Õiglus kui ausameelsus (0)

Sisukord
Sissejuhatus 2
John Bordley Rawls 3
Õiglus kui ausameelsus 3
Vabade võrdsete isikute idee 4
Algpositsioon 5
Printsiibid 5
Sotsiaalne ja majandulik ebavõrdsus 6
Omanike demokraatia 6
Utilitarism 7
Kokkuvõte 9
Kasutatud kirjandus 10

Sissejuhatus

John Rawls oli USA poliitilise filosoofia viljeleja, kes pühendas oma elu õigluse probleemile, kui mitte arvestada tema paari teost moraali – ja poliitilise filosoofia ajaloost.
Käesolev referaat käsitleb John Rawlsi teost „Õiglus kui ausameelsus“ kui ühe 20. sajandi oluliseima ühiskonna – ja poliitfilosoofi viimast teost. Enda teoses üritab Rawls selgitada õigluse mõtet ja kontseptsiooni enda seisukohast . Kui varem seostati õiglust ennekõike väärimusega, siis Rawls sisuliselt lükkab selle idee ümber ning selgitab meile, miks õiglus on ennekõike seotud hoopis võrdsuse ja vastastikkusega.
Enda referaadis üritan ma selgitada Rawlsi õigluse ideed kasutades selleks eelnimetatud teost, kuid sealjuures peatun ka alternatiivsetel ideedel. Tema idee keskmeks on niinimetatud algpositsioon, kus kõik isikud, teadmata enese kohta mitte midagi, loovad endale ise ühiskonnareegleid arvestades sellega, et nad võivad ise olla majanduslikult või sotsiaalselt ebavõrdsete hulgas. Selline teadmine paneb inimesed olukorda, kus arvestada tuleb kõigi võimalike variantidega ning seeläbi tuleb leida kõige õiglasem lahendus isikute omavahelises koostöös. Oht olla vaene, allasurutud ja võimuta paneb Rawlsi arvates inimesed koostama reegleid, mis toetaks kehvemaid, kuna nemad vajavad toetust kõige enam.

John Bordley Rawls

John Rawls (21. veebruar 1921 – 24. november 2002) oli USA filosoof , kes peamiselt keskendus moraali- ja poliitilisele filosoofiale. 1950. aastal omandas Rawls filosoofia doktorikraadi Princetoni Ülikoolis. Samas koolis hakkas ta tegelema filosoofia õpetamisega. Enda karjääri jooksul õpetas ta nii Oxfordi, Cornelli, Massachusettsi, kui ka Harvardi Ülikoolis. Viimases oli ta poliitilise filosoofia õppejõud ligi 40 aastat.
Rawlsi peetakse 20. Sajandi üheks oluliseimaks ühiskonnafilosoofiks, sest just tema teosed olid tollel ajastul kõige rohkem paradokse tekitavad ning oma ideede poolest aukartust äratavad. Rawlsi suurimaks teeneks peetaksegi ühiskonsliku kasu kesksele mõtlemisele, ehk utilitarismile tõsise alternatiivi pakkumist.
Võrreldes teiste filosoofidega on tema pärand väga väike ca 3000 lehekülge, kuid see eest on tema võrreldes teistega käsitlenud sisuliselt ühte valdkonda – õiglust. Tema teoseid ja ideid õiglusest võib pidada tema elutööks ning suureks pärandiks mis kahtlemata on aktuaalsed veel palju aastaid.

Õiglus kui ausameelsus

Rawlsi filosoofia keskmes on hüpoteetiline ühiskondlik leping, mis paneb paika mõõdupuud, millega hinnata tegeliku ühiskonnakorralduse õiglust. Sellise hüpoteetilise ühiskonna on Rawls nimetanud Õiglus kui ausameelsus. Oma filosoofias viib Rawls meid tagasi tegelikust olukorrast nn algpositsiooni, ehk olukorda, kus inimestel puuduvad neile omased tunnused – rass, sugu majanduslik seis jne. Seejärel hakkavad need inimesed ise kehtestama ühiskonnareegleid, mis ilma eelnimetatud omadusteta, peaksid olema kõige õiglasemad reeglid kõigi suhtes. Rawlsi hinnangul on selline süsteemi loomine kõigi isikute poolt kõigile isikutele õiglane mitte ainult alguses, vaid ka pärast näiteks viiendat põlvkonda.
Tema idee geniaalsus tema enda hinnangul seisneb selles, et kui isik ei tea, millisesse ühiskonna klassi või millise majandusliku taustaga elu isikut ees ootab, peab ta arvestama ka sellega, et vaestel ja väetitel läheks hästi. Oht olla vaene, võimuta ja allasurutud paneks Rawlsi arvates inimesed koostama reegleid, mis toetaks kehvemaid, kuna nemad vajavad kõige rohkem toetust, samas kui paremal järjel olevad inimesed saavad ise hakkama.

Vabade võrdsete isikute idee

Õiglus kui ausameelsus on Rawlsi sõnul poliitiline õigluskontseptsioon. Vabad ja võrdsed isikud, on kõik isikud, kes antud kontseptsioonis osalevad, ehk Rawlsi kontseptsioonis on isikute moraali ja õiglustunde põhjal võimalik öelda, tänu millistele inimestele antud kontseptsioon toimiks.
Vabade isikute all peab Rawls silmas neid kodanikke , kes tema ühiskonnas on võimelised seda kontseptsiooni revideerima ja muutma ning neil on selleks ka võimalus. Vabade isikutena on kodanikud sõltumatud oma isikust ning nad ei ole suunatud ühegi konkreetse lõppeesmärgi saavutamiseks. Sisuliselt peab Rawls vabade isikute all silmas isikuid, kes on võimelised ise leppima kokku normides, tegema ühiskondliku koostööd, arvestama teiste isikutega ning sealjuures olema õiglane. Isik peab mõistma, et pannes end ise teise isiku olukorda oleks ta sellega rahul.
Rawls toob oma raamatus orjade näite seletamaks vabade isikute mõistet. Orjade kuritarvitamist ning väärkohtlemist keelavad seadused ei rajane mitte orjade endi nimel esitatud nõuetel, vaid nõuetel, mis lähtuvad orjapidajatelt või ühiskonna üldistest huvidest (mille hulka orjade huvid ei kuulu). Orjad ei osale ühiskondlikus elus. Seega ei ole orjad vabad isikud Rawlsi hinnangul tema ühiskonna liikmed. Nad ei ole vabad selles mõttes, et nad ei osale ühiskonna ausas koostöösüsteemis. Kindlasti kehtib antud näite puhul sama mõte ka orjapidaja kohta. Kui orjapidaja peaks asetama ennast orja rolli siis kindlasti ta sellist käitumist ei aksepteeriks. Seega on Rawlsi hinnangul vabad isikud need, kes osalevad ühiskonna ausas koostöösüsteemis samadel tingimustel.
Võrdsed isikud on Rawlsi ausas koostöösüsteemis ehk ühiskonnas kodanikud, kes omavad võrdselt minimaalsel tarvilikul määral moraali- ja muid võimeid, mis lubavad neil ühiskonna koostöötegevuses täielikult osaleda. Rawlsi võrdsete isikute idee välistab aristrokraatia , kastipõhise ja orjandusliku riigi, sest kui isikutel on võrdne moraalivõime, ei saa ühiskonna koostöötegevuse tulem olla mittevõrdne süsteem.

Algpositsioon

Kui eelnevalt rääkisin ma vabade ja võrdsete isikute ideest , mille sisuks on see, et eelnimetatud isikud toimivad ühiskonna ausa koostöösüsteemi osana ja loojana, siis Rawls näeb ette enda süsteemis ka eelduse selle alguseks või loomiseks. Seda eeldust nimetab Rawls algpositisiooniks ehk teadmatuse looriks. Algpositsiooni tähendab seda, et ühiskondlikke kokkuleppeid loovad kodanikud kujutavad ette, nad ei tea enda sugu, vanust , rassi, rahvust või staatust. Samuti modelleerib algpositsioon seda, mida me peame ausateks tingimusteks, milles ainuüksi vabade ja võrdsete isikutena vaadeldatavate kodanike esindajatel tuleb kokku leppida ausat koostöötingimused, mis hakkavad põhistruktuuri reguleerima. Enne algpositsiooni meil on ratsionaalne tahta, et kokkuleppe sisu soosiks just meid või meiesuguseid, selliseks on teinud meid meie teadmised. Rawlsi idee on see teadmine ära kaotada ning asetada meid ükskõik kelle staatusesse. Ehk algpositsioon seab teatavad eeldused Rawlsi loodavale õiglasele ühiskonnale. Ainult sellise mõtteeksperimendi käigus on võimalik õiglastel ja ausatel tingimustel toimiva ühiskonna loomine.

Printsiibid

Rawls on jaganud enda õigluse idee kaheks peamiseks printsiibiks. Nende kahe printsiibi najale toetub kogu tema ühiskond, kogu idee. Rawls ise nimetab neid printsiite konstitutsioonilisteks tuumpõhimõteteks.
Ennem, kui hakkan lahti mõtestama Rawlsi kuulsat kahte printsiipi , lisan nad siia viimasel täiendatud kujul.

Igal isikul on samasugune tühistamatu nõue võrdsete põhivabaduste täielikult piisavale süsteemile, ja see süsteem ühildub samasuguse vabaduste süsteemiga kõigi jaoks.
Selle printsiip kannab nimetust vabaduse printsiip ja tähendab seda, et igaühel on võrdne õigus kõige suuremal hulgal põhivabadustele, mis on kooskõlas teiste inimeste põhivabadustega.

Sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus peab rahuldama kaht tingimust: esiteks peab see olema seotud ametikohtade ja positsioonidega, mis on võimaluste ausa võrdsuse tingimustes kõigile avatud; ning teiseks peavad sellest suurimat kasu saama kõige vähem kindlustatud ühiskonna liikmed.
Erinevusprintsiip tähendab, et ühiskondlik ja majanduslik ebavõrdsus on õigustatud siis, kui see seostub võrdsete võimalustega kõigile ja aitab kaasa viletsamate elujärje parandamisele.
Nende printsiipide puhul on oluline, et esimene printsiip on esmane teise suhtes ning teise printsiibi phul on võimaluste aus võrdsus esmane erinevusprintiibi suhtes. Rawlsi sõnul on oluline, et printsiipi rakendandades eeldame, et esmane printsiip on täielikult rahuldadud.
Esimest printsiipi nimetab Rawls konstitutsiooni tuumpõhimõtteks, ehk ilma selleta ei ole võimalik rajada ka tema süsteemile teist printsiipi.

Sotsiaalne ja majandulik ebavõrdsus

Õiglus kui ausameelsul keskendub ebavõrdsusele kodanike eluväljavaadetes. Rawlsi ideoloogia kohaselt on igas ühiskonnas kodanikud, kes sattumuslikkuse tõttu võivad olla teistest ebavõrdsemas seisus ning seetõttu kirjeldab ta väga palju ebavõrdsuse võrdsustamist. Tema hinnangul mõjutavad ükskõik kui hästi korraldatud ühiskonnas meie väljavaateid sotsiaalsed, looduslikud ja juhuslikud sattumused. Ta jaotab sattumuslikkused kolmeks:

Isikute sotsiaalne päritoluklass; klass, kuhu nad sünnivad ja kus nad arenevad mõistuse ikka jõudmiseni.

Isikute sünnipärased anded (aga mitte nende teostunud anded) ja nende sotsiaalsest päritoluklassist mõjutatud võimalused neid andeid arendada.

Isikute elukäiku saatev õnnelik või kuri saatus, hea või halb õnn (kuidas neid mõjutavad haigused ja õnnetused ning ka näiteks nende tahtest sõltumatud töötuseperioodid ja regionaalne majanduslangus)
Need sattumuslikkused ei sõltu isikute enda tegudest ja isik ei saa neid kuidagi mõjutada, seega ei ole Rawlsi hinnangul õiglane, et isikud peavad terve elu enda sattumuslikkuse tõttu kannatama vaesust või ebavõrdsust. Tema õigluse teooria kohaselt on võimalik sellist ebavõrdsust vältida või isegi ennetada. Selleks pakub ta välja lahenduse, kus sellist poliitilise õigluse ideaali, kus puudub ebavõrdsus avalikult eksponeeritakse ning edendatakse. See töö jääb põhiinstitutsioonidele, kes sellist enesekontseptsiooni õpetavad.

Omanike demokraatia

Kui praegusel hetkel on maailmas raha jaotunud järgmiselt: 90% kogu maailma rahast on vähem kui 10% maailma elanike käes, siis Rawlsi kontseptsioonis peaks kogu vara ja raha jaguma võrdselt. Selleks on ta loonud mõiste omanike demokraatia. Tema idee ei seisne mitte tulu jaotamises neile, kellel on seda vähem, vaid pigem tagades tootlike varade omandi ja inimkapitali laia leviku. Ehk sisuliselt kui algpositsioonis on kõik isikud võrdsed, siis kõigil on võimalus saada hea haridus ja oskused, et kõigil oleks võimalus ise oma asjadega toime tulla. Rawls ütleb, et selle süsteemis, ei ole inimesed ebaedukad ja õnnetud – meie heategevuse ja kaastunde, veel vähem meie haletsuse objektid, vaid isikutele on tekkinud vastastikkuskohustus vastavalt õiglusele, mis kehtib kõigi kodanike vahel. Kuigi nende käsutuses on vähem ressursse, täidavad nad igati oma osa tingimustel, mis on tunnistatud kõikide poole vastastikku kasulikeks ja on igaühe puhul eneseaustusega kooskõlas.
Tema sõnul ei eksisteeri sellistel tingimustel alamklassi, või kui eksisteerib siis tuleneb see sellest, et me ei mõista selle teket.

Utilitarism

Rawlsi keskne mõte õigluse ja ausameelsuse juures on, et õiglust tuleb mõista mitte ärateenituse, vaid ausameelsuse terminites. Ärateenituse, ehk väärimuse idee, ehk utlilitarismiga võrdleb Rawls oma paljusid ideid õiglusest, selleks peatume ka utilitarismi juures.
Utilitarism on mõtteviis ning filosoofiavool mille sisuks on mõte, et võimalikult paljudel peaks hästi minema või, et need, kes rohkem pingutavad peaksid ka rohkem saama. Utilitarismi puhul on kõige olulisem eesmärk sealjuures on ka oluline vahend, millega see eesmärk saavutatakse. Vahend tuleb valida selline, mis toob kõige vähem kahju.
See tähendab, et õige tegu on see, mis toob suurima kasu ning võimalikult vähe kahju võimalikult paljudele inimestele.
Mida mõistavad utilitaristid "kasu" ja "kahju" all, mida nende järgi tuleb maksimeerida? Bentham pakub, et selleks võiksid olla "nauding" ja "valu". Seega tuleks edendada heaolu ning vältida valu. Kasusid ja kahjusid omavahel liites ja lahutades on võimalik välja arvutada, kas tegu on õige või väär. Oletame näiteks, et oma palgast ostetud puhkusereis on väärt 10 hedonit (naudingu ühik), kuid sama summa annetamine kodutute laste varjupaigale annab hoopis 150 hedonit.1
Seega on utlitaristide seisukohast enda heaolu arvestades parim käitumisviis, selline, mis toob enesele kõige suurema naudingu.
Rawls leiab, et see mõte on küll olemuselt õige, kuid ei arvesta teistega, ehk selles mõttes ei sisaldu tema idee keskset osa ausameelsust.
Rawlsi konseptsioon ei lähe kokku ka selles osas utalitaristidega, et need kes pingutavad, peaksid saama rohkem. Tema näeb ette, et algpositsioon peab olema inimestel võrdne ja seega peaksid võrdsed olema võimalused ja võimalikult paljude soove rahuldaksid.
Illustreerimaks utilitarismi ning õigluse kui ausameelsuse erinevust on hea näide orjandusest:
Utilitarism võimaldab väita, et orjus on ebaõiglane sellepärast, et orjapidaja saadavad eelised ei kaalu üles orjapidamise puudusi orja ja ühiskonna jaoks tervikuna, mida selline suhteliselt ebaefektiivne töö- korraldus koormab. Seevastu õiglus kui ausameelsus ei luba orjapidaja eeliseid üldse kaaludagi. Põhjus on väga lihtne: Kuna viimase positsioon ei vasta printsiipidele, mida võidakse vastastikku tunnustada, ei saa orjapidaja eeldatav kasu mingil moel leevendada praktika ebaõiglust. Vastastikkuse idee muudab nähtavaks orjuse olemusliku vasturääkivuse seoses õiglusega: Kuna orjus ei ole kooskõlas printsiipidega, mida nad võiksid vastastikku tunnustada, võib eeldada mõlema (s.t nii orja kui orjapidaja) nõustumist, et orjus on ebaõiglane
Ent peatugem korraks ning kaalugem, mis veel on vastastikkuse mõistes eeldatud, tõstatades ühe liberaalsest strateegiast tuleneva tüüpküsimuse: mis mõttes oleks orjapidajast ratsionaalne nõustuda, et orjus on ebaõiglane? Esitagem seda niimoodi: mida ütleks orjapidaja Vana-Kreekas 350 aastat eKr Rawlsile, kes osutab, et orjus ei põhine printsiipidel, mida tema ja tema orjad võiksid vastastikku tunnustada, kui nad oleksid vabad ja võrdsed ning neil puuduks teineteise üle mõjuvõim? Võib arvata, et ta kostaks: “Ja mis siis?” Ning see oleks tõepoolest ratsionaalne vastus. Miks? Sest vastastikkuse nõue kõlaks ratsionaalselt kõigi praktika osapoolte jaoks vaid siis, kui nad kõik mõistaksid reaalsena võimalust sattuda kõigisse praktika poolt võimaldatavatesse positsioonidesse. Kui orjapidaja näeks reaalsena võimalust sattuda orjade positsiooni, oleks temast ratsionaalne pidada orjust ebaõiglaseks. Teisisõnu: vastastikkuse nõue eeldab, et kõik kaasatud osapooled mõistaksid selle erinevaid positsioone sattumuslike, mitte loomulikena. Ning see kaalutlus aitab mõista ühiskondlikke positsioone sattumuslikena.2
Ehk Rawlsi kontseptsiooni suurim erinevus võrreldes utilitaristide omaga seisneb selles, et utilitarism ei arvesta ausameelsuse üht keskset tunnust, vastastikkust. Reegli sisu peab olema mõistlikul määral aktsepteeritav kõigile, kelle praktikaid see reguleerib.

Kokkuvõte

John Rawls on õigluse lahti seletamiseks ja mõtestamiseks kasutanud minu hinnangul huvitavat viisi. Nimelt on ta loonud hüpoteetilise ühiskondliku lepingu või lihtsalt hüpoteetilise situatsiooni, ehk viiakse meid algpositsiooni, kus inimesed hakkavad ise eneste mängureegleid paika panema . Eelduseks on see, et kõik isikud on võrdsed. Seeläbi saavutame me Rawlsi hinnangul kõige õiglasema ühiskonna, kus on kaitstud kõigi huvid.
Tõenäoliselt on võimatu väita, et just nii see pole, aga praegusel juhul, kus see on võimatu (algpositsioonis alustada) peame me Rawlsi teoseid uurides kasutama tema selgitusi erinevate käsitluste kohta, et aru saada õigluse mõttest ja sisust tema nägemuse läbi.
Pean nentima, et tema ideed tunduvad praegusel hetkel väga ingellikud, kuid kindlasti on nendes ka palju, millest meie riigijuhid peaksid õppima. Viimase saavutusena sellest vallast tuleb kohe meelde meie uuenenud maksupoliitika , ei ma ei räägi alkoholiaktsiisist, vaid neljaastmeline tulumaks ning tulumaksuvaba määra suurenemine. Antud poliitika eesmärk on samuti varade võrdne jagamine, mis on otseselt ka Rawlsi õiglus kui ausameelsus üheks osaks. Seega on ühiskond veel Rawlsi ideaal utoopilisest ühiskonnast päris kaugel, kuid võib väita, et mõned riigid on täna liberaalsetele vaadetele kindlasti sinna poole liikumas .
Isiklikult ma kindlasti Rawlsi ideedega õiglusest mõnes osas ei ühti. Kindlasti ei ole ma nõus sellega, et väärimusel ei ole kohta õigluse juures ning, et õiglase ühiskonna tekkimise/loomise juurde ei kuulu rassid ja sugu.
See mida inimene väärib või ei vääri peaks olema kantud õigluse ideest selles osas, mis osas inimene ise seda mõjutada saab. Jah, olen nõus, et ükski inimene ei vääri näiteks ligimese surma, kuid kui inimene töötab terve elu millegi saavutamiseks, siis on minu hinnangul õiglane öelda, et ta seda ka väärib. Rawlsi teos oli suures osas väga liberaalne ning minu tekkis teda lugedes kerge maailmavaateline konflikt, kuid kindlasti on tema õigluse teoorias väga palju õppida nii isikutel, kui ka riikidel ja ühiskonnal.

Kasutatud kirjandus

J. Rawls Õiglus kui ausameelsus Taasesitlus; Valgus 2015

David Johnston. The Theory of Justice as Fairness. Arvutivõrgus:
https://is.cuni.cz/studium/predmety/index.php?do=download&did=139148&kod=JPB595 (8.04. 2018 )

Aro Velmet. Me peame rääkima liberalismist. Arvutivõrgus : http://www.vikerkaar.ee/archives/19462 (12.04.2018)

J. Rawls. (tõlkinud Kaido Floren) ÕIGLUS KUI AUSAMEELSUS ( artikkel ajakirja Philosophical Review 1958 ) Arvutivõrgus: https://filosoofiakirjutamine.weebly.com/uploads/5/5/1/2/5512308/rawls.pdf (11.04.2018)

Märt Väljataga. Kui meil oleks tiivad. Arvutivõrgus: http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/kui-meil-oleksid-tiivad/ (5.04.2018)

John Rawls. Arvutivõrgus https://history.ovh/%D7%90%D7%95%D7%A8/et/John_Rawls (11.04.2018)

Peeter Selg. Sattumuslikkus, hegemoonia ning õiglus: John Rawls ja radikaalne demokraatia Arvutivõrgu: http://dx.doi.org/10.12697/spe.2010.3.1.02 (5.04.2018)

Thomas Pogge. John Rawls, his life and theory of justice Arvutivõrgus: http://www.mercaba.org/SANLUIS/Filosofia/autores/Contempor%C3%A1nea/Rawls/Sobre%20Rawls/Pogge,%20Thomas%20-%20John%20Rawls%20-%20His%20life%20and%20theory%20of%20justice.pdf (13.04.2018)
1 https://www.eetika.ee/et/moraal/teoreetiline_eetika/teleoloogia
2 www.spe.ut.ee/ojs/index.php/spe/article/view/spe.2010.3.1.03/58