Referaat teemal kaadmium (0)

Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Tervisekaitse spetsialisti õppekava
Kaisa Elbrecht
KAADMIUM
Referaat
Õppejõud: Olga Mazina
Tartu 2015

SISUKORD

SISSEJUHATUS 3
1. FÜÜSIKALISED JA KEEMILISED OMADUSED 4
2. ÜHENDID 5
2.1. Veeslahustuvad soolad 5
2.2 Kalkogeenid 6
2.3 Ühendid fosfori, arseeni ja antimoniga 7
3. TOODANG JA KASUTAMINE 7
4. KINEETILISED JA METABOLISMI ANDMED ORGANISMIS 8
4.1 Organismi sattumise teed ja käitumine organismis 8
5. TOKSIKOLOOGILISED ANDMED 10
5.1 Krooniline ja akuutne kokkupuude 10
5.2 Kantserogeensus ; LD-50 10
6. RISKI VÄHENDAMISE VÕIMALUSED 11
KOKKUVÕTE 12
KASUTATUD KIRJANDUS 13

SISSEJUHATUS

Referaadis käsitlen kaadmiumi (Cd) kui üht keemilist elementi, mis on metall ning kuulub perioodilisussüsteemi 12. rühma – tsingirühma. Sellesse rühma kuuluvad ka tsink (Zn) ja elavhõbe (Hg), kuid Cd vaba metallina saadi kõige hiljem – alles 19. sajandil. Kaadmiumi avastas saksa teadlane Friedrich Stromeyer 1817. aastal Göttingenis, uurides apteekides müüdavat Zn-ühendit, milles kahtlustati kõrget arseenisisaldust. Nimetus tuleneb kreekakeelsest sõnast kadmeia – ’tsingimaak’, koostiselt ZnO, mida tunti juba Vana-Kreekas, milles Cd esineb (Karik ja Truus 2003). Aine aatomnumber on 48 ning molekulmass 112,41 grammi mooli kohta. Tavaline oksüdatsiooniaste ühendites on +II, aga eksisteerib ka ühendeid, milles kaadmiumi oksüdatsiooniaste on võrdne +I-ga (Ahmetov 1974). Kaadmium on keskmise aktiivsusega ning lihtainena pehme, plastne hõbevalge raskmetall, hästi poleeritav ja valtsitav, tavatingimustes õhu ja vee toimele vastupidav. Niiskes õhus kattub kaadmium oksiidikihiga ja kaotab läike (Karik ja Truus 2003). Kaadmiumi leidub looduses üldiselt koos tsingiga, kuid on viimasest üle 500 korra haruldasem. Puhtal kujul kaadmiumi looduses ei eksisteeri. Eelkõige esineb kaadmiumi sulfiidsetes maakides, eriti sfaleriidis, galeniidis ja kalkopüriidis. Kaadmium eraldatakse tavaliselt kõrvalsaadusena tsingi-, plii- ja vasemaakide töötlemisel ning teadaolevad töönduslikud varud on väiksed. Väävelhappelistest lahustest eraldatakse käsnjas Cd redutseerimisel Zn- tolmuga , sageli puhastatakse lahuseid ioonivahetusega ja vaba metall eraldatakse ka elektrolüütiliselt. Kaadiumi kasutatakse peamiselt patareide koostises, aga ka pigmentides, käsitöö glasuurides, katte- ja plaatimisainetes ning plastikute stabilisaatorites (Karik ja Truus 2003). Kasutusala leiab kaadmium ka analüütilises keemias ja tuumareaktorites ning vase tugevdajana. Veel kasutatakse seda printimisel, tekstiilide värvimisel, fungitsiidide tootmises, alumiiniumjootmisel, kopeerimisel ning sõiduvahendite, lennukite ja elektroonikaosade galvaanilisel katmisel. I maailmasõja ajal kasutati kaadmiumi tina asendajana (National Library of Medicine 2016 ). Kõik tsingirühma elemendid omavad bioloogilist mõju, kaadmium ja elavhõbe osalevad biokeemilistes reaktsioonides ja esinevad elusorganismides üliväikestes kogustes (ultramikroelemendid). Suuremas koguses on kaadmiumi lahustuvad ühendid mürgised ja keskkonnaohtlikud (Karik ja Truus 2003).

1. FÜÜSIKALISED JA KEEMILISED OMADUSED

Kaadmiumi aatomnumber on 48 ning aatommass 112,41 grammi mooli kohta (Karik ja Truus 2003). Cd on radioisotoop ning 43-st teadaolevast isotoobist esineb looduses kokku 8. Kaadmiumi oksüdatsiooniaste on II ja elektronegatiivsus Paulingu järgi 1,7. Sisaldus maakoores 0,13 ppm, sulamistemperatuur 320,8 °C, keemistemperatuur 766 °C, tihedus toatemperatuuril 8,65 g/cm3 ja eritakistus 0,074 Ωmm2/m. IIB rühma elementidele on iseloomulik, et kõik need metallid lenduvad kuumutamisel (Karik 2000). Võrreldes teiste raskemetallidega on kaadmium märkimisväärselt ebapüsiv, kuna on väga elektropositiivne ning tänu sellele küllaltki reaktsioonivõimeline metall. Õhu juuresolekul kuumutades kaadmium põleb ning tekib kaadmium(II) oksiid , aga aurufaasis reageerib kaadmium kõrgel temperatuuril veeauruga, mille tulemusena tekivad kaadmium(II)oksiid ja vesinik. Kaadmiumi reaktsioon lahjade hapetega kulgeb aeglaselt, siiski on reageerimine võimalik, kuna kaadmium on keemiliselt piisavalt aktiivne ehk asub keemiliste elementide pingereas vesinikust vasakul. Lahjade hapete ja kaadmiumi reageerimisel tekib kaadmium(II) sool ning vabaneb vesinik. Kõige paremini reageerib Cd lämmastikhappega, tekib kas lämmastikoksiid (NO) või lämmastikdioksiid (NO2), kaadmium(II) nitraat ning vesi. Erinevalt tsingist on kaadmium leeliste suhtes püsiv ning reaktsiooni ei toimu. Sulamistemperatuurist kõrgemal temperatuuril reageerib kaadmium halogeenidega, mille tulemusena tekivad dihalogeenid, näiteks kaadmiumkloriid. Reageerimisel kalkogeenidega ehk 16. rühma elementidega tekivad sarnaste omaduste ja kasutusaladega värvilised ühendid. Kaadmium ei reageeri vesiniku, lämmastiku, süsiniku, räni ega vismutiga, kuid viimasega moodustab sulameid (Karik ja Truus 2003). Cd reageerib teiste 15. Rühma elementidega (P, As, Sb), moodustades arvukalt erinevaid ühendeid, millest tähtsamad on sarnaste omadustega kaadmiumfosfiid, kaadmiumarseniid ja kaadmiumantimoniid. Kaadmium moodustab ka mitmesuguseid kompleksühendeid, millest tuntumad neist sisaldavad tsüano-, ammiin- jmt rühmi (Karik ja Truus 2003).

2. ÜHENDID

2.1. Veeslahustuvad soolad

Kaadmiumiühenditest leiavad kõige laiemat kasutamist vees lahustuvad Cd+2-soolad: kaadmiumkloriid, -nitraat ja –sulfaat – need on ka levinumad Cd-ühendid keemialaborites. Cd+2 on värvusetu ioon , aga mitmete Cd-ühendite värvilisuse tingib anioonne osa.
Kaadmiumkloriid on värvusetu, hügroskoopne ehk niiskust imav, pärlmutriläikega valkjas aine, mis lahustub hästi vees (53,2%, 20 °C), vähem etanoolis . Kaadmiumkloriidi esineb ka mitme kristallhüdraadi kujul (Karik ja Truus 2003). 16. juunil 2014 aastal lisas Euroopa Kemikaaliamet (European Chemicals Agency , ECHA) selle aine kandidaatainete loetellu, kuna kaadmiumkloriid on kantserogeenne , mutageenne, reproduktiivtoksiline ning lisaks võib avaldada tõsist mõju neerudele ja luudele ( Terviseamet 2014). Seda kasutatakse teatud galvaanielementide elektrolüüdina, tekstiilitööstuses ( kangaste immutamisel), fotograafias, katalüsaatorina orgaanilises sünteesis jne (Karik ja Truus 2003). Kaadmiumkloriidiga kokku puutudes võib nahale tekkida punetus , sissehingates köha ja hingamisraskused , allaneelamisel kõhuvalu, põletustunne, kõhulahtisus, nohu ja oksendamine . Olenevalt ainega kokkupuutumise tasemest, on soovitatav siiski perioodiline tervisekontroll . Kopsuturse ei avaldu kohe, vaid mõne tunni möödudes füüsilise tegevuse korral. Loomkatsete põhjal on tõestatud, et pikaajaline kaadmiumkloriidiga kokkupuude võib inimestel põhjustada reproduktsioonifunktsiooni- või arenguhäireid. Aine on toksiline veeloomadele ning võib bioakumuleeruda taimed, seega ei tohi see kemikaal mingil juhul keskkonda sattuda (European Agency for Safety and Health at Work 1994).
Kaadmiumfluoriid on samuti värvusetu, kristalne ja vees lahustuv aine. Seda kasutatakse optilise materjalina ja eriklaaside, luminofooride ning lasermaterjalide komponendina (Karik ja Truus 2003). Kaadmiumfluoriid on samuti lisatud ECHA kandidaatainete loetellu (Terviseamet 2015).
Kaadmiumbromiid lahustub väga hästi vees, hästi ka metanoolis ja etanoolis. Seda kasutatakse orgaanilise sünteesi katalüsaatorina, fotoemulsioonide stabilisaatorina ja teatud fototehnikates (Karik ja Truus 2003).
Kaadmiumjodiid lahustub hästi vees, metanoolis, etanoolis ja atsetoonis. Kasutatakse katalüsaatorina orgaanilises sünteesis, pürotehniliste segude ja määrdeainete komponendina (Karik ja Truus 2003).
Kaadmiumsulfaat-vesi on värvusetu kristallaine, mis lahustub samuti hästi vees ning on vesilahustes nõrgalt hüdrolüüsunud. Esineda võivad ka teised kristallhüdraadid ja veevaba sool (Karik ja Truus 2003).
Kaadmiumnitraat on värvusetu kristalne aine, mis lahustub ülihästi vees ja esineb praktikas sageli dihüdraadi kujul. Seda kasutatakse klaasi ja portselani pigmentides, fotograafias ning teiste Cd-ühendite saamisel (Karik ja Truus 2003).

2.2 Kalkogeenid

Kaadmiumi kalkogeenidel on mitmeid ühiseid omadusi – need on vees praktiliselt lahustumatud värvilised ühendid, millel on sarnased kasutusalad (Karik ja Truus 2003).
Kaadmiumoksiid on oma värvuselt rohekaskollane kuni peaaegu must, sagedamini pruun. Värvuse varieerumine sõltub peamiselt osakeste suurusest , kristallivõre defektidest ja saamisviisist. CdO on amorfne või kristalliline tahkis , mille sublimatsiooni toimumiseks vajalik temperatuur on 1570 °C, tegemist on pooljuhiga. Kaadmiumoksiid reageerib kergesti hapetega ja õhu süsihappegaasiga ning kontsentreeritud leelislahuste toimel moodustab kadmaate nagu kaadmiumkloriid, kaadmiumkarbonaat ja dinaatriumtetrahüdroksokadmaat. Kadmaadid tekivad ka nõrgemate leeliste toimel kaadmiumhüdroksiidile, näiteks dibaariumheksahüdroksokadmaat (Karik ja Truus 2003).
Võrreldes tsingiga avalduvad kaadmiumi oksiidi ja hüdroksiidi amfoteersed omadused nõrgalt. Kaadmiumoksiidi kasutatakse vooluallikate elektroodides, orgaanilises sünteesis, eriklaasides jms (Karik ja Truus 2003).
Olemas on ka kaadmiumhüdroksiid, mis tekib leeliste, sealhulgas ammoniaakhüdraadi ja orgaaniliste aluste toimel kaadmiumi-soolade lahustesse. Kaadmiumhüdroksiid laguneb temperatuuril üle 170 °C ja tekib kaadmiumoksiid, mis on tuntud kolmes kristallvormis. Ainet kasutatakse vooluallikate elektroodides, analüütilise reagendina ja teiste Cd-ühendite saamiseks (Karik ja Truus 2003).
Peale kaadmiumoksiidi on tuntumad ka CdS ehk kaadmiumsulfiid, mis on värvuselt sidrunkollane kuni oranžpunane, CdSe kaadmiumseleniid (tumepunane) ja CdTe kaadmiumtelluriid, mis on kas tumehalli või –pruuni värvi. Neid saadakse lihtainete sulatamisel või reageerimisel gaasifaasis, vastavate vesinikkalkogeenide toimel Cd2+-soolade lahustesse ja teiste meetoditega. Eelpool nimetatud kolme ühendit kasutatakse päikesepatareide ja fotodioodide materjalina. Kaadmiumsulfiidi kasutatakse fototakistites, õlimaalide värvainena ning klaasi- ja keraamikavärvides, samuti on see ka teatud pooljuhtlaserite aktiivkeskkond (Karik ja Truus 2003).

2.3 Ühendid fosfori, arseeni ja antimoniga

Neil kolmel ühendil on sarnaseid omadusi – nad on hallid , pooljuhtomadustega õhus ja vees püsivad kristallained, mida saadakse lihtainete reageerimisel. Kaadmiumfosfiid on perspektiivne laser- ja pooljuhtmaterjal , kaadmiumarseniid on materjaliks magnettakistustele ning infrapunadetektoritele. Kaadmiumantimoniidi kasutatakse termoelektriliste andurite ja fotoelementide materjalina. Lisaks nimetatule moodustab kaadmium nende kolme 15. rühma elemendiga ka teisi ühendeid (Karik ja Truus 2003).

3. TOODANG JA KASUTAMINE

Tegevused, mille kaudu kaadmiumi toodetakse ja loodust reostatakse on metallimaakide, näiteks tsingi, tina ja vase kaevandamine, sulatamine ja rafineerimine . Kaadmium paisatakse õhku fossiilsete kütuste ja jäätmete põletamisel, ka terase tootmisel. Tööstuslike alade ja jäätmepaikade läheduses võib vesi ja pinnas olla kõrgema Cd sisaldusega. Igal aastal satub inimtegevuse tulemusena keskkonda hinnanguliselt 4000-13000 tonni kaadmiumit.
Kaadmiumi iseloomustab hea kattevõime ja plastilisus , seetõttu kasutatakse seda peamiselt kadmeerimiseks – metallide korrosioonivastaseks katmiseks (40%). Kasutatakse ka mitmesugusteks vooluallikateks; akudeks kulub ligikaudu 20% kaadmiumi toodangust, sealhulgas ka Westoni normaalelemendid ja teised vooluallikad. Kõige enam valmistatakse nikkel -kaadmium akusid . Ülejäänud osa Cd-toodangust kasutatakse kunstiliseks otstarbeks. Kaadmium on üks tähtsamaid metalle elektrokeemias, Cd elektrosadestust on laialdaselt kasutatud selleks, et valmistada elektrooniliste materjalide juhtivaid detaile, mida iseloomustab korrosioonikindlus, joodetavus, sepistatavus jne. Pindade katmiseks kasutatakse kaadmiumi ka kosmose- ja sõjatööstuses.
2000. aastal rafineeriti kaadmiumi 27 riigis, millest 8 riiki moodustasid kaks kolmandikku kogu maailma toodangust. Kõige suuremad rafineerimistehased asusid Jaapanis ja Hiinas, suuruselt kolmas oli USA-s. Kokku toodeti kaadmiumi 2000. aastal 19700 tonni, sellest USA toodang oli 1890 tonni (Butterman ja Plachy i.a).
Joonis 1. Kaadmiumi tarbimine maailmas (Data from World Bureau of Metal Statistics 2001).

4. KINEETILISED JA METABOLISMI ANDMED ORGANISMIS

4.1 Organismi sattumise teed ja käitumine organismis

Kaadmiumiga võib kokku puutuda selle sissehingamisel või allaneelamisel. Eeskätt puutuvad kaadiumiga kokku suitsetajad ning inimesed, kes tubakasuitsu sisse hingavad. Kaadmiumi on võimalik omastada ka suures koguses kaadmiumit sisaldava toidu söömisel nagu karpkala, maks ja neerud. Kaadmiumi sisaldavad ka teraviljatooted, kartul ja mõned lehtköögiviljad. Kokku on võimalik puutuda ka kaadmiumiga saastunud vee joomisel või elades kaadmiumi õhku paiskava tööstusrajatise või sulatusahju lähedal. Kaadmium võib veeorganismides akumuleeruda, mistõttu võib kokkupuude suurem olla kohalikest veekogudest püütud veeloomade söömisel (National Library of Medicine i.a).
Töökohas võib kaadmiumiga kokku puutuda töötades sulatus - või elektritootmise ettevõttes, patareide fungitsiidide tootmisel või koopiate tegemisel. Sellised tööstusprotsessid, kus on võimalik kaadmiumiga kokkupuuterisk on abrasiivjugatöötlus, gaasikeevitus ja –lõikamine, metallivalmistamine ja – valamine , värvimine, teraskeevitus, tekstiiltrükkimine jpm. Kokkupuude on võimalik kaadmiumi tolmu või aurude sissehingamisel või saastunud käte kaudu selle allaneelamine (National Library of Medicine i.a). Raske toksilisuse probleeme on leitud kaadmiumiga pikaajalisel kokkupuutel ja töötades kadmeerimise valdkonnas. Kokkupuude kaadmiumi-tolmudega ei tohiks ületada keskmiselt 0,01 mg/m3 40 tunnise töönädala jooksul. Maksimaalne kontsentratsioon kestvusega 15 minutit ei tohiks ületada 0,14 mg/m3. Kokkupuude kaadmiumoksiidi aurudega ei tohiks ületada 0,05 mg/m3 8-tunnise tööpäeva jooksul (Los Alamos National Laboratory i.a).
Esmalt satub kaadmium kopsudesse ning seejärel seedetrakti , kust kaadmium liigub vere kaudu maksa ja neerudesse. Cd kuhjub organismis, eraldudes erakordselt aeglaselt, poolestusaeg on erinevatel andmetel 13-38 aastat (Karik ja Truus 2003). Pikaajalisel kokkupuutel kaadmiumiga võib nii inimestel kui loomadel tekkida neerutuubulite häire. Loomkatsete põhjal on välja selgitatud , et algselt peale kokkupuudet seostub veres olev kaadmium albumiinide ja proteiinidega, mille molekulmass on kõrgem kui albumiinidel. Selliselt saab kaadmiumi omastada maksas, kuna kaadmium indutseerib metallotioniini sünteesi maksas ja teistes kudedes (Nordberg 1984). Metallotioniin on tsüsteiinirikas madalmolekulaarne valk, mis seob metalle (Heinaru i.a). Kaadmiumi väljutusprotsess on aeganõudev ja see toimub peamiselt kuseteede kaudu ( Case Studies in Environmental Medicine 2008).

5. TOKSIKOLOOGILISED ANDMED

5.1 Krooniline ja akuutne kokkupuude

Krooniline kokkupuude kaadmiumiga võib põhjustada neerutuubulite kahjustusi ning langetada kopsu funktsioneerimist. Samuti on täheldatud ka osteomalaatsiat, mille tagajärjel muutub luu kaltsiumivaeseks, pehmeks ja painduvaks. Kaadmiumi seost on näidatud itai-itai haigusega, mille puhul esinevad erinevad sümptomid: madal mineraalainete sisaldus luudes , kõrge luumõrade esinemise sagedus, tõusnud osteoporoosi sagedus ning luustikuga seotud valu. Epideemiline itai-itai haigus esines 1940. aastatel Jaapanis Jinzu jõe piirkonnas. Probleem seisnes selles, et inimesed sõid riisi, mida oli kasvatatud kõrge kaadmiumi saastega niisutatud põldudel (New Jersey Department of Health 2007).
Pikaajalisel kroonilisel kaadmiumiga kokkupuutel on inimestel oht haigestuda vähki. On tõestatud, et kaadmium võib põhjustada kopsu- ja eesnäärme vähki, samuti kahjustada meeste reproduktiivset süsteemi ja mõjutada naiste menstruaaltsüklit. Kaadmium võib põhjustada aneemiat, nõrgendada haistmist ja võimet mäletada asju, ka hammaste värvimuutust (New Jersey Department of Health 2007).
Akuutne kaadmiumiga kokkupuude võib ärritada silmi ja nahka, põhjustada nn metallipalavikku, mille sümptomiteks on metalli maitse suus , peavalu, külmavärinad, pitsitustunne rinnus ja köha. Sümptomid võivad tekkida alles mitme tunni möödudes peale kaadmiumiga kokkupuudet ja kesta päev või kaks. Kaadmium võib põhjustada iiveldust, oksendamist, kõhulahtisust, kopsuödeemi jpm (New Jersey Department of Health 2007).

5.2 Kantserogeensus; LD-50

Kaadmium ja selle ühendid on kantserogeenid ning põhjustavad vähktõbe. Pikaajaline kaadmiumiga kokkupuude võib põhjustada kopsuvähki ning on loodud seoseid ka kaadmiumi ja eesnäärme-, neeru- ja põievähi vahel (U.S National Library of Medicine i.a). Kaadmium klassifitseerub B1 rühma, mis on tõenäoline kantserogeen. Palju katseid on tehtud rottide ja hiirte peal ning ning kahtlustatakse, et kaadmium võib olla ka reproduktiivne toksiin . Mõned uurimused on näidanud, et loomadel on kõrge kaadmiumi kokkupuute korral esinenud rohkem enneaegset sünnitust, madalat sünnikaalu, nurisünnutist ja spontaanset aborti . Loomade- alased uurimused näitavad lisaks, et kokkupuude kaadmiumiga on seotud käitumisprobleemide ja õppimisraskustega. Kaadmiumi surmav doos on keskmiselt 50 mg/m3 ja 40 mg/m3 ühe tunni kohta ja 9 mg/m3 viie tunni kohta (Toxicology Data Network i.a).

6. RISKI VÄHENDAMISE VÕIMALUSED

Selleks, et võimalikult vähe kaadmiumiga kokku puutuda, tuleks maha jätta suitsetamine ja vältida suitsetajatega ühes ruumis viibimist. Inimesed, kes siiski suitsetavad, ei tohiks seda teha kinnistes ruumides nagu näiteks autos või kodus toas. Töötades keskkonnas, kus on pidev kaadmiumiga kokkupuude tuleks kasutada kõiki võimalikke isikukaitsevahendeid ja vältida riiete koju viimist, mis on koos kaadmiumi-tolmuga. Soovitatakse ka tasakaalukalt toituda, kuna nii on võimalik vähendada kaadmiumi sattumist organismi. Lapsevanemad peaksid patareid ja akud paigutama lastele kättesaamatusse kohta, et neil puuduks võimalus nendega mängida. Enne kalale minekut tuleks üle kontrollida veekogu puhtus ning vältida ohtlike jäätmetega saastatud alasid (Agency for Toxic Substances and Disease Registry 2012).

KOKKUVÕTE

Kaadmium on raskemetall, mis on väga mürgine nii inimesele ja loodusele juba väikestes kogustes. Kahjulikud kaadmiumi aurud ja suitsud võivad mõjutada peaaegu kõiki keha organsüsteeme, sealhulgas südame-veresoonkonda, reproduktiivset süsteemi, silmi ja isegi aju. Uuringute käigus on tõestatud, et kaadmium mõjutab vererõhku, eesnäärme funktsiooni ja testosterooni taset, kutsub esile ka luude kahjustused, kuna kaadmium asendab luudes kaltsiumit. Suurimad kaadmiumi kontsentratsioonid asuvad neerudes ja maksas. Lihtainena on kaadmium pehme, mistõttu on see hästi valtsitav ja poleeritav. Aine esineb looduses üldiselt koos tsingiga ning kaadmium eraldatakse kõrvalsaadusena maakide töötlemisel. Inimene saab peamise kaadmiumi koguse süües taimetoitu, aga ka sigaretisuitsus on seda ühendit palju. Elu käigus suureneb kaadmiumi sisaldus inimorganismis kümneid tuhandeid kordi, kuna see eraldub organismist erakordselt aeglaselt, aga on tõestatud, et kaadmium ei oma inimkeha jaoks mingisugust kasulikku funktsiooni ning seda pole vaja. Ühest küljest on kaadmium näide tööstuslikult kasutatavast ainest, millel on negatiivne mõju inimese tervisele, kuid teisest küljest on see näide laborite ja ülikoolide rahvusvahelise koostöö kasumlikust potensiaalist.

KASUTATUD KIRJANDUS

Agency for Toxic Substances and Disease Registry. (2012). Toxicological Profile for Cadmium. (10.04.2016) http://www.atsdr.cdc.gov/toxfaqs/tfacts5.pdf
Butterman, W. C., Plachy, J. U.S. Geological survey. Mineral Commodity Profiles. Cadmium. (10.04.2016) http://pubs.usgs.gov/of/2002/of02-238/of02-238.pdf
Dartmouth Toxic Metals . (17.04.2016) http://www.dartmouth.edu/~toxmetal/toxic-metals/more-metals/cadmium-faq.html
Karik, H. (2000). Anorgaaniline keemia. Tallinn: AS Koolibri
Karik, H., Truus, K. (2003). Elementide keemia. Tallinn: Kirjastus Ilo
Maanteeamet . (2009). Raskemetallid pinnases. (10.04.2016) http://www.mnt.ee/index.php?id=12362
New Jersey Department of Health. (2007). Hazardous Substance Fact Sheet. (14.04.2016)
http://nj.gov/health/eoh/rtkweb/documents/fs/0305.pdf
Terviseamet. (2015). (17.04.2016) http://www.terviseamet.ee/info/uudised/u/artikkel/kandidaatainete-loetelu-taeiendati-kuue-vaega-ohtliku-ainega.html
Toxicology Data Network. (14.04.2016) http://toxnet.nlm.nih.gov/cgi-bin/sis/search2/r?dbs+hsdb:@term+@rn+@rel+7440-43-9
U.S National Library of Medicine. Tox Town. Cadmium. (14.04.2016)
https://toxtown.nlm.nih.gov/text_version/chemicals.php?id=63
World Bureau of Metal Statistics. (15.04.2016) http://www.world-bureau.com/index.html
World Health Organization. International Programme on Chemical Safety: Basic Analytical Toxicology. (17.04.2016) http://www.who.int/ipcs/publications/training_poisons/basic_analytical_tox/en/index8.html