VABADUSE PROBLEEMID FILOSOOFIAS (0)

TALLINNA MAJANDUSKOOL
Majandusarvestus ja maksunduse osakond
Liise Lindmäe
VABADUSE PROBLEEMID FILOSOOFIAS
Referaat
Juhendaja : Ahto Mülla
Tallinn 2012

SISUKORD

SISUKORD 1
SISSEJUHATUS 2
1.KEHA JA VAIMU PROBLEEM 3
1.1 Dualistlikud teooriad 4
1.2Monistlikud teooriad 5
2. TAHTEVABADUSE PROBLEEM 5
2.2Jäik determinism 6
2.3Indeterminism 6
2.4Nõrk determinism 6
3.SOTSIAALNE VABADUS 7
3.2Negatiivne vabadus 8
3.3Positiivne vabadus 8
KOKKUVÕTE 9
KASUTATUD ALLIKAD 10

SISSEJUHATUS

Filosoofia sai laguse Vanas Kreekas VI sajandil e.m.a ning on selle enam kui kahe ja poole tuhande aasta jooksul palju muutnud. Probleemid, mida filosoofid on püstitanud ja püüdnud lahendada, ei ole samuti muutumatuks jäänud. Filosoofiliste probleemide ühiseks jooneks on siiski läbi ajaloo olnud see, et alati on välja pakutud erinevaid lahendusi ning sellist arvamuste mitmekesisust peetakse täiesti normaalseks. Filosoofilistel probleemidel ei olegi ainuõigeid lahendusi. Vabadus kõige üldisemas mõttes on takistuste, piirangute või sunni puudumine. Mina käsitlen oma referaadis kolme teemat: keha ja vaimu probleem, tahtevabaduse probleem ning sotsiaalne vabadus.

KEHA JA VAIMU PROBLEEM

Keha ja vaimu teooriale võib läheneda kaheti:
Dualistliku teooria põhjal. Inimesel on nii keha kui ka vaim- esimene on materiaalne ja teine mittemateriaalne.
Monistliku teooria põhjal. Inimene on kas ainult materiaalne keha või mittemateriaalne vaim.

1.1 Dualistlikud teooriad

Dualistlikuks interaktsionismiks (ld inter- ´vahel´, ´keske´, actio ´tegevus´) nimetatakse prantsuse filosoofi Rene Descartes ´i seisukohta, et keha ja vaim mõjutavad teineteist vastastikku: Teatud kehalised protsessid tekitavad mentaalseid protsesse (tahtmisi, soove, naudinguid jne) ning teatud mentaalsed protsessid põhjustavad kehalist aktiivsust. Tekkis probleeme seletamisega, kuidas hing ja keha teineteist mõjutavad. (2)
Descartes oletas, et vaim mõjub kehale käbinäärme kaudu, mis asub ajupiirkonnas. Käbinääre oleks see koht, kus kaks substantsi teineteisega kokku saavad. See aga pole mingisugune lahendus. Küsimus taandub sellele, kuidas mitteruumiline, mittemateriaalne vaim saab põhjuslikult mõjutada ruumilist, materiaalset kilpnääret.
Üks võimalus probleemi lahendada on väita, et põhjuslik vastasmõju keha ja vaimu vahel on sui generis: n.ö. unikaalne , eriline põhjuslikkuse liik- mitte see „ naturaalne “ põhjuslikkus, mis esineb materiaalses maailmas.
Prantsuse filosoof Nicolas Malebranche pooldas seisukohta, mida nimetatakse okasionalismiks (ld occasio ´juhus´, ´juhtum´, ´ajend´). Ta arvas , et hinge ja keha vahel ieo le mingeid põhjuslikke seoseid . Malebranche seletas nimetatud seaduspära Jumala sekkumisega. Keha ja hing on omavahel kooskõlas tänu sellele, et Jumal neid pidevalt kooskõlastab. Ka siin jäi probleem lahendamata . Probleem seisnes selles, kuidas saab miski, mis on vaimne, mõjutada midagi, mis on materiaalne ja vastupidi. (3)
Saksa filosoof Gottfried Wilhelm Leibniz arvas sama, et keha ja vaim ei mõjuta teineteist, kuid ta väitis, et nii kehalised kui ka mentaalsed protsessid on Jumala poolt ette määratud ning ka kooskõlastatud. Sellist õpetust nimetatakse ettemääratud harmoonia teooriaks. Nii kehaliste kui ka mentaalsete sündmuste ahelad on teineteisest sõltumatud, kuid sellegipoolest kooskõlas.

Monistlikud teooriad

Monistlikest teooriatest on tuntumad biheviorism ja identsusteooria . Monistlik on ka iiri filosoofi George Berkeley õpetus, mida iseloomustatakse kui idealismi. Idealismiks nimetatakse Berkeley´ õpetust sellest, et reaalsuse moodustavad vaid hinged, ideed ning Jumal. Berkeley arvas, et tajuda saame ainult ideesid.
Olemas olla tähendab tema arvates tajuda või olla tajutav. Me tajume ideesid ning tajujaks on hing. Berkeley arvates pole olemas midagi materiaalset. Ta nimetas oma õpetust immaterialismiks.(2)

TAHTEVABADUSE PROBLEEM

Suured antiikfilosoofid ei arutanud tahtevabadust, kuna see ei olnud klassikaline filosoofia probleem. Alates Platonist distantseerusid filosoofid igapäevapoliitikast, siis ei kuulunud vabaduse temaatika nende mõtlemisse. Sel ajal ei tulnud keegi mõttele, et vabadus võiks tähendada midagi privaatset, mitte tegutsemise võimalust.
Lõhe poliitilise, tegeliku vabaduse vahel ning tahtevabaduse vahel tuleb tugevalt esile alles kristluses, eriti varakristlikul filosoofil Augustinusel. Vabadus hakkab kuuluma tahte, mitte teo juurde. Seega on tahtevabaduse probleem spetsiifiliselt kesk- ja uusaegne küsimus. Juba hilisantiigis leiti, et vaba on see, kes elab oma mõtete ja veendumuste järgi välisest sunnist hoolimata. Vabadusest saab mõtteprotsess, mille abil ennast maailmast välja arutleda. Kristluses see võimendub: filosoofia ei nõua vabaduselt enamat, kui tahte rakendamist tulemustest sõltumata.
Arusaama, et igal sündmusel on põhjus nimetatakse determinismiks (ld determinare´piire kindlaks määrama´). Selline on avar arusaam determinismist, mis ei ole sugugi ühemõtteline. Determinism kitsamas tähenduses on sündmus, mis on teatud tingimustega üheselt määratud.
Determinism väidab, et põhimõtteliselt on võimalik kõiki sündmusi ette näha. Tahtevabaduse probleem sõnastatakse sageli ka vastandina. Siit tulenebki uusaegne pinge vabaduse küsimuses: kas determinism või vaba tahe . Selle probleemi lahendamises on välja kujunenud kolm arusaama.
Kolm tahtevabaduse seisukohta (Indrek Meos , 1998)
Seisukohad
Jäik determinism
Indeterminism
Nõrk determinism

Determinism on tõene
Tunnustab
Ei tunnusta
Tunnustab

Tahtevabadus on võimatu
Tunnustab
Ei tunnusta
Tunnustab

Kui tahtevabadus on võimatu, siis ei ole inimene kunagi vaba
Tunnustab
Tunnustab
Ei tunnusta

Inimene ei ole kunagi vaba
Tunnustab
Ei tunnusta
Ei tunnusta

Jäik determinism

Jäiga determinismi pooldaja võib arutleda järgmiselt. Iga sündmus on teatud tingimustega üheselt määratud ning kui me ei suuda nimetada mõne sündmuse põhjust, siis see näitab ainult meie teadmatust, mitte seda, et selle sündmusel põhjus puudub. Me arvame endid olevat vabad, sest me ei tunne oma teguda põhjusi. Kui meile näib, et me teeme valikuid oma vabal tahtel, siis on see üksnes illusioon. Tegelikult ei ole meil mingit võimalust valida erinevate tahtmiste vahel. Meie tahtmise kujundajateks on pärilikkus, looduslik keskkond, kasvatus, haridus , reklaam ja olukord.(2)

Indeterminism

Indeterminism ei tab determinismi ning pooldab arusaama, et mitte kõik sündmused pole inimese väliste tingimustega üheselt määratud. Vähemalt mõned inimese tahtmised on vabad välisest tingitusest ning tahtevabadus on võimalik. Seega on võimalik ka vabadus ning inimene kannab vähemalt mõnede oma tegude eest vastutust. Mõned teod jäävad ka indeterminismi seisukohalt siiski välistingimustest poolt determineerituteks. Näiteks afektiseisundis sooritatud teod. Indeterminismi pooldaja silmis võib deterministlik maailmavaade olla masendav .

Nõrk determinism

Erinevalt jäigast determinismist ja indeterminismist ei poolda nõrk determinism arusaama, et vabadus eeldab tahtevabadust. Nõrga determinismi seisukohalt on determinismi dilemma üldse pseudoprobleem, sest dilemmat polegi. Vabadus ja determinism ei välista teineteist. Vabaduse välistavad sundus ja teadmatus . Sundus võib olla looduslik või ühiskondlik. Sunduse korral ei tunne keegi end vabana. Vabaduse välistab ka teadmatus, sest sellisel juhul polnud valik sooritatud mitte teadlikult, vaid vabatahtlikult. Näiteks võib taoline olukord tekkida mingi kauba ostmisel . Reklaami tõttu jääb mulje, et tegemist on soodupakkumisega ning asi ostetakse ära. Hiljem selgub , et sama asi on teises kaupluses odavam ilma sooduspakkumiseta. Teadmatuses sooritatud tegu võib inimene hiljem kahetseda.(4)

SOTSIAALNE VABADUS

Esmapilgul võib tunduda, et vabaduse määratlemine sotsiaalses kontekstis on ülimalt lihtne probleem. See on nii seetõttu, et ühiskond, milles elame on omaks võtnud teatud praktilise käsituse vabadusest. Vabalt defineerides tundub, et vabadus on välise inimliku päritolu sunni puudumine ja võime toimida vastavalt oma tahtele. Tasub meenutada sunni ja paratamatuse erinevust. Esimene tähistab inimtegevusest tulenevat tõkendit. (1)
Iga mõistuslik inimene nõustub, et eeltoodud vabaduse definitisooni ei saa absolutiseerida, ühiskonnas on vaja teatud juhtumitel ka inimese vabadust piirata. Siit tekib filosoofiline probleem: millistel jhtumitel toihime piirata, mis on vabaduse minimaalsed piirid jne. Vabaduse miinimumi defineerimine on otsustava tähtsusega probleem, kuna selle kaudu saab põhjendada piiranguid meie tegevusele, mis ahistab teiste vabaduse miinimumi.
Tegelikult on eeltoodud vabaduse määratluses sees kaks aspekti, mis tingivad erineva lähenemise vabaduse küsimusele. Ühelt poolt sunni puudumine ja teiselt poolt toimimine.(1)
Inglise filosoof John Stuart Mill oli kuulus utilitarist, kes oli veendunud, et moraalselt õige on käitumine on selline, mis kõige rohkem soodustab ühiskonna heaolu. Mill püstitas vabaduse probleemi järgmiselt: Millistes piirides on ühiskonna võim indiviidi üle õiglane? Ühiskonna võim indiviidi üle avaldub kahel kujul: seadusandlusena ja ühiskondliku arvamusena. Seaduste rikkumine on karistatav , kuid küsimus on selles, et seadusandlus peab olema samuti õiglane. Mill vaatleb eraldi mõtte- ja tegevusvabadust.
Mõttevabadus peab tema arvates olema täielik, seda ei tohi ühiskond mitte kuidagi piirata. Indiviid peab olema täielikult vaba oma arvamustes - puudutagu see elukorraldust, usku, moraali, teadust või mida tahes. Isegi rahval pole õigust - olgu vahetult või valitsuse kaudu - piirata mõttevabadust. Kui ka kogu inimkond peale üheainsa indiviidi oleks teatud arvamusel, aga see indiviid teistsugusel - isegi siis poleks inimkonnal õigust sundida seda indiviidi vaikima.
Argumentatsioon on järgmine: kui arvamus on tõene, siis tähendaks tema keelustamine inimestele tõe teadmise keelustamist ; kui aga arvamus ei ole tõene, siis tähendaks tema keelustamine seda, et inimestelt võetakse võimalus mõista tõde sügavamalt, sest just selline on tavaliselt tõe ja eksimuse konflikti tulemus. Tegelikult ei saa me Milli arvates kunagi kindlad olla, kas see või teine arvamus on tõene või väär. Kuid ükskõik milline ka poleks arvamus, tema keelustamine oleks ikkagi kurjast.(3)
Tegevusvabaduse üle otsustamisel tuleb aga lähtuda kahest põhimõttest:

Tegudes, mis ei puuduta kellegi muu kui ainult indiviidi enda huve, ei pea indiviidil olema mingit vastutust ühiskonna ees. Ainuke, millega ühiskond võib oma hukkamõistu või rahulolematust väljendada - kui seda vajalikuks peetakse - on nõuandmine, õpetamine, veenmine, suhetest hoidumine.

Tegudes, mis toovad kahju teistele inimestele, on indiviid vastutav ühiskonna ees ning teda võib täie õigusega sotsiaalselt või legaalselt karistada, kui ühiskond seda vajalikuks peab.

Negatiivne vabadus

Negatiivne vabadus on inimliku sunni puudumine. Olukord, kus kellegi tegevusse ei sekkuta. Vabadus selles tähenduses on areaal või valdkond , mille piires inimene võib tegutseda ilma, et teised seaksid talle piiranguid. Mida avaram on see valdkond, seda suurem on vabadus. Muidugi ei väida poliitilised filosoofid nagu saaks ühiskonnas sunni puudumine olla absoluutne. Vaidlusküsimuseks on kui avar saab negatiivne vabadus olla, et ühiskond koos püsiks. Selle vaidluse tulemusena eristatakse tänapäeval eraelu ja avaliku elu sfääri. Eraelus peab olema vabadust võimalikult palju. Negatiivse vabaduse eelduseks on, et inimene on loomu poolest oma elu peremees . Klassikaline liberalism väidab, et inimene on vaba tegemaks ka ennast kahjustavaid tegusid, kui see teisi ei mõjuta.(1)

Positiivne vabadus

Positiivne vabadus tuleneb soovist olla iseenda peremees, et inimene saaks otsustada ise oma elu üle. Esmapilgul pole positiivsel vabadusel negatiivse vabadusega mingit vahet, kuid filosoofia ajaloos on vabaduse positiivse tähendusega toimunud kummalised muutused seoses sõna „ise“ mõistmisega. Otsustusvõime, võimaluse positiivseks vabaduseks, määrab mõistus. Kuid inimeses on lisaks mõistusele veel meeled, himud jne. Idealistlikus filosoofias on Platonist peale lahutatud inimene mõistuspäraste printsiipide järgimises. Seega isik, kes mõistust ei kasuta, ei ole antud käsitluse järgi vaba ka siis, kui teda keegi ei takista. Positiivset vabadusekontseptsiooni on väga kerge arendada sunni põhjendamiseks. Positiivse vabaduse küsimus on poliitilise autoriteedi küsimus.

KOKKUVÕTE

Mõiste vabadus tähendab inimesele midagi ülimat. Selle poole püüeldi ja püüeldakse ka edaspidi. Me kõik arvame, et teeme valikuid vabatahtlikult, kuid see on üksnes illusioon. Tegelikult ei ole meil mingit võimalust valida. Meie tahtmised kujundatakse loodusliku keskkonna, kasvatuse, hariduse ja muu poolt. Seega on kogu vabaduse olemasolu näiline.

KASUTATUD ALLIKAD

Meos, I.Filosoofia probleemid. Tallinn 1998.

Meos, I. Uusaja filosoofia. Tallinn, 2000.

J. S. Mill, Vabadusest. 1996.

E. Grauberg, K. Kivinurk, Maailm. Tõde. Vabadus. 1991