Õppepraktika „Geriaatriline õendusabi“ (0)

Õppepraktika „Geriaatriline õendusabi“
ÕDE III
Patsiendi funktsionaalne seisund ja jõuvarud
Tegemist on 85 aastase naispatsiendiga, kes on olnud juba 15 aastat lesk. Pensionär, kes sattus haiglasse peaaju infarkti tõttu. Haiglahoolduse eest tasub haigekassa ja mingi osa ka kohalik omavalitsus. Haige ametlikuks esindajaks on tütar. Tulevikujuhised antud haigel puuduvad.
Haige on teadvusel. Lähi- ja pikaajaline mälu on normaalne. Suudab meenutada praegust aastaaega, oma asukohta , tunneb nägude järgi ära personali ja teab, et viibib peaaju infarkti tõttu haiglas . Haigel on igapäevaste otsuste tegemine raskelt häiritud, kuna ta ei ole iseseisvalt suuteline neid tegema või ei tee neid ise üldse. Esinevad tähelepanuhäired, kuna on märgata raskuseid tähelepanu koondamisega ja küsimise ajal tähelepanu tihti hajus. Samas esines ka rahutust, kuna niheles ja muutis sagedasti oma kehaasendit. Samuti võis märgata tühjusesse suunatud pilku ja loidust. Vaimne funktsioon muutub päeva lõikes- kord parem ja kord halvem .
Kuulmisel esinevad minimaalsed raskused, kuna müra taustal oli vajalik küsimuste pidev kordamine. Kuulmisaparaati haige ei vaja, kuna kuulmine ei ole niivõrd langenud, et seda oleks vaja kasutusele võtta. Väljendusviisiks on aktiivne kõne, kuid kui kõne on episoodiliselt haiguse tõttu lünklik või puudulik, siis ta noogutab pead vastamiseks. Kõne on seega tavaliselt arusaadav, kuid esinevad raskused õigete sõnade leidmisel ja oma mõtete lõpetamisel. Kõne muutub päev-päevalt ebaselgemaks, kuna on segane, pudistav ja raskesti arusaadav. Minu praktika lõpuks oli antud haige niivõrd halvas seisundis, et kõne puudus täielikult. Haige mõistab öeldut ja korraldusi, olenemata oma kõnehäirest.
Nägemine on oluliselt halvenenud, kuna esemete nägemine on küsitav, kuid jälgib silmadega aktiivselt liikuvaid objekte. Abivahendiks on haigel prillid .
Haige vaja abi enamasti kõikides igapäevatoimingutes ( pesemisel , riietumisel, söömisel, liikumisel/siirdumisel, tualeti kasutamisel , voodis istuma tõusmisel, lamama minemisel, juuste kammimisel, hammaste pesemisel), kuna haiguse tõttu püsib kõrge enesehooldusdefitsiit . Haige on inkontinentne ja abivahendiks kasutatakse mähkmed. Haige pole suuteline liikuma iseseivalt/abivahendiga ei palati ega osakonna piires, seega puudub aktiivne liikumine. Tasakaalu seistes pole suuteline hoidma ei iseseisvalt ega ka kõrvalise abiga. Istumisel on kehaasend hea ja on suuteline asendit ka säilitama. Liikuvus on funktsionaalselt täielikult piiratud paremal kehapoolel. Ja seega on esmaseks liikumisvahendiks on ratastool. Haige viibib enamuse ajast voodis ja ratastooli tõstetakse ta istuma personali abiga. Iseseivalt pole haige suuteline igapäeva eluga toime tulema , kuna esineb afaasia, düsfaagia, apraksia ja kerge dementsus. Kuid on lootust, et mõne ADL puhul on isik võimeline iseseisvust suurendama (söömine ja joomine terve kehapoolega).
Haigel puudub täielik kontroll nii soole kui ka põie tühjenemise üle. Sooletühjenemine on regulaarne ja kõhukinnisust/kõhulahtisust ei ole esinenud . Abivahendiks kasutatakse mähkmeid ja kui haige on võimeline märku andma – siibrit. Praktika lõpuks muutusi kontinentsiga ei toimunud.
Haigel esines püsiv kurb/murelik näoilme ja pidevalt voolasid ka pisarad. Samuti võis märgata rahutust, kuna niheles pidevalt ja vahetas tihti kehaasendit. Õnneks on antud meeleolu tunnused kergesti suunatavad ja meeleolu tunduvalt paranenud, kuna haige naeratas tihedamine ja nuttis ka vähem. Samuti esined neid episoode, kui haige avaldas vastupanu ravimite võtmisele, söömisele, pesemisele, joomisele. Minevikurollidega seondub haigel kurbus /viha/tühjustunne, kuna eluolu on väga palju muutunud ja haigel on raske oma liikumatusega leppida. Tunneb ennast enda kehas „ vangis “.
Seisundit halvendasid/mõjutasid mitmed erinevad diagnoositud haigused ja infektsioonid , mis vajavad ravi või sümptomaatilist käsitlust: hüpertensioon, afaasia, hemipleegia , ajuinsult, astma , glaukoom, urotrakti infektsioon.
Haige kehakaal on märgatavalt vähenenud, kuna varem kaalus haige 73kg, kuid nüüd haiglas kaaludes 68kg. Samuti oli märgata turseid halvatud kehapoole labakäel (paremal). Samuti esines astma tõttu õhupuudus ja vajas lisahapniku manustamist. Valu haige ei kaeba. Õnnetusjuhtumeid pole enne haiglasse sattumist esinenud. Haigused/ seisundid muudavad haige kognitiivse ja ADL võimekuse, meeleolu ja käitumise ebastabiilseks, kuna on märgata seisundi halvenemist.
Haigel esinevad probleemid nii neelamise kui ka mälumisega. Kehakaal 68g ja pikkus 169cm. Kaalulangust on esinenud viimase 30 päeva jooksul 5%. Toitumisega esinesid raskused, kuna haige jätab enamikel juhtudel toidust söönata 25% või rohkem ja seega on paigaldatud nasogastraalsond, mille kaudu saab 75% vajalikust päevasest kalorihulgast. Venoosselt ja sondi kaudu saab haige vedelikku 1001 ml-1500 ml ööpäevas. Suus on näha toidujääke, (suu kaudu toitmisel) kuna esineb düsfaagia. Samuti on haigel eemaldatud hambaproteesid .
Paremal põsel 1.staadiumi lamatis , kuna esineb püsiv nahapunetus , kuid naha terviklikkus on säilinud, mis rõhu vähendamisel ei kao. Lamatis võib põhjustatud olla nasogastraalsondi fikseerivast plaastrist. Samuti on märgata mähkmepiirkonna haudumust. Naharavi seisneb nende piirkondade kreemitamisest, mis seda vajavad ja pööramise/asendivahetuse programmist, asendravist. Varbaküüned on lõigatud korduvalt viimase 90 päeva jooksul.
Haige on enamasti ärkvel pärastlõunal. Haige passiivne ja pikutab enamuse ajast voodis või istub ratastoolis. Erinevaid igapäevatoiminguid aitavad sooritada haigla personal (õed, põetajad, füsioterapeudid). Tegevuseelistused haigel puuduvad ja ei ole muutustest huvitatud.
Haige võtab seitset erinevat ravimit, millest kolm on määratud viimase 90 päeva jooksul. Süsteravi haige ei saa. Pidevalt kasutab diureetikume.
Ravi, mida viiakse läbi haiglaravil olles on järgmised: i/v ravimid , vedelikubilansi jälgimine, hapnikravi, aspiratsioon, trombolüüs, kõneteraapi logopeediga, füsioteraapia, hingamisravi. Seadmed ja tõkendid, mida kasutati haiglas antud haige puhul, olid voodipiirded voodi kõikidel avatud külgedel, et vältida enesevigastamist ja jäseme liikumise tõkendid, et takistada nasogastraalsondi eemaldamist.
Isikul on olemas tugiinimene, kes pooldab haige väljakirjutamist ja üleviimist hooldushaiglasse, kuna haige ei ole suuteline iseseisvalt hakkama saama igapäevaelu ja – toimingutega. Haiglas viibimine on planeeritud lühikese aja peale ja üleviimine hooldushaiglasse plaanis 30 päeva jooksul. Kuna haige seisund on halvenenud, siis hooldushaiglas viibimine on antud haige puhul kõige otstarbekam tegu. Reeglina on hooldusravi/ hooldust vajavad inimesed need, kes ei saa oma igapäevaeluga hakkama mitmete põimunud probleemide tõttu. Neist põhjustest olulisima leidmine ei ole alati sugugi lihtne, samas on see otsustav edasiste tegevuste planeerimisel. Kliendi seisundi igakülgne hindamine - nii meditsiiniliste, funktsionaalsete, psühholoogiliste, sotsiaalsete, rahaliste, juriidiliste ja muudegi aspektide arvestamine - on edasise tegevuse eduka korraldamise aluseks.
Eesmärgiks on kõigi ravitavate/parandatavate seisundite diagnoosimine, teenustevajaduse määratlemine, individuaalse tegevuskava koostamine ning edasistele teenustele suunamine.
Kokkuvõttes pole haige funktsionaalne seisund palju lubav , kui kindlasti natukene on võimalik haige elukvaliteeti parandada. Jõuvarudeks on perekond; tahe iseseivalt hakkama saada; terve kehapool, mida ta saab kasutada.
Aktuaalsed õendusprobleemid
Enesehooldusdefitsiit, tingitud diagnoositud haigustest ja suutmatus on keha kontrollida, mis avaldub pidevas abi vajadusest igapäevatoimingutes.
Enesevigastamise oht, tingitud parema kehapoole halvatusest ja tasakaaluhäiretest.
Häirunud sõnaline suhtlemine , tingitud peaaju infarkti järgsest apraksiast.
Häirunud toitumine, tingitud neelamishäirest ja tahtest süüa.
Naha terviklikkuse häirumine, tingitud mähkmepiirkonna haudumusest ja põsel asuvast esimese astme lamatisest.
Liikumisdefitsiit , tingitud parema kehapoole halvatusest ja voodirežiimist.
Meeleolu langus, tingitud eneseväljenduse puudumisest, hospitaliseerimisest, haigustest ja liikumispiiratusest.
Potentsiaalne suuõõne muutuste tekke oht, tingitud söömiskäitumise ebaadekvaatsetest muutustest (suukuivus, halb hingeõhk, kaaries ).
Häirunud taju, tingitud väsimustundest, mille tunnusteks on keskendumisraskused, tähelepanuhäired, raskused otsuste tegemisel ja teistega suhtlemisel.
Potentsiaalne kõhukinnisuseoht, tingitud vedeliku defitsiidist ja kiudainete vähesusest toidus.
Sotsiaalne isolatsioon , tingitud hospitaliseerimisest, kõnehäirest ja üksindusest.
Potentsiaalne lamatiste tekke oht, tingituna lamavast asendist.
Potentsiaalne parema labakäe paistetus, tingituna randme painutusasendist.
Potentsiaalne kopsupõletiku oht, tingituna lamavast asendist, hingamishäirtest ja ebaefektiivsest suuhügieenist.
Riskid tervisele ja toimetulekule
Kuna haige ei saa iseseisvalt hakkama igapäevatoimingutega, (pesemine, söömine, joomine, riietumine, tualeti kasutamine, poes käimine, söögi valmistamine, hammaste pesemine, juuste kammimine , ravimite manustamine , liikumine/siirdumine, suhtlemine jne.) siis tema riskid tervisele ja toimetulekule on väga kõrged. Ta võib endale viga teha ja seetõttu ka tervis halveneb ja võib lõppeda letaalselt.
Tegevused ja sobivad funktsionaalset toimetulekut toetavad meetodid
Juba haigestumise päeval tuleb alustada ja teadvusel olevale haigele õpetada asendiravi (taastumist soodustavad asendid), mille eesmärgiks on taastada häirunud kehatunnetus , sümmeetria ja liikuvus; tundeaistingute ja lihastoonuse normaliseerimine; liikumise ja tegevuste uuesti õppimine; tüsistuste vältimine. Tüsistuste vältimiseks on väga oluline jälgida, et haige halvatud jäsemed, pea ja keha asetseksid õigesti. Vältida tuleks kauast viibimist ühes asendis.
Kui haige seisund on stabiliseerunud, tuleb juba 24-36 tunni jooksul alustada liikumis - ja kõneravi. Esimesed kolm kuud on taastumine kõige kiirem, mida hiljem raviga alustada, seda kehvemad on tulemused.
Füüsiline
Tuleks teha harjutusi seistes ja istudes , mis aitaks parandada tasakaalu, tugevdada lihaseid ja võimet keha õigesti hoida. Hooldaja peaks vajadusel kasutama tuge ja juhendama haiget harjutuste tegemisel ( seisa jalad kergelt harkis kanna keharaskus vaheldumisi paremalt jalalt vasakule jalale (10 korda); vii parem jalg ette (kõnniasendisse); kanna keharaskus vaheldumisi eesolevalt jalalt tagumisele jalale (5 korda); vaheta jalgade asend- vii vasak jalg ette; kanna keharaskus vaheldumisi eesolevalt jalalt tagumisele jalale (5 korda); seisa jalad kergelt harkis; pööra keha puusadest vaheldumisi paremale ja vasakule ning lasta kätel vabalt kaasa liikuda ; seisa kordamööda varvastel ja kandadel (10 korda); puuduta parema jala kannaga vasaku jala varbaid, jää sellesse asendisse 10 sekundiks ja korda sama vasaku jalaga jää sellesse asendisse 10 sekundiks; kõnni  mõned meetrid nii, et kand puudutab teise jala varbaid).
Samuti on võimalik tasakaalu säilitamiseks teha harjutusi käimisraami abil, mille eesmärgiks oleks tasakaalu parandamine kõndimisel, kordinatsiooni parandamine, eaka taju parandamine ja iseseisvuse saavutamine harjutuste tegemisel.
Kuna haigel on diagnoositud astma ja seetõttu oleks vajalik hingamisharjutuste tegemine, mille eesmärgiks on hingamise sügavuse parandamine, suutlikus kontrollida hingamisraskusi, harjutuse ajal kopsude ebapuhtuse väljutamine ja sissehingatava õhu soojendamine, õige hingamisviisi omamine ja hingamislihaste treenimine. Selleks oleks vaja õpetada haigele õigeid hingamisharjutusi (seiske/istuge/ heitke selili , nii et põlved on kõverdatud; asetage käsi diafragmale; tunnetage ja kuulake oma rahulikku hingamist; hingake aeglaselt nina kaudu sisse ( diafragma tõuseb); hingake aeglaselt suu kaudu välja kaks korda kauem kui kulus sissehingamisele (diafragma langeb); jätkake sedasi umbes ½ - 2 minutit, et hingamine tasakaalustuks ja tunnetaksite kerge koormusega hingamise rütmi; minge uuesti üle tavapärasele hingamisele).
Samuti pole haige suuteline iseseivalt voodist tõusma või voodis istukile tõusma, siis tuleks haiget motiveerida seda iseseisvalt teha. Esmalt õpetaks talle harjutus, kuidas voodist üles tõusta ja mille eesmärgiks oleks see, et haige saab aru iseseisva liikumise vajalikkusest ja on võimeline seda ka tegema, ning õpib kasutama loomulikku liikumismudelit, et ennast voodis ümber pöörata ja üles tõusta, saab hakkama võimalikult vähese kõralise abita . Esmalt tuleb õpetada haigele, kuidas ta saaks ennast ise voodis küljele pöörata, et ta saaks voodile istuma tõusta või siis kõndima minna ( külili pööramiseks pöörake kõigepealt pead; siruta käsi välja voodi ääre suunas; pööra oma puusa ; lükka jalad üle voodiääre; tõmba ennast käte jõudu kasutades püsti). Vajadusel tuleb kindlati abistada ja mitte jätta haiget omapäi.
Parema kehapoole ehk siis halvatud kehapoolel tuleks tugevdada lihaseid, et jäsemed muutuksid võimalikult liikuvamaks ja liigesed kaotaksid oma jäikuse. Selleks tuleks tugevadada käelihaseid algatuseks oleks hea passiivsed liigutused (kui abistaja teeb ise haige käega harjutusi) ja siis üle minna aktiivsetele harjutustele, kus haige on suuteline ise harjutusi sooritama.
Psühhosotsiaalne
Kuna haigel võib märgata kurvameelsust, peaks leidma tema jaoks sobivad variandid, et seda parandada. Kõige parem kurbuse peletamiseks on omaste kutsumine haiglasse haiget külastama. Samuti tuleb julgustada haigega rääkimist ja tema kaasamist suhtlemisse. Samuti oleks hea, kui haigel võimaldatakse televiisori vaatamist või loetakse päevauudiseid ette.
Hingeline
Väga hea oleks hingelise poole pealt aidata haigel toime tulla igapäevatoimingutega, teda igal võimalusel kiita ja kaasata tegemistesse, hoolimata tema haigusest. Kasuks tuleks igapäeva ajalehtede ette lugemine, siis ta ei tunneks ennast nii eemale tõrjutuna ja üksildasena. Muidugi peab arvestama tema võimet öeldu mõistmisest.
Samuti tuleks rääkida haigega tema väärtustest, isegi kui ta ei ole võimeline ennast väga hästi väljendama ja saab küsimustele ainult vastata.
Veel leian, et haigele tuleks kasuks soovitada hingehoiu teenust, kus temaga saab suhelda selle ala spetsialist.
Allikaloend
Linnamägi, Ü., Braschinsky, M., Saks , K., Lääts, E. (2010). Käsiraamat dementsete haigete hooldajale. Tallinn: Eesti Alzheimeri Tõve Ühing.
Meetodid ja tegevused. (2010). Sufuca. http://www.sufuca.fi/ee/methods_activities_ee.html (16.12.2010).
Timm, M., Murov, M. (2010). Hemipleegilise patsiendi potentsiaalsed probleemid ja nende ennetamine. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe õppekava. Tartu. [Praktikumi konspekt].
Timm, M., Murov, M. (2010). Insuldihaige taastusravi. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe õppekava. Tartu. [Praktikumi konspekt].
Usberg, Gerli . (2010). Kõne-, neelamis - ja põiehäired. Tartu Tervishoiu Kõrgkool, õe õppekava. Tartu. [ Seminari konspekt].
8