Parkinsoni tõbi (0)

Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Õe õppekava
Helen Roost
Parkinsoni tõbi
Kodulugemine
Õppejõud: Olga Jagintseva, MD
Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Tartu 2014
SISSEJUHATUS
Parkinsoni tõbi on levinud neuroloogiline haigus, teda esineb kogu maailmas. 1996. aastal Tartus tehtud epidemioloogiline uuring näitas, et meil on Parkinsoni tõve levimus 176 patsienti 100000 elaniku kohta. Seega on Eestis kokku umbes 2500 haiget. Võime selle põjal olla kindel, et tänapäevane meditsiinitöötaja peab teadma selle haiguse sümptoomidest, õenduseprobleemidest ja tegevustest.
MIS ON PARKINSONI TÕBI JA KUIDAS SEDA TEKIB?
Parkinsoni tõbi on sagedasemaid kroonilisi neuroloogilisi haigusi, mis avaldub kesk- ja vanemas eas. Haiguse kulg on aeglane ja algus hiiliv; sümptomid võivad varjeeruda ja seega ei ole haiguspilt erinevatel haigetel ühesugune. See võiks olla ka põhjuseks, miks arsti poole pöördutakse enamasti alles 1-3 aastat pärast esimeste haigustunnuste ilmnemist .
Parkinsoni haiguse korral tekkivad anatoomilised ja biokeemilised muutused ajus, kahjustuvad substantia nigra rakud , mille funktsiooniks on toota närviülekandeainet dopamiini. Dopamiini abil kantakse närvirakkude vahel edasi impulsse, et tagada sujuvad ja kontrollitud liigutused
(Mis põhjustab Parkinsoni tõbe?).
Parkinsoni haigusele iseloomulikud sümptomid kujunevad välja siis, kui on hävinud 80% substantia nigra rakkudest.
Haiguse tekkemehhanismid on tänapäeval hästi teada, samas ei ole siiani kindlaid ja ühtseid seisukohti, miks Parkinsoni tõbi tekib. Põhjalikult on uuritud võimalikke keskkonnast pärit või organismis tekkinud kahjulike ainetega seotud mehhanisme ning ka pärilikkust, aga kindlalt tõestatud Parkinsoni tõve põhjust ei ole siiani teada.
Olemas aga kaks sõna, kuigi erineva mõistega : parkinsonism ja parkinsoni tõbi. Termin parkinsonism tähistab mitte konkreetset haigust, vaid teatud sümptomite kombinatsiooni (jäsemete värin , jäikus ja kohmakus), mille põhjuseks võivad olla erinevad haigused. Parkinsonismi erivormidest esineb kõige sagedamini Parkinsoni tõbe (85-90%), teisi diagnoositakse palju harvemini. Sekundaarset parkinsonismi võivad põhjustada mõned ravimid , mürgised ained, harva ka peaaju traumad või korduvad ajuinfarktid. Eraldi harvaesineva haiguste grupi moodustavad nn. Parkinson -pluss sündroomid, mille puhul ajukahjustus haarab peale musttuuma ka mõned teised struktuurid , ning ka haigusümptomeid on rohkem kui Parkinsoni tõve korral.
HAIGUSE SÜMPTOMID
Parkinsoni tõve iseloomulikeks nähtudeks, mille alusel haigust diagnoositakse, on liigutuste ulatuse vähenemine ( hüpokineesia ), liigutuste aeglus (bradükineesia), lihasjäikus ( rigiidsus ), värin ( treemor ), muutunud kehaasend ja tasakaaluhäired (posturaalne ebastabiilsus ). Enamasti on sümptomid ühel kehapoolel väljendunumad ja asümmeetria püsib kogu haiguse kulu jooksul.
Treemor e värin on kõige nähtavam sümptom, kuid ei esine kõigil esmase nähuna. Märgatavam on värin rahuolekus , aga ka stressiolukorras või väsinuna, ja väheneb või kaob liigutades ja magades .
Hüpo - ja bradükineesiat iseloomustab liigutuste aeglus ja kohmakus: liigutuste ulatus ja kiirus vähenevad, korduvatel liigutustel need nähud süvenevad ja tekib takerdumine.
Lihasjäikus e. rigiidsus on väliselt vähem märgatav sümptom.
Posturaalne ebastabiilsus on tasakaaluhäire, mis tuleneb asendi säilitamise ja muutmise raskusest.
Kõnnak muutub: sammud on tippivad, lühikesed, kõndimise alustamine on raske, kaasliigutused vähenevad või kaovad. Võivad tekkida tardumised liikumisseisakutena, mille tõttu võib vahel isegi kukkuda .
Riietumine, söömine , kirjutamine ja teised igapäevased tegevused muutuvad raskemaks ning haiguse süvenemisel võivad mõned haiged vajada kõrvalabi .
Käekirja muutumist väikseks ja raskesti loetavaks nimetatakse mikrograafiaks.
Näo miimika väheneb, tekib hüpomiimia.
Kõne- ja neelamisprobleemid võivad esineda haiguse hilisemas faasis: hüpokineetiliseks düsartriaks nimetatud kõnehäire korral muutub kõne monotoonseks ning hääl vaikseks ja kähedaks (hüpofoonia).
Lisaks liikumishäirele võivad esineda ka nn mittemotoorsed sümptomid: psüühikaga seotud probleemid, autonoomse närvisüsteemi häired nagu seksuaal -, põie- ja soolehäired jm.
Umbes pooltel Parkinsoni tõvega inimestest esineb psüühilisi probleeme, sealhulgas kõige rohkem depressiooni, ärevust ja paanikahäiret, vahel ka apaatsust. Neid peab oskama tähele panna ja teadvustada, siis on võimalik ka ravi.
Parkinsoni tõvele on iseloomulik mõtlemisaeglus – bradüfreenia. Informatsiooni töötlemine on aeglustunud, probleemidele on raske leida lahendusi ja lülituda ümber ühelt teemalt teisele. Haiguse kulu jooksul võivad tekkida mäluprobleemid ja välja kujuneda dementsus, kuid see ei ole iseloomulik haiguse alguses.
Võib esineda hallutsinatsioone, enamasti healoomuliste nägemustena, mille suhtes säilib kriitika. Arvestama peab, et nende põhjuseks võivad olla parkinsonismivastased ravimid. Nägemuste ja psühhoosi korral on vajalik muuta raviskeemi.
Unehäired võivad olla erinevad: uinumisraskus, elavad unenäod hirmude ja rahutusega, liiga varajane ärkamine , häiriv liikumispidurdatus öösel, uneapnoe e perioodiline hingamispeetus magamise ajal, rahutute jalgade sündroom jalgade perioodiliste liigutustega ja päevased uinumisepisoodid. Unehäired võivad tuleneda mitmetest põhjustest: psüühilistest probleemidest, põiehäiretest või Parkinsoni tõve ravimite kõrvaltoimetest.
Parkinsoni tõve korral võib esineda ka mittespetsiifilisi sümptomeid, vahel juba haiguse alguses: väsimust, lõhnatundlikkuse vähenemist, kaalulangust ja valu.
Autonoomse närvisüsteemi häiretest on kõige sagedasemad põiehäired: vaevustena võivad esineda öine urineerimine , urineerimise sagenemine, suurenenud urineerimistung, uriinipidamatus ja põie tühjendamisraskus. Vahel võivad põiehäireid põhjustada ka ravimid või muud haigused.
Mõnedele inimestele võivad muret teha seksuaalhäired, mis võivad esineda nii noorematel kui vanematel seksuaalakti sooritamise häiretena või vahel ka suurenenud seksuaalsusena.
Soolemotoorika on Parkinsoni tõve korral aeglustunud. Mao tühjenemise hilinemine võib kaasa tuua levodopa ravitoime hilinemise. Sage vaevus on kõhukinnisus , mis võib tekkida ka ravimite
kõrvaltoimena, vedelikuvaesest dieedist või vähesest füüsilisest aktiivsusest.
Esineda võib suukuivust või liigset süljeeritust, higistamist või naha liigset rasusust. Esineda võib ortostaatilist hüpotensiooni – vererõhu langust, mis on seotud kehaasendiga. Ka ravimid, eelkõige levodopa võivad põhjustada vererõhu alanemist.
ÕENDUSPROBLEEMID JA ÕENDUSTEGEVUSED

Parkinsoni tõvega inimeste hea enesetunne ja suutlikkus haigusega toime tulla sõltub paljuski psühholoogilisest reaktsioonist oma haigusele. Asjad, millega varem inimene sai automaatselt hakkama, vajavad nüüd teadlikku keskendumist ja pingutust; raske on keskenduda mitmele asjale korraga. Haigel võib tekkida depressioon .

• Selgita patsiendile tema haigusest ja eluviisi muutumisest
  
• Soovita patsiendile, kuidas võiks vähendada stressi: peab planeerima oma tegevusi ja arvestama oma võimet, et neid lõpuni viima
  
• Taga rahulikku ümbruskonda, kus saab pt. olla segamatult ning teha 15 min. võimlemisharjutusi
  

• Soovita patsiendile vältida negatiivseid mõtteid, sest nad soodustavad negatiivsete emotsioonide (viha, kurbus , hirm, ärevus ) ja häirivate kehaliste reaktsioonide (värisemine, tardumine, pingetunne, südamekloppimine) tekkimist
  

Kõhukinnisus, tingitud vähese füüsilise aktiivsusega, vedelikuvaesest dieedist või ravimite kõrvaltoimena

• Dieet : Vedelikuhulk peab olema piisav: vähemalt 1,5 liitrit päevas. Iga söögikorra juurde soovitatakse tarvitada 2 tassitäit vedeliku. Lisaks võib juua söögikordade vahel. Igapäevane toit peab sisaldama küllaldaselt kiudaineid ( must teraleib, riis , mais).
  
• Päevane toiduratsioon peaks sisaldama teravilja- ja piimatoodete kõrval ka puu- ja juurvilju ning lihatooteid. Puu- ja juurviljades sisalduvad kiudained on vajalikud seedeelundite tööks ja aitavad vältida kõhukinnisust, mis on Parkinsoni tõve puhul sagedaseks probleemiks.
  
• Abista kõndimisel , võimlemisharjutuse sooritamisel või soovita patsiendile tegeleda mõõdukalt füüsilise tööga
  

Väsimus tingituna unehäiretest, mis põhjustab omakorda liikumisraskusi, psüühilised probleemid, ravimite kõrvaltoimena, põiehäired.
Põiehäirete raviks:

• vedelikutarbimise režiim ja põietreening
  

Soovita patsiendile:

• Vältige enne und kohvi, teed ja alkoholi;
  
• Ärge tarvitage vedelikke ja vältige ülemäärast söömist enne und;
  
• Tühjendage põis enne magamaminekut;
  
• Kasutage mugavat magamisaset, vajadusel kõrva- ja silmaklappe;
  
• Õhutage tuba enne magamaminekut;
  
• Säilitage rutiinsed toimingud enne magamaminekut;
  
• Regulaarne füüsiline koormus päeva jooksul parandab und;
  
• Kerge vaimne lõõgastus parandab und;
  
• Uinuge ja ärgake alati samal ajal.
  

Kukkumise oht, tingituna tasakaaluhäiretest või kõnnaku muutumisest.

• Toeta pt. kõndimise ajal või õpeta abivahendid kasutama
  
• Õpeta pt. kuidas on õigesti istuvast asendist püsti tõusma, lamavast asendist püsti tõusmiseks keerake kõigepealt külili , tõugake ennast istuma, seejärel tõuske püsti ning voodist välja ja voodisse minekul
  

Suhtlemisraskused tingituna kõne häiretest, mis võib esineda haiguse hilisemas faasis.

• Õppetada harjutusi, et parandada kõne oskused
  

Kui pt. ei saa rääkida, siis õpetada pt. kehakeelt kasutada

• Kallutage oma keha kuulamisel tähelepanu märgiks rääkija poole;
  
• Kasutage teadlikult oma kõnes selliseid žeste nagu noogutamine , pearaputamine, õlgade kehitamine, käte laiutamine, mis täiendavad teie öeldut;
  
• Hoidke jutukaaslasega silmsidet;
  
• Tehke näo väljenduslikkuse parandamiseks harjutusi: tõstke kulmusid; avage suu nii laialt, nagu võimalik; krimpsutage nina, puhuge põsed punni; vilistage.
  

Õpeta hingamisharjutused:

• Hingake sügavalt nina kaudu sisse ja aeglaselt suu kaudu välja
  
• Väljahingamisel proovige hääldada 15–20 sekundi jooksul ’aaa’, ’iii’ vms.
  
• Väljahingamisel võite öelda ka lühikesi sõnu või lauseid .
  

Raskused igapäevatoimingute (riietumisel, pesemisel , söömisel, tualetiskäimisel) teostamiseks, tingituna treemorist, hüpo- ja bradükineesiast (liigutuste ulatus ja kiirus vähenevad, korduvatel liigutustel need nähud süvenevad ja tekib takerdumine).

• Abista patsienti hügieeni teostamisel
  

• Manusta ravimit korrapäraselt
  
• Räägi patsiendiga aeglaselt, rahulikult, püüa teda arusaada ja anda hingeline toetus
  
• Abista riietamisel, söömisel, kirjutamisel
  
• Tegevusteraapia
  

(Tegevusravi eesmärgiks on säilitada inimese sõltumatus igapäevaste toimingute
juures, kohandades kodu mugavaks, käepäraseks ja turvaliseks ja kasutades spetsiaalseid vahendeid. Tegevusteraapias kasutatakse nii individuaalseid kui ka grupitöö tegevusi. Loovad tegevused, nagu näiteks siidimaalimine, aitavad emotsioone välja elada ja ennast väljendada läbi kunsti, aga samuti parandavad käelist tegevust ja peenmotoorikat.)

Neelamise häirete parandamiseks on olulised hea asend, toidu ja joogi sobivad omadused
ja konsistents, samuti õige söömisviis ja kiirus ning vajadusel sobivad abivahendid.
Räägi patsiendile õigest söömisviisist :

• Sööge sirgelt istudes ;
  
• Neelamisel painutage pead veidi ette;
  
• Sööge väikeste suutäie kaupa, ärge võtke järgmist suutäit enne, kui eelmine on täiesti alla neelatud;
  
• Võtke söömiseks piisavalt aega ja ärge rääkige söögi ajal;
  
• Vedelikku neelake väikeste koguste kaupa;
  
• Vajadusel sööge peenestatud toitu;
  

Soovita patsiendile: vedeliku dieet, sest kuivad või praetud toidud on raskem neelata ja seedida kui keedetud toidud, kreemid ja püreed.

Selgita patsiendile, et käekirja parandamiseks võib teha joonistusharjutusi: võiks proovida teha spiraali jm kujundeid võimalikult ühtlaselt. Raskema pliiatsi või sulepeaga on parem kirjutada, kuna värin segab vähem. Suurtähtedega (trükitähtedega) on lihtsam kirjutada. Nähtavad märgid paberil (abijooned, punktid) aitavad käekirja parandada.
KOKKUVÕTTE
Parkinsoni tõbe tõsine tervishoiu probleem vananevates populatsioonides, mis põhjustab koormust ühiskonnale ja vajab suurenevaid tervishoiuressursse. Eestis olemas 2007. aastast piirkondlikku seltsid, kuhu kuuluvad haiged, nende pereliikmed ja Parkinsoni tõvega tegelevaid spetsialiste (Tartu, Tallinna, Ida-Viru, Lääne-Viru, Valga ja Pärnu Parkinsoni Haiguse Seltsid). Seltsitegevuse esmane eesmärk on anda kvaliteetset ja kaasaegset informatsiooni haiguse ja selle ravivõimaluste kohta, koolitada haigeid ja nende lähedasi, osaleda puuetega inimeste organisatsioonide tegevuses kohalikul tasandil ja Parkinsoni tõve seltsiliikumises rahvusvahelisel tasandil.
Kasutatud kirjandus:
Taba, P. (2007). Parkinsoni tõbi: Raamat haigetele ja nende peredele III. Tartu: Tartu Ülikooli närvikliinik