V RAAMAT Aristoteles Nikomachose eetika 1. Õigluse ja ebaõigluse puhul tuleb vaadelda, milliste tegevustega seoses nad esinevad, milline on õiglus vahepealsena ja milliste äärmuste vahel ta paikneb 162. Vaatlus lähtugu samasugusest arutluskäigust, nagu eelnev käsitluski. Näeme, et kõik163 tahavad õigluseks nimetada sellist seadumust, millest tekiks tahtmine õiglaselt tegutseda, mille alusel tegutsetaks õiglaselt ja tahetaks olla õiglased. Sama käib ka ebaõigluse kohta: mille alusel toimitakse ebaõiglaselt ja tahetakse teha ebaõiglasi tegusid
teiste keskel elades tegema otsuseid õige tegutsemisviisi kohta. Mina uurin lähemalt Aristotelese Nikomachose eetika I ja V raamatut, võttes aluseks professor Anne Lille kommenteeritud nind tõlgitud väljaande. Nikomachose eetika I raamatust leiame vastuse, mis on see hüve, mille poole inimesed püüdlevad. Samuti uurib Aristoteles ka seda, et milline on teiste inimeste keskel elades õige tegutsemisviis. Viiendas raamatus on peamiseks teemaks õiglus ja selle olemus, samuti ebaõiglus ja õiglane tegu. 1. ARISTOTELESE I RAAMAT Aristoteles on jaganud inimtegevused neljaks valdkonnaks: - Technê - praktiline oskustöö. Aluseks on teatud seadmus ( hexis ) millegi loomiseks (poiêtikê). - Methodos- Teoreetiline uurimistöö - Praxis- tegutsemine üldiselt - Proairesis tegutsemine kindla valiku alusel
Aluseks võttes professor Anne Lille tõlgitud ja kommenteeritud väljaannet. Omaltpoolt sisu kommenteerides annan kokkuvõtliku ülevaate antud raamatute põhilisest sisust, käsitletavatest probleemidest ja mõistetest. Esimesest raamatust leiame vastuseid küsimustele, kuidas õnnelikult elada? Mis on hüved ja milline on hüvede eesmärk inimtegevuses? Mis on loomutäius ja kuidas see jagueb? Kuidas on õnn sellega seotud? Viiendas raamatus on peamiseks teemaks õiglus ja selle olemuse laad. Korraldav õiglus. Kas on võimalik ennast ebaõiglaselt kohelda? I Raamat Aristotelese inimtegevuse valdkondi puudutavad tähtsamad neli mõistet : Technê (praktiline oskustöö), methodos (teoreetiline uurimistöö), praxis (tegutsemine üldiselt) ja proairesis (tegutsemine kindla valiku alusel). Igal tegevusvaldkonnal alates kunstis kuni praktiliste aladeni on suundumus mingi hüve poole. Hüve (kr.agathon) on mõeldud tähenduses, mis võib
Esimene kursus 2009-02-19 Sissejuhatus: Nikomachose eetikast lugesin 1 ja 5ndat raamatut. Aristoteles arutleb nendes osades elu eesmärkide üle. Ta vaatleb inimesi peamiselt kolme klassi kaupa omistades neile erinevaid tunnuseid. Peamise käsitluse all on erinevad hüved kuhu inimesed tahavad jõuda või mis neid liikuma panevad. Erinevaid määratlusi saavad loomutäius, õnn, ebaõiglus ja õiglus. Käsitlemist saavad ka hinge ja tegude seosed. Sisukokkuvõte ja probleemid: Kõik (kunst, uurimustöö, tegutsemine ja valik) suunduvad mingi hüve poole. Osad hindavad tegevust ennast, teised jälle tegevuse eesmärki. Eesmärke on palju, osad kuuluvad veel omakorda üketeise alla, seega eelistatakse pigem juhtiva alaga seotud eesmärke. Ühe juhtiva ja mõjuvõimsa alana võiks nimetada poliitikat. Poliitikud,
selle kõige ilmsema ja üldisema – elu enda kõrvale jätab. Elu on kogu elatava tegevuse eesmärgiks, põhjuseks ja algeks. See tähendab, et ülima hüve ehk õnne saavutamiseks peab inimene tegutsema arukalt ja lähtuvalt oma loomutäiusest – tegema seda mida ta kõige paremini oskab ja kõige paremini kuidas oskab kogu elu vältel Esmapilgul võib esineda paradoks tõeliselt tugeva advokaadi või prokuröri puhul. Oma tööd kõige paremal moel tehes, kas ei satu löögi alla õiglus. Ja kas advokaat või prokurör ei peakski olema õiglased, jättes õigluse mõistmise kohtuniku kanda? Või kaitstes/ süüdistades just nii plaju, et kohtuniku otsus saaks olema õiglane? Seega loomutäiusest ja õnnele pürgiv jurist, kellest sõltub õiglus on suhteliselt raske valiku ees. Kuidas peaks õigluse mõistmisega seotud jurist tegutsema? Õiglust silmas pidades, või oma parimaid oskusi ära kasutades? - ilmselt oleneb see konkreetsest isikust ja tema
püüdleme. Millised on selle eesmärgi saavutamiseks vajalikud tegevused ja mida kellegi jaoks õnn tähendab, on loomulikult väga individuaalne, kuid samas tuleb tõdeda, et üldistatult on Aristotelese käsitlus erinevatest inimgruppidest ja sellest, et nende vahel erineb arusaamine õnnelik olemisest, ajale vastupidanud. Samuti tuleb nõustuda seisukohaga, et õnnelik olemist tuleb õppida ning harjutada. Inimesel, kes kannab endas Aristoteles järgi parimaid loomutäiuse omadusi, nagu õiglus, haritus, viisakus, abivalmidus jne, on kergem jõuda täieliku õnneni. Tänapäeva kontekstis on huvitav lugeda Aristotelese käsitlust poliitikast ja õnnest. Nimelt on ta seisukohal, et kuna poliitika ja läbi selle ka seadusloome suunab inimesi õigesti ja õiglaselt käituma, on poliitikutel ja poliitikal väga oluline osa inimeste õnnelikuks saamisel. Tänapäevases ühiskonnas levinud arusaama järgi on poliitika pigem midagi halba ja räpast,
MIS ON ÕIGLUS? Minu ettekande teemaks on mis on õiglus. Kõigepealt alustaks ma sõna ,,õigluse" defineerimisega. Õiglus on moraalinorm (norm-hinnang), mis nõuab, et inimese õigused ja kohustused, tegevus ja selle tulemused oleksid omavahel vastavuses. Siin tuleb aga juttu ka mõiste ,,õigus". Õigus on ühiskonna v riigi seadustatud normide kogum. Kõik me oleme samuti teadlikud inimõigustest need on iga indiviidi sünnipärased õigused, mis ei sõltu tema rassist, soost ega usutunnistusest. Niisiis mis vahe on õigustel ja õiglusel?
Ma läksin poodi ning plaanisin osta naabrilastele külakostiks kommi. Hiljem jagasin kommid nende mõlemi kahe vahel võrdselt ära, mõlemad pidid saama kümme, kuid üks jäi siiski üle. Ma ei andnud seda kommi vanemale lapsele, sest väike laps oleks hakanud nutma ning tundma enda suhtes ebavõrdsust. Samuti ei andnud ma seda kommi ka nooremale, sest muidu oleks vanem laps hakanud mind süüdistama ebaaususes. Võtsin hoopis selle maitsva kommi ja panin endale suhu. Mis on õigus ning õiglus? Elame me ju ajal, mil paljude inimeste loomulik õiglustunne pea iga päev uue hoobi saama. On aeg, mil õigus ei tähenda tingimata õiglust ja õiglus ei tähenda õigust. Igal inimesel ühiskonnas on õigused, mis on sätestatud juba ka Eesti Vabariigi põhiseaduse poolt. Kõigil on õigus elada, õigus sõnavabadusele, õigus omada täisväärtuslikku elu. Minul isiklikult on õigus õppida, omandada haridus ning hiljem asuda tööle
vabast tahtest loobumise vajalikkusest -, kui inimesed hakkavad ise ennast valitsema ehk teisisõnu suudavad ise oma isiklikku tahte ühiskondlikule allutada. Kriton Põhiideed: Kriton kehastab dialoogis inimlikku(materiaalset) suhtumist elusse ja väärtusesse, samas kui Sokrates suudab mõelda tegelikele elu väärtustele, millest tähtsaim on õiglus. Ei lapsed, sõbrad ega miski muu pole tähtsamad kui õigluse tagamine. Iga inimene kannab vastutust oma tegude õigluse eest, seega pole surm mingi karistus õiglast elu elanud inimese jaoks. Küsimused: 1) a) Eelkõige on suureks õnnetuseks Sokratese surm, sest iga inimese elu on väärtuslik nii teiste ühiskonnaliikmete kui eelkõige selle inimese enda jaoks. b) Kriton ütleb, et kui Sokrates endale ei mõtle, siis
Hea ja kuri on seotud inimeste ihadega: inimesed kas ihaldavad neid või väldivad. Õnn (felicity) on pidev õnnestumine nende asjade saavutamisel, mida inimene erinevatel aegadel ihaldab. "Ei ole olemas sellist asja nagu meelerahu, seni kuni me siin maailmas elame; sest elu ise on liikumine, ja ei saa kunagi olla ilma iha ega hirmuta, nagu ta ei saa olla meelteta." 8. Shaftesbury subjektiivsest õnnest "Me kõik nõustume, et õnne (happyness) poole tuleb püüelda ning et seda tõepoolest ka alati tehakse." Ent küsimus on, milles seda otsida: kas tõelise loomuse allasurumises ja ihade koondamises ainult iseendale või loomuse järgimises ning ühiskondlikes tunnetes ja tegudes. Tunnete harmoonia hinges - : vooruslik tegutsemine ja ühiskondlik harmoonia - : õnnelik elu. Hinge harmoonia peegeldub ka naudingutes. Harmoonilisel inimesel on mõõduka
kui mitte arvestada tema paari teost moraali ja poliitilise filosoofia ajaloost. Käesolev referaat käsitleb John Rawlsi teost ,,Õiglus kui ausameelsus" kui ühe 20. sajandi oluliseima ühiskonna ja poliitfilosoofi viimast teost. Enda teoses üritab Rawls selgitada õigluse mõtet ja kontseptsiooni enda seisukohast. Kui varem seostati õiglust ennekõike väärimusega, siis Rawls sisuliselt lükkab selle idee ümber ning selgitab meile, miks õiglus on ennekõike seotud hoopis võrdsuse ja vastastikkusega. Enda referaadis üritan ma selgitada Rawlsi õigluse ideed kasutades selleks eelnimetatud teost, kuid sealjuures peatun ka alternatiivsetel ideedel. Tema idee keskmeks on niinimetatud algpositsioon, kus kõik isikud, teadmata enese kohta mitte midagi, loovad endale ise ühiskonnareegleid arvestades sellega, et nad võivad ise olla majanduslikult või sotsiaalselt ebavõrdsete hulgas
iseenda suhtes. Kuni inimesed lubavad endale teha kõike, mida nad tahavad, ei lõpe sõda. Seepärast peavadki inimesed lähtuma evangeeliumi seadusest : tee teistele seda, mida sa tahad, et nemad sulle teeksid (Mt 7:12) Kolmas loomulik seadus : inimesed peavad järgima sõlmitud lepinguid. Seal, kus pole lepinguid, ei saa olla ka õiglust. Ebaõiglus on lepingu täitmata jätmine. Kõik, mis ei ole ebaõiglane, on õiglane. Et sõnad õiglus ja ebaõiglus omandaksid sisu, peab olema mingi võim, mis karistuse ähvardusega kaaluks üles need hüved, mida inimene loodab lepingu täitmata jätmisest saada.Selline võim saab olla vaid riigis. Neljas loomulik seadus : see, kellele tehakse head puhtast südamest, peab püüdlema selle poole, et heategijal poleks mõistlikku põhjust kahetseda oma heategu. Inimene teeb Hobbesi arvates head ainult lootuses midagi vastu saada. Kui aga pettutakse, siis kaob igasugune heategevuse ning
·analüütilisele filosoofiale omane antropoloogia Inimene mõistmine filosoofilise antropoloogia suundades: Etoloogiline antropoloogia- inimest vastandatakse mõtleva loomaga. Kõige enam kasutatav seisukoht nii antiikaja loogikaõpikutes. Inimene kulub loomade hulka, mõtlemine ja kõrgelt arenenud aju eristab inimest loomadest. Keel on Aristotelese arvates oluline, eristab inimesi kõikidest teistest elusolenditest, ainult inimene on võimeline eristama ja mõistma sõnade kuri, hea, õiglus tähendust. Klassikaline filosoofiline antropoloogia- inimest on liitsubstantsi, mis koosneb kehast ja hingest, ühendades neid omavahel. Hing on keha elustav printsiip, elusas kehas on hing, surnud kehas hing puudub. Teine arvamus on, et inimene on liitsubstants, mis koosneb kehast, maisest ja kosmilisest hingest. Tuuakse välja arvamus, et inimene on mikrokosmos- inimene on väike maailm, võib oma mõistuse kaudu jõuda kõigeni, ta on inimlik jumal. Inimene suudab
looduse ratsionaalset ja suurepärast teost – inimest. Sest kunsti abil on loodud see suur LEVIATAN3, mida nimetatakse ‘COMMON-WEALTH’4 või RIIK (ladina keeles CIVITAS), mis on vaid tehislik inimene, kuigi see on kogult suurem ja tugevam kui loomulik inimene, kelle kaitsmiseks ja turvalisuseks see oli mõeldud. Suveräänsus on selles hing, mis annab kogu kehale elu ja liikumise; riigiametnikud ja teised õigusemõistmise ja täideviimise ametnikud on tehislikud liigesed; tasu ja karistus (mis kinnitab iga liigese ja ihuliikme suveräänsuse trooni külge ning paneb neid oma kohust täitma) on närvid, tehes sedasama loomulikus ihus; kõigi üksikliikmete vara ja rikkused on tugevus; salus populi (rahva turvalisus) on tema ülesanne; nõuandjad, kes soovitavad talle kõike vajalikku, mida ta peab teadma, on mälu; õiglus ja seadused on tehislik mõistus ja tahe; kooskõla on tervis; mäss on haigus; ja kodusõda on surm.
Rahaandmine Mõõdukas andmine Priiskamine Koonerdamine Meelelahutus Viisakus Esineb liialt Mühakas Klassikajärgne periood Küünikud ja skeptikud vt eespoolt! Epikurose eetika (341 270) Tema eetika räägib sellest, kuidas saada õnnelikuks heitlikkus maailmas. Õnn on suhteline ja ebakindel, peab teadma, millest hoiduda ja mille poole püüelda. Inimene püüab hoiduda kannatustest ja püüab saavutada naudingut. Seepärast on tema eetika hedonistlik hedoismni järgi seisneb õnn naudingutest. Naudingute all mõistab ta kehaliste kannatuste puudumist ja hingerahu ehk ataraxiat. Küsimus on selles, kuidas saavutada maksimaalseid naudinguid. Sp on mõnikord mõtekas loobuda mõnest naudingust teades, et sellele järgneb kannatus. Teinekord tuleb valida kannatus, kuid tead et sellele järgneb nauding. Maailmas toimuvat
oma enese mõtteid. Võib arvata, et filosoofia ülesandeks pidas Sokrates õpetada inimest iseennast tundma; filosoofia pole seega mitte sõnadega sofistide kombel mängimine või pilvepiiril taevaste ja maiste asjade üle targutamine, vaid pigem elamise viis. Seepärast tegeles Sokrates ka eelkõige kõlblusse puutuva problemaatikaga ja püüdis selle käigus määratleda kreekalikke voorusi (aret) nagu õiglus (dikaiosyn), vaprus (andreia), vagadus (hosiots, eusebeia), mõistlikkus (sphrosyn) jne, mis pidid toonase arusaama järgi tagama inimesele õnneliku elu (eudaimonia). Vooruste määratlemisega seonduv ning läbiv teema Sokratese õpetuses on püüd määratleda seda, mis on teadmine (epistm) ja kuidas see toimib. Et kõik ametimehed midagi oskavad neil on mõni kunst või oskus (techn) , siis selle juurde peab kuuluma ka teadmine sellest, mida nad oskavad, ning seda teadmist peavad
Õiglus: 1. Jaotava õigluse põhiküsimused: a)Mis hüvesid tuleks jagada (saaks jagada)? Rikkust, võimu, austust, või mingit nende kombinatsiooni? b) Mille/kelle vahel jagada? Mingi ühiskonna liikmete, rahvaste, rahvusriikide? c) Mis on „õige“ jaotus? Hüvede määramine, raha vastavalt iga väärtusele, vajadusele? 2. Korraldava ja jaotava õigluse erinevus: Jaotav õiglus eelneb korraldavale õigusele ning tegeleb õige jaotuse määramisega (mida, kellele) . Korraldava õigluse puhul on küsimus vahetussuhtes ehk kui palju (kuritöö ja karistuse vahekord, teenuste eest tasumine). Õiglane tähendab korraldavas õigluses „õiget“ propotsiooni. 3. 3 õiglase jaotamise printsiipi: hüvede (nt sissetuleku) määramine: igaleühele vastavalt tema väärtusele, vajadusele, staatusele, panusele või kõigile võrdselt 4
lepime ära. Võta see lahkunud orav. Dennis Miller Hiljutine politseuuring näitas, et sul on palju suurem tõenäosus saada kuul paksult politseilt kui sa jooksed. Jay Leno Siin on mõtlemisainet: Miks sa kunagi ei näe pealkirja nagu "Ennustaja võitis lotos"? The New England Journal of Medicine väitel 10'st arstist 9 arvavad, et 1 arst 10'st on idioot. Rodney Dangerfield Tüdruk helistas ja ütles: "Tule külla. Kedagi pole kodus". Ma läksin. Kedagi polnud kodus! Chris Rock Ma elan nii halvas kohas, et sa võid maha laskmise ajal saada maha lastud. Kui naine ütleb, et ta on 20 ja näeb välja nagu 16, on ta tegelikult 12. Kui ta ütleb sulle, et ta on 26 ja näeb välja nagu 26, on ta kurat peaaegu 40. Maailm läheb lolliks kui parim räppar on valge kutt, parim golfimees on must, pikim mängija on NBA's on hiinlane, Sveitsil on America Cup, Prantsusmaa süüdistab U.S.'i ülbuses, Saksamaa ei taha minna sõtta ja 3 mõjuvõimsaimat ameeriklast on Bush, Dick ja Colon (käärsool
Filosoofia argumenteerib Kriitikas esitatakse põhjendusi, kaalutlusi, konstrueeritakse argumente. Filosoof ia argumenteerib, mitte ei jutlusta. Asi ei piirdu ainult vastuargumentidega. Esitatakse oma positiivne teooria/ seisukoht/kaalutlused. Filosoofia abstraheerib – üldistab, lihtsustab, abstraktseid mõisteid looma, nähtuse mõnda tunnust mõtteliselt esile tooma. Filosoofia analüüsib (mõisteid: tõde, õiglus ja vabadus)- teiste arvamuste analüüs. Mõistete analüüsimisel kasutatakse sageli tarvilike ja püsivate tingimuste meetodit. 8.Iseloomustage Sokraatilist meetodit. Sokraatiline meetod on küsimuste ja vastuste varal toimuv õppeviis. Sokraatilise meetodi kolm traditsioonilist komponenti on · iroonia ehk vestlusteema vallas teadmatust teesklev ja naiivne küsimuste esitamine,
ja õiglusele. Eriti pidas seda tähtsaks kommunistlik reziim. Praegune kapitalistlik ühiskond püüab minu arust rohkem lähtuda liberaalsest maailmavaatest, kus iga indiviid vastutab iseenda eest. Meie riigis elavatel inimestel, kes on algselt elanud kommunistlikus ühiskonnas ja seejärel sattunud kapitalistlikku ühiskond, on raske harjuda sellega, et nüüd saab loota ainult iseendale ja oma perekonnale. Nõukogude ENEst leiab õiguse kohta sellise ütluse: ,,Sotsiaalne õiglus loodi koos Nõukogude riigiga ning ta on varasemaist õigustüüpidest kvalitatiivselt erinev, kõrgemat tüüpi õigus. Seoses NSV Liidu kujunemisega üldrahvalikuks sotsialistlikuks riigiks on nõukogude sotsialistlik õigus saanud kogu nõukogude rahva tahet väljendavaks õiguseks." Inimesed lootsid rohkem riigi peale, uskusid et nõukogude kohus on kõige humaansem kohus. Praegu võib selle üle naerda ja kritiseerida, et tegelikult seda keegi ei uskunud, kuid ma arvan
Kas voorusest piisab õnneks? Stoikute vastus (Cicero, Seneca, Marcus Aurelius) · voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus ehk õige arusaam sellest, mis on hüve, kuidas voorused ja hüved seonduvad · tõeline hüve on see, mis on oma loomu poolest hea. Kas tervis, nauding, rikkus, sünnipära on loomu poolest head? ei ole, sest väärtus sõltub sellest, kuidas ja milleks neid kasutatakse. Tõelised voorused on tegutsemisviisid: õiglus, mõõdukus, julgus on seesmiselt head · Õnn tähendab kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindel. Välised hüved on meist sõltumatud ja võime nad vastu enda tahtmist kaotada. Seesmised hüved ehk meie enda käitumine, mõtlemine, tunded ja ihad on midagi, mida saame kontrollida. Nende omamises saame olla kindlad. Epictetos: peame olema väliste hüvede suhtes täiesti ükskõiksed. Kõik need sündmused, mis toovad kaasa
hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. 1 Stoikud: Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus. Tähtis on õige arusaam sellest, mis on hüve. Tõeline hüve on see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea: · tervis, ilu, nauding, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära nende väärtus sõltub kasutamisest. · Seesmiselt on head voorused: õiglus, mõõdukus, julgus Õnn tähendab kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab kindel olla. Järeldus: õnn ja vooruslikkus on kattuvad mõisted. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid: · riigimehe elu: - Poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks; - Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus;
küsimusi ja vatuseid on metafüüsilised. Metafüüsika räägib aistitava maailma mitteaistitavatest põhjusetest. Mis eksisteerib? Kas inimese puhul saab eristada keha ja vaimu (hinge)? Kas inimese tahe on vaba? 6. Nimetage praktilise filosoofia valdkondi! Praktilise filosoofia alla käivad: esteetika (iluõpetus, haakub kunstifilosoofiaga) Mis on ilu? eetika (moraaliõpetus) Mida inimene peab tegema? Mida ei tohi teha? Mis on õiglus? mis on inimese kohustused? Millised peaksid olema inimese eesmärgid? Millised on tõelised väärtused? Kas tappa tohib või ei tohi? poliitfilosoofia (põimub eetika küsimustega) Mis on riik? Milline riik peaks olema? Milline on indiviidi vabaduse ja riigivõimu optimaalne vahekord? Kes peaks valitsema? relativism (õpetus, mille järgi kõik asjad on suhtelised) esteetikaline relativism (ükski asi pole iseenesest ilus või inetu) Kas ilu siis on või ei ole suhteline? õigusfilosoofia
Kodakondsust mõisteti nagu perekonda kuulumist. Kreeklastele oli oluliseks poliitfilosoofiliseks küsimuseks, kuidas leida igale inimklassile koht kogu ühiskonna tervikus. Kodanikke oli reaalsuses umbes kümnendik elanikkonnast (ehk ca 30 000 meest), ülejäänud olid naised, lapsed, metoigid, orjad. Institutsioonid. Vähemalt 20-aastased mehed võtsid osa rahvakoosolekutest (ekleesia3), osalesid ka vandekohtutes. Jutt vana-kreekalikust otsedemokraatiast on kohati rohkem müüt kui reaalsus (rahvas ei otsustanud ise, vaid pigem otsustas otsustajate tehtud otsuste üle), sest paljud Kreeka valitsemisametid omasid ka teatud esindajate valimist, kuid need esindajad, poliitilised ametnikud, pidid olema vastutavad rahvakogunemise (ekleesia) ees. Valitud ametniku vastutus oli korraldatud järgmiselt: 1. tavaliselt kehtis tagasivalimiskeeld 2. linna-ameteid juhiti kümnekaupa, kus igast suguharust (füül) oli valitud üks. 3
3 1.1. Õigusperekonnad.......................................................................................... 4 1.2. Õiguse süsteem............................................................................................. 5 1.3Õigusnormid kui sotsiaalsed normid................................................................5 2.Õiglus................................................................................................................... 6 3.Õigus ja õiglus...................................................................................................... 7 KOKKUVÕTE................................................................................................................ 8 LISAD.......................................................................................................................... 9 KASUTATUD KIRJANDUS............................................................................................ 12 SISSEJUHATUS
kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid: o head teod nõuavad vastavat varustust · Aristoteles (Poliitika) keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud: · Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve · Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus · Kuidas seonduvad voorused ja hüve? Tõeline hüve on ainult see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea: o Tervis, nauding, ilu, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära ei ole tõelised hüved. Miks? o Voorused on seesmiselt head · Õnn tähendab kindlust hüve omamises · Ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus · Järeldus: õnn ja voorus on kattuvad mõisted 3
oleks hävitava ja kaose iseloomuga. Goldingu jutustuse poisid olid kindlasti teadlikud käitumisreeglitest, kuid vastavas olukorras need muutusid, ning mis põhjustasid suuri kannatusi teistele. Siit järeldub see, et isegi teades teatuid norme on võimalik, et tekib võitlus teiste vastu, vaenulikkus pesitseb lihtsalt inimeste sees ning teatud olukorras võib see ilmneda väga jõhkral moel. Kuna poliitika peamised ideed on: vabadus, õiglus, võrdsus ja õigused, siis ühiskonnas olekski vaja need mõisted koos toimima panna, et elada rahumeelset elu. Inimesed elavad koos teistega ning neid võib nimetada sotsiaalseteks olenditeks, seega on oluline ka see, kuidas nad elavad nii öelda karjas. Inimesi on palju ning me tunnene nendest hästi väheseid ja suuremat osa ei saa me iial tundma, ega ma ei oska ette aimata, mida nad kavatsevad ja teevad. Sellepärast on tähtis, et
mitte kalduvusest, ihadest ja tunnetest. Teo motiiv Kantile tähtsam kui tagajärg. „Mõistus nõuab, et me iialgi ei varastaks ega valetaks.” Kanti kriitika: 1. Vastuolus intuitsiooniga (mõrvar küsib, kas jälitatav teie keldris peidus, Kant vastaks jah!) 2. Emotsioonide roll (ignoreerib emotsioonide nagu kaastunne, sümpaatia jne rolli moraali valdkonnas). 3) vooruseetika – vaprus, tasakaalukus, lahkemeelsus, eneseväärikus, tõearmastus, õiglus (Aristoteles) Keskendub indiviidi elule tervikuna. Tähtis pole mitte ainult teha õigeid tegusid, vaid ka omada õigeid kalduvusi, motiive ja emotsioone. Tähtis, et naudiks hea olemist, et poleks kiusatust halba teha. Voorused avalduvad toimepandud tegudes. Inspiratsiooniallikas: Aristoteles: „Inimelu eesmärk on „õitseng”. Voorus on käitumise ja tundmise muster, kalduvus
Ciorani arvates on elu mõttetus, kuna inimene on juba sündidest saadik maailma ori. Ciorani arvates on elus kõige eksitavamad mõtted ja teod, neid peab ta halvaks. Elu näib talle rämps, abstrakstioon on ainus, mis näib talle elusolevana 22. Peatükis "Minu kangelased" ülistab Cioran enesetappu. Millega ta seda õigustab? Cioran leiab, et enesetapp on lunastus. Eluaastad oli tema jaoks kui alanduse õppetunnid, mis tuletasid talle meelde, et ta on ikka veel elus. Surm on tema jaoks ainus reaalsus. 23. Miks Cioran võitleb elu vastu? Ciorani jaoks on elu mõttetus, pole mõtet millegi poole püüelda, pole mõtet oodata ega loota, sest elu pole inimese jaoks hea. 24. Mida tähendab "kõigi väärtuste ümbervääristamine"? Nietzsche arvates peeti tõeks seni valet. Kõigi väärtuse ümbervääristamine on tema valem inimkonna kõrgeima eneseteadvuse tekkel. 25. Millisena kirjeldab Nietzsche enda rolli "kõigi väärtuste ümbervääristamises" ja "katte
isikulisus: riik põhineb individuaalsetel sidemetel. Feodaalsuhted, vasalliteet killustumus: riigivõimu funktsioone teostavad oma piirkonnas vasallid konglomeraatriigid: riik koosneb eri õiguskordade ja pol süsteemidega osistest dualism: vastastikuste õiguste ja kohustuste süsteem; võim jagunenud valitsejate ja seisuslike esinduskogude vahel universalism vs partikularism keskajal universalistlik maailmapilt Maailm kui korraldatud tervik Poliitika eesmärgiks universaalne kord ja õiglus Euroopa poliitiline süsteem hierarhiline, ilmaliku võimu tipus Püha Rooma keiser, vaimuliku võimu tipus paavst, kuningad de iure neist sõltuvad keisri universaalne võim de facto illusoorne paavsti võim reaalsem reformatsioon universaalsete autoriteetide lõpp Partikularistliku mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Aristoteles polis kui poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm Cicero
- ,,Absoluutne" = jagamatu. Riik saab olla monarhia, aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon. - Suveräänsus kuulub sellele, kellel on võim anda seadusi (,,Legislatiivse suveräänsuse" teooria). - Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse. - Valitseja tahe on seadus. - Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele, vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele. - Inimlik sanktsioon puudub, karistada saab üksnes Jumal - ideaalmudel. - ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele - rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu 5) Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist Elusolend = masin. Riik = masin = elusolend. Suveräänsus on kunstlik hing, õigusmõistmine on liigesed, hüvitus ja karistus on närvid, üksikute liikmete jõukus ja rikkus on tugevus, nõunikud on mälu, õiglus ja seadused on mõistus ja tahe, üksmeel on tervis, mäss haigus ja kodusõda surm
Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Harmoonia tähendab seda, et need osad on õiglases vahekorras ja ükski osa ei sega vahele teise toimimisele, igaühel on oma funktsioon. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad mõistust ja annavad tegutsemiseks jõudu, instinktid on ohjeldamatud, need peavad olema kontrollitud, st peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab oma funktsiooni, on hinges õiglus ja see tingib ka voorusliku käitumise teiste suhtes. Hilistes dialoogides (nt Pidusöök) räägib Platon, et vooruslik elu sünnib ilu püüdlusest ehk armastusest. Aristoteles väitis, et õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Üldiselt lahtiseletatuna tähendab see inimese oskust toimida mõistuspäraselt. Suurim hüve on oma 1 funktsiooni teostamine parimal viisil
Moliere'i teos on siiski klass omaette. Praegusel ajal võime lugeda ja näha kinodest enamsti vaid lihtlabast komöödiat, zanr on kaotamas oma tähtsaid omadusi. Muidugi ei tohiks teha üldistusi ja öelda, et olukord enam kehvemaks minna ei saakski, sest peab tõdema, et ka praegu leidub inimesi, kes loovad vägagi kvaliteetset huumorit. Kuna tegemist on siiski komöödiaga, siis ei ole ka lõpp dramaatiline ega ka mitte nuputamist vajav. Õiglus saab siiski jalule seatud ning kõik on õnnelikud. Minule isiklikult on seesugune lähenemine olnud alati meeltmööda, kuigi peab märkima, et vahel on ka põnev mõelda, et kuidas küll sündmused edasi lähevad. Kuid siiski on selle teose lõpp tähenduslik. Autor ei salli mõtet, et usk valitseb maailma, seega ei saanud usk võita ka selles sündmustikus. Ta toob kindlalt välja, et religiooni võimul ei ole tulevikku ning et kõik petised saavad paljastatud. Moliere'ile oli tähtis välja
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
