõlas identsusteooriaga? Vaimne protsess on ajuprotsess - nii nagu välk on elektrilahendus. Okasionalismi eristab ettemääratud harmoonia teooriast see, et esimese kohaselt kooskõlastab Jumal keha ja hingega toimuvat pidevalt, teise kohaselt aga on keha ja hingega toimuv Jumala poolt ette määratud ja kooskõlastatud. Idealismi (immaterialismi) kohaselt on asjadest (nt majadest, puudest) rääkimine tegelikult kellegi tajumustest (ideedest) rääkimine. George Berkeley arvates ("Traktaat inimtunnetuse printsiipidest") on asjad ideede kogumid ning nende olemasolu seisneb tajutavuses Paul Holbach'i arvates ("Looduse süsteem") on usk hinge olemasolusse substantsina tingitud teadmatusest nähtuste tegelikest põhjustest Leibniz'i arvates (Kiri leedi Masham'ile, Kiri kuninganna Sophie-Charlottele) on hinge ja keha kooskõla tingitud sellest, et Jumal lõi kehad ja hinged sellisteks, et nad iseenda loomulike seaduste kohaselt peegeldaksid teineteise seisundit.
jumalale kohane; tema olla ainult tarkusearmastaja. Sokrates, tarkusearmastaja, kes vastandas end sofistidele, kes pidasid end tarkadeks. Esimeseks filosoofiks peetakse Thalest (ca 624-ca 546 e.m.a) 3. Simo Blackburn, Oxfordi filosoofialeksikoni filosoofia määratlus ,,Distsipliin, mis uurib maailma kõige üldisemaid ja abstraktsemaid tunnuseid ning meie mõtlemise kategooriaid nagu vaim, mateeria, mõistus, tõestus, tõde jne. Filosoofia võtab uurimise alla mõisted, mille abil me maailmale läheneme." 4. Elmar Salumaa, Filosoofia ajalugu I filosoofia määratlus ,,Filosoofiaks me võime nimetada kõike seesugust inimlikku järelemõtlemist, mille abil ta püüab jõuda selgusele iseenda ja oma olemasolu kohta maailmas aga samuti ka sellesama maailma olemuses, tähenduses ja seaduspärasuses." 5
FILOSOOFIA KORDAMINE PLATON · Platon (427-347 eKr) on ilmselt kuulsaim antiikaja filosoof, Sokratese õpilane · Platon rajas Ateenas oma kooli (Akadeemia), kõik ta teosed on ilmselt meieni säilinud · Platon on dualist usub kahe maailma olemasolu: ideede maailm ja meeleline maailm · Ideede maailm on muutumatu (ei teki ega hävi) ja ideedest saab mõelda, meeleline maailm on muutlik, asju ja nähtusi saab meeltega tajuda · Idee ja meeltega tajutava asja vahekorra 3 tõlgendust: asi jäljendab ideed, idee kehastub asjas, asi on idee vari
2.loeng IV Vaidlus filosoofia otstarbe üle Thales olevat tähti vaadates kaevu kukkunud. Filosoofia ainsat, ainuõiget otstarvet pole. Läbi ajaloo on omistatud selliseid otstarbeid nagu teadmise kasulikkus, maailma parandamine, õnnelikuks tegemine jne. Teadmise kasulikkus Platoni järgi pääseb filosoofia ligi sellele, mis muutumatult ja päriselt on. Meeltega tunnetatav ainult näib, seda, mis on, saab tunnetada mõistusega. Filosoof, kes seda tunnetab, teab kuidas inimesed elama peaksid. Seega on filosoofia praktiline. Uskus, et ideaalses riigis peavad valitsema filosoofid. Marksismi ja pragmatismi ülesanne on „teha ühiskonna elu paremaks“. Paljud „praktilised“ filosoofid usuvad, et õigluse, vabaduse jt mõistete selgitamine on kasulik ühiskonnale. Maailma parandamine Rousseau ideed õhutasid prantsuse revolutsiooni, Kant mõjutas iganenud looduskäsitlust.
Igavik aeg Ruum aeg Juhuslikkus paratamatus (täppisteadus juhuslikkust ei aksepteeri) Võimalikkus tegelikkus Kvaliteet kvantiteet Sisemine välimine Olemine saamine Näivus reaalsus Eesmärk vahend Tarkus kaastunne 2.tunnus : "ultimatiivsed väited". Filosoofia on pigem "ükskõik mille teooria" kui "kõige teooria" (omane täppisteadusele). Filosoofia tekke üheks eelduseks oli mütoloogiast vabanemine. Filosoof püüdles tarkuse (teoreetilise tarkuse mõistmise) poole. Enne 17. saj - filosoofia ja teadus sünonüümid. 17. saj alguses tekkisid teadused (Galileo Galilei teleskoop ehk pikksilm; Newton) ning nüüd küsimus, mis tarkuse poole nüüd filosoofia püüdleb? Asemele tekib uut tüüpi filosoofia. Üldse on 3 liiki küsimusi: 1) Saab vastata kogemuse põhjal 2) Saab vastata deduktiivse arutluse teel (matemaatika, loogika)
jumalikust intellektist, mis valgustab kõiki seejärel huvitub Plotinose õpetusest. taevasfääre, inimvaimu ja lõpuks ka maist mateeriat. · Algsed tõelisused, mida Jumal loomise alguses · "Tookord kui ma neid platoonikute raamatuid olin esile kutsus on: lugenud ja neist leidnud üleskutse otsida tõde · Esimene mateeria (vastuvõttev printsiip kehade väljaspool ainelist maailma, muutus mulle "sinu nähtamatus loodud asjades tunnetatavaks" ja tekkel), nähtavaks" (Cf VII, 20) · Aeg, · Ka Plotinos ei rahulda teda · Liikumine
Teadmine sisaldab mõistelist elementi, mis puudub aistingus. Seega ei saa teadmine olla vaatlus. II teadmine on õige mõistmine. Aga kui õige mõistmine on juhuslikul või vääral põhjusel? III Teadmine on õige käsitlus või arusaamine koos põhjendusega. See seletus kestab tänapäevani. Filosoofias ei usuta midagi ilma mõistuspärase põhjenduseta. Sokrates – õppimine on meelde tuletamine ehk meenutamine. Teine Sokratese seletus on, et õige mõistmine viib õigete tegudeni. Ta oli filosoof, kes armastas tarkuse otsimist. Platon Kui Sokrates 399ekr suri, oli tema andekaim õpilane Platon 28-aastane. Tema Surma vapustas Platonit ja ta asus teda kirjutistes kaitsma. Mõnedes kirjutas ta Sokratese tegevust, kuid mõnedes peitus Sokratese nime taha ja arendas enda seisukohti. Erinevalt Sokratesest ta kirjutas palju ja tema kirjutised on siiani säilinud. Ta ei olnud niivõrd filosoofiline
hõimu- ja turuiidolid) Teadus peaks pakkuma kasutamiskõlblikku informatsiooni – teadus peaks maailma paremaks muutma. Teadlased peavad oma mõistuse vildakutest ja moonutustest vabastama – see mõte oli oma ajast ees. „Teadmistes… on jõud!“ Äärmuslik skeptitsism, mis puutus kõikvõimalikesse teadmiste allikatesse peale looduse vaatlemise. Baconi arvates võis nähtusi vaadelda vaid teoloogilistest, filosoofilistest, isiklikest eelarvamustest/eelteadmistest loobudes. Rene Descartes (1596-1650) Vastuoluline isik – nautis hasartmänge, tantsimist, seiklusi, kuid samas vajas pidevalt privaatsust. Vaja otsida tõde loodusest või enda seest – endasse suunatud meditatiivne introspektiivne meetod. See olevat parem kui otsida tõde ekspertidelt ja varasematelt filosoofidelt. Ülim lõplik teadmine on matemaatiline teadmine. Pani aluse analüütilisele geomeetriale. Cogito, ergo sum. Tean et kahtlen – järelikult mõtlen – järelikult olen olemas.
Teemad on läbisegi. Kasuta otsingut! ÕIGE VASTUS ON ESITATUD RASVASES KIRJAS!!! Aristoteles eristas loomulikke ja kunstlikke asju. Erinevus on tema arvates selles, et · loomulikud on need inimese loodud asjad, mida inimesel tõesti vaja läheb (nt maja), kunstlikud aga need inimese loodud asjad, mida tegelikult vaja ei lähekski (nt ehted) . Ei, Aristotelese arvates on inimese loodud asjad kõik kunstlikud. Loomulikkusest ja kunstlikkusest võidakse küll rääkida ka teistes tähendustes, kuid praegu on jutt Aristotelese arusaamast. · loomulikud asjad tekivad iseenesest, kunstlikud asjad loob aga inimene · loomulikud on need inimese loodud asjad, mis on kooskõlas valmistaja kavatsusega, kunstlikud aga need, mis ei ole kooskõlas valmistaja kavatsusega (nt ebaõnnestumise tõttu). Ei, Aristotelese arvates on inimese loodud asjad kõik kunstlikud. Loomulikkusest ja kunstlikkusest võidakse küll rääkida k
>> b. Teadusi tänapäevases mõttes ei olnud veel välja kujunenud ning filosoofia hõlmas kõiki teoreetilise uurimistöö valdkondi. c. Filosoofiline meetod võimaldas tollal saavutada paremaid tulemusi -------------------------------------------------------------------------------- 23rd of February 12:57 matis Kommenteerides arvamust, et Gorgias läks kaugemale kui võib minna terve mõistus, viitas Hegel sellele, et a. ükski tõsiseltvõetav filosoof pole läinud vastuollu terve mõistusega. >> b. kuni Kopernikuni oli vastuolus terve mõistusega väita, et Maa tiirleb ümber Päikese. c. kuni Ptolemaioseni oli vastuolus terve mõistusega väita, et Maa on universumi keskel -------------------------------------------------------------------------------- 23rd of February 12:58 matis Sokratese iroonia seisnes selles, et >> a. Sokrates mängis rumalat ja lasi vestluskaaslasel end õpetada, kuid pärast ajas tolle oma
vastuolu näitamise teel ja maieutika ehk sünniabi uute ja paremate vastuste andmisel, kooskõlaliste määratlusteni jõudmisel. Komponentide kasutusviis pole vähemasti Platoni esituses rangelt määratletud ning nende järgnevus ühene, vaid need esinevad kohati paralleelselt ning vajadusel mis tahes järjekorras. Sokraatilist meetodit rakendatakse kõige enam USA ülikoolide õigusteaduskondades, aga ka mõningates psühhoteraapia suundades. Sokrates (469399 eKr) oli vanakreeka filosoof. Ta elas ja õpetas Ateenas. Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni, Xenophoni, Aristophanese jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaated esitas ta avalikes vaidluses või vestluses, juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole (sokraatiline meetod), nagu seda kirjeldab Platon, kelle dialooge peetakse kõige põhjalikumaks Sokratese kui filosoofi kohta käivaks allikaks ning millest lähtuvalt tavaliselt Sokratest käsitletakse.
Kui jumal pole isikuta, jumalik miski vais läbi ja lhki isikuline jumal. Keegi. Seejumal tahab suhestuda isikulise inimesega. In saab temaga kõnelda. Hingel ääretu väärtus. Inimene loomuselt patune Tõeline õnn kui lepitatud jumalaga. Iseseisvalt ei saagi, ainult jumaliku armu läbi. Er see oleks võimalik, peab inimene lahti ütlema oma patusest loomusest ja neid ületama. Kogu loomulik inimene surelik ja patune, kui ta pole uuestisünni läbi kristuses uuendatud. Inimene tajub puhastust, on kui uus inimene. "Kui keegi on kristuses, on ta uueks loodud" krislik identiteet olen lepitatud jumalaga Inimene ja inimene Armasta oma ligimest nagu iseennast. Rõhk ligimesele. Mitte ainult võrdsed, tõstan endast ettepoole. Kõik inimesed = ligimesed, kaasinimesed, alati on olnud ravusülene joon. Rahvus pole oluline. Viimane läkitus: minge kõikide rahvaste juurde. Puudub ka klassiidee, hierarhia. Päritolu ei näita kohtlemist. Rikkad aitavad vaeseid, nad pole koormaks
Kui me millestki mõtleme, kas me mitte kõigepealt ei erista mingit asja või objekti- seda, mida meie mõte puudutab, millest on jutt. Kõigepealt mõtte objekt, seejärel omadused. Aristoteles arvab, et iga eeskujulik väide koosneb subjektist ja predikaadist. Subjekt on väljend, mis nimetab seda, millest on jutt. Predikaat omakorda väljendab seda , mida subjektis räägitakse. Asjadest mõeldakse subjekti ja predikaadi kaudu. Olemise tasandil vastab subjekti mõistele substants, mis on Aristotelese esimene kategooria, mis oma positsiooni tõttu erineb kõigist teistest. Substants on see, millest ei räägita mitte üheski aluses ja seda ka ei ole üheski aluses nagu nt eriline inimene või eriline hobune. Ta tunnistab substantsiks ka liike. Inimene ja taevakeha on mõlemad substantsid sekundaarses mõttes. Substantsid on individualiseeritavad. Substantsi olemus põhjustab teatud omadusi, kuid sellest lähtekohast veel ei piisa. Kvantiteet on predikaadikategooria
(eironeia) 2)maieutika (õpetamismeetod- õpetaja ei jaga uut teavet, vaid esitab küsimusi, mille vastamine juhib õpilase ihaldatud teadmiseni) 3)määratluse otsimine 4)üldistamine ■ arusaam surmast on ambivalentne(kaksikpidine) a)surm on muutumine eimiskiks b)surm on hinge vabanemine kehast ■ Sokrates mõisteti surma noorsoo hukka-ajamise ja ateismi pärast ■ pro et contra- eel-kristlik filosoof ■ eetika (kõlblusõpetus) - kurja tehakse teadmata, et see on kuri ■ filosoofia eesmärk: õige käitumine ning õige elu 2. PLATON- vanakreeka 427-347 eKr ● Sokratese õpilane ● rajas Ateenas oma kooli (Akadeemia) ● dualist- usub kahe maailma olemasolu 1)ideede maailm- muutumatu, ei teki ega hävi, ideedest saab mõelda, tõeline nt maja idee, kauniduse idee, arv 12 2)meeleline maailm- muutlik,
Arendasid edasi grammatikat ja ka loogikat ning töötasid välja terve rea sofisme ehk sõna väänamisi. Sarvik! - Kas sa oled kaotanud sarvi? (Ainult vastus ei või jaa). Ei (vastus reeglina), siit järeldus kuna sarvi kaotanud ei ole, järelikult sarvekandja ehk sarvik. KLASSIKALINE ANTIIK-KREEKA PERIOOD Sokrates (469-399 e.Kr) Ta ise ei kirjutanud ühtegi rida ja tema mõtteid tunneme tema õpilaste tööde järgi, eriti Platoni töödest. Ta oli esimene filosoof, kes ütles, et filosoofia ei pea tegelema loodusega vaid inimhingega ja peab õpetama vooruslikult elama. Sokratese tarkus tarkus seisneb selles, kui inimene teadvustab endale oma mitteteadmist, saab aru kui vähe me tegelikult teame kui vähe me maailmast teame. Sokratese meetod ehk dialektia so vestluskunst, arukus vaielda ja argumenteerida, küsida ning vastata nii, et tulemuseks oleks probleemi sügavam mõistmine. Kasutas 4 võtet: IROONIA
annaabi.ee 
