Rene Descartes filosoofiakäsitlus ja Esimene Meditatsioon (2)

TALLINNA TEHNIKAKÕRGKOOL

Kairi Õunapuu

RENE DESCARTES
FILOSOOFIAKÄSITLUS JA I MEDITATSIOON
REFERAAT
Õppeaines: TEADUSFILOSOOFIA ALUSED
Mehaanikateaduskond
Õpperühm: KMI11/21
Juhendaja : lektor Endel Mesimaa

Tallinn 2010

SISUKORD

Sissejuhatus ……………………………………………………..… 2
1. Meditatsioonide lühitutvustus…………………………………... 3
2. Mõtisklusi Esimesest Meditatsioonist…………………………... 6
Kokkuvõte………………………………………………………… 10

Kasutatud kirjandus…………………………………………….…. 11

SISSEJUHATUS

Vähesed laused on nii kuulsaks saanud nagu cogito ergo sum (prantsuse keeles je pense, donc je suis ´mõtlen, järelikult olen`), mille prantslane René Descartes (ladinapäraselt Cartesius) sõnastas oma 1637. aastal ilmunud teoses Discours de la méthode (Arutlus [tõelisest] meetodist) (I; 116) Selle lausega väitis Descates, et kui inimene mõtleb, kas ta olemas on, siis ainuüksi mõtlemine tõendab seda.
Rene Descartes (1596- 1650 ) oli prantsuse matemaatik, filosoof ja loodusteadlane ning teda peetaks kaasaegse filosoofia rajajaks. Filosoofia sarnaneb tema arvates puuga : juured on metafüüsika, tüvi füüsika ja oksad - ülejäänud (rakenduslikud) teadused . Nagu õunapuu vilju korjatakse okste, mitte tüve või juurte küljest, nii ilmneb ka filosoofia kasulikkus rakenduslike teaduste juures. ( http://www.hot.ee/indrme/descartes.ht m)
Matemaatikule omaselt rajas René Descartes oma filosoofia kahele printsiipide tunnusele:
1) Nad on ilmselged tõed.
2) Iga tõsikindel teadmine peab neist järelduma.
Piiratud teadmiste ja ajanappuse tõttu keskendub referaadi autor käesolevas referaadis Rene Descartese peateose “ Meditatsioonid esimesest filosoofiast” tutvustamisele ja Esimeses Meditatsioonis esitatud väidete uurimisele.
1.MEDITATSIOONIDE LÜHTUTVUSTUS
Esimeses meditatsioonis rakendab Descartes metoodilist kahtlust. Ta kahtleb tunnetuse printsiipides, millele tuginevad kõik tema senised tõekspidamised. Esimesena jätab ta kõrvale kõik arvamused, mis on saadud meelte vahendusel. Seejärel jätab ta kõrvale aritmeetika, geomeetria ja teiste sääraste teaduste tulemused, mis tegelevad üldiste asjadega, sest on mõeldav, et jumal (või pigem kuri vaim) võiks teda neis asjus petta . Kokkuvõtvalt esimeses meditatsioonis kahtleb Descartes kõigis meelte ja tunnete vahendusel saadud väidetes.(II;1642)
Teises meditatsioonis otsib Descartes absoluutset ümberlükkamatut tõde iseenda olemasolu kohta, jõudes järeldusele, et “on üks punkt, milles ei saa kahelda, sest isegi jumal ei saaks selles petta. Kui ma mõtlen, et ma olen, siis ei saa selles mind petta” (II;1646)
Kolmandas meditatsioonis esitab Descartes tõestuse Jumala olemasolu kohta. Selleks peab ta välistama Jumala pettuse. Ta esitab jumalatõestuse, milles ta järeldab Jumala ideest, mida ta iseendas kannab, Jumala olemasolu. Et inimene kui ebatäiuslik olend ei saa lõpmatu, sõltumatu, kõiketeadva ja kõikvõimsa olendi ideed olla ise tekitanud, siis peab Jumal eksisteerima . Jumal ei saa petta, sest pettus kuulub ebatäiuslikkuse juurde ning on Jumala kui täiusliku olendi ideega vastuolus.(II; 1649 )
Neljandas meditatsioonis selgitab Derscartes, miks inimesed võivad hoolimata sellest, et petva jumala olemasolu on tõestatavalt võimatu, aritmeetikas, geomeetrias ja muudes sarnastes teadustes eksida. Jumal ei ole inimestele andnud eksimisvõimet. Kui inimesed nendes teadustes eksivad, siis sellepärast, et nende võime otsustada selle üle, mis on tõene, on lõplik ning nad teevad ennatlikke otsustusi. (II;1653)
Viiendas meditatsioonis tõestab Descartes uuesti Jumala olemasolu, järeldades Jumala definitsioonist tema olemasolu. (II; 1658 )
Kuuendas meditatsioonis näitab Descartes, et meelteaistingud on alati seotud mõtleva ja aistiva minaga. Jumal, kelle olemasolu ta viiendas meditatsioonis tõestas, istutab inimesse ettekujutuse, et meelteaistingud pärinevad kehast. Et pettus ei ole Jumala olemusega kooskõlas, peavad kehalised asjad tõeliselt eksisteerima. (II;1660)
2.MÕTISKLUSI ESIMESEST MEDITATSIOONIST
R.Descartese meditatsioonid on kirjutatud mina-vormis. Et jälgida sarnast stiili, võtab referaadi autor endale vabaduse avaldada oma mõtted samuti mina-vormis paksus kaldkirjas.
“Märkasin juba mitu aastat tagasi, kui palju eksiarvamusi ma olen nooruses tõe pähe omaks võtnud ja kui kahtlane on kõik, mis ma nende peale hiljem olen ehitanud, ning taipasin, et kui ma tahan teadustes lõpuks midagi kindlat ja püsivat paika saada, pean ma järelikult kord elus kõik maatasa tegema, et hakata uuesti peale esimestest alustest; aga see töö tundus tohutu, ja ma ootasin, et jõuaks kätte sedavõrd küps iga, et pole enam tulemas paremat aega teaduste kallale asumiseks. Sellepärast ma viivitasin nii kaua, et nüüd jääksin süüdi, kui ma raiskaksin tegutsemiseks järelejäänud aja arupidamisele. Niisiis, täna just olengi sobivalt vabastanud vaimu kõigist muredest , varunud häirimatu jõudeaja ja tõmbunud üksindusse ning asun viimaks tõsiselt ja vabalt nende oma arvamuste kallale, et nad ühekorraga kõrvaldada.” (II;1642) Ma pole veel jõudnud sellesse ikka, et saaks vabastada vaimu kõigist muredest ja kindlasti ei pretendeeri minu arvamus absoluutsele tõele. Mõne aasta, kuu või isegi nädala pärast referaati uuesti lugedes võib juhtuda, et imestan isegi, kuidas sain ma olla sellisel arvamusel. Võtan siiski endale aega, et lugeda ja mõtiskleda Descartese Esimeses Meditatsioonis esitatud mõtete ja väidete üle.
“Selleks ei ole mul aga tarvis näidata, et nad kõik on väärad, millega ma vist iial hakkama ei saakski; vaid kuna mõistuski ( ratio ) kinnitab, et ma pean sama hoolikalt hoiduma nõustumast arvamustega, mis ei ole täiesti kindlad ja kaheldamatud, kui ilmselt vääratega, siis piisab kõikide arvamuste tagasilükkamiseks sellest, kui ma leian igas arvamuses mingi põhjuse kahelda. Ja seetõttu pole tarviski iga arvamust eraldi läbi vaadata, mis oleks lõputu töö; vaid kuna aluste õõnestamisel variseb iseenesest kokku kõik, mis nendele on rajatud, ründan ma kohe põhialuseid, millele tugines kõik see, mida ma kunagi uskuma jäin.” (II; 1643 ) Nende kahe lausega ütleb Descarte välja ilmselge tõe. Ükskõik mis valdkonnas piisab kogu süsteemi kokkukukkumiseks alustalade purustamisest, olgu selleks siis materiaalne maailm (vundamenti lõhkudes vajub maja kokku) või vaimne maailm ( võta inimeselt tema usk ja ta kaotab kõik) Descartest oli väga julge samm hakata lammutama oma teadmiste ja uskumuste põhialuseid. Meile kõigile meeldib elada teadmises, et oleme õilsad ja õiglased, teame ja teeme vaid ainuõigeid asju ja käitume alati vastavalt oma tõekspidamisetele. Ainuüksi ühe sündmuse või olukorra üdini aus analüüs võib hingesopist välja tuua sellist mustust, et hingerahu on kõigutatud mitmeks päevaks. Mis aga juhtuks ühe inimesega, kui selgub , et kogu tema elu on üles ehitatud valedele? Loomulikult on meelevaldne võrrelda igapäevaelu hingepuhtust igapäevaelu teadmistepuhtusega. Samas aga ei saa mõtiskleda teadmiste põhialustest vaid teoreetiliste teadmiste põhjal.
“Muidugi olen ma saanud kõik, mida olen senini pidanud läbinisti tõeseks, kas meeltest või meelte kaudu, neid aga olen ma mõnikord tabanud pettuselt, ja elutarkus ütleb, et kes on meid kordki tüssanud, seda ei tohi kunagi täielikult usaldada.” (II;1643) Sellise väiteni võib jõuda vaid kõigist muredest vaba vaimuga filosoof.Mina igapäevamuredest vaba ei ole ja ei julge endale lubada oma meeltes kahtlemist Kuidas saaks kulgeda igapäevelu oma meeli täielikult usaldamata? Hommikul äratuskella kuuldes olen ma veendunud, et on aeg üles tõusta. Isegi kui selgub, et kell on vale. Kas see, et kell näitas valet aega, tegi äratuskella helina pettuseks? Mina oma piiratud teadmistega usun, et minu meeled ei peta mind. Meeled on nagu peegel, mis ei saa rääkida tõtt või valet. Meeled peegeldavad välismaailmast tulenevaid aistinguid. Valeks või tõeseks teeb aistingu see, kuidas aju tõlgendab saadud informatsiooni. Nagu peeglist vaatab vastu igal hommikul erinev nägu, sõltuvalt tujust ma kas meeldin endale või mitte nii väga. Mind ei peta mu silmad vaid peegelpildile lisandub minu subjektiivne tunne, mis teeb peegelpildi meeldivaks või ebameeldivaks. Samuti nagu võib üht ämblikku vaadates üks inimene imetleda tema graatsilisi jalgu ja teine vastikustundest pilgu kõrvale pöörata.
“Tõepoolest, kui sageli paneb uni mind uskuma neid tavalisi asju, et ma olen siin, mul on kuub seljas, ma istun kamina juures, kuigi ma tegelikult laman alasti linade vahel! Aga vähemalt praegu vaatlen ma kindlasti ärkvel silmadega seda paberit, see pea, mida ma liigutan, ei ole uinunud, seda kätt sirutan ja tunnen ma tahtlikult ja teadlikult: magajale ei tuleks need asjad ette nii aredatena.” (II;1643) Descarte tõmbab kindla piiri tõelise ja ebatõelise vahele. Ärkvelolek –tõeline, uni-ebatõeline. Mina selles nii kategooriline ei ole. Lapsi tuuakse sageli puhtuse ja algupärasuse võrdluseks. Ometi on just lapsed need, kes kardavad kolli voodi all või usuvad jõuluvana saabumisse. Just lapse usk teeb issist või onust sellel õhtul jõuluvana ja ta on päriselt olemas! Viimasel ajal on üha enam levinud õpetused loovusest ja visualiseerimisest eesmärkide saavutamiseks. Nende õpetuste ühine tunnus on, et mõte loob mateeria . Kõige aluseks on mõte, mis hakkab enda ümber koondama materiaalset maailma. Miks aga ei tohiks üks mõte saada alguse just unenäost? Kui aga mingi mõte saab alguse unenäost ja realiseerub käegakatsutavas maailmas, siis ei saa väita, et uni oleks ebatõeline.
“Seetõttu me ehk ei eksi, kui me siit järeldame, et füüsika, astronoomia, meditsiin ja kõik teised teadused, mis sõltuvad liitsete asjade vaatlemisest, on kindlasti kahtlased; kuna aga aritmeetika, geomeetria ja teised taolised, mis käsitlevad vaid kõige lihtsamaid ja väga üldisi asju ning hoolivad vähe sellest, kas need on looduses olemas või mitte, sisaldavad midagi kindlat ja kaheldamatut. Asi on selles, et, olgu ma siis ärkvel või nähku und, kaks pluss kolm on ikka viis, ja ruudul ei ole rohkem külgi kui neli; ja tundub võimatu, et nii ilmsed tõed satuksid vääruse kahtluse alla.” (II; 1644 ) Mul puuduvad sügavad teadmised füüsikast või meditsiinist, samuti on mu teadmised matemaatikast puudulikud, seega on mul raske esitatud mõttega nõustuda või seda ümber lükata.Küll aga julgen ma arvata, et geomeetria ja aritmeetika on lihtsalt nii sügavuti läbi uuritud teadused, et sealt saadud teadmised rahuldavad täielikult meie vajadusi ja ettekujutusi. Erandina võin tuua näiteks π arvutamise- ikka leidub mõni teadlane , kes ei suuda leppida mõttega, et see arv on lõpmatu, ja püüab seda ikka uuesti välja arvutada.Füüsika seevastu on alles avastamise ja uurimise algusjärgus, iga järgnev avastus tekitab uusi küsimusi.
“Aga ikkagi on minu vaimus juurdunud üks vana arvamus, et on olemas Jumal, kes on kõikvõimas ja kes on mind loonud niisuguseks, nagu ma olen. Aga kust ma tean, et ta ei ole teinud nii, et ei ole üldse mingit maad, mingit taevast, mingit ulatuvat asja, mingit kuju, mingit suurust, mingit kohta, ja sellegipoolest tundub see kõik mulle olemas olevat täpselt samamoodi nagu nüüdki? Ja isegi nii, et samuti nagu mina mõnikord otsustan, et teised eksivad asjade suhtes, mida nad arvavad väga hästi teadvat, nõnda eksin mina iga kord, kui ma kaks ja kolm kokku liidan, või loendan ruudu külgi või kui võib kujutleda midagi veel lihtsamat? Aga võib-olla Jumal ei ole tahtnud, et ma niiviisi eksiksin. Öeldakse ju, et ta on ülimalt hea; aga kui see oleks tema headusega vastuolus, et ta oleks mind loonud niisuguseks, et ma alati eksin, siis oleks sellega vastuolus ka sündida lasta, et ma eksin mõnikord: seda viimast ei saa siiski öelda.” (II;1644) Minu piiratud religioossete teadmiste baasil võin väita, et Jumal lõi inimese mõtlevaks olendiks. Descarte ise on öelnud et paljuteadjad ei ole mõttetargad - nad on kogujad. Mõttetark otsib arusaamist . Inimesele, kui Jumala loomingule, on omane mõttetarkuse otsimine. Jumal ei loonud inimest valmis kujul, inimesele on antud võime otsida ja areneda. See aga ei saa toimuda ilma eksimuste ja komistusteta. Nii nagu ei saa tunnetada head halba kogemata , ei saa jõuda tõeni valet ära tundmata.
“Ma oletan niisiis, et mitte kõikhea Jumal, tõe allikas, vaid mingi paha vaim, kes on ülimalt vägev ja ühtlasi ülimalt kaval, on kogu oma usinuse mängu pannud , et mind petta: mõtlen, et taevas, õhk, maa, värvid, kujud, helid ja kõik välised asjad ei ole muud kui unenägude narritused, millega ta minu kergeusklikkust varitseb: arvan, et mul ei ole käsi ega silmi, liha ega verd, ega meeli, vaid et see, et mul kõik need on, on minu ekslik usk: jään kangekaelselt kindlaks sellele meditatsioonile, ja kui nõnda ei olegi minu võimuses midagi tõest tunnetada, siis on minu võimuses vähemalt see, et ma valede arvamustega ei nõustu ja ma hoian visa meelega ära, et see petis , kui vägev ja kui kaval ta ka oleks, mind millegagi tüssaks.” (II;1645).Tundub, et Descarte jõudis oma mõtisklustes sinnamaale, et polnud enam ühtegi tõde, mida kahtluse alla seada. Et aga kogu senise elu tõekspidamised olid maha lammutatud, siis polnud enam suurt midagi, millele toetuda. Optimistlikult võib vaadelda seda olukorda tühja krundiga, mis ootab uue maja kerkimist. Samas aga on tunda kahjutunnet lõhutud illusioonide ja tõekspidamiste pärast. See väljendub minu arvates Esimese Meditatsiooni viimases lõigus.
“Aga see ettevõte on vaevaline, ja mingi laiskus viib mind tagasi harjumuspärase elu juurde. Ja samuti nagu vang, kes ehk unes nautis ebatõelist vabadust, kes hiljem hakkab kahtlustama, et ta magab, kardab , et teda äratatakse, ja andub aeglaselt meeldivatele illusioonidele: nii langen ma iseenesest tagasi vanadesse arvamustesse, ja kardan, et kui rahulikule puhkusele järgneb vaevaline ärkvelolek, tuleb mul järgmine päev veeta mitte mingis valguses, vaid äsja läbiarutatud raskuste läbitungimatus pimeduses.” (II; 1652 ) Nagu ma eelnevalt arutlesin, pole igasugune alastikiskumine valutu protsess. Samuti nendib Descarte, et saadud teadmised ei toonud talle oodatud rahu vaid pigem tühjustunde, mille täitmiseks oli vaja teha tõsist tööd ja usu ülesehitamiseks läbida ülejäänud viis meditatsiooni.

KOKKUVÕTE

Kahtlemata on René Descarte üks silmapaistvamaid ja huvitavamaid filosoofe. Descartes, tuginedes oma meditatsioonidele järeldab, et kõik see, mida on võimalik selgelt tunnetada, on tõene, nii et ta on leidnud läbi kuue meditatsiooni oma filosoofilisele tunnetusele kindla aluse.
Descartes’i tuntuim panus teadusesse on küllap tema uurimismeetod ja filosoofiline järeldus, millele sellise meetodiga jõutakse. Descartes soovitab tõeni jõudmiseks lugeda valeks isegi sellised väited, mis tunduvad pelgalt kahtlased ning mille suhtes ilmselget kindlust ei ole. Sel kombel jõuab ta veendumuseni, et ainus kindel asi siin ilmas on mõtlemine. Selle väitega võib nõustuda või sellele vastu vaielda , kindel on aga see, et kui inimene mõtleb, siis on ta olemas, olgu see siis ainus või üks paljudest kindlatest veendumustes.

KASUTATUD KIRJANDUS

I Jacoby, Edmund (2003) 50 Klassikut Filosoofid. Tln: TEA,312lk
II Descartes, R. Meditatsioonid esimesest filosoofiast. – Akadeemia, 1996, nr 8.
III Descartes, R. Eessõna Filosoofia printsiipidele. - Akadeemia, 2004, nr 2.
Interneti allikad
Rene Descartes elulugu http://www.iep.utm.edu/descarte/
http://wiki.zzz.ee/index.php/Rene_Descartes
http://www.hot.ee/indrme/descartes.ht m
Esimene Meditatsioon http://www.wright.edu/cola/descartes/meditation1.html
11