KORDAMISKÜSIMUSED Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud (mõiste ’ilukirjandus’ eristamine, selle roll kirjandusteaduse arengus? (Vt ka videolõiku, kus Terry Eagleton seda nihet selgitab). Enne 1800 oli kirjandus kõik kirjapandud teadmised. Kirjandus kui fiktsioon al 18 saj lõpust. 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Milline neist tundub Sulle endale kõige olulisem? Miks? Kuidas sarnanevad või lahknevad sellega, kuidas kirjandusteaduses kirjandust määratletakse kirjanike ja luuletajate enda arvamused (vt valik näiteid slaididel)? Poeetiline keel o Muudab keelekasutust o Intensiivsem o Fookus keelel Väljamõeldis o Ei oma praktilist väärtust o Konstrueeritud kunstireeglite põhjal o Ei ole alati kujundlik Esteetilise väärtusega objekt o Ilusa, tõese ja väärtusliku seosed o Sisu ja vormi seo
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused 1.Kirjanduse mõiste Kirjandus kuulub inimkeele (ehk sõnalisse) tegevusvalda. Kaks tähendust. Nii laiem kui kitsam. Laiem hõlmab erinevatelt aladelt kirja pandud tekstide kogumit. Näiteks kui lehitseda Vana- Kreeka kirjandust, siis pole see kirjandus vaid klassikalises vormis esindatud. Seal on tekste ka ajaloost, filosoofiat. Kirjandusse laias tähenduses kuulub ka ajakirjandus. Kasutatakse kirja ja väljendatakse end sõnade abil verbaalselt. Kitsam Ilukirjandus. See kuulub kunstivaldkonda. Belletristika. Inglise keelest kaks sõna: Literature ja fiction. Saksa keelest leiame sellise sõna nagu Wortkunst (sõnakunst). Eestlased on selle mõningal määral üle võtnud. Eestis mahutab see sõna kirjandus natuke rohkem kui mõnel teisel kultuuril. Nt selle all on rahvaluule, näidendid (draamakirjandus). ,,Dekameron" Renessansi ajal kirjutatud. Proosavormis. Kuulub madalamasse kirjanduszanrisse. Realistliku kunstimeetodi arenemisega
Kirjanduslikud mõisted KI1 Mudellugeja Kujutletav lugeja Viited, teadmised ja huvi Tegelik lugeja Reaalselt eksisteeriv lugeja. Tegelik lugeja toetub: Lugemismudelile Isiklikule elukogemusele Tõlgenduskogukonnale Oma põlvkonna ootushorisondile – jumalad, allegooria Tõlgenduslik kogukond Sõbrad ja lähedased, kellega teost arutada saab Põlvkondlik ootushorisont Ühe põlvkonna lugejate poolt jagatud ootuste ja eelduste kogum, kriteeriumide hulk, mille järgi lugejad hindavad kirjandusteost mingil perioodil Tekstilüngad Tekstisisesed lüngad, seotud lugeja kujutlusvõimega Taevas on sinine nagu apelsin Avatud ja suletud teose
Kuidas on mõiste ’kirjandus’ tähendus ajalooliselt muutunud Enne 1800. oli kirjandus: kirjutised, kirja pandud teadmised. Alates 18.saj. lõpust – kirjandus kui väljamõeldis fiktsioon. Kasutades tegelikkuse kirjeldamiseks sõnu muudame tegelikkust ja ka sõnu. Teadmisviisi paremaks edastamiseks on suuline väljendusviis. Olles pidevas muutuses, liikudes edasi minevikule toetudes ja olevikku nihestades tulevikule vastu, mistõttu on ka parim eneseteadmise viis muutuv ja nihkuv. 4 põhisuunda kirjanduse kui mõiste määratluses. Poeetiline keel – kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Muudab igapäevast keelekasutust; on selles intensiivsem; erineb/eemaldub sellest; fookus keelel, enamat kui tavatähendus. Väljamõeldis – kujutlusvõime abil loodud. Fiktsiooniline tekst ei oma praktilist väärtust; konstrueeritud kunstireeglite põhjal; väljamõeldislik pole alati kujundlik. Esteetilise väärtusega objekt – ilu teoses/lugeja silmades. Esteetika: ilusa, tõese ja v?
Proosateksti analüüs 11.02.15 Proosatekst kui fiktsioon Ilukirjandus on valdavalt fiktsionaalne. Fiktsioon (lad. fictio või fingere ’väljamõeldis, teesklus’ või ’moodustamine, kujundamine’) Väljamõeldis, võltsing, igasuguse kujutlusvõime saadus. Diskursus, milles mittetegelikke asjaolusid esitatakse erilisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks. Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil) Oletus, mille kohta on teada, et ta on faktist erinev, aga mida siiski aktsepteeritakse Fiktsionaalne narratiiv, jutustav proosa sisaldab väljamõeldud lugusid Proosa ja luule Luulest kõneldakse kui millestki erilisest, mis vastandub proosale. Luule on proosa suhtes midagi pidulikku, ta on justkui ehitud kõne ja ehiskõne. Seega l
POEETIKA Luule keeleline looming Ilukirjanduslik lüüriline, eepiline, dramaatiline tekst Poeetika luulekunsti, laiemalt ilukirjanduslikkuse õpetus. Kirjanduslikkus toimib seostes teose, autori, keele, teiste tekstide, maailma ja lugeja vahel kirjandusele võib läheneda mitmeti. Lähilugemine teose tõlgendamine selle struktuurist lähtuvalt. Psühholoogiline vaatlus, elu- ja loomingulooline vaatlus teose tõlgendamine läbi selle autori Ühiskondlikud teooriad teose tõlgendamine läbi selle tähenduse ehk läbi selle seose maailmaga Intertekstuaalne lähenemine teose avamine teiste tekstide taustal Lugejakeskne analüüs teose avamine läbi selle vastuvõtu ehk lugeja reaktsiooni. Sõnakunstis on olulisel kohal kujundid, ilukirjandus ongi kunstilise keelekasutuse tulemus. Ilukirjanduse mõistmine algab kujunditest aru saamisel. Ilukirjandusel on tavaliselt mingi väärtus vaimne, keeleline, moraalne, ajalooline jne Kujundi jõul need vä
Kirjandusteaduse alused. Eksamiküsimused 1. Kirjanduse mõiste. · Kirjandus hõlmab erinevatelt aladelt kirja pandud tekste · Ilukirjandus, mis kuulub esteetika või kunsti valdkonda · Kirjandus ehk literatuur kõige üldisemas tähenduses on kirjutatud tekstid, mis reeglina on mõeldud kellelegi ,lugemiseks, mõistmiseks ning kasutamiseks a) Sõltuvalt kontekstist nimetatakse kirjanduseks ka mitmesuguseid kirjandusse liike ja vorme: ilukirjandust, teaduskirjandust, raamatuid jne. · Kirjandus on üks kultuurinähtusi ja kommunikatsioonivahendeid a) Kirjandus kui kommunikatsiooniprotsess eeldab autorit, lugejat ning neile mõlemale mõistetavat kirja ja keelt. i. Üldise kirjaoskuse puudumisel jõuab kirjandus laiemase käibesse ettelugemise, laulude, piltide jm meediate kaudu. · Mõisted kirjanduslik ja literatuurne tähendavad enam
● Kuidas määratleda kirjandust (4põhitüüpi) ? (1) Kirjandus kui poeetiline keel. Ehk kirjandus kui teatud sorti keelekasutus. Kirjandus oma poeetilise keelekasutusega muudab ka igapäeva keelekasutust. Kirjanduse poeetiline keel on igapäevasest keelest hulga intentsiivsem. Kirjanduse keel erineb/võõrandub sellest, lugemisel tekib nn. võõrandumisefekt. Poeetiline keel on kahtlemata keel, mis tõmbab tähelepanu enda toimimisele, nt rütmiga, sõnakasutusega jne, seega see keel on enamat kui tavatähendus. (2) Kirjandus kui fiktsioon. (3) Kirjandus kui esteetilise väärtusega objekt. (4) Kirjandus kui intertekstuaalne konstuktsioon ja eneserefleksiivne (enesekohane) konstrutksioon. Kirjandustekst eksisteerib teiste tekstide sead läbi nendega suhestumise. Oluline on kirjandusteose tähendus kirjandustraditsiooni sees ja suhtes sellega. Rõhk sellel, kuidas kirjandusprotsessis toimub eelnevate kirjandusteoste (osade) kordamine, problematiseerimine, muutmine. ● Miks
Kõik kommentaarid