Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Proosaanalüüs". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
jutustaja, vaatepunkt, paus, ellips, järjekord, esind, jutustajatüüp, autodiegeetiline, sisevaade, emotsioonid, suhtegrupid, vahendamise, lahendust, anakrooniad, prolepsis, analepsis, rütm, stseen, kordav, süžee, kronoloogiline, faabula, ajalis, pausid, ellipsid, juhtunut, varjamine, jutustamistüübid, millestki, asuda, kõhklused, tüpoloogiarea lõpuni o Kolmikud – pööre (volta), paralleelteema või lüüriline mõtisklus o Kulminatsioon – 14.värss, vaimukas puänt Luulevorm, mis on mõeldud lugemiseks, mitte kuulamiseks või muusikaks Peetakse uusaegse mentaliteedi ja eneseteadvuse alguseks Millele pööratakse tähelepanu proosateose analüüsis (eelkõige narratoloogia seisukohalt)? Aeg Lõpp Põhjus ja tagajärg Jutustaja o Kes kõneleb o Kes kõneleb kellele o Kes räägib mis keeles o Kes räägib millise autoriteediga o Ajaline, kaugus ja kiirus, teadmiste piiratus - fokaliseering Narratiiv. Mille alusel saab väita, et kultuuri üks iseloomulikke jooni on selle loolisus? Milline toime on lugudel (kultuuriliselt ja ka kirjanduses)? Kas lood vahendavad või loovad tähendust? Mis vahe on arusaamal, et lugu vahendab või loob tähendust? Millist
definitsioonides on enamasti sees järgmised elemendid: 1) narratiiv on esitus (representatsioon); 2) narratiiv esitab üht või mitut sündmust; 3) narratiivil on topeltkronoloogia või temporaalsus (st,et narratiivide analüüsis eristatakse vähemalt kaht tasandid: lugu ja selle esitlust) - niihästi esitatavad sündmused kui nende esitus rulluvad lahti ajas: 4) sündmused toimuvad inimtaoliste olenditega, kellel on omad soovid ja tõekspidamised; 5) narratiivil peab olema jutustaja või vähemalt mingisugune mediatsioon, vahendav instants. 13. Kirjandusteaduse vaatepunkt Kirjandusteose vaatepunkt on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse. Kirjandusteose jutustaja on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui romaan on kirja pandud mina-jutustusena, on olukord lihtne: mina-jutustaja kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus on alati piiratud vaatepunktiga jutustus. Selline
Episoodilised tegelased Esinevad teoses põgusalt Jutustaja Hääl, mis edastab teose sündmustikku Vaatepunkt Paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse Minajutustus Sündmustik antakse edasi ühe tegelase piiratud vaatepunktist Sisemonoloog Tegelase sisekõne Teadvuse vool Edastab tegelase mõtted hüplikena Temajutustus Kolmandas isikus piiratud vaatepunktiga Kõiketeadev jutustaja Jumalik pilt, võib analüüsida ja kommenteerida toimuvat või ka vaid kiretult kirjutada. Liikuv vaatepunkt on kõiketeadval jutustajal Liikuv vaatepunkt Liikuv vaatepunkt on kõiketeadval jutustajal Tegelase analüüs: (......) Bioloogiline – päritolu ja välimus aspekt Psühholoogiline - mõtted, soovid, lootused Sotsiaalne – amet, elukoht, varanduslik seis, klassikuuluvus, suhted
teesklus, kus öeldakse üht aga vihjatakse millelegi vastupidisele. Lausekujundeid: kordus: loob rütmi, süvendab meeleolu. Sõnu või sõnatüvesid korratakse kõrvuti, värsside algul, keskel ja lõpul; parallelism: sama mõtte kordus erineva väljendusega; antitees: vastandlike mõtete kõrvutamine; astendus: tähenduslik tõus või langus; retooriline küsimus/hüüatus vm: väljendab emotsiooni, mitte seda, mis otse öeldi/küsiti; ellips: väljajätt või katkestus ; sõnamäng: tekib sõnade, eriti homo- ja sünonüümide ootamatul kõrvutamisel; paradoks e. vastuoksus: vastuolu sisaldav kummaline ütlus ; ristlause: nt. jääb tulemeri - tuleb jäämeri, malehobused valetavad ja valehobused maletavad. Ballaad: vanaprantsuse tantsulaul, ka rahvaluule legend või lugulaul, dramaatiline või lüüriline romanss, ilukirjanduslik kunstballaad. Balladistroofiks on katrään: 3- ja 4-rõhuliste värsiridade
3. Lugejakeskne lähenemine eeldab, et kirjandusteos valmib lugeja kaasabil, teosel pole valmistähendust, seda võib tõlgendada mitmel viisil. Proosateksti analüüsitasandid Tekstisisesed tasandid: Fiktsionaalne maailm, selle algus ja lõpp Narratiiv Teema, motiiv (peamotiivid, kõrvalmotiivid) Kujund (sümbolid), pealkiri, moto Probleemistik Lugu, faabula, süžee, sündmus, episood Justustaja, vaatepunkt Tegelased Miljöö, tegevusaeg ja –paigad Kompositsioon Keelekasutus, stiil Ideestik sõnum Tekstivälised tasandid: Autori individuaalsus Autori biograafia Autori maailmavaade Mõjud Suund, vool, žanrilisus, koolmkond, rühmitus Koht ajatus, rühmituses, traditsioonis, rahvuskirjanduses Ideaalne vastuvõtja (mudellugeja) – R. Barthes
tegutsevaid inimesi tegelikkus on näitekunsti oluline tunnus. Võib oletada, et dramaatika on välja kasvanud rituaalist mõlema aluseks on tegus, sooritus. Dramaatika on dialoogiline tekst on tegelaste otsekõne. Autori remargid on vähemuses ning on eraldaud sulgude või erineva fondiga. Monodraama koosneb vaid ühe tegelase kõnest Autori kohalolek on näidendites varjatud tegelased pöörduvad otse vaataja poole. Eranditeks on teosed, kus tegevust juhib üks tegelane jutustaja ntks. Kõne on tegevuslik rääkimise situatsioon mõjutab tegelasi ja tegevust, samas sooritatakse kõne abil tegusid ehk kõne akte, mis muudavad olukorda. Seega on tegutsemine ka sõnaline. Draama on suunatud teatrile kirjanik võtab näidendit kirjutades arvesse teatri tehnilisi võimalusi.1 Lugemisdraamad teosed, mille suur maht, keeruline probleemistik või lavastamise piiratus lavatehnikat arvesse võttes. Neid on võimalik mängida, kui
iii. Teise rühma lausekujundid 1. erinevad ilukõnelaused ehk retoorilised lausestused i. retooriline küsimus ii. pöördumine iii. hüüatus b. saavutatakse lauseliikmete ümbertõste ehk inversiooniga c. lauseliikmete väljajätt ehk ellips ning lausekatkestus ehk hälve d. sidesõnatus, selle vastand sidesõnakus e. kuhjamine iv. kolmas rühm 1. tähendusmärgid a. sõnamäng ehk kalambuur tekitab sõnade (eriti homo- ja sünonüümide) ootamatul ja naljakal kõrvutamisel 2
Romaani vormi ja sisu (või teemade, stiili, narratiivse ülesehituse) eraldamine on kunstlik, kuna lugu, mida romaan vahendab ei ole eristatav viisist, kuidas seda vahendatakse. ● Mis tüüpi tegelasega on tegu ? Tüüp – tüübiks nimetatakse tegelast, kelles avalduvad teatava inimrühma iseloomulikud jooned. Tüüp on ilma eriomaste iseloomujoonteta, ent ta aitab ilmekalt avada ajastule eriomast. Sügav tegelane – on arenev ja keeruline, detailselt kujutatud, sisevaade tema sisemaailma. Sügav tegelane on võimeline lugejat üllatama, lame mitte. Lame tegelane – muutumatu, lihtsakoeline, lugejale ei anta tema kohta palju informatsiooni, esindab üht ideed või iseloomujoont. ● Kelle nimel räägib kirjandus ? Jutustaja positsioon tekstis: ● Heterodiegeetiline jutustaja – asub väljaspool lugu, seisab hierarhia tipus (nagu Jumal), omab juurdepääsu kõikidele sündmustele ja tegevuskohtadele,
20. sajandil pööratakse rohkem tähelepanu vormile, kirjanduslikele võtetele (20. saj. modernismi algus) Näiteks 20. saj. algul tegutses vene vormikoolkond (Viktor Shklovski). Formuleeritakse, et kunst on kujunditega mõtlemine. Kunstivõtted" raskendavad", ,,pikendavad" asjade tajumist. Kunsti ülesanne on KUMMASTAVALT mingit objekti tajuda. Seepärast on ka suhteliselt raske suuremat osa 20. sajandi kirjandusest lugeda.Kummastuse puhul on harjumuspärane vaatepunkt nihutatud nt.inimese teadvusest looma tasemele ja see paneb asju märkama ja mõtestama teisiti, uudselt. Harjumuslik ,,rebitakse" lahti tavapärasest kontekstist, vaadeldakse teistel tasanditel. Eesmärgiks on tekitada eripärane taju, mitte et asju lihtsalt ära tunda (see on määrdunud sulalumi kohevad hanged on müdaseks tõmbunud). Kummastuse olemuseks on võõritusefekt. 8.Luule värsisüsteemid ja mõõdud lk.60 Poeetika õpik gümn-le 9
loob tähendust? 4 Lugude korrastav toime, Rütmilisest struktuurist saadav nauding, Lugude ‘samasus’ ,Maailma mõistmine, kogemuse korrastamine, inimelu tähenduse uurimine. Loob > lugu on millegi loomine sõnade/kujunditega > käivitab sündmused & teod pärismaailmas Süžee- nii nagu sündmusi tekstis esitatakse (teose kunstiliselt organiseeritud faabula) Faabula- sündmuste ajalispõhjuslik järjekord (luuakse tavaloogika alusel) Klassikalise (suletud) narratiivi skeem. (5. Loengu slaidil skeem) Millist tüüpi proosateosele on see omane? Realistlikule romaanile. Kas modernistlik ja postmodernistlik romaan järgivad tüüpiliselt suletud narratiivi skeemi? Ei järgi. Nt. mod. romaanis avatud algused ja lõpud, sissejuhatus ja lõpplahendus (traditsioonilisel kujul) puuduvad.(nt kafka protsess) Postmod. romaan mängib sageli realistliku romaani normidega
Värsimõõt. Trohheus. Jamb. Daktül. Amfibrahh. Anapest. Riim. Riimitüübid. Algriim. Lõppriim. Täisriim. Irdriim. Liitriim. Meesriim. Naisriim. Daktülriim. Hüperdaktülriim. Paarisriim. Ristriim. Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus, retooriline küsimus, ellips, sõnamäng, paradoks, ristlause. Salm. Kinnisvormid. Ballaad. Sonett. Itaalia, prantsuse ja inglise sonett. Sonetipärg. Koomapalat "Poeetika" ILUKIRJANDUSLIKKUS ! Luule e POEESIA on keeleline looming, kunst. Ilukirjanduslikud tekstid: --> lüürika ! ! ! -> eepika ! ! ! -> dramaatika POEETIKA--> filoloogia ja filosoofia haru, mis uurib ilukirjanduslike tekstide olemust, ehitust ja toimet. --> Luulekunsti või laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus.
Areng lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine); lüürilise mina vaatepunkt, ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid:
Kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad: kirjanduslugu; uushistoritsism, feministlikud kirjandusteooriad, sooteooriad; kultuuriuuringud; postkolonialistlik teooria; ökokriitika. 5.Mis on tõlgendamine? Tõlgendamine on üks kirjanduse uurimise põhipraktikaid. Oluline on mõistmine, see on esmane tase ehk loeme teksti hoolikalt läbi. Konkreetse teksti puutuva informatsiooni kogumine, nt tegelased, miljöö, sündmused, retoorilised ja narratiivsed võted, vaatepunkt jne. Kirjandusteadlane eelkõige tõlgendab ehk pöörab tekstile intensiivset tähelepanu. Tõlgendamine on teksti (kirjandusteos, graffiti, rahvusvahelise õiguse lepind, regilaul) vahendus, ei pruugi hõlmata ainult kirjandusteoseid ega ainult kirjalikke tekste. Kitsas tähenduses:teksti keeleliste tähenduste määratlemine, fookus kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega tekstiosadel. Laiemas tähenduses: kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine,
kõige sagedamini kasutatakse romaanide analüüsimisel Narratiivsed tekstid (`narrare' ld. jutustama) Mõned küsimused, mida võib esitada eepilisele tekstile Kas on tegemist fiktsionaalse või faktoloogilise suunitlusega tekstiga? Mille järgi tunneme me ära, et tekst on fiktsionaalne? Kes jutustab? Millisest perspektiivist me `näeme' tegevustikku? Kuidas väljendub jutustaja? Milline on jutustuse ajaline struktuur? Kuidas on diskursuse tasand seotud story tasandiga? Kes peale jutustaja veel kõneleb? Kuidas on võimalik, et me ei kuule mitte üksnes tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid? Milline on antud teksti suhe teiste (varasemate) tekstidega? Loo aeg loo sündmustele kuluv aeg Teksti aeg mingiks loo ajavahemikuks kulutatud teksti hulk. Teksti aeg on mõõdetav näiteks sõnade või lehekülgede arvu kaudu Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine)
Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett , ballaad , ood, hümn , pastoraal , eleegia , haiku , tanka . Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘ minavorm ’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine ); lüürilise mina vaatepunkt , ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia , komöödia , draama , kuuldemäng , intermeedium , libreto , stsenaarium , aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare ’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos , romaan, jutustus,
Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika, strukturalism, uuskriitika, semiootika, dekonstruktsioon). Filoloogia, ka tekstoloogia: mingi teose või teksti väljaannetesse puutuv problemaatika, toimetamisega seotud aspektid (kuidas eri väljaanded mingit teksti on muutunud, kuidas see muudab selle teksti tähendust), tekstide rekonstrueerimine. Retoorika ja stilistika: keskendub tekstide vormile (narratiivne struktuur, vaatepunkt, süzeemudelid) ja stiilile (sõnavara, retoorilised võtted, toon (diction), süntaks, värsimõõt). Antiikajal retoorika > kõnekunsti reeglistik (ülesehitus, retoorilised võtted publiku veenmiseks, kujundlik keel). 19. sajandil retoorika osatähtsus langes, arenes edasi stilistikana. Stilistika uuris erinevate autorite stiili omapära, ka zanrite stiili nt ajaperioodi või rahvuskultuuri lõikes. Grammatiline struktuur (sõnavara, süntaks), teksti akustilised elemendid (kõla, riim,
eksitus, kadunud poeg ), ballaadimotiivid müstilised ja üleloomulikke elemente sisaldavad ( taaskohtumine varasurnud armsamaga ). Püsi- e kordusmotiivid võivad läbida kogu teost ( nt tapmise motiiv Dostojevski romaanis ,, Kuritöö ja karistus" ) või kirjaniku loomingut. Faabula teose sündmuste loogiline ajalis-põhjuslik järgnevus; sündmusi antakse edasi nii, nagu need elus enamasti esinevad. Süzee teoseks arendatud faabula, teose aluseks olevatest sündmustest jutustamise järjekord. Süzee elemendid: ekspositsioon e sissejuhatav osa, sõlmitus, dispositsioon e teose arendus, kulminatsioon, pööre, konklusioon e teose lõpetus. Võivad esineda ka proloog ja epiloog, moto e epigraaf. Konflikt kokkupõrge, huvide ja eesmärkide põrkumine teoses. Välise, tegevusliku konflikti kõrval võib rääkida ka tegelase sisekonfliktist, milleni viivad vastuolulised tunded, kired, kalduvused ning kohustused ja moraalsed veendumused.
Narratiivi eelduseks on ajataju. Narratiivi minimaalselt kohustuslikud elemendid: tekst - sündmused(lugu) - jutustamine Tüübid: *seisundinarratiiv *igavese teekonna narratiiv *päralejõudmise narratiiv *nurilejõudmise narratiiv Lugu - sündmuste kronoloogiline järjestus tekst - loo kunstikavatsuslik esitus mis tahes märgisüsteemis, loo narratiivne struktuur jutustamine - teksti esituslik aspekt Fokuseerimine - jutustaja ja tegelaste vaheline suhe. Jutustaja teadmiste määra tüpoloogia. Tüübid: *nullfokuseerimine - kõiketeadev jutustaja. *sisemine fokuseerimine - jutustaja teadmised on piiratud konkreetse tegelase teadmistega. *väline fokuseerimine - jutustaja teab vähem kui tegelane. Tegelasi vaadatakse kõrvalt. Fokuseerimine võib loo jooksul korduvalt muutuda, see loob omapärase ebakindluse efekti. Vaatepunkt - kelle seisukohalt lugu jutustatakse. Milles seisneb kultuuri loolisus? Milline toime on lugudel?
· Draama pikkus on piiratud · Draama peab olema dramaatiline keskendub inimestevahelistele suhetele Teatris mängitav draama jäljendab suhtlemist konkreetselt. Episeerumine eepiliste struktuuride mõjulepääs dramaatikas (N Bertolt Brecht) · Sündmustiku epitseerumine lõpplahendusele suunatusest loobumine · Aegruumi epitseerumine ainet püütakse esitada võimalikult täielikult · Kunstilise kommunikatsiooni epiteseerumine loo sisese või välise jutustaja kasutamine o Kirjeldavad ja kommenteerivad remargid o Autori kohalolek (sildid jmt) o Eepilised struktuurid dialoogi sees o Näitlejad, kes vahendavad näidendimaailma ja pärismaailma o Näitlemisviis, mille puhul näitleja ei näitle vaid esitleb Dramaatiline teater Eepiline teater kehastab sündmusi jutustab sündmustest
viisist, kuidas seda vahendatakse. Loo korrastatus. Anakrooniad (analepsis ja prolepsis). Anakrooniad – prolepsis (ettevaade) ja analepsis (tagasivaade). Anakroonia võib kasvada välja tekstist (ilma loosisese põhjenduseta); selle võib luua (kõiketeadev) jutustaja; selle võib luua mõni tegelane ja siis on see looga seotud. Tähtsat eristab tühisest anakrooniate loomise võime. Jutustajatüübid (heterodiegeetiline, homodiegeetiline ja autodiegeetiline jutustaja). Kõiketeadev jutustaja. NB! Heterodiegeetiline jutustaja ei ole alati kõiketeadev. Ebausaldusväärne jutustaja. *heterodiegeetiline – väljaspool lugu (hierarhia tipus) seisev *homodiegeetiline – jutustaja kui üks loo osalistest *autodiegeetiline – peategelane kui jutustaja *kõiketeadev jutustaja – lugejale usaldusväärne, suunab lugeja hinnanguid tegelastele ja loole. Sageli realistlukus romaanis. *ebausaldusväärne jutustaja – jutustab edasi kellegi kolmanda poolt läbielatud sündmust
kujundlikel tekstiosadel. Laiemas tähenduses on tõlgendamine kirjandusteose iseloomulike joonte ja eesmärkide selgitamine. Tõlgendamine algab probleemi püstitamisega ning sellele pakutakse hüpoteese ja lahendusi. Aristotelese ,,Tõlgendamisest" Hilisemate tõlgendamisteooriate alus, keskendub keele ja loogika suhtele. Suuline kõne - hinge emotsioonide muljed ja sümbolid. Kirjalik tekst - suulise kõne märgiline tähestamine. Võib kultuuriti varieeruda, kuid emotsioonid ja muljed, mida sõnad tähistavad, on samad kogu inimkonna raames nagu ka objektid. Hermeneutika Uurib teksti tervikuna, eesmärgiks mõistmine. Hermeneutiline ring - osa mõistmine terviku kaudu ja terviku mõistmine osade kaudu. Keskendub autori ja lugeja kommunikatsioonile teksti kaudu. Teksti tõlgendus sõltub uurija vaistust, kogemusest ja valmidusest dialoogi astuda. Lähilugemine.
- proosa soosib külgnevus- ja/või järgnevussuhteid - proosa soosib mittepidevust kes näeb? - kes jutustab? -vaatepunkt -fokuseerimine Gérard Genette Shlomith Rimmon-Kenan, Narrative Fiction (1983) Algirdas Julien Greimas tekstuaalne autor kõiketeadev jutustaja Tekst / lugu ... süzee / faabula (rekonst. sündmustest) tekst - see, mida loetakse, ei pruugi olla esitatud kron. järjestuses lugu (story) - koosneb tekstis aset leidnud sündmustest & on kron. järjestatud jutustamine - sündmustest rääkimine tekstis. Faabulaks nimetatakse omavahel seotud sündmuste kogumit, millest teoses teatatakse [ ... ]. Faabulale vastandub süzee: samad sündmused, kuid esitatuna selles järgnevuses, missuguses neist
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt „Postkolonialism”) Merilai, Saro, Annus, „Poeetika”: Ilukirjanduslikkus (lk 9–14), Luule poeetika (17–88, sh osa „Kõne-lause ja piltkujundid”), Proosa poeetika (139–194) J. Kraavi, „Postmodernismi teooria”, lk 110–135. S
Erinevat: · Draamas ei ole jutustajat, kogu informatsioon antakse edasi vahetult dialoogi ja remarkide kaudu · Loo esitamise vahendid ja võimalused näidendis on romaaniga võrreldes piiratumad (pikkus, arvestamine vaataja tähelepanuvõimega, teatri tehniliste võimalustega arvestamine) · Draamateoses on liikumine ajas ja ruumis keerulisem: romaanis saab ajalis-ruumilisi jutustaja suhteid vabalt kujundada (hüpped ajas jne), näidendis nõuab aja ja ruumi muutmine selget markeerimist · Draamateoses on inimese siseelu kujutamine keerulisem; kuna puudub jutustaja, siis ei saa seda alati otsesõnaliselt või üksikasjalikult kirjeldada. 11. Mis on draamateksti osad? · remarktekst dialoogis verbaliseerimata elemendid
FLKU.05.155 Kirjandus- ja teatriteaduse alused I FLKU.05.063 Sissejuhatus kirjandusteadusesse Sügis 2012, Kurvet-Käosaar KOHUSTUSLIK KIRJANDUS Kohustusliku kirjanduse ja loengumaterjalide läbitöötamisel pidage silmas, et eksam eeldab ka praktilisi teadmisi: 1) värsimõõdu, riimiskeemi või stroofitüübi määramine luuleteoses, kõnekujundi määramine luuleteoses ja 2) jutustajatüübi (näit. kõiketeadev jutustaja, ebausaldusväärne jutustaja, minajutustaja, heterodiegeetiline, homodiegeetiline, autodiegeetiline jutustaja) ja jutustamistasandi (samaaegne, järgnev, ennetav, vahelepõimitud) määramine proosakatkes. Loengumaterjalid (slaidid, ÕIS-is, vt ka viimane konspekt ,,Postkolonialism") Merilai, Saro, Annus, ,,Poeetika": Ilukirjanduslikkus (lk 914), Luule poeetika (1788, sh osa ,,Kõne-lause ja piltkujundid"), Proosa poeetika (139194) J. Kraavi, ,,Postmodernismi teooria", lk 110135. S
Laialt levinud sõnateatri tähenduses. Dramaturgia teatud perioodi kirjandusprotsessid (nt 20.saj eesti dramaturgia). Draamateose kompositsiooni ja lavastamise teooria. Tekstiehituse tasandil on ta lavastuste ja filmide tekstiline alus, millele on vastav struktuur ja reeglid. DRAMAATIKA EEPIKA Jutustatakse lugu. Sõnakunsti liik Jutustatakse lugu. Sõnakunsti liik Pole jutustajat. Info ja inimese siseelu antakse edasi On jutustaja. Inimese siseelu kujutatakse kirjeldades. dialoogi ja remarkidega. Aja- ja ruumisuhted arvestavad teatri tingimustega. Aja- ja ruumisuhted ei arvesta teatri tingimustega. Keskendub inimsuhetele. Ei pruugi vaid inimsuhetele keskenduda. TEATER KIRJANDUS Ajalis-ruumiline kunst Ajaline kunst Ruumisuhted on vahetult tajutavad Ruumisuhted tuleb sõnadesse panna
valdkondade mõistete pealepanemine teistele valdkondadel. Välja omadused füüsikas avastati selle võrdlemisel veega. Väitlus on sõda. Oponent taganes. Ideede võrdlemine toiduga: Las ma seedin seda mõtet. Lausekujundeid: iseloomustab mingis suhtes tavapärasest hälbiv struktuur. · Inversioon: tajutav hälbe harilikust sõnajärjestusest. Eeskätt luulekeele võte. Täis laukaid sügavaid on suude süli, unised kukkusid käod; näe, all aia teiba. · Ellips: mõne lauseliikme, tavaliselt aluse või öeldise väljajätt. Kõnesituatsioonist ning kontekstist olenevalt võidakse ellipsiga osutada olukorra pingelisusele, dünaamikale, muljete kiirele vaheldumisele: rohelust, aedu mäenõlvadel, mahedat valgust, tunnelite pimedusest pääsedes valguskirgast, kuristikku kukkumise tunnet mägijõe kohal ja taevasse tõusmist mäerinde lookeid seirates vaguniakna raamistuses.
[Todorov tõi näiteid Decameronist, nende küllaltki lihtsakoeliste novellide peal tema mudelid isegi töötavad] Jutustava diskursuse analüüs. Kuidas lineaarne tekst kujuneb ruumiliseks maailmaks. Todorov: 3 aspekti 1) moodus e kõneviis - kuivõrd sündmused on esitatud teoses. 2) ajaline organiseeritus (mis tekitab ka ruumi), suhe 2 ajalise telje vahel. a)Teksti enese aeg, väljendub lineaarse lugemise ajana, mis on antud ruumilisena – tekstikorpuse kujul. b)tegelaste aeg 3) teksti vaatepunkt, kelle vaatepunktist on sündmused antud. (Tõene v väär, täielik v osaline, kõik tegelased pole võrdselt informeeritud, vaatepunktid võivad liikuda, muutuda.) 1. moodus. Kirj teose maailm on osalt verbaalne, osalt mitteverbaalne. Tegelaskõne .- sõnaline, kirjeldused, sündmused jm mittekõneline. see on enam seotud tekstivälisega. Todorov kasutab proosatesti kahesusest kõneldes Platoni sõnu: mimesis – kõne kujutamine, autor imiteerib kellegi kõnet.
jutustaja puudumisest tulenevaid lahknevusi draama- ja proosatehnikas. 44. Mis on nulltasand, mis on miinusvõte? Nulltasand - neutraalsed märgid, nt vaikus ja liikumatus. Mittetegevus, mis võib kummatigi olla tähendusküllane. Mis võib olla nulltasand kostüümis, grimmis? Miinusvõte - millegi tugevalt silmatorkav puudumine. Sõna ja liikumise puudumine on iseenesest silmahakkav, tõlgitsemist nõudev miinustasand. Mõni pikk paus annab vahel uue tähendussisu eelnenud stseenile, rõhutab ja võimendab seda. Pausi mõju kestab sageli edasi järgnevas stseeniski. Loomulikult rütmistavad pausid tegevust ja dialoogi. 45. Kuidas mõjutab rolli loomist näitleja isik? Mis on näitleja ülesanded rolli loomisel? Näitleja toob rolli kaasa: · oma isiksuse, oma ,,mina", näitleja materjal on tema ise, temperament, lavavõlu, välimus.
...... 39 3.4.2. Tegevuskoht ja aeg ............................................................................. 41 3.4.3. Tegelased ............................................................................................ 41 3.5. Kunstmuinasjutud ....................................................................................... 43 3.6. Jutustamistehnika........................................................................................ 46 3.6.1. Jutustaja ja vaatepunkt ........................................................................ 46 3.6.2. Keel ja stiil .......................................................................................... 49 4. HEIKI VILEPI LASTELUULE ......................................................................... 52 4.1. Lasteluulest ................................................................................................. 52 4.2. Luulekogud ,,Tere!" ja ,,Minu laul".............
Anafoor ehk alguskordus (a---/a---) 2. Epifoor ehk lõpukordus (---a/---a), sh lõppriim ja refrään (Oh ma vaene Tarto liin! K.H.) 3. Parallelism ehk mõttekordus 4. Antitees ehk vastuseade 5. Allusioon - varjatud vihje teisele kirjandusteossele, tuntud isikule, sündmusele etc (Juuda tegu) 6. Kalambuur ehk sõnamäng (sõna kahemõttelisel arusaamal põhinev möödaräärikine) 7. Paradoks (Postmodernses ühiskonnas valitseb kollektiivne üksindus) 8. Ellips ehk väljajätt (pedak heleroheline, kask kuldkollane J.L.) 9. Inversioon - sõnajärje vahetus( helk hõbedane sillutisel) 10. Siire ehk anzambmaan (Ema tahab reisida ja isa kodus istuda samuti ei ihka alati ) 11. Kumulatsioon ehk kuhjamine 12. Gradatsioon - tähenduslik tõus või langus 13. Kiasm ehk ristlause 14. Retooriline hüüatus 15. Apostroof ehk retooriline pöördumine 16. Retooriline küsimus / dilemma 11. Millistel alustel tekivad kirjanduslikud zanrid?
krimka) kujutamisviisi järgi (arenguromaan, psühholoogiline romaan), mahu järgi (lühiromaan, epopöa) ning vormi järgi (värssromaan, kiriromaan) (2) jutustus - novelli ja romaani vahepealne eepika zanr, on novellist laialdasem sündmustik, mis ei ole keskendunud ühe peamise sündmuse ümber, ja vabam vorm. Romaanist on jutustus lühem ja ülesehituselt lihtsam. Jutustuse kolm põhikomponenti on süzee, tegelased ja miljöö, see esitatakse tavaliselt jutustaja (autori) vaatepunktist, kes jälgib sündmusi kõrvalt või on selles osaline. (3) novell (short story vms) - Novell on tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega jutustus, mis piirdub harilikult ühe keskse teemaga, lõpus on puänt, zanri looja on itaalia kirjanik Giovanni Boccaccio. 1. epopöa antiikkirjanduses eepos või eepiline poeem. Praegusajal mitmeosaline romaanisari. (AHT - T&Õ) 2. novellett novelli pisem õde (või vend :) 3
1. Eestlase ja Eestimaa kuvand vanemates kirjalikes allikates nt Tacitus „Germaanlaste päritolust ja paiknemises”; Henriku „Liivimaa kroonika” jt) Tacituse “Germanias” (98 pKr) esineb nimetus Aestii, mille kohta on arvatud, et see ei tähista eestlasi, vaid Ida-Preisi rahvaid või baltlasi. Hiljem nime tähendus kitseneb ning sellest on tuletatud Estland ja Estonia, mis 13.saj tähistab kindlasti Eestimaad. Sama tüve leidub ka hilisemates allikates, nt frangi ajaloolasel Einhardil 830 Aisti, kroonik Bremeni Adam kasutab 1076 kuju Haisti, Aestland. Leedu prof Karaliūnas arvab tüve aist kohta, et see germaani allikais esinev rahvanimetus on vastavate Ida-Baltikumi etnonüümide tõlge. Henriku “Liivimaa kroonika” on eesti ajalooteadlased hinnanud subjektiivseks: tuntavalt ordu huvide kaitsja, mistõttu on tekst kallutatud, sündmusi näidatakse ühest vaatevinklist. Tekstis toimib korraga 2 lugu: Liivimaa ristimise lugu ja piiblilugu. Tekstis on tsitaate piiblist, osu
annaabi.ee 
