õiglane tänu osavõtule õigluse ideest ja on ühtlasi tõeselt ja universaalse kehtivusega hinnatav ühel või teisel määral õiglasena. Järelikult kehtib see ka polis`e kohta. Platoni poliitilist õpetust on tavaks nimetada õpetuseks “ideaalsest polis`est” (Platon ise küll ei kasuta niisugust terminit), ja seda selles tähenduses, et siin on eelkõige käsitluse all idee-pärane polis ja mitte niivõrd meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt eksisteerivad polis`ed. Platon ei tegele – oma ontoloogiast ja epistemoloogiast tulenevalt – mitte uurimisega, mis toetuks faktiliselt eksisteerivate ühiskondade vaatlustele, vaid mõistustunnetusega selle kohta, milline on polis oma olemuse kohaselt. Idee-pärane on tema käsituse kohaselt selline polis, mida valitsetakse juhindudes kesksete poliitiliste väärtuste olemusteadmisest. Kuid ”nähtavas maailmas” faktiliselt eksisteerivad nähtused, mille hulka kuuluvad ka
1.Platoni-ontoloogia. Platon (427-347ekr) Oli Sokratese kuulsaim õpilane. Teda peetakse esimeseks filosoofiks ja praktilise filosoofia rajajaks. Platon vihkas sofiste. Pettus ühiskonnas kui Sokrates tapeti ja kirjutas kriitika kogu Kreeka filosoofiale. Platon lõi oma olemisõpetuse ehk ontoloogia. Tema ontoloogia oli väga spetsiifiline. Platoni filosoofia probleemsituatsiooniks võib pidada kogu senise kreeka filosoofia eelnevat kujunemiskäiku ja selles väljaarenenud probleemistikku. Vahetult reageerib ta oma õpetusega sofistide intellektuaalsele väljakutsele ja Sokratese ning sofistide vahelisele probleemile. Sofistide poolt esindatud relativismi ohud pidid Platonile väga selgeks
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. 6. teema: Platoni õpetus olevast. Eelkäijate poolt kujundatud probleemsituatsioon. Platon (427-347) on esimene kreeka mõtleja, kelle filosoofilised huvid tõusevad partikulaarsetest küsimuseasetustest inimliku eksistentsi kogutõlgitsuseni. Tema mõtisklust ärgitanud probleemsituatsioon kujunes kahe erineva mõjutuse pingeväljas. Ühelt poolt mõjutas teda kaasaegne sotsiaalne situatsioon ja teiselt poolt senine filosoofia traditsioon. Tolleaegset sotsiaalset situatsiooni võib lühidalt iseloomustada polis`e kriisina. Nende samade
le teselt otsustamiseks ja nende mitmekesisuses ning muutlikkuses orienteerumiseks. Veel enam meeleliselt tajutav maailm peaks oma muutlikkuse tttu ilmselt ka muudetav olema, iseranis kui soovitakse teda muuta sarnasemaks tema olemusphjustele. Meeltega tajutava maailma mberkorraldamine eeldaks aga teadmise omamist ideede-tasandi kohta. Platoni epistemoloogia petabki, et see teadmine, ehkki raskesti, on siiski saavutatav kui inimesel on vastav aprioorne teadmise- potentsiaal hinges. Lisaks vastavatele intellektuaalsetele eeldustele on selleks nutav ka haridus, mis kujundaks inimeses ige hoiaku orientatsiooni mistuslikule elule. Paraku pole niisuguseid eeldusi mitte kigil inimestel, ja ka neil, kes seda potentsiaali siiski omavad, mitte samal mral. Seetttu tuleb enamikul maailmas orienteeruda meeltetunnetuse kaudu kujunenud arvamustele toetudes. Viimased on Platoni epistemoloogia kohaselt muutlikud ja relatiivsed kige suhtes, mis vljendub samade asjade kohta kujunevate
Tunnetus, mis ühe või teise valdkonna kohta välja kujundatakse, peegeldab endas antud valdkonna karakteristikuid. Kuna ideed kujutavad endast nähtuste olemusi ja põhjuseid, siis on teadmine neist mõistagi niisugune teadmine nähtuste olemustest, mis seletab nähtusi põhjuslikult. Ainult selline kõnelemine, mis suudab nähtuse juures esile tuua olemuslikku ning anda sellele põhjuslikku seletust, võib Platoni käsituse kohaselt pretendeerida ranges mõttes teadmise staatusele. Platon iseloomustas ideid ühtsete, paljudele üksikutele nähtustele ühiste/üldiste olemustena, seetõttu on teadmine, mis käib ideede kohta, universaalne teadmine, st. see ütleb midagi mitte pelgalt mõne üksiku asja kohta kindlal ajal ja kohas, vaid fikseerib seda, mis kehtib kõigi antud liiki kuuluvate asjade kohta igalpool ja igal ajal. Nii nagu ideed on tekkimatud, hävimatud ja muutumatud, nii on ka teadmine nenda kohta paratamatu teadmine, st.
Antiik-Kreeka filosoofia ajaloos. Filosoofia ajaloo alases kirjanduses on kujunenud traditsiooniks nimetada kogu varasemat perioodi Kreeka teoreetilise mõtlemise ajaloos eelsokraatiliseks ja tollaseid mõtlejaid eelsokraatikuteks. Tehnilises mõttes on osutatud periood järgnevast erinev selle poolest, et varasematelt kreeka mõtlejatelt pole säilinud terviklikke teoseid. Seevastu Sokratese-järgse aja filosoofia suurkujudeks on Platon ja Aristoteles, kellelt on säilinud ulatuslikud terviklikud teosed. See seab filosoofia-ajaloolise interpretatsiooni järgneva aja puhul muidugi hoopis soodsamasse olukorda. Tõsi, Sokrates ise on selles suhtes üsna raskesti interpreteeritav mõtleja. Temalt pole saanudki teoseid säilida, kuna ta neid ei kirjutanud – tema filosofeerimine oli üksnes suuline. Mistõttu on see meile tuttav üksnes niivõrd, kui tema kaasaegsed on seda üles tähendanud. Mitmed Sokratese kaasaegsed ongi seda
meelelisest tajust või igal juhul ei teostu ilma tajuta … Ja üldiselt ei ole ühest mõistest leida midagi sellist, mille tundmist ei omataks meelelisest antusest.” (SVF II 88) Hing on sünni momendil sarnane tabula rasa`le, puhtale tahvlile, mis alles meelte vahendusel täidetakse tunnetusliku sisuga. Taju üldjuhul ei eksi, eksimused tulenevad peamiselt mõtlemise vildakusest. Tunnetusprotsess saab alguse sellest, et meeli mõjutatakse väliste nähtuste poolt, ja seeläbi tekib hinges “ettekujutus”, phantasia, kui “jäljend hinges”, typosis en psyche. Etteruttavalt tuleb ütelda, et stoikute ontoloogia kohaselt on kõik, mis on, kehaline. Nii on kehaline ka inimese hing – tunnetusinstants inimeses. Taju käsitlesid stoikud vastasmõju tulemusena, mis leiab aset kehalise hinge ja selle suhtes väliste kehalise mõjutajate vahel. Väline mõjutus jätab hinge jälje, pressib selle hinge nagu tempel jätab jälje vahasse
maailm. Ideede maailmaga on seotud ka tema päikese (hüvesuse idee, mis oma "valgusega" teeb meile nähtavaks kõik muu), koopa (inimese tee nähtumuste juurest olemuse juurde ja tagasi) ja joone (selgitatakse tunnetustegevuse eri asbekte) võrdpildid. 2.Käsitlus hingest ja voorusest: Vooruse teadmisest tuleneb ka vooruslik käitumine vooruslikkus. Platon leiab, et inimhing jaotub kolme ossa, seda selgitab meile Kaariku võrdpilt: On kaarik, mille ees on 2 hobust. Üks hobune on paremat tõugu ja kuulab juhti, teine on metsapoolne, kaldub rajast kõrvale. Juht peab hoidma kaarikut siis teel. Kaariku võrdpildis on juhiks hing, mis siis ongi jaotatud kolme ossa mõistuslik osa (vooruseks tarkus), tahteline osa (vooruseks vaprus) ning ihalev osa (vooruseks mõõdukus). Hingeline harmoonia saavutatakse, kui hinge juhib mõistuslik hingejagu.
poliitilise tegevuse raskeks. Kolmekümne türanni hirmuvalitsuse ajal 403-404 (türannide hulka kuulus ka Platoni sugulasi ja tuttavaid) tõmbus ta peagi poliitikast tagasi ja pühendus filosoofiale. Kui türannide valitsus kukutati, lootis ta, et demokraatide juhtimisel olud paranevad, kuid ta pettus sügavalt ka demokraatides, kui nad mõistsid Sokratese, "tolle aja õiglasima mehe", surma. Kaheksa aastat, kahekümnendast eluaastast saadik, oli Platon olnud Sokratese õpilane. Ta kuulus oma õpetaja lähemate õpilaste ringi. Kohtupidamist Sokratese üle jälgis Platon kohapeal ning kirjutas Sokratese kaitsekõne põhjal "Sokratese apoloogia". Mälestuse õpetajast jäädvustas ta oma teostes. Pärast Sokratese surma tegi Platon pikki reise. Ta peatus mõnda aega Megaras Eukleidese, Sokratese ühe kõige ammusema õpilase juures, viibis tõenäoliselt mitu korda Egiptuses ja käis mitu korda Lõuna-Itaalias, kus ta kohtus pütaagorlaste
olevat. Samas kõlaks tänapäeval kellegi kohta sellise nimetuse kasutamine solvanguna antud inimese aadressil. Millest selline vastuolu, miks on sõnale sofist tekkinud selline negatiivne tähendus? Üheks väliseks põhjuseks on olnud see, et (filosofeerivate) sofistide teosed on väga katkendlikult säilinud. Põhilisteks allikateks sofistide kohta on Platoni teosed, kus sofistid esindavad paraku sageli Platonile vastandlikku positsiooni. Platon polemiseerib sofistidega, nähes nendes enda ideelisi vastaseid ega ole seetõttu nende suhtes ehk päris erapooletu. Niisiis pärineb sofistide halb renomee osaliselt siit, sest Platonil on olnud suur mõju kogu järgneva aja Euroopa filosoofia-traditsioonile. Kuid oli ka sisulisi põhjusi, miks sofistide renomee ei olnud juba nende kaasajal kõige parem. See johtub samast eespoolkirjeldatud ühiskondlikust situatsioonist – turumajanduslike suhete
Ta kuulus lugupeetud aristokraatide suguvõssa, mis etendas Ateena poliitikas tähtsat osa. Nagu ilmneb Platoni elu lõpuaastatest pärinevast autobiograafilisest Seitsmendast kirjast, tahtis temagi asuda poliitilise karjääri teele, ent tema noorusaja poliitilised olud tegid poliitilise tegevuse raskeks. Kaheksa aastat, kahekümnendast eluaastast saadik, oli Platon olnud Sokratese õpilane. Ta kuulus oma õpetaja lähemate õpilaste ringi. Kohtupidamist Sokratese üle jälgis Platon kohapeal ning kirjutas Sokratese kaitsekõne põhjal "Sokratese apoloogia". Aastal 387. eKr rajas Platon ühes Ateenast loode pool asuvas heeros Akademose pühamus Akadeemia, mis sai eeskujuks hilisematele Euroopa ülikoolidele. Koos oma õpilastega tegeles ta filosoofilise ja loodusteadusliku uurimistööga ning kirjutas oma seniste kogemuste põhjal oma kõige mahukama ja sisukama dialoogi "Riik". Platoni Akadeemia jäi püsima peaaegu 900
Skeptikud, kellelt Epikuros selle argumendi on laenanud, kaldusid esimese valiku poole. Epikuros valis teise. Et oma positsiooni toestada, püüab Epikuros näidata, et see, mida tavaliselt käsitleti “eksliku tajuna”, s.t. meelepetted, ei kujutagi endast õigupoolest taju ning et arvatavad vastuolud erinevate tajude vahel on tegelikult näivvastuolud. Kui tajud näivad üksteisele vastu rääkivat, nagu siis kui seesama tuul tundub ühele külm ja teisele soe – näide millega Platon mäletatavasti illustreeris Protagorase positsiooni – siis saab vastuolu kõrvaldada, kui selgitada, et sooja- või külmaaisting ei sõltu üksnes tajutud nähtusest, vaid ka tajuva isiku seisundist. Soojus ja külmus on selles tähenduses relatiivsed, ja täielike tajuotsustuste – “Tuul on külm isiku A jaoks” ja “Tuul on soe isiku B jaoks” – on sama vähe vastuolu kui lausete “A on suurem kui B” ja “A on väiksem kui C” vahel
pidev muutumine, tekkimine, hävimine, ajalik ja ajutine. Maja ehitatakse, maja laguneb. Ideede maailm- muutumatu, ei eksisteeri hävimist ja tekkimist, igavene. See on tõeline olemine. Maja võib kaduda, kuid maja idee ei kao. Mida rohkem maja sarnaneb maja ideele, seda täiuslikum ta on. Meeltemaailmas näeme ideede peegeldusi, mitte ideid endid. Sokrates tundub meile tark, kuna temas peegeldub tarkuse idee. Ka väärtustel (headus, õiglus, tarkus, ilu) on üldkehtiv alus ideede maailmas. Õiglus ei saa olla tõlgendamise küsimus, et üks inimene arvab nt. et Sokratese surm oli õiglane ja teine, et see polnud. On olemas üks absoluutne ja püsiv õigluse mõõt- õigluse idee. See on alati kehtiv ja ümberlükkamatu. Tark armastab tõde. Tõde on püsiv ja muutumatu, ta ei allu tõlgendustele. Tõde on tõe idees. Targa inimese ülesanne on jõuda oma mõistuse abil asjade tõelise olemuseni. Tark pöörab
muutunud globaliseerunud maailm, ühiskond, kultuur, tunnetustegevus, poliitiline elu, seda rohkem on kasvanud vajadus filosoofilise käsitluse järele, kaoses esmase korra loomise järele. Filosoofiline dimensioon on möödapääsmatult vajalik kõikide elualade suurte tegijate mõtlemises. Seda nii keeruliste süsteemide mõistmiseks vajaliku viljaka uurimisstrateegia valikul kui ka saadavate tulemuste humanistlikus rakendamises edasistes tegevustes. Tõde, hüve, õnn, õiglus, ilu, võim, vabadus, tulevik jmt kõige üldisemad mõisted kategooriad - ,,värvivad" kogu inimlikku olemist, kujundavad kõiki tegutsemismustreid. Kui filosoofia oleks ,,kõige teooria", siis tähendaks see, et filosoof(ia) seaks enda ülesandeks luua kõikehõlmav maailmakirjeldus ja mõtestus, mis võtaks kokku ja sünteesiks kõikide teaduste saavutused. Niisuguseid maailmatervikut uurimisainena hõlmavaid pürgimusi on
Sokrates oli vanakreeka filosoof, elas ja õpetas Ateenas. Sokrates tegeles kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi: õiglus, vaprus, vagadus, mõistlikkus jne, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu. Mis on teadmine ja kuidas see toimib ? Platon oli vanakreeka filosoof Sokratese õpilane ja Aristotelese õpetaja ühtlasi ka Ateena Akadeemia rajaja. Platoni õpetus puudutas praktiliselt kõiki filosoofia valdkondi. IDEEÕPETUS: Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõelise tegelikkuse, ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse, tekkivate ja muutuvate ning kaduvate esemete maailm
1. seminar: Platon ja Aristoteles Tekstid: 1. Jan Szaif, Platoni koopa-võrdpilt, AKADEEMIA 9/1997, lk 18291842 2. Aristoteles, Nikomachose eetika, I raamat http://www.ut.ee/klassik/aristoteles/nikomachos/index.html Vastustena palun mitte valikuliselt taasesitada loetud teksti vaid teha loetu põhjal iseseisvalt järeldusi ja kokkuvõtteid! 1. Kuidas mõistavad eetikat Platon ja Aristoteles? Platonil puudub süstemaatiline käsitlus nende kohta. Aristotelese enda käsitluste olulisim tunnus on teoreetilise analüüsi sidumine praktilise kogemusega, tegelikkuse süstemaatilise uurimisega. Platon pidas eelkõige üleüldist üheselt mõistetavat eetikat, kuid Aristoteles lähtus üksikisikust. Aristoteles oli rohkem sellel arvamusel, millele enamik rahvast, mis tõttu oli lähemal tegelikkusele. Aristotelesel kaalutletud valikud
psühhoteraapia suundades. Sokrates (469399 eKr) oli vanakreeka filosoof. Ta elas ja õpetas Ateenas. Sokratese õpetust tuntakse tema kaasaegsete Platoni, Xenophoni, Aristophanese jt vahendusel, ta ise ei kirjutanud midagi. Oma vaated esitas ta avalikes vaidluses või vestluses, juhatades vestluskaaslast küsimuste ja vastuväidete abil tõe poole (sokraatiline meetod), nagu seda kirjeldab Platon, kelle dialooge peetakse kõige põhjalikumaks Sokratese kui filosoofi kohta käivaks allikaks ning millest lähtuvalt tavaliselt Sokratest käsitletakse. Täpselt pole teada, kui palju ja mida Sokrates ise arvas ja õpetas ning kui palju panid oma mõtteid tema suhu ta õpilased. Läbi aegade on arvatud, et Platon esitab osas oma hilisema perioodi dialoogidest Sokratese suu läbi oma enese mõtteid.
oma arvamus kõige kohta: teadmise ning tegelikkuse olemuse, poliitika, eetika, matemaatika, majanduse, ideaalse linna ülesehituse ja paljude teiste asjade kohta. Oma referaadis teen ülevaate Platoni elust ja loomingust ning analüüsin moraalifilosoofiat ja eetikat. 3 1 ELULUGU Platon (427 - 347 eKr) oli põline ateenlane. Ta pärines vanast ja jõukast aristokraatlikust suguvõsast. Platon oli kasvanud mugavuses ja rikkuses. Ta oli kaunis ja tugev noormees, oli silma paistnud sõdurina ja kaks korda võitnud auhinna Istmose mängudel (Olümpia mängudega sarnastel ülekreekalistel võistlusmängudel muistses Kreekas), mida peeti iga kahe aasta tagant Istmosel Korintose maakitsusel. (2 lk 34) Kahekümneaastase noormehena tutvus Platon Sokratesega ja jäi tema õpilaseks kuni õpetaja surmani. Platoni kohtumine Sokratesega oli pöördepunktiks ta elus. Kui Sokrates suri, oli
· Aristoteles tuli Ateena barbaarseks peetud põhjalast. Iga õige otsus peegeldab seega olemissuhteid. · Platoni vanaks saades tekkis pingeid: · SÜLLOGISTIKA: · Aristoteles: " Platoniga tarkus ei sure." · Väide (deduktiivne järeldus) · Alamväide (induktiivne järeldus) · Platon: "Õpilane on nagu varss, kes lööb oma ema pärast · Järeldus seda kui ta temast on kogu jõu väljaimenud." · Kõik inimesed on surelikud. · Peale Platoni surma (347 a.e.Kr.) lahkus Aristoteles · Sokrates on inimene. Akadeemiast. · Järelikult on Sokrates surelik. · 342 a. e.Kr. võtab Makedoonia Filippus ta oma poja · Kõik inimesed on mõistusega.
Antsla Gümnaasium Andre Luik Referaat Aristoteles Juhendaja: Peeter Lemats 2012 Sissejuhatus Vanakreeka filosoofia kolm suurkuju olid Aristoteles, tema õpetaja Platon, ning Sokrates, kes Platonit sügavalt mõjutas. Nemad muundasid Sokratese-eelse filosoofia lääne filosoofiaks tänapäeval tuntud kujul. Sokrates ei kirjutanud midagi ning tema mõtted on meieni jõudnud Platoni ja paari teise antiikautori vahendusel. Platoni ja Aristotelese kirjutised moodustavad antiikfilosoofia tuuma. Kuigi Platoni ja Aristotelese tööd on omavahel sügavalt seotud, on nad nii stiililt kui ka ainelt väga erinevad
Mirell kats 10. klass ARISTOTELES Sissejuhatus Aristoteles, tema õpetaja Platon, ning Sokrates. Sokratese mõtted on meieni jöudnud Platoni ja mõne teise antiikautori vahendusel. Kuigi Platoni ja Aristotelese tööd on omavahel sügavalt seotud, on nad nii stiililt kui ka ainelt erinevad. Platoni õpetused olid rohkem ratsionalistlikkud ja idealistlikkud Aristoteles oli aga lähedam empirismile ja materialismile(tähtsustas meelte rolli tunnetuses). Aristoteles süstematiseeris peaaegu kõik oma aja
lõpliku seletuse, teaduse arengut. Just selle tõttu ei kritiseeritud seda teooriat ning see valitses kuni 19. sajandi lõpuni. Siit järeldus: usk olemustesse (olgu vääratesse või tõestesse) võib luua takistusi mõtlemisele, uute ja viljakate probleemide püstitamisele. Kuid nagu eelnevates loengutes kõneks olnud, oli olemustunnetuse taotlus traditsioonilisele filosoofiale üldiselt iseloomulik joon. Nii Platon kui ka Descartes nägid filosoofia ja tõelise teadmise ülesannet just selles, et mõista maailma olemusstruktuuri, mis nende eelduste järgi pidi olema muutumatu ja igavene. 2. Justifikatsionism (sõnast “justification” – õigustamine, põhjendamine). Selle terminiga tähistab Popper teadusliku teadmise sellist käsitust, mis samastab teadusliku teadmise tõestatud ehk õigustatud teadmisega. Popper peab õigeks teaduse-käsitust, mille kohaselt
toimitakse vastavalt loomusele, pannes [seda] tähele. Arukas mõtlemine ... parem mõtlemine (arukas täppisteadusele omane). 123. Loodus [physis] armastab varjuda. Tegelikult loodus nähtav, kuid inimesel pole mõistust seda tähele panna. Tuledoktriin: 30. Seda kõigile sama maailma ei teinud jumalatest ega inimestest keegi, vaid ta on alati olnud, ta on ja ta jääb igavesti-elavalt olema, mõõdujärgi süttiva ja mõõdujärgi kustuva tulena. Maailm = Kosmos on üks kõigi inimeste jaoks. Kosmos keegi ei ole loonud = IGAVIK. Jumala jaoks eksisteerib ainult igavik (on). On olnud, on ja jääb igavesti oli, on, saab olema AEG (filosoofias OLEVIK, olevikul on kestvus). IGAVIK AEG kategooria paar. Tuli ei ole element, vaid tähistab kogu kosmose protsessi. Mõõdujärgi logose järgi ehk kosmose seaduse järgi (mitte täppisteaduse järgi). Süttiv parem puhkeb lõkkele igavesti elav tuli = loomisprotsess).
Filosoofia Kaks suunda: - Joonia koolkond, mis esitab küsimuse asjade algusest ja põhjusest. - Sofistid, kes tegelevad inimese küsimuseganing otsivad elutarkust Platon ühendab need suunad. Platon esitab kolm põhilist küsimust Filosoofias: Mis on tõene, mis on hea, mis on ilus? Uusajal esitab Immanuel Kant neli küsimust: Mida ma võin teada(metafüüsika)? Mida ma pean tegema(moraal)? Mida ma võin loota(religioon)? Mis on inimene(antropoloogia)?
Enne Sokratese õpilaseks saamist õppis ta filosoofiat Kratylose käe all. Nagu ilmneb Platoni elu lõpuaastatest pärinevast autobiograafilisest Seitsmendast kirjast, tahtis temagi asuda poliitilise karjääri teele, kuid tema noorusaja poliitilised olud tegid poliitilise tegevuse raskeks. Platon on maailma kultuuriajaloo suurkuju. Ta elas vana-kreeka ühiskonnas, kuid filosoofina, õpetlasena ja kirjanikuna kuulub ta kogu ühiskonnale. Ta on üks inimkonna õpetajatest. Platon on põline ateenlane, kui välja arvata tema eemalviibimine Aafrikas, Sitsiilias ja Lõuna-Itaalia linnades, enamasti kulges ta Ateenas. Platon oli kaheksa aastat, kahekümnendast eluaastast saadik, olnud Sokratese õpilane. Ta kuulus oma õpetaja lähemate õpilaste ringi. Sokratese surma- aastal lõppes Platoni esimene Ateenas elamise aeg. Ta oli sel ajal 28 aastane. Ta lahkus kodumaalt ja tuli Ateenasse tagasi alles 12 aasta pärast. Nende aastate
põimib ning seega õieti teeb olemasolevaks. Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust, moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse -- o u s i a, mida pole võimalik tajuda meeltega, kuid mida avastab surematu ning preeksisteeriv hing kaemuses ning mille tagajärjel tekivad mõisted. Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad, jäljendid ja varjud, ideed ise aga on paradeigmata -- algkujud. Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopavõrdpilt abil. Me inimesed oleme nagu koopas. Meie selg on alatiselt pööratud koopa avause poole ja nägu koopa vastasseinale. Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist tõelistest esemetest, mis satuvad koopa avause kohale. Tõelised esemed on ideed. Võime tajuda siin muutuvas maailmas ainult ideede ebatäiuslikke varje koopa seinal. Ja seejuures oleme ekslikult veendumuses, nagu näeksime igavesi ideid. Ideede haaramiseks on meie teadmised liiga puudulikud ja piiratud.
LÄÄNE-VIRU RAKENDUSKÕRGKOOL Ettevõtluse ja majanduasarvestuse õppetool JA11KÕ Marje Hindriksoo PLATON Referaat Õppejõud Raine Linnas Mõdriku 2013 SISUKORD SISSEJUHATUS Oma referaadis uurin filosoof Platonit ning tema õpetusi eri valdkondades. Samuti annan lühiülevaate platonismist. Uurin Platoni ideeõpetust, tema arvamust riigiõpetusest ning kunstikäsitlusest. Miks just valisin Platoni?, kuna minu arvates on
oma koht ja ülesanne ning inimene peab alluma oma saatusele. Ühiselu olulisemad põhimõtted ehk õige käitumise eeldused on: Austus jumalate ja vanemate vastu Seaduste järgimine Järeleandlikkus teiste inimeste suhtes Suurimaks paheks on seadusetus, sest ilma ülemvõimuta läheks inimkond hukka. Herakleitos (540 – 480 e. kr) Maailmas eksisteerib kaks korda - loomuõigus ja positiivne õigust. Loomuõigus kui jumalik õiglus positiivne õigus kui inimese seadusloome. Primaarne on loomuõigus, milles puuduvad vastuolud. Inimese seadusloome on vastuoluline, pidades midagi õiglaseks ja midagi ebaõiglaseks. Vastuolu inimseaduste ja loomuõiguse vahel siiski puudub, sest inimseadused alluvad jumalikule logosele, olles viimase vahendajaks läbi võitluse. Seega Herakleitos toob eetikasse tasapisi sisse inimliku mõõte, mis saavutab täisjõu sofistidega. Sofistid
Sokratese-eelne filosoofia keskendub maailma valitsevatele põhiprintsiipidele ja algainele, millest maailm ja selles leiduvad asjad on tekkinud. Järgnenud klassikaline ajajärk (u 480 320 eKr) oli kreeka tsivilisatsiooni kõrgaeg, kui jõuti suurimate saavutusteni kujutava kunsti (Akropoli laiendamine Periklese ajal, silmapaistvad skulptorid Myron, Pheidias, Polykleitos), kirjanduse (atika tragöödia suurimad esindajad Aischylos, Sophokles, Euripides) ja filosoofia (Sokrates, Platon, Aristoteles) vallas. Tollal kujunes Ateena filosoofia keskuseks ning seal arenes täiuseni uus riigikord, linnriik ehk polis.4 1 Filosoofia ajalugu, Antiikajast tänapäevani, lk 6 2 Sealsamas 3 Sealsamas 4 Sealsamas 4 Hellenistlikul ajajärgul (323 1.sajand eKr) tekkis idamaiste elementide ülevõtmisel segakultuur, ent kreeka mõju jäi siiski valdavaks. Kreeklased valitsesid
Õppejõud Mõdriku 2013 SISSEJUHATUS Referaadi töö koosneb kahest tuntumatest antiikfilosoofidest kelleks olid Sokrates ja tema õpilane Planton. Kuigi vanakreeka filosoofias on kolm suurkuju: Sokrates, Platon ja Aristoteles, siis Aritotelest selles referaadis eraldi ei käsitle. Sokrates on eeskujuks paljudele hilisematele filosoofidele, ja Plantoni filosoofile küsimustele kui maailmavaatel maadeldavad ja vaildlevad tänapäevani filosoofid. Kuna Platon oli Sokrates õpilane ja tema kirjutas ja lähtus ka Sokrateses tõekspidamisest. Siis päris täpselt ei teagi mis on Platoni või Sokratesse arvamus või mõted. Seepärast kirjutangi referaadi kahest antiikfilosoofidest, kuna nad on ka omavahel seotud. Töö esimese poole kirjutan ja tutvustan Sokratest. Arutlen, mis oleks juhtunud siis kui Sokrates oleks mürgi joomise asemel põgenenud. Sokrates arvas, et peab ka peale looduse uurima ka inimesehinge ja tundma iseenast
* Ilu on lõpmatuse lõplik vorm, selle sümboolne väljendus. Mõtteid subjektiivse ilu määratluse kohta: * Ilu eksisteerib vaid inimvaimus, mis teda vaatleb. * Ilu on inimese hingeseisund, meeleolu. 3) Just nagu ilu puhul, saab ka kunsti määratlemisel rääkida objektiivsest ja subjektiivsest lähenemisest. Objektiivselt saab kunsti määratleda imitatsiooni kaudu ehk kui hästi või mil moel ta jäljendab olemasolevat. Platon on öelnud: „Kunstiteos on koopia looduses leiduvast, mis on omakorda koopia ideest.“ See peab olema tehtud korralikult ja hästi. Subjektiivselt on kunstiteos mingi mõtte, idee, objektiivse või kehatu subjektiivne väljendamine meeleliselt tajutavas vormis. 11 4) Kunstiteose autori rolli võib mõista mitmeti. Platon leidis, et kunstnik on läbi oma ande
Võimalik periodiseering: -Antiikaeg etc. Euroopa ideede ajaloo arengujooni Moraalifilosoofia üldine areng -objektivism (antiik-ja keskaeg)->subjektivism (varauusaeg ja uusaeg) Charles Taylor:arusaamas kõlbelisest käitumisest pööre sissepoole -Loomuõigus kui moraaliteooria alus. Areng:Jumala loodud maailmakord->inimese loomus (skeptiline/optimistlik inimesepilt) Mis on hea elu?Antiigi nägemus -Antiik:Objektivistlik hea elu (eudaimonia)definitsioon Platon:häälestumine kosmilise korra järgi.Kirgede allutamine Aristoteles:loomutäiusele (arate) püüdlemine.Saavutatav polises. -Augustinus:reflektiivne pööre.Tee ülima hüveni inimese enda kaudu. Mis on hea elu?Varauusaja vaade. -humanism:eneseväärikus, harilik elu -romantism:sisemise loomuse väljendamine -Taylor´i ,,Autentsuse eetika" kirjeldab arengut: sihid väljaspool püüdlejat eneseteostus Objektivism->subjektivism II
SISSEJUHATUS Veendumust, et loovus sünnib isiksustest- et inimkultuuri tipu moodustavad üksikisikud. See raamat esitab küsimuse, millised on oma hingelt ja stiililt, ilmelt ja temperamendilt mõtteajaloo tipud. Taval ei ole muud moraali kui enesesäilitamine. SOKRATES Just Platon on on vorminud Sokratese tegelaskuju filosoofina läänemaisesse mütoloogiasse. Sokratest ei oleks ilma Platonita. On võimatu öelda, kust algab üks ja lõpeb teine. ,,sokraatiline probleem". Sokrates ei olnud metafüüsik ega teoreetik- oletatavalt- vaid värvikas ja omapärane isiksus, elufilosoof ja filosoof oma elus. Sokrates sündis aastal 469 või 470 ning suri 399 eKr. ta oli rahvapärane, eetiline õpetaja, kes veetis oma aega vesteldes, vaieldes ja õpetades filosoofiat Ateena
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
