Platoni elulugu (1)

427- 347 eKr.
Merilin Aavik
Haapsalu Wiedemanni
Gümnaasium
12ü klass.
Elulugu.
Platoni tegelik nimi oli Aristokles, tema vanaisa järgi.
Pärines vanast ja jõukast aristokraatlikust suguvõsast.
Tahtis algselt hakaa tegelema poliitikaga, kuid ta tõmbus tagasi ja
põhendus filosoofiale.
20- aastaselt asus ta õppima Sokratese juurde. (Kuni Sokratese
surmani. * 8 aastat)
Kohtupidamist Sokratese üle jälgis ta kohapeal ning kirjutas
Sokratese kaitsekõne põhjal ,,Sokratese apoloogia".
387. aasta paiku rajas ta Ateenast loode pool asuvas heeros
Akademose pühamus AKADEEMIA, mis sai eeskujuks
hilisematele Euroopa ülikoolidele.
See Akadeemia jäi püsima peaaegu 900.aastaks, selle sulges
keiser Justinianus I.
Koos õpilastega tegeles ta filosoofilise ja loodusteadusliku
uurimistööga.
Kirjutas oma mahukama ja sisukama dialoogi ,,Riik" (,,Politeia ").
Hilisperioodil kirjutas oma suurteose ,,Seadused" (,,Nomoi").
Platon on esimene kreeka filosoof, kelle kõik teosed on peaaegu
tervikuna säilinud.
Teda peetakse esimeseks esimeseks filosoofiks, kes keskendub
keelele ja mõistete määratlemisele.
Platonit võib pidada olemusfilosoofia ja essentsialismi
alustajaks.
Ideedeõpetus
Platoni järgi on olemas kaks maailma: üks on tõeline tegelikkus,
ideede maailm ja teine näiva tegelikkuse,tekkivate, muuduvate
ning kaduvate esemete maailm.
Ideed on jäävad, püsivad, muutumatud, iseeneses olenevad ja
igavesed.
Näiva maailma tajutavad esemed on muutlikud, alatises
tekkimises, teisenemises ja hävimises.
Kogu reaalne olemine, tegelikkus, asjade ja kehade maailm on
näivus.
Ideed eksisteerivad iseeneses, sõltumatult kõigest muust,
moodustades muutuvate asjade jäädava olemuse, mida pole
võimalik tajuda meeltega.
Kehalised esemed on ainult ideede ebatäiuslikud koopiad,
jäljendid ja varjud, ideed ise on aga algkujud.
Ideede ja kehaliste nähtuste vahekorda selgitab Platon koopa
võrdpildi abil.
Inimesed on alaliselt pööratud näoga koopa siseseinale, ega
näe tegelikkust.
Seega võime näha koopa seinal ainult varje neist tõelistest
esemetest, mis satuvad koopa avause kohale.
Tõelised esemed on ideed.
Võime tajuda siin muutuvas maailmas ainult ainult ideede
ebatäiuslikke varje koopa seinal.
Seejuures oleme ekslikult veendumuses nagu näeksime igavesi
ideid.
Ideede haaramiseks on meie teadmised liiga puudulikud ja
piiratud.
Ideed olenevad rippumatult inimesest ja inimese mõtlemisest.
Vaateid maailmale ja hingele
Ideede maailm on muutuva maailma põhjus ja ühtlasi otstarve.
Meeltega tajutav maailm on ebatäiuslik, tekkiv ja kaduv.
Sellepärast ei saa kõik tuleneda ideedest. Meeltega tajutav
maailm ei saa olla igavene, sest ta sisaldab mitteoleva
muutlikuse printsiipi.
Inimese hing on oma olemuselt sarnane kogu maailma hingele,
millest ta tuleneb. Ta kuulub ülemeelelisse ideede maailma.
Seega on hing igavene, tekkimatu, hävimatu, muutumatu ning
lihtne.
Hinge ja keha vahekord on sama mis idee ja näiva maailma,
tõelise ja näiva tegelikkuse oma: hing on muutumatu, igavene,
keha aga muutuv, teisenev, tekkiv ja kaduv.
Inimese hingel on kolm osa: mõistus, emotsioonid ja iha.
Olulisim ning kõrgeimosa hingest on mõistus, mis moodustab
hinge tõelise olemuse.
Ideaalriik
Ideaalses riigis peab olema kolm seisust: valitsejad, sõjamehed ja käsitöölised.
Valitsejad on Platoni järgi kõlbelises mõttes kõige väärtuslikumad, sõjamehed
natuke vähem väärtuslikud ja käsitöölised selles mõttes madalasordilised.
Samas on need kolm seisust kõik vajalikud riigi kui terviku jaoks ning Platoni
eesmärgiks oli teha õnnelikuks mitte üks teatud seisus, vaid kogu riik tervikuna.
Ta oli veendunud, et sellist riiki peavad valitsema filosoofid:
,,Kuni riikides ei hakka valmitsema filosoofid või praegused nn valitsejad ja
võimumehed ei hakka õilsalt ja korralikult filosofeerima ning riigivõim ja
filosoofia ei ühine ning kuni kohustuslikus korras ei kürvaldata neid inimesi-
aga neid on palju- kes praegu püüdlevad eraldi kas võimu või filosoofia
poole, seni riigid ei vabane pahedest ning inimkonna jaoks ei saa
võimalikuks ega näe päikesevalgust see riigikord, mida me just
kirjeldasime."
Platoni arvates on ainult filosoof kohane rahvast juhtima.
Poliitilise filosoofia probleemiks on leida meetod, mille abil eemaldada oskamatuse
ja kelmuse avalikest ameteist ja ette valmistada parimaid valitsemiseks ühtsuse
hüvanguks.
Poliitiliste probleemide taga seisab inimese loomus. Ei või oodata paremaid riike,
seni kuni pole paremaid inimesi. Seepärast ongi riigi tähtsaimaid ülesandeid oma
kadanikkude kasvatamine.
Platon usub, et rahvas ei saa olla tugev ilma usuta jumalasse. Teise elu lootus
annab meile julgust kohata surma ja taluda ka oma armsamate surma.
Platoni ideaalset riiki iseloomustavad neli voorust: 1. tarkus, 2. mehisus, 3.
vaoshoitus või harmoonia, 4. õiglus.
Iga seisuse kohta kehtisid talle omased õigused ja kohustused. Kui iga seisus
täitis vastavalt oma õigustele ja kohustustele neile pandud ülesandeid, siis
kujunes riigis häireteta tasakaal ning harmoonia, mis esineb vooruslikus hinges.
Selline tasakaal teostub ideaalses riigis kõiki seisusi ühendava vooruse- õigluse
näol.
Õiglus ühiskonnas on Platoni järgi suhete harmoonia ühiskonna klasside vahel.
Seda suhete harmooniat võiks võrrelda harmooniaga, mille tõttu planeedid
püsivad oma õiges liikumises. Õiglus ei ole tugevama õigus, vaid terviku mõjukas
harmoonia.
Õiglane on riik siis, kui kõik teevad oma tööd vastavalt oma soodimustele ja ei
sega teisi.
TÄNAN
KUULAMAST.