Platoni õpetus idealsest riigist (1)

Platon (428 või 427 – 348 või 347 eKr)
Platon on kõige kuulsam paljudest Sokratese õpilastest. Pärast Sokratese surma lahkus Platon Ateenast ja rändas mitmeid aastaid võõrsil – Megaras, käis Lõuna-Itaalias ja Sitsiilias.
Platon kirjutas oma teosed vestluste ehk dialoogidena eri filosoofide vahel. Platoni teostest on säilinud 34 dialoogi, ,,Sokratese kaitsekõne’’ ja 13 kirja. Tema loodud dialoogivorm on andnud võimaluse käsitleda abstraktseid filosoofiaküsimusi nende vahetus elulises kontekstis ja veenvas kunstilises vormis. Peategelaseks on neis enamasti Sokrates , kelle suu läbi Platon oma seisukohti esitab. Neist paljud pärinesid ka tema õpetajalt Sokrateselt.
Platoni filosoofia tähtsaim osa on ideeõpetus. Platon arvas , et kõigil silmaga nähtavatel ja käega katsutavatel asjadel on oma täiuslikud algkujud ehk ideed. Idee (eidos) on midagi sellist, mis on ühine paljudele sarnastele asjadele.

• Näiteks on maailmas palju inimesi, kuid on üks ühine inimese idee. Kõik inimesed meenutavad ideed, kuid ükski pole nii täiuslik nagu idee ise. Nii on iga asjaga. Kui asjad tekivad ja hävivad, siis ideed on igavesed ja muutumatud. Ideed on palju tõelisemad kui asjad ise. Asjad meenutavad ideesid umbes nii, nagu varjud meenutavad tõelisi esemeid. Nad on täiuslike ideede ebatäiuslikud koopiad .
  

Kuid erinevalt asjadest ei saa ideesid silmaga näha ega katsuda . Neid võib tabada üksnes mõistusega. Kõige tähtsamaks ideeks pidas Platon headuse ideed. Kes seda mõistab, võib mõista ka kõike muud.
Platon arvas, et riiki võivad juhtida need, kes suudavad mõista ideesid ja eriti headuse ideed. See pole aga kõikidele inimestele jõukohane. Seetõttu peaksid riiki valitsema filosoofid. Ideaalse riigi moodustavad Platoni järgi 3 seisust : filosoofidest valitsejad , valvuritest käsutäitjad ja tootjad. Ateena demokraatiat, kus kõik kodanikud riigijuhtimisest osa võtsid, pidas Platon halvaks riigikorraks.
PLATONI ÕPETUS IDEAALSEST RIIGIST
Platoni õpetus ideaalsest riigist tekkis tänu Ateena mittesobilikule valitsemisele. Oma " Politeia " arutlustes püüdis Platon esitada ideaalriigi mudelit, mille abil ta püüdis abi anda ka Ateena paljude puuduste all kannatavale demokraatiale.
Platon elas demokraatlikus Ateena polises, kus riiklik ja poliitiline elu kannatasid ebastabiilsuse all. Sellepärast on ka tema kriitika teravalt suunatud demokraatliku riigivormi vastu. Ta ütleb, et siin kehtib "tugeva metslooma" võim, kus valitsemine on selleks ettevalmistust mitteomava arvuka rahvakihi käes, kelle seas on palju andetuid ja võimuahneid.
Platonile on vastuvõtmatu ka timukraatia, kus kodanike võimed ei olnud otsustavad, vaid nende õigused sõltusid varandusest ja seisusest. Ka ei meeldinud talle oligarhia , kus võimule saadi pärilike õiguste alusel või majandusliku rikkuse abil, arvestamata kõlbelisi väärtusi. Türanniat pidas Platon kõige madalamaks ning vääritumaks riigivormiks, kuna võimul on tavaliselt vähearukas, võimuahne ja piiramatu omavoliga valitseja.
Platon väidab, et enamik inimesi ei suuda ainult omaenese pingutuste abil jõuda täiuslikkuseni ning inimesed ei suuda üksi kõiki oma vajadusi rahuldada. Sellest tulenebki vajadus riigi ja seaduste järele. Riigi aluseks on töö jaotamine vabade kodanike seisuste vahel. Niisugune tööjaotus tagab, et iga kodanikeseisus täidab kõige paremini ja kasulikumalt oma spetsiaalseid funktsioone.
Oma õpetuses, mille järgi täiusliku riigi kodanikud jagunevad seisusteks, juhindus Platon hinge osade klassifikatsioonist. Platoni ideaalriigis on vastavalt kolmele hinge osale kolm ühiskondliku klassi: valitsejad, sõdurid, töölised.
Hinge mõistuslikule osale peab vastama valitsejate-filosoofide seisus, kes on vähearvuline, haritud, tark ja vooruslik. Platoni järgi on Jumal nendesse, kes on võimelised valitsema, seganud sündimisel kulda ning seepärast on nad kõige väärtuslikumad ning mõistavad, mis on vajalik riigi ja tema kodanikkonna üldiseks heaoluks. Riigi valitsemiseks saavad nad aastakümneid kestva ettevalmistuse ja alles 50. eluaastast tohivad nad kuuluda valitseva eliidi hulka. Et riiki õiglaselt ja targalt valitseda, ei tohi neil olla eraomandit ega perekonda, mis võiksid neid viia omavahelisele võimuvõitlusele. Olmemured nende eest lahendab riik.
Afektiivsele hingealgele vastab teine seisus - ametnikud ja sõjamehed, kes peavad olema kasvatatud distsiplineerituiks, mis on vajalik sisemise korra tagamiseks riigis ja riigi kaitsmiseks väliskallaletungide vastu. Voorustest on neile veel vajalikud kindlameelsus, mehine kohusetunne, vaprus ja eneseohverdus. Seegi seisus peab saama erilise ettevalmistuse oma ülesannete õigeks mõistmiseks ja täitmiseks riigi ees.
Himustavale hingealgele vastab kolmas arvukas seisus - talupojad, käsitöölised ja kaupmehed jne., s.o. kõik tootva ja teenindava tööga hõivatud inimesed. Siia kuuluvad ka kunstnikud , poeedid, näitlejad. Kolmanda seisuse ülesandeks on inimelu aineliste vajaduste rahuldamine. Nende tööst elatuvad ka mõlemad ülemised kihid , kes aga peavad kolmandale seisusele looma kõige soodsamad elu- ja töötingimused. Riigi juhtimisest see seisus - rahvas - osa ei võta, kuna tal puuduvad riigi juhtimiseks vajalikud võimed, eeldused ja ettevalmistus. Neile on aga lubatud eraomand. Nende peamiseks vooruseks on mõõdukus ja enesevalitsemine.
Aga Platoni ideaalriigis on enesestmõistetav koht orjandusel. Orjad (s.o. barbarid) peavad tegema ära raskema töö, omamata seejuures mitte mingisuguseid õigusi. Kuna on ideaalriik, siis ei tohi ka ori puudust kannatada.
Poliitiliste probleemide taga seisab inimese loomus. Ei või oodata paremaid riike, seni kui pole paremaid inimesi. Seepärast on riigi tähtsamaid ülesandeid oma kodanikkude kasvatamine.
Riik oma tsensorite abil peab rangelt valvama kasvatuse järele. Juba varasemaist aastaist alates peab tsensor valvama materjali üle, mida loetakse, ja muusika üle, mida kuulatakse. Emad ja ammed võivad jutustada ainult muinasjutte ja lugusid , mis on lubatud. Homeros ja Hesiodos kuulusid keelatud autorite hulka mitmel põhjusel. Neil leidus jutustusi, kus jumalad toimisid ebamoraalselt, aga noored pidid juba algusest peale õppima, et paha ei saa kunagi tuleneda jumalast, kuna jumal on teadus. Neil leidus kirjeldusi, mis äratasid kartust surma vastu, aga noori tuleb kasvatada nii, et nad rõõmuga on valmis ohverdada oma elu võitluses. Muusikas olid keelatud lüüdia ja joonia meloodia : esimene sellepärast, et väljendab kurbust , leina, ja teine, et on pehmeloomuline. Seevastu olid lubatud dooria meloodia, mis sisendab vaprust, ja früügia oma, mis on ettevaatlik, kaaluv.
Inimestel peab olema religioon . Platon usub, et rahvas ei saa olla tugev ilma usuta jumalasse. Veel enam kehtib see, kui usule jumalasse lisandub usk isiklikusse surematusse. Teise elu lootus annab meile julgust kohata surma ja taluda ka oma armsamate surma.
Platoni ideaalset riiki iseloomustavad neli voorust: tarkus, mehisus, vaoshoitus või harmoonia, õiglus.
Iga seisuse kohta kehtisid talle omased õigused ja kohustused. Kui iga seisus täitis vastavalt oma õigustele ja kohustustele neile pandud ülesandeid, siis kujunes riigis häireteta tasakaal ning harmoonia, mis esineb vooruslikus hinges . Selline tasakaal teostub ideaalses riigis kõiki seisusi ühendava ühise vooruse - õigluse näol. Õiglane on riik siis, kui kõik teevad oma tööd vastavalt oma soodumustele ja ei sega teisi.
Kasutatud materjalid
http://et.wikipedia.org/wiki/Platon
http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/platon.ht m
http://web.zone.ee/a_t_maa/Platon.html