Prantsuse kodanlik revolutsioon (2)

Feodaalkord oli laostunud, vastuolud ühelt poolt eesõigustatud vaimulike ning aadlike ja teiselt poolt jõuka kodanluse vahel olid teravad . Kolmas seisus - kodanlus , talupojad ja töölised - moodustas rahvastikust 97%. Ebaõnnestunud sõjad, toretsevalt elav ja ebapopulaarne kuningavõim ning valgustusajastu ideed põhjustasid riigis üha suuremat rahuolematust.
Revolutsiooni tekkimise peamisi põhjuseid ja eelduseid võikski leida kolm: esiteks valgustusest tingitud despootia ja riigi juhtimisega halvasti hakkama saava absoluutse monarhia kriitika, mis sai veelgi enam innustust Ameerika iseseisvussõjast, kus teatavasti osalesid ka Prantsuse väed; teiseks sõjaline ebaedu ning sellega kaasnevad kaotused ja kulutused ning kolmandaks majanduskriisi, mis oli tingitud nii iganenud majanduspoliitikast, sõdadest kui ka toretsevast õukonnaelust. Prantsusmaa ja eriti selle eliit elas 18. sajandi teisel poolel kahtlemata üle oma võimete, sest ta polnud enam Euroopa suurvõim, nagu Louis XIV ajal, mil polnud ei kriitikat Jumala armust valitseva absoluutse monarhi kohta ega ka niivõrd suurt nappust sissetulekute osas. Kuid Louis XIV aegsed edukad ajad olid möödas ning järgmised kaks kuningat, Louis XV ja Louis XVI, ei hoolinud kuigivõrd riigivalitsemisest ega suutnud reaalselt sellega ka toime tulla.
Ühe põhjusena, miks revolutsioon radikaliseerus ning valitsev kiht üha ebapopulaarsemaks muutus, võib välja tuua just valitseva kuningapaari saamatust riigi ja enese maine kujundamisel ning nende täielikku ükskõiksust selles suhtes. Kuningas Louis XVI oli lihtsalt valitsemiseks sobimatu, huvitudes vaid puusepatööst ning hobiarhitekti ametist, kuninganna Marie Antoinette 'i süüdistati aga priiskamises ning armukeste pidamises. Suurt kahju tõi kuningannale eriti kaelakee afäär, milles ta oli tegelikult süütu, kuid millest jäi mulje, nagu oleks tema raisanud riigi raha ülimalt kalli kaelakee peale ning püüdnud seda siis kinni mätsida.
Otsesemateks ajenditeks revolutsiooni puhkemisele olid kahtlemata Louis XVI ajal läbi viidud ebaõnnestunud majandusreformid. Esimesena püüdis neid läbi viia füsiokraat Anne Robert Jacques Turgot , kes oli Prantsusmaa rahanduse juht. Tema reformide eesmärkideks olid sisetollide ja väljaveopiirangute kaotamine, üleminek reguleeritud majanduselt vabaturumajandusele, feodaalsete piirangute kaotamist, et motiveerida talupoegi rohkem tootma ning ka aadli ja valimulike kui peamiste maaomanike maksustamist. Seega tahtis Turgot kehtestada tolle aja kohta moodsat turumajanduslikku süsteemi, mis oli juba võitnud Inglismaal. Kuid tema muudatustele seisid vastu suuraadlikud, kes nägid selles oma võimupositsioonide hävitamist ning "jumalast antud" eesõiguste kitsendamist. Kuninga soosingul suutis Turgot siiski osa oma reformidest läbi suruda, kuid et 1775. aastal oli viljaikaldus ning leiva hind tõusis, siis oli selles mugav süüdistada Turgot'd ning enamik tema reformidest tühistati. Peagi saadeti ta ka erru ning riigi uueks tegelikuks majandusjuhiks sai Šveitsi päritolu pankur Jacques Necker . Temagi püüdis läbi viia reforme, kuid tunduvalt tagasihoidlikumas ulatuses ning pidas ennekõike oluliseks kokkuhoidu. Kui seda ei õnnestunud saavutada, hoidis ta riigi majandust vee peal pikaajaliste laenudega, mida ta tänu oma laialdasele tutvusringkonnale hõlpsalt ka sai. Ent sellega lükkas ta vaid kriisi edasi, kuna riigieelarve jäi endiselt miinustesse. 1781 . aastal avaldas ta riigieelarve trükis, lootes, et see paneb valitsevaid ringkondi mõtlema, kuidas olukorda parandada, kuid selle asemel tekitas see skandaali, mille järel Necker sunniti lahkuma . Varsti sai uueks majandusjuhiks Charles Alexandre de Calonne, kes püüdis majandust stimuleerida suurte riigipoolsete kulutuste tegemisega, mis tema lootuse järgi pidid motiveerima tootmist ning seega suurendama ka sissetulekuid. Kuid et kulutuste suurenemine tõstis tunduvalt maksukoormust ning rahvas muutus üha rahulolematumaks, pidi Calonne peagim otsima uusi võimalusi. Selleks otsustas ta viia läbi Turgot' poolt üritatud reformid . Kuid taas põrkuti aadelkonna vastuseisule. 22. veebruaril 1787 kutsuti kokku Notaablite Kogu, kuhu kuulusid riigi silmapaistvaimad ülikud. Calonne, püüdes näidata, et teisi võimalusi pole, avaldas neile riigieelarve tegeliku seisu, mis oli tunduvalt hullem Neckeri-aegsest. Seepeale süüdistati teda raiskamises ning saadeti erru. Uueks riigi finantside juhiks sai piiskop Etienne Charles Loménie de Brienne , kes püüdis nüüd omakorda reforme läbi suruda, samuti tõsta makse. Notaablid olid nendele ikka vastu, kuid lahenduse pakkus välja markii La Fayette, kes pakkus, et uute muudatuste ja maksude kinnitamiseks tuleks kokku kutsuda generaalstaadid , kes polnud koos käinud alates 1614. aastast. Ehkki otsiti veel ka teisi teid, pidi kuningas 1788. aastal tunnistama, et teist teed ei ole ning kuulutas välja, et generaalstaadid tulevad kokku 1789. aasta mais.
Maikuus kogunenud generaalstaatidel oli seisuste vahel algusest peale suuri lahkhelisid ning kolmas seisus otsustas selleks, et vältida reformide läbikukkumist ning murda vana kord, end ainsaks rahva esinduseks kuulutada. See otsus sündis peale seda, kui kuningas ja teised seisused olid üpris selgelt mõista andnud, et mingeid suuri muudatusi ei tohiks tulla ning põhiline oleks ikkagi vaid maksude kinnitamine. Seetõttu otsustas kolmas seisus end 17. juunil kuulutada Rahvuskoguks ning kutsuda teisi seisuseid enesega ühinema. Puhkes võitlus senise korra säilitamist taotleva vanameelse aadelkonna osa ja uuendusmeelsete jõudude vahel. Et rahva sümpaatia oli täielikult reformaatorite poolel, enamik saadikuist toetas uuendusi ning kuningas ei tahtnud delegaatide suhtes vägivalda rakendada, oli ta sunnitud viimaks kolmanda seisuse saadikutele järele andma. 27. juunil käskis ta kõigil seisustel ühineda Rahvuskoguga ning 9. juulil kuulutas see end Asutavaks Rahvuskoguks ehk Asutavaks Koguks, põhieesmärgiks sai aga kehtestada konstitutsioon, millega Prantsusmaa näis astuvat Inglismaa eeskujul parlamentaarse monarhia radadele.
Kuningas Louis XVI, vaatamata oma huvipuudusele ja suutmatusele valitseda , ei soovinud taanduda pelgalt konstitutsiooniliseks monarhiks, riigi esindusfiguuriks. Ta lootis aja jooksul üha enam emigrantidele, kes kogunesid Koblenzis ning koondasid seal oma vägesid. Samuti ärgitasid nad austerlasi ja preislasi sõtta astuma . Kuid nad ei soovinud alustada sõda revolutsioonilise Prantsusmaaga enne, kui kuninga turvalisus oli tagatud. Seetõttu otsustasid nad mõjutada kuningad salaja Pariisist põgenema ning emigreeruma. 20. juunilil algaski kuninga põgenemiskatse, mis on tuntud Varennes'i kriisi nime all. Kuningas jõudis peaaegu Austria Madalmaade piirini, kuid tunti siis ühe postiametniku poolt ära ja toodi Pariisi tagasi. Asutav Kogu oli samuti kuninga käitumisest solvunud, kuid sellele vaatamata ei soovinud keegi veel toona otseselt vabariigi väljakuulutamist. Arvati, et piisab sellest, kui võtta kuningalt kogu reaalne poliitiline võim ning hoida teda lossis sisuliselt vangina. Nõnda ka tehti.
1791. aasta 3. septembril võttis Asutav Kogu vastu Prantsusmaa esimese konstitutsiooni , mis määras täidesaatva võimu peaks endiselt kuninga, seda ilmselt seetõttu, et oli enamjaolt koostatud enne kuninga põgenemist. Seadused pidid olema kuningast aga ülimuslikumad ning seadusandlikuks võimuks pidi järgnevalt saama Seadusandlik Kogu, mille valimistel ei pidanud aga osalema mitte kõik Prantsusmaa kodanikud, vaid ainult need, kellel oli vastav varanduslik tsensus ning kes ei töötanud kellegi teenistuses. Konstitutsiooni põhialuseks oli Inimese ja Kodaniku õiguste deklaratsioon, mis sätestas inimeste põhivabadused (usu-, sõna-, koosolekute- ja muud vabadused ) ning võrdsuse seaduste ees. Lõplikult kadusid seisused ning feodaalsüsteem. 30. septembril 1791 kuulutas Asutav Kogu enese laialisaadetuks ning delegeeris oma õigused edasi Seadusandlikule Kogule, mis astus kokku juba järgmisel päeval. Kuningas deklareeris aga, et revolutsioon on lõppenud.
10. augustil puhkes Pariisis ülestõus, mis kukutas kuninga. Rahulolematu lihtrahvas, kes oli veendunud monarhi täielikus reeturlikkuses, tungis taas Tuileries ' lossi ning püüdis kuningat vangistada, võimalik, et ka tappa. Kuningas viidi kiiresti Seadusandliku Kogu kaitse alla, see lasi monarhi peagi aga sisuliselt vangistusse viia. Võimule tõusid taas žirondiinid. Seega kõrvaldati kuningas reaalselt võimult ning sellest peale hakkas Prantsusmaa liikuma vabariikliku riigikorra suunas. Kasutusele võeti ka giljotiin ning peagi tekkis poliitilise kurjategija mõiste. Esialgu laialdasi hukkamisi siiski ei korraldatud, pigem püüti päästa revolutsiooni puhtalt sõjalisel teel, mis ka õnnestus. 20. septembril suutis kindral Kellermann Valmy lahingus peatada Braunschweigi hertsogi pealetungi ning sundida teda pärast lahingut lahkuma. Võit oli küll kaheldava väärtusega kuid seda loetakse siiski revolutsioonilise Prantsusmaa saatuse pöördepunktiks, kuna esimest korda saavutati välilahingus võit vastaste üle.
Samal päeval algas Pariisis aga ka vabariigi väljakuulutamise protsess, kuningas kuulutati troonilt kukutatuks ning hakkas kandma nime kodanik Louis Capet, 21. septmebril tuli kokku uus rahvaesinduskogu Konvent, kus žirondiinid ja montanjaarid olid tugevaimateks jõududeks. Seal otsustati lõplikult vabariigi kasuks ning 22. septembrist algas ka uus, vabariiklik ajaarvamine. Samas puhkes aga võimuvõitlus žirondiinide ja montanjaaride vahel, esimesed pooldasid laialdast demokraatiat, äärmusvasakpoolsed montanjaaride seast nõudsid aga koguni diktatuuri.
Jakobiinide diktatuur on ilmselt üks Prantsuse revolutsiooni kõige vastuolulisemaid osasid. Ühelt poolt on tegu "revolutsiooni tipuga", selle radikaalseima osaga, mil viidi läbi kõige äärmuslikemaid reforme ning efektiviseeriti riigivalitsemine . Samas aga on see ka revolutsiooni veriseim, julmeim periood, mil elu kaotas mitukümmend tuhat inimest, seda peamiselt poliitilistel motiividel. Vanglatesse suleti sadu tuhandeid "kahtlaseid", kelle ainsaks süüks võis olla see, et nad olid kas "valesti" riides või tundusid kuidagi teisiti olevat "revolutsiooni vaenlased".
Esialgu koostasid jakobiinid uue põhiseaduse, mis võeti vastu 24. juunil 1793. See oli tunduvalt liberaalsem kui varasem, kuna kaotas varanduslikud tsensused, lastes kõigil Prantsusmaa meessoost kodanikel hääletada, talupoegadele jagati väikese tasu eest maad ning tehti ka muid lihtrahvast soosivaid muudatusi. Siiski ei mindud nendega nii kaugele, kui seda nõudsid Jacques Roux' juhtimisel või jakobiinide enda vasakpoolne tiib Herbét' eestvedamisel. Kuid need halvendasid mõnevõrra keskklassi olukorda, mistõttu sellisele poliitikale seisid vastu ka partei parempoolsed eesotsas Dantoniga. Robespierre püüdiski kahe tiiva vahel laveerida, et saavutada vähemalt kummagi poole passiivsus. Esialgu see tal õnnestuski. Põhiseadust ennast ei rakendatud täies mahus aga kunagi, sest rasketele oludele viidates lükkasid jakobiinid selle edasi sõja lõpuni. Niikaua pidi kehtima jakobiinide ainuvõim.
Konkreetseid samme astuti peagi ka siseriikliku olukorra parandamiseks, kriisikolletesse saadeti erakorraliste volitustega komissare, kes enamjaolt äärmuslikke meetmeid kasutades suutsid ka Lõuna-Prantsusmaal valitsusvastased mässud maha suruda. Seal torkas esmakordselt silma ka Napoleon Bonaparte , kes vallutas mässulise Touloni linna.
27. või 28. juulit 1794 on mõnikord peetud ka revolutsiooni lõpuks, ent kui üldse vaadelda Prantsuse revolutsiooni kui terviklikku sündmust, oleks loogilisem selle lõppdaatumiks siiski pidada 1799. aasta 18. brumääri riigipööret, mil võimule sai revolutsiooni ajal kiiret karjääri teinud kindral Napoleon Bonaparte, kes järk-järgult revolutsioonilisuse valitsusorganeist ja suures osas ka valitsusprintsiipidest kaotas. Pööre riigivalitsemises tekitas põhjendamatuid ootusi emigrantides ja teistes rojalistides, kes arvasid, et on soodus hetk restauratsiooniks. 1795. aastal toimuski mitu katset taastada Bourbonide võim, kuid kõik need lõppesid läbikukkumisega, kuna uus valitsus oli veelgi leppimatumalt monarhismi vastane kui ta oli jakobiine vihkav. Ka enamik Prantsusmaa rahvast ei soovinud Bourbonide võimu taastamist ning sõjavägi koos selle andekate juhtidega seisis kindlalt revolutsiooni poolel. 1795. aastal võeti vastu uus põhiseadus, mis oli sarnanes pigem 1791. aasta kui 1793. omaga taastati varanduslik tsensus ning vabaturumajandus . See oli ka esimene vabariiklik põhiseadus, mis Prantsusmaal reaalselt kehtima hakkas. Selle kohaselt muudeti ka valitsusasutuste struktuuri: Konvendi asemel loodi Seadusandlik Korpus, mis koosnes alam- ja ülemkojast: Viiesaja Nõukogust ja Vanemate Nõukogust. Valitsevaks organiks sai Direktoorium , kus oli viis võrdse võimuga direktorit. Lisaks olid ka ministrid , kuid need ei valitsenud, vaid administreerisid, täidesaatev võim koondus aga Direktooriumi kätte. See astus ametisse 2. novembril 1795.
1789

4. mail kogunesid generaalstaadid

17. juuni – Kolmanda seisuse esindajad kuulutasid end Rahvuskoguks, prantsuse rahva esindajaiks

27. juuni – kuninga käsul liitusid ka teised seisused Rahvuskoguga

9. juuli – Rahvuskogu kuulutas end Asutavaks Koguks, mis pidi riigile andma põhiseaduse.

14. juuli– rahvas vallutas Pariisis Bastille vangla . Seda päeva loetakse revolutsiooni alguseks. Pariisi eeskuju järgisid teised linnad. Maal puhkesid talurahvarahutused .

4. august– Kaotati feodaalkoormised ning lubati talupoegadel maad osta.

26. august– Vastu võeti "Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon"

oktoober– toimus rahvaretk Versailles 'sse, kuningas ja Asutav Kogu " kolisid " Pariisi. Piiskop Talleyrand tegi ettepaneku kirikumaade riigistamiseks.

1789-91 kaotati pärisorjuse jäänused, kirikule makstav kümnis, tsunftikord ja seisuste eesõigused. Hiljem riigistati ka kiriku ja emigrantide maad.

1791

20. juuni– kuningas püüdis põgeneda, kuid tunti Varennes'is ära ning toodi Pariisi tagasi (Varennes'i kriis).

17. juuli– tulistamine Marsi väljakul, mitukümmend inimest hukkus.

3. september– kehtima hakkas põhiseadus, mille järgi Prantsusmaa muutus konstitutsiooniliseks monarhiaks.

1. oktoober– kokku tuli uus saadikutekogu, Seadusandlik Kogu. Selles tekkisid poliitilised rühmitused: föjaanid, žirondiinid ja montanjaarid. Olulist rolli etendas ka Jakobiinide klubi.
1792

• 4. aprill– algas Prantsusmaa sõda Austria ja Preisimaa vastu.
  
• 10. august– rahvahulk tungis Tuiliers'i lossi ning kukutas monarhia.
  
• 21. september– kokku tuli uus esindajatekoda : Konvent.
  
• 22. september– Konvent kuulutas Prantsusmaa vabariigiks. Kehtima hakkas revolutsiooniline kalender.
  

1793

21. jaanuar– Louis XVI hukati.

2. juuni– algas Jakobiinide diktatuur.

24. juuni– vastu võeti uus põhiseadus, mida reaalselt kunagi ei rakendatud.

13. juuli– tapeti Jean-Paul Marat
1794

• 27. juuli– 9. termidoori riigipöördega kukutati Jakobiinid
  

1795

• 1. aprill– toimus žerminaali ülestõus.
  
• 20. mai– toimus preriaali ülestõus.
  
• 25. juuni– inglaste ja emigrantide ebaõnnestunud dessant Quiberoni poolsaarel ( Bretagne 's).
  
• 10. oktoober– toimus rojalistide vandemjääri ülestõus.
  
• 2. november– loodi Direktoorium, kehtima hakkas kolmas põhiseadus.
  

1796

• 2. märts– algas Napoleoni sissetung Itaaliasse
  

1797

• 4. september– toimus 18. fruktidoori riigipööre
  

1798

• 1. juuli– Prantsuse väed tungisid Egiptusesse
  

1799

• 9. november–10. november– toimus brumääri riigipööre, võimule sai Napoleon Bonaparte ja kehtestus Konsulaat. Seda loetakse ka Prantsuse revolutsiooni lõpuks.