Ernst Enno, Gustav Suits, "Siuru", "Tarapita" (0)

Gustav Suits
Sündis 1883.a. Tartus. Õppis Tartu Ülikooli keeleteaduskonnas ja Helsingi Ülikoolis kaasaegset kirjandust ja esteetikat. Töötas Eestis Tartu Ülikoolis kirjanduse professorina. Suri Stockholmis , kus elas alates 1944.a.-st.
Kirjutas põhiliselt luuletusi. Esikkogu “Elu tuli” ilmus 1905. Eeskujudeks võib pidada E.Leinot ja S. Petöfit. Seal on esindatud inimese sisemine rikastumine , täiuse püüd, usk paremasse inimesse, tema võimesse maailma paremaks muuta, tule hävitav mõju. Võitlev paatos , aadetele truuks jäämine. Kogu “Tuulemaa” ilmus 1913. Suitsu maailmapilt on muutunud. Esikkogu võitlusvaim on asendunud murega kodu ja inimeste pärast. Tule sümboli asemel on tuul, mis kustutab leegi . Teemad: inimeste pettumused , unistused, ideaalide ja tegelikkuse vastuolu, inimese suhe loodusesse , luuletused jagatud nelja aastaaja vahel. Kogul “ Kõik on kokku unenägu” on tugel seos ajaloosündmustega. Suurem osa raamatust on mäss, mida Suits väljendab juba eessõnas kogule. Viimane luulekogu oli “ Tuli ja tuul”. Selle uueks teemaks oli tagasivaade Tartule, Toomemäele, ülikooli raamatukogule ning väljendab kodu kaotuse traagikat.
Friedebert Tuglas
Novell “ Hingemaa ” (1906) on realistlik novell, mis kujutab vaestele tehtavat ülekohut.
Poeem “Meri” , kus meri sümboliseerib vabadust ja oma muutlikkusega ka ajastut. On mõjutatud revolutsioonist. Tema esimesed novellid olid impressionistlikud, s.t et esikohal on inimeste muljed ja hingeelu . Nt “Suveöö armastus”, “Toome helbed ”, (mille lõpp sümboliseerib lapsepõlve lõppemist). Tuglase novellidele on omane :
a) sümbolite kasutamine ( nt.”Popi ja Huhuu ”, kus tegelasteks on koer ja ahv, kes sümboliseerivad erinevaid inimtüüpe. Popi on truu ning arukas, kuid passiivne ja orjalik. Huhuu on aktiivne ja julge, kuid agressiivne ja rumal. Peremehe lahkumine sümboliseerib inimest jumalate maailmas. Huhuu hakkab laamendama, seejärel jooma ning Popit kiusama. Popi võtab ta endale uueks isandaks . Huhuu satub viinaotsinguil lõhkeaine peale ja maja lendab õhku. See sümbolisserib maailma lõppu.)
b) impressionistlikkus – keskendutakse muljetele, värvidele, kujutluspiltidele ja tunnetele (nt “Toome helbed”, kus on kirjeldatud Leeni tundeid, mõtteid ; loodust.)
c) ekspressionistlikkus – pööratakse tähelepanu inimese suhtele ühiskonnaga ja moraalile. Teosed on sünged, maailmalõpu/katastroofi meeleoluga ( nt. “Inimese vari”.)
d) fantastilisus ( nt “Maailma lõpus” , kus toimuvad mitmed ebaloogilised ja üleloomulikud sündmused , mis tähistavad mingit reaalset arusaama elust. Hiidneitsi “Maailma lõpus” sümboliseerib kire suurust; merineitsi “ Merineitsis” süütut maaila, looduslähedust ja seda, et olemist eelistatakse omamisele. Kaspar Punane on seal novellis vägivaldne ja omamishimuline. Novell “Androgüüni päev”, kus peategelane muutub poole novelli jooksul printsessist elunautivaks printsiks.
Kuulsaim novellikogu Tugalselt on “Saatus”. Ta on kirjutanud ka 2 romaani ja reisikirju. Kuulsaim romaan on “Väike Illimar ” (1937). See oli mälestusraamat, rääkis autori enda lapsepõlveelamustest. Peategelane oli häbelik, tundeline noormees . Tuglas kirjutas ka marginaale, kus arutletakse lühidalt mõne elunähtuse üle.
Ernst Enno
On kuulus luuletaja, kes võttis Eestis esimesena kasutusele vabavärsi, aga on kirjutanud ka riimilist mõtteluulet. Pärit Tartumaalt. Õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Riias kaubandust. Töötas õpetajana ja hiljem koolinõunikuna. Tema lapselaps on kirjanik Elin Toona .
Enno luuletused olid sümbolistlikud ja mõjutatud idamaisest filosoofiast. Ta uskus, et inimese eesmärk on ühineda kõiksusega, ennast arendada, et jõuda maailma harmoonia tunnetamiseni. Uskus, et looduses võib tunnetada jumalat. Sümbolitest kasutas sagedamini tee sümbolit, s.t elu, rändaja ( s.t inimese) oma elu otsinguil. Kasutab ka kodu, s.t kindlustunnet, turvalist paika ning hellust.
Tähtsama luulekogud : “Uued luuletused”(1909) ja “Hallid laulud” ( 1910 ). Teemadeks luuletustes on elu igavene ringkäik ja usk hingede maailma ja rändamisse. Luuletused on mõtlikud ja filosoofilised. Enno on kirjutanud ka lasteluuletusi ( “Üks rohutirts läks kõndima”). Täiskasvanuste luulest on kuulsaim “ Nii vaikseks kõik on jäänud”, mis kõneleb inimesest, kes on jõudnud oma elu pöördepunkti ja mõtleb rahulikult minevikust ja tulevikust .
“Siuru” rühmitus
See rühmitus loodi A Gailiti juhtimisel 1917.a. Tegutes aastani 1919. Sinna kuulusid järgmised kirjanikud: luuletajad Henrik Visnapuu, Marie Under, Artur Adson , Johannes Semper ning proosakirjanikud August Gailit , Friedebert Tuglas. Rühmituse nimi tähendab lõokest. Nad kirjutasid julget, erootilist kirjandust. Luuletustes kujutati armastust ja kirge, oli vihjeid seksile jne. Novellides toimusid fantastilised ja šokeerivad sündmused (nt Gailiti novellis seksis nunn saatanaga ja sünnitas selle eest karistusena sinised põrsad). Nende maailmapilt oli hedonistlik (hetke nautiv , naudinguid otsiv ). Loosungiks oli “ Carpe diem!” ( “Naudi hetke!”). Nad andsid välja 3 albumit, kus ilmus nende loomingut. Lisaks oli proosas neile omane irooniline suhtumine ja katastroofimeeleolu. Korraldasid ka kultuuriüritusi; neile oli omane boheemlaslik ellusuhtumine . Jätkasid “ Noor-Eesti” traditsioone väärtustades raamatu kujundamist.
Avalikult nende loomingut pigem kritiseeriti (vulgaarsus,ebamoraalsus), räägivad sõja ajal elu nautimisest. Rühmitus lagunes , kuna A. Gailit kirjutas Marie Underist pilkava proosapala (följetoni) “Sinises tualetis daam”
Teened :
1)armastusluule uuendamine, muutus avameelsemaks, kujundid huvitavamaks.
2)kasutasid murdeluulet ja uuenduslikku keelt ( A.Adson)
Nende looming oli,vaatamata kriitikale, populaarne .
“Tarapita” rühmitus
“Tarapita” oli “Siurust” suurem ja suunatud tunnete asemel ühiskonnale ja selle kritiseerimisele. Neile oli iseloomulik iroonilisus ja pilge või siiras mur ja ahastus ühiskonna varjukülgede ja inimese pahede pärast. Nad pilkasid mugavat väikekodanlikku mõttelaadi:mõeldakse ainult oma mugavustele ja heaolule, ei ole kõrgemaid huvisid ega eesmärke- see oli nende meelest halb. Nad olid protestivaimuga ja püüdsid šokeerida oma avameelsuse ja ründava tooniga. Seda liikumist mõjutas kirjandusvool ekspressionism-protest vägivalla ja kurjuse vastu, üleskutse headusele ja katastroofimeeleolud. Kirjutati põhiliselt luuletusi ja novelle . Rühmitus tegutses aastail 1921-1922, aga selle mõju oli laiem. Anti välja ka ajakirja “Tarapita” (ilmus 7 numbrit). Rühmituse liikmed olid M. Under, A.Adson, J.Semper, August Alle, Johannes Barbarus ja Albert Kivikas. Kritiseerisid nad valitsuset omakasupüüdlikkuse, põhimõttelageduse ja hoolimatuse pärast. Nad pilkasid inimeste rumalust ja õkskõiksust, kirjeldasid vaesust , suhtusid negatiivselt vägivalda ja kirjeldasid sõjatraagikat. Rühmitus agunes, sest liikmeid oli palju ja nad polnud piisavalt ühtsed; lisaks tekkisid neil majanduslikud raskused.