Prantsuse revolutsioon (0)

PRANTSUSE REVOLUTSIOON
Konstitutsiooniline monarhia 1789-1792
REVOLUTSIOONI PÕHJUSED
Otsesemateks ajenditeks revolutsiooni puhkemisele olid kahtlemata Louis XVI ajal läbi viidud ebaõnnestunud majandusreformid. Esimesena püüdis neid läbi viia füsiokraat Anne Robert Jacques Turgot , kes oli Prantsusmaa rahanduse juht 1774–1776. Tema reformide eesmärkideks olid sisetollide ja väljaveopiirangute kaotamine, üleminek reguleeritud majanduselt vabaturumajandusele (mis praktikas tähendas eestkätt hindade vabakslaskmist), feodaalsete piirangute kaotamist, et motiveerida talupoegi rohkem tootma ning ka aadli ja valimulike kui peamiste maaomanike maksustamist.
Seega tahtis Turgot kehtestada tolle aja kohta moodsat turumajanduslikku süsteemi, mis oli juba võitnud Inglismaal. Kuid tema muudatustele seisid vastu suuraadlikud, kes nägid selles oma võimupositsioonide hävitamist ning "jumalast antud" eesõiguste kitsendamist. Kuninga soosingul suutis Turgot siiski osa oma reformidest läbi suruda, kuid et 1775. aastal oli viljaikaldus ning leiva hind tõusis, siis oli selles mugav süüdistada Turgot'd ning enamik tema reformidest tühistati. Peagi saadeti ta ka erru ning riigi uueks tegelikuks majandusjuhiks sai Šveitsi päritolu pankur Jacques Necker .
Temagi püüdis läbi viia refomre, kuid tunduvalt tagasihoidlikumas ulatuses ning pidas ennekõike oluliseks kokkuhoidu. 1781 . aastal avaldas ta riigieelarve trükis, lootes, et see paneb valitsevaid ringkondi mõtlema, kuidas olukorda parandada, kuid selle asemel tekitas see skandaali, mille järel Necker sunniti lahkuma .
Varsti sai uueks majandusjuhiks Charles Alexandre de Calonne, kes püüdis majandust stimuleerida suurte riigipoolsete kulutuste tegemisega, mis tema lootuse järgi pidid motiveerima tootmist ning seega suurendama ka sissetulekuid. 22. veebruaril 1787 kutsuti kokku Notaablite Kogu, kuhu kuulusid riigi silmapaistvaimad ülikud. Calonne püüdis neid veenda, et majandusreformid on möödapääsmatud ning pehmendada nende maksustamist sellega, et nimetas selle "annetuseks", kuid ülikud polnud sellest endiselt vaimustuses ning nõudsid kriisi lahendamist teiste vahenditega. Calonne, püüdes näidata, et teisi võimalusi pole, avaldas neile riigieelarve tegeliku seisu, mis oli tunduvalt hullem Neckeri-aegsest. Seepeale süüdistati teda raiskamises ning saadeti erru.
Uueks riigi finantside juhiks sai piiskop Etienne Charles Loménie de Brienne , kes püüdis nüüd omakorda reforme läbi suruda, samuti tõsta makse. Notaablid olid nendele ikka vastu, kuid lahenduse pakkus välja markii La Fayette, kes pakkus, et uute muudatuste ja maksude kinnitamiseks tuleks kokku kutsuda generaalstaadid , kes polnud koos käinud alates 1614. aastast.
Revolutsiooni põhjustest võiks veel ära märkida järgmised: viimane Prantsuse revolutsioonieelne absolutistlik valitseja oli nõrk, mis põhjustab Ancien regime lagunemise, Louis XVI ei suuda valitsejana riigi ees olevate probleemidega toime tulla. Kuningavõim on kaotanud oma autoriteedi ja prestiiži.
Iganenud feodaalkord äratab rahuloelmatust kõikides seisustes ja ka sotsiaalseid pingeid. Kõrgemad ametikohad ja ohvitserikohad on reserveeritud kõrgaadlile, nende õukonnas pidamine nõuab suuri kulutusi. Seisustesse kuuluvate isikute ja neile võimaldatud õigused ei ole omavahel proportsioonis.

• aadel 1,5% elanikest ja 20% maaomandist
  
• vaimulikud 0,5% elanikest ja 10% maast
  
• talupojad 85% elanikest ja alla 50% maast
  
• linnakodanlus 3% elanikest
  

Vaimulikud jagunevad ülem- ja alamvaimulikeks, nende suhtumises kuningavõimu ja elatustasemes on suured erinevused. Suurem osa kodanlust elab tänu merkantilistlikule majanduspoliitikale hästi. Ka suurem osa vabadest maaomanikest elab talutavalt, hoolimata aadlike kasvavast survest. Kriisidele on väga vastuvõtlik suurenev varatu maatööliste kiht, keda on üle 50% elanikkonnast.
Riigil on liiga suured väljaminekud, mis põhjustavad pideva rahapuuduse ja riigi pankrotiohu. Puudujäägi katteks tehakse kõrgeprotsendilisi laenusid. Aadel makse ei tasu, vaimulikkonna maksud on vabatahtlikud ja seega maksavad makse vaesemad kihid , ulatudes kuni 70%-ni talupoja sissetulekust .
Opositsiooni valmistab ette valgustusideede levik – vabadust ja võrdsust nõudvad loosungid.
Aidatakse Inglise kolooniaid Ameerikas Iseseisvussõjas Inglismaa vastu ja tehakse sellega suuri kulutusi.
REVOLUTSIOONI ALGUS
Uute maksude kehtestamiseks vaimulikele ja aadlikutele otsustatakse kokku kutsuda generaalstaadid, mis ei ole käinud koos alates 1614. aastast.
5. mai 1789 – Generaalstaatide avaistung Versailles . Kohe alguses tekib küsimus generaalstaatide töö põhimõtetest. Esimene ja teine seisus sisenevad peauksest, kolmas seisus kõrvalustest. Kuninga tulles tõusevad esimene ja teine seisus püsti ja võtavad mütsid peast , mida kolmas seisus ei tee. Kuninga kõnet kuulatakse tõrksalt. Tekivad erimeelsused hääletamise korra üle – kolmas seisus nõuab, et esimesel ja teisel seisusel oleks kummalgi 300 häält ja kolmandal seisusel 600 häält ning et hääletatamisel oleks igal saadikul üks hääl, mitte seisusel. Kolmas seisus hakkab hääletama eraldi ja kuulutab end 17.06. RAHVUSKOGUKS. Otsustatakse jääda kokku kuni Põhiseaduse väljatöötamiseni.
Rahvuskoguga ühineb osa aadlikke ja vaimulikke ning see kuulutab end (9. juuli 1789) ASUTAVAKS KOGUKS. See pidi välja töötama põhiseaduse ja uue riigikorra alused.
Pariisis algavad rahutused . Tekib esimene vabatahtlik meeste ühendus – Prantsuse Rahvuskaart . Mõeldud korra ja julgeoleku tagamiseks. Käidi kord nädals koos õppustel. Rahvuskaardil oli punasinine kokard mütsi ees – need olid Pariisi linna värvid. Rahvuskaardi juhiks sai La Fayette. Kuningas paneb need värvid oma valgele kraele ja kujunevad Prantsuse rahvusvärvid.
Pariisis on nälg ja tööpuudus, sisepoliitilised võitlused (Neckeri vallandamine) toovad kaasa ülestõusu, 14. juuli vallutab rahvas Bastille , sündmus mida peetakse revolutsiooni alguseks. Kui kuningas seda kuuleb , küsis ta, kas tegu on mässuga ja talle vastati, et ei, see on revolutsioon . Bastille lammutatakse ja tema kohale pannakse silt – „Siin võib tantsida”.
ASUTAVA KOGU tegevus
1789. aasta 5. august – Asutav Kogu võtab vastu otsuse seisuste eesõiguste likvideerimise kohta.
26. augustil – „Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon”. Selles oli 17 punkti, millest toome olulisemad.

• Inimesed sünnivad ja elavad vabana ja õiguslikelt võrdsena. Ühiskondlikud erinevused võivad rajaneda ainult ühiskasul.
  
• Iga poliitilise liidu eesmärk on inimese loomulike ja võõrandamatute õiguste kaitsmine. Need õigused on vabadus, omand, julgeolek ja vastupanu rõhumisele.
  
• Kogu kõrgema võimu allikas on alati rahvas. Ükski asutus ega isik ei või teostada võimu, mis pole saadud otse rahvalt.
  
• Vabadus seisneb õiguses teha kõike, mis ei kahjusta teist.
  
• Seadus on üldsuse tahte väljendus. Seadus peab olema kõigile võrdne.
  
• Kedagi ei tohi tülitada tema veendumuste, isegi usuliste veendumuste pärast, kui need ilmingud ei riku seadusega kehtestatud avalikku korda.
  
• Kuna kogu eraomand on puutumatu ja püha õigus, siis ei tohi seda kelleltki ära võtta, välja arvatud juhud, kui seda nõuab ühiskondlik vajadus, mis on seadusega tõestatud, ja sel tingimusel, et makstakse ette õiglast tasu.
  

1789. a. november – riigistatakse kirikumaad, mis lähevad paberraha ehk assignaatide tagatiseks.
1789. a. 5. oktoober – Asutav Kogu ja kuningas sunnitakse ümber asuma pealinna.
1790. a. juuli – vaimulikkond allutatakse tsiviilvõimule. Kirik riigistatakse, likvideeritakse kloostrid ja ordud. Preestreid hakatakse valima .
1790. aasta – kaotatakse aadliseisus.
1790. aasta – riik jagatakse provintside asemel departemangudeks.
1791. a. 20. juuni – kuninga põgenemiskatse. Tekkis idee põgeneda Prantsusmaalt ja koondada kõik rojalistid välismaal, et tegutseda uue Prantsusmaa vastu. Kuningas riietub kammerteenriks, kuningannakammerneitsiks. Üks naine kuningakojast pidi olema legendi järgi Vene krahvinna, kutsar oli Marie Antoinette armuke , rootslane. Kuningas vaatab piiri lähedal tõlla aknast välja, et innustada kutsarit kiiremini sõitma ja ta tunti ära, sest ta profiil oli kõikidel Prantsuse müntidel. Toodi tagasi Pariisi ja jäeti ilma igasugusest poliitilisest võimust
1791. a. september – uue Põhiseaduse väljakuulutamine. Konstitutsiooniline monarhia. Nõrk täidesaatev võim, mida juhtis kuningas ja seadusandlik rahvaesindus. Varandusliku tsensusega valimisõigus alates 25. aastastel meestel. Pidid omama kinnisvara ja maksma makse kolme tööpäeva palga ulatuses. Eraldati kuninga ja riigikassa. Likvideeritakse seisulik kohus ja luuakse avalikud kohtud. Riik jagatakse 83 departemnguks. Kõigile tagatakse inimõigused, võrdsus seaduste ees ja eraomand. Samal ajal keelatakse ametiühingud ja streigid .
1791. a. 1. oktoober – tuleb kokku põhiseaduse alusel valitud SEADUSANDLIK KOGU
Hakkavad kujunema poliitilised parteid. Seadusandlikus kogus on 745 saadikut.

• Montanjaarid ehk ultravasakpoolsed
  
• Žirondiinid ehk vasakpoolsed (136) – varakas kodanlus ; vabariiklased ja föderalistid; pooldasid revolutsiooni süvendamist
  
• Monarhistid ehk parempoolsed (264)
  
• Sõltumatud ehk soo (435) – ilma selge poliitilise programmita
  

Poliitiliste klubide kujunemine
Revolutsiooni käigus tekkisid poliitilised klubid ja rahvaesindused. Mõjukaim neist oli jakobiinide klubi, mis käis koos Püha Jakobi kloostris ja sinna kuulusid alguses nii montanjaarid kui ka žirondiinid. Hiljem hakati jakobiinide all silmas pidama ainult montanjaare. Nende juhiks kujunes Maximilien Robespierre .
Väga mõjukas oli ka kordeljeeride klubi, mille liikmed olid samal ajal ka jakobiinide klubi liikmed. Klubi nimetus tulenes frantsiskaanide vöö nimetusest – corde – ning koos käidi frantsiskaanide kloostris.
1792 – vandenõu, emigrandtidevastased seadused, mida kuningas keeldub kinnitamast.
1792. a. 20. aprill –Prantsusmaa kuulutab sõja Austriale ja Preisimaale. Tungitakse Belgia territooriumile.
1792. a. suvi – vastaste edu, emigrantide vandenõu oht.
1792. a. 10. august – sankülottide ülestõus. Žirondiinide kuningavastane kihutustöö. Nõutakse kuningavõimu kaotamist ja uue vabariiklikku Rahvuskonvendi valimist. Seadusandlik Kogu võtab kuningalt võimu. Kuningas paigutatakse Temple ` isse . La "Seconde" Revolution.
1792. a. 2-7 september - Vastaste massiline hukkamine „puhastamaks vanglaid”. Maalt lahkub teine laine aadlikke. Giljotiin .
September – spontaanne vägivald Pariisis; Rahvuskonvendi valimised.
VABARIIK 1792-1799
Kuninga arreteerimisega on lõppenud konstitutsioniline monarhia ja oli vaja uut põhiseadust.
1792. a. 21.-22. september kuulutab Rahvuskonvent välja vabariigi. Uue vabariikliku kalendri esimese aasta algus. Kujunevad uued parteid.

• montanjaarid ehk jakobiinid (110) – tugev keskvõim ja kontroll eraomandi üle rahva viletsuse leevendamiseks
  
• „soo” (500) –
  
• žirondiinid (165) - võrdõiguslikkus, eraomand ja omavalitsusõigus
  

1793. a. jaanuar – kohus kuninga üle, surmaotsus 360/361 häältega.
1793. 21. jaanuar – kuninga hukkamine Concorde`i väljakul.
1793. a. veebruar – sõda Inglismaaga. Inglismaast saab Prantsusmaa vastase koalitsiooni juht. Inglise kodanlus näeb omale prantsuse kodanluses konkurente ja ohtu Inglise valitsusvormile.
Vabariigi ja Žirondiinide languse põhjused
Märts 1793 – suurim rojalistide mäss Vendees. Ausria väed löövad prantslasi. Prantsusmaal süveneb vasakpoolsete toetus.
Paberraha väärtuse langus, mille tagajärjel ei müü talupojad enam oma toiduaineid või teevad seda väga kõrgete hindadega. Rahvas nõuab kindlaid ja madalaid hindasid. Kaubavahetus kängub sõja tingimustes. Sõjavägi saab koalitsiooni käest lüüa.
1793 aprill – Rahvapäästekomitee moodustamine
Selle juhiks saab Danton , kes sai erakorralilised volitused . Ülesandeks tuua Prantsusmaa kujunenud raskest olukorrast välja.
1793 mai – zhirondiinide konvent peab kohut Marat üle.
1793. a. 02.06. – Rahvuskaart ja 100 000 sankülotti sunnivad zhirondiine konvendist lahkuma
Jakobiinide diktatuur
1793. a. 31. mai - 02. juuni – jakobiinide diktatuuri algus. Arreteeritakse juhtivad žirondiinid, riiki asuvad valitsema jakobiinid.
1793. a. 24.06. - koostatakse uus nn eesrindlik põhiseadus, mida keeruliste aegade tõttu mitte kunagi ei rakendata. Samas oli see oma aja kohta kõige demokraatlikum. Selles alandati valimisiga 21 eluaastani. Kaotati varanduslik tsensus, selle asemele tuli 6 kuu paikustsensus. Põhiseadusesse tuuakse rahvahääletus ja kaotatakse võimude lahusus.
1793. a. 13.07. – Charlotte Corday tapab Marat. See vallandab terrori.
1793. a. 27.07. – Rahvapäästekomitee etteotsa saab Robespierre. Erakorralised volitused, triumviraat (Robespierre,Couthoni ja Saint-Just), mis vallandab terrori. See terror kestab kuni juulini 1794. Hukatakse selle alusel, et inimene on „kahtlane”.
1793. a. oktoober – laialdase terrori käigus hukatakse ka Marie Antoinette.
Kokku hukatakse ligi 40 000- 50 000 inimest. 28% neist olid talupojad, 30% käsitöölised, 11% väikekaupmehed, 14% suurkodanlus ja kõrgharitlased, 7% vaimulikud ja 8% aadlikud . Kuna hukatute hulgas oli suur osa lihtrahvast,,tuleneb siit ütlus „revolutsioon sööb oma lapsed”.
Verine terror tekitab rahvas tüdimust ja väsimust. Mõõdukas jakobiin Danton kutsub leppima ja terrorit lõpetama, misjärel teda kavatsetakse vangistada. Tal soovitatakse põgeneda, kuid ta keeldub.
„Robespierre, sa tuled mulle järele!”
1794. a. juuli lõpp – jakobiinide langus. Tühistatakse 1793. aasta põhiseadus ja kuulutatakse väljapoliitiline amnestia . Giljotineeritakse paljud jakobiinid.
DIREKTOORIUM 1795-1799
1795. a. august – Rahvuskonvent võtab vastu uue Põhiseaduse varalise valimistsensusega. Seadusandlik võim läheb SEADUSANDLIKULE KORPUSELE, mis koosnes kahest kojast ja valiti piiratud hääleõiguse alusel. Täidesaatev võim oli 5 liikmest koosneval Direktooriumil.
Nüüd liikus Prantsuse revolutsioon paremale, direktoorium toetus uusrikastele. Need isikud olid kujundanud oma positsiooni ja hankinud varanduse revolutsiooni algusaegadel ning ei soovinud monarhia taastamist. Demonstreeriti varandusi, nauditi elu. Kujuneb ampiirrõivas. Ühiskon polariseerub . Hinnad lasti vabaks. Kirikud ja kloostrid kaotatakse. Uut sotsiaalhoolekande süsteemi välja ei kujundatud ja see tekitab pingeid.
Direktooriumivastased mässud vasakult ja paremalt. „Võrdsete vandenõu”, mille juht on F. Babeuf. Tal on idee luua võrdsete ühiskond. Ta arvab , et ühiskonnas on progress siis, kui inimesed on võrdsed. Ebavõrdsuse põhjuseks on varanduslik ebavõrdsus. Terve ühiskon on küla, seetõttu peavad kõik elama külades, Suhtus umbusuga haritlastesse. Haritlased ei tee midagi kasulikku. Kõik pidid riietuma sarnaselt.
Jätkuvad koalitsioonisõjad. 1792. aasta on sõjas pööre – Preisi armee taandub. Vallutatakse Belgia. 1793. aasta märtsis vallutab Austria Belgia tagasi ja taas Belgia Prantsusmaale 1794. Hollandist saab Bataavia Vabariik.
Vajatakse uut tüüpi sõjaväge. Esile hakkab tõusma Napoleon Bonabarte. Leitakse, et Prantsuse sõjavägi võib hakata aktiivsemalt tegutsema. 1796. aasta Napoleoni Itaalia sõjakäik, mis oli Itaalia killustatuse tõttu edukas. Itaalia feodalism variseb kokku. Itaalias kehtestatakse kodanikuvabadused. Prantsusmaaga liidetakse Nizza ja Savoia, Cannae ja vallutatakse Veneetsia linnvabariik.
Röövitakse kunstiväärtusi. Itaalia linnriike toetab Austria, kes saab samuti lüüa.. 1797. aastal vaherahu Prantsusmaa ja Austria vahel – CAMPOFORMIO vaherahu. Austria peab nõustuma Reini vasakkaldast loobumisega (ca 63 000 km2 ja 3,5 milj elanikku, Belgia ja Milano vahetatakse Veneetsia vastu). Luuakse Prantsuse tütarvabariikide süsteem. 1798. aastal Šveitsi vallutamine ja Helveetsia vabariigi loomine. Kirikuriik kuulutatakse Rooma Vabariigiks, Napoli Parthenoni vabariigiks. Sõjakäik Egiptusesse 1798/99, mis kuulub Türgile. Prantsusmaa juhid oli märganud Napoleoni võimutaotlusi ja lootsid, et Napoleon hukkub selles sõjas. Tekib huvi Euroopas Idamaade vastu, samas käitutakse röövlitena, sest hävitatakse kultuuriväärtusi. Saab alguse egüptoloogia. Sõjalises mõttes oli Egiptuse sõjakäik Prantsusmaale mõttetu.
Napoleoni ajal muutuvad Prantsusmaa kaitsesõjad vallutussõdadeks.
Konsulaat 1799-1804
Napoleoni tagasi tulles Prantsusmaale ei rahulda Direktoorium enam kedagi. 9. novembril 1799 (18. brümäär) teostab Napoleon riigipöörde. Hõivab Seadusandliku Korpuse ja saadab Direktooriumi laiali.
Võim läheb kolmele konsulile Bonabarte, Sieyes ja Ducos. Direktooriumi asemel moodustatakse Konsulaat. Seadusandlik aktiivsus esimesel konsulil, teda nõustavad teine ja kolmas konsul. Riiginõukogu nimetab ametisse ohvitserid , ametnikud ja kohtunikud ning Senati 80 liiget. Seaduseelnõusid arutab Tribunaat ja Seadusandlik Korpus kinnitab. Seadused kuulutab välja esimene konsul. Sellega on revolutsioon lõppenud.
Rakendatakse ranget tollipoliitikat. Alustab tegevust Prantsuse riigipank .