Tartuffe (0)

Tartuffe Maarja-Liis Loo
Moliere 'i kuulus viies vaatuses kirjutatud komöödia, on üks värvikamaid teoseid naeruvääristamaks usuvagadust. 17. sajandil avaldatud näidend tekitas omal ajal ja ka hiljemgi palju poleemikat ja probleeme. Louis XIV austas väga kirjaniku tööd, kuid ei olnud lihtne laval esitleda seda näidendit ajal, mil kiriku käes oli nii suur võim. Isegi Napoleon on öelnud, et kui see teos oleks avaldatud tema valitsemise ajal, ei oleks ta mitte mingi hinna eest lubanud seda lavale tuua.
See lühike umbes 100-leheküljeline näidend on täielik meistriteos ja paneb imestama, kuidas saab üleüldse nii meisterlikult kellegi üle naerda ning samal ajal rõhuda ühiskonnas valitsevatele probleemidele. Komöödia autor on täielik geenius , kes oma andega püüdis võidelda Püha sakramendi ühingu vastu, kuhu teatavasti kuulus tol ajal Prantsusmaad valitsenud kuninga ema. See ühing oli kategooriliselt vabamõtlejate vastu ja surus peale oma tõekspidamisi nii avalikus kui riiklikus elus. Nende eesmärgiks oli süvendada usutunnet ning võib ainult oletada, kui raske oli tol ajal olla teisitimõtleja.
Võib vist olla päris õnnelik, et teos üldse säilinud on, sest selle eest on ka autorit tahetud saata tuleriidale ning teda nimetatud viimaste sajandite suurimaks paganaks ja vabamõtlejaks. “Tartuffe” oli paheline ja jumalavallatu, aga see just ongi see miski, mis annab teosele oma värvi ja vürtsika lugemiselamuse. Just “Tartuffe” oli ju see teos, mille kirikuringkonnad valisid oma kõige tervamate rünnakute märklauaks. Näidend kirjeldavat jumalakartlikkust eriti võigastes värvides ning tänu sellele on Moliere'i peetud ka võitlejaks obskurantismi ja kitsarinnalisuse vastu, tema ideaaliks oli humanistlik elulaad.
“Tartuffe ehk petis ” on igale vähegi haritud inimesele tuntud teos. Juba ilmumise ajal ei jätnud see külmaks ühtki mõtlevat inimest Prantsusmaal. Ka praegu on “Tartuffe” paljudes seltskondades niivõrd teatud näidend, et on lausa võimatu leida kedagi, kes sellest komöödiast vähemasti kuulnud ei oleks. Teos on säilitanud samaväärse kõlajõu nagu “Hamlet”, “Don Quijote ” või “Faust”, samuti on kõik need tegelased pälvinud au saada üldnimeks. Näidend toob nii hästi välja, kuidas persoon ennast usust pimestada laseb. Tartuffe on oskuslik karakter , kes tuuakse lavale alles kolmandas vaatuses, muidu räägitakse temast vaid kaudselt. See on väga hea, loob väga hea ettekujutuse inimesest, kelle ümber kogu sündmustik lahti harutub. Mees on lausa uskumatu oskusega perepea ümber sõrme keeranud, näidates välja vaid oma vagadust ja jumalakartlikkust, paljastamata oma pahelisi külgi. Seesuguseid inimesi on ka tänapäeval üllatavalt palju, kahjuks on veel rohkemgi Orgoni tüüpi tegelasi. Ei taheta enam mõelda kaine mõistusega ega oma peaga. Isegi ei kuulata oma lähedasi. Laskutakse ühte naiivsesse kinnisideesse ja püsitakse seal, laskmata kellelgi oma arvamust muuta. Teoses kirjutas Orgon heas usus kõik oma maise vara tema silmis vaesele ja kõige paremale hingele maa peal, kes tegelikult oli selle täielik vastand . Samas on lihtne mõista ka Orgonit, kes pimestatuna näilisest jumala armust sai sedasi vabaks oma pattudest. Ta oli nõus lahti ütlema oma pojast, loovutama oma tütre mittesündsale mehele ja usaldama kõik oma saladused sellele samale peiule. Ometi ei olnud selle petise eesmärk pühenduda hinge puhastamisele ja jumala teenimisele. Ta oli väga kaval isiksus, kes jättis mulje, et tema jaoks on kõige tähtsam loobuda maistest varadest ja rikkusest ning alluda jumala tahtele, kuid siiski paljastus lõpuks egoistlik mõtteviis, mil mehele oli tegelikult tähtis vaid raha, võim ja ihaldatud naine. Armastatu saigi Tartuffe'ile saatuslikuks, tema tõttu paljastus ta tõeline pale . See toob nii hästi välja usumaailmas valitsevad probleemid, kus kõik on nii korrumpeerunud ning kus usk lööb kellegi pea täiesti segamini ja ratsionaalne mõtlemine kaob. Autor tahtis avada monarhide silmad, et kõik need usumehed, kes on võtnud riigi valitsemise üle võimust, et neid tegelikult ei huvitagi niivõrd inimeste hüved, kui pigem see, et neil endil oleks rohkem vara. Tänapäeval võib leida tartüflikke inimesi poliitikas, kes samuti püüavad riigipead mõjutada oma vaatevinklitega, muutmaks elu ja olu paremaks, kuigi tegelikult sisimas ihkavad nad endale ainult suuremat võimu ja lõpmatul hulgal raha ja rikkust.
Minu jaoks oli teoses kaks karekterit, kes olid lausa imetlusväärsed. Kõige ilmekamaks neist võiks kindlasti lugeda toatüdruku Dorine 'i. Tõesti ahhetamapanev julgus ja mõtteviis. Neiu oli kõigest teenija, kuid kunagi ei hoidnud tagasi avaldamast arvamust, tegi silmad ette kõikidele tähtsatele ninadele. Oli küll tunda, et preili ei olnud haritud, sest ütles alati kõik mõtlemata välja, kuid ei saaks öelda, et ta midagi valesti öelnud oleks. Ta oli aus ja argumenteeritud . Võib-olla ka veidi omast ajast ees, sest ta ei sallinud silmaotsaski mõtet mingisugusest sundabielust või eneseohverdamisest vanema tõekspidamise pärast. Ta nägi inimesi hästi läbi ja sai aru, mis kellelgi tõeliselt plaanis oli. Uskumatult meeldejääv ja oluline karakter, kes näitab, et mitte ainult haridus ei ole tähtis, et näha maailma laiemalt. Teine tegelaskuju, kes positiivset mõju avaldas, oli kindlasti Cleante. Ideaalne näide haritud ja viisakast mehest, kes teab, kuidas maailmas asjad toimivad . Kunagi ei häbenenud avaldamast oma arvamust, kuid harituse märki näitas välja sellega, et ei surunud seda kuidagi peale. Ta on lausa etalon inimesest, kellest ühiskonnas niivõrd suur puudus on.
Kirjanik kuulab oma südame häält ja kajastab kõlbelist eesmärki. Need on klassitsmile väga omased tunnused. Ta tahab anda võimaluse ilusale armastusele, kuid kõik oleks liiga lihtne ja õige, kui ei oleks nõrka tegelaskuju Mariane'i, kellele isa arvamus on tähtsam kui armastus. Autor kajastab sellega probleemi, mis tol ajal oli väga tõsine. Isegi tänapäeval on see kahjuks paljudes riikides ning ühiskondades nii, kuid kindlasti ei ole seesugune tegutsemisviis kõlbeline. Võib tunda rahulolu, et vähemalt tõkete läbimise järel võitis armastus, mis loodetavasti avas ka teose avaldamise perioodil nii mõnegi inimese silmad ning aitas tal langetada otsuse oma südame järgi.
Tegelikult on kummaline mõelda, et peaaegu ühtegi märkimisväärset teost ei ole suudetud kirjutada ilma, et sinna oleks sisse põimitud mõni armastuslugu. Loomulikult on armastus vististi elu kõige tähtsam osa, kuid meeldejäävaid teoseid saab ka kahtlemata ilma selle temaatikata luua. Õnneks “ Taruffe ” ei keskendu sellele, vaid kõigest mainib armastust. Kurb on ainult lugeda, kuidas inimesed oma jäärapäisuse tõttu on nii lihtsalt valmis loobuma oma armastusest.
Teos andis palju mõtlemisainet ja pani hindama oma suhtlusringkonda. Nagu näidendites ikka, oli ka siin tegelasi vähe. See kinnitas jälle, et ei ole tähtis omada suurt ja laia sõpruskonda, on piisav kui sul on oma perekond ja väike grupp inimesi, kelle peale sa saad alati kindel olla. Aga oli naljakas näha, kuidas valitsejapoeg oli – nagu ikka - mõtlemiselt alles väike laps. Ta küll tundis hästi inimesi, kuid ei suutnud end kuidagi vaos hoida arvamust avaldades, ta lausa raevus väiksemate konfliktide ajal. Jäi ka mulje, et teha talle ei meeldinud eriti midagi, pigem oli lihtsalt tore aega parajaks lüüa ja elada vanemate kulul. See toob jällegi välja ka tänapäeval eksisteeriva probleemi, mil jõukate vanemate lapsed on seadnud enda ootused rahalise sissetuleku osas nii kõrgeks, et neil ei tule pähegi teha lihtsamat tööd. Ma ei leia, et seesugusel otsal peaks kaua töötama, ent lühiajaliselt on see tähtis, et mõista raha väärtust.
Omaette aspekt on ka see, et üleüldse tundusid tol ajal olevat suhtlusringkonnad palju väiksemad ja see oligi normaalne ja hea ning seda hinnati rohkem. Praegu tahavad inimesed omada niivõrd palju tutvusi ja sõpru, et silme eest läheb kirjuks ja hakkab iiveldama. Mida rohkem kulutada aega loomaks poolikuid tutvusi, seda vähem jääb aega, et pühenduda tõelistele sõpradele, kes ka raskel ajal sulle selga ei pööra. Kumb siis on tähtsam? Kas hetkeline populaarsus või õnnelik elu lähedastega päevade lõpuni? Tegelikult ei ole ju lihtne nendele küsimustele vastata. Peab tõdema, et ega tegelikult ei ole ükski tutvus kunagi liiga palju. Nii palju oleneb , kuhu saadakse tööle või kellega üleüldse veedetakse oma tulevane elu justnimelt juhututvusest. Seega on päris keeruline seisukohta võtta, selle üle võiks arutleda lõputult.
Raamatu tegevus toimub Pariisis, Orgoni lossis. Teatavasti on klassitsismi perioodile tähtis looduse ja ümbruse kirjaldamine ning kujutamine tõepärasena. Lugedes jäi mulje, et tegevus toimuks jutkui kuskil kaugel, kuskil eraldatud paigas, ometi peaks see ju kõik olema linnamelu keskmes. Siit avaldubki jälle üks huvitav aspekt, et kas elu lossis oli siis tõesti täiesti eraldatud? Tegelikult kui võtta eeskujuks Versaille' elu, siis see tõepoolest nii oligi. Naljakas, kuidas tänapäeval väikesed tüdrukud ja poisid unistavad kusagil lossis elamisest, kus neid teenindavad arvukad inimesed ja arvatakse, et seesugune elu ongi õnnelik ja täiuslik. Mina julgeks sellele kõva häälega vastu vaielda , sest mis elu see on, kus ennast ise kusagil rakendada ei saa, kõik tehakse ette-taha ära ja ainuke ülesanne on lihsalt eksisteerida. Kujutan ette, et see võib olla lausa kohutav.
Teoses meeldis mulle autori eriti osav sõnakasutus, kuid kindlasti oli siin suur roll ka tõlkijal. Kõik need riimuvad laused olid niivõrd kaasahaaravad ja mõtlemapanevad. Eriti põnev oli aga lugeda Tartuffe'ile suhu pandud lauseid , millest kõige meeldejäävamaks võib kindlasti pidada vestlusi Elmire'iga. Teisest küljest olid need aga naljakad , sest mees ju ei teadnud, et naine oli teadlik, et tegemist on petisega ning mitte lihtsalt petisega, vaid seesugusega, kes on temasse ka sügavalt armunud. Eriti ehedalt on meeles vestlus , kus Tartuffe kiidab taevani naise peent pitsist kaelarätti. Tolleaegne imal flirtimismeetod viis suurnurgad tugevasti üles poole.
Mulle on alati avaldanud muljet, kuidas vanasti oli viisakus siiski suhtluse üks tähtsamaid aspekte . Teietamine ka kõige lähedamastega oli täiesti tavaline nähtus, see oli pigem norm kui erand . Tänapäeva ühiskonnas ei kujutaks seesugust suhtlusviisi ettegi, kõik tunduksid olevat justkui võõrad ja lähedusest nagu ei oleks juttugi. Lausa naljakas, kuivõrd palju inimesed muutuvad paarisaja aastaga. Kuigi peab ära märkima fakti, et ka minu jaoks oli täiesti tavaline teietada oma vanavanaema tema eluajal, kuid jällegi, et olnud ma temaga ka eriti lähedane. Ma hoidsin ikkagi distantsi ning ta jäi minu jaoks kuni surmani autoriteediks ja kellelkski kõrgemaks, kelle tasemele mina kunagi ei küündi. Ei tea, kas omal ajal tundsid kõik inimesed sedasi? Kas see oligi tavaline, et eksisteeris distantseeritus?
Igal teosel on palju psühholoogilisi aspekte. Samuti ka käistletaval näidendil. Miks üks või teine persoon just sedasi käitub? Miks on tarvis just seesugune emotsioon ? Mida tunneb teosesse süvenenuna lugeja? Kas on olemas kõigile keegi, kellega saab samastuda või jääb ainult kõrvaltvaataja roll ja kritiseerimise võimalus? Mida vanem on teos, seda raskem on leida endaga sarnanevat karakterit, kuid alati on midagi, mis paneb just enda elu kuskilt enne avastamata külje alt analüüsima. Näiteks annab “Tartuffe” võimaluse vaadata enese sisse ja mõelda, kas mina oleksin niivõrd tugev isiksus, et astuda vastu võimsa isa soovile või alluksin tema tahtele. Kas ma oleksin ise piisavalt iseseisev ja võimeline otsustama oma elu üle? Samuti ka meessoost isikud saaksid mõelda, kas isa ümberveenamine on väärt tema austust sinu vastu? Kas pigem loobuda sellest ja hakata käima oma teed või jääda alatiseks nii öelda isa alluvaks ja alati austada just tema soove ja ideid? Loomulikult on ajad muutunud ja sellega koos ka ühiskonnas valitsevad tavad ja tõekspidamised, ent ikkagi jääb püsima mõte, kas jääda alati vanemate külje alla mõnusalt aega veetma või hakata ise tegutsema ja elu elama.
Hämmastavapanev on ka arusaama muutumine komöödiast ja huumorist. “Taruffe'i” näol on tegemist väga haritud ja tasakaaluka huumoriga, iga rumal ullike siin naljast aru ei saa. Tänapäeval on väga raske paralleele tõmmata. Moliere'i teos on siiski klass omaette. Praegusel ajal võime lugeda ja näha kinodest enamsti vaid lihtlabast komöödiat, žanr on kaotamas oma tähtsaid omadusi. Muidugi ei tohiks teha üldistusi ja öelda, et olukord enam kehvemaks minna ei saakski, sest peab tõdema, et ka praegu leidub inimesi, kes loovad vägagi kvaliteetset huumorit.
Kuna tegemist on siiski komöödiaga, siis ei ole ka lõpp dramaatiline ega ka mitte nuputamist vajav. Õiglus saab siiski jalule seatud ning kõik on õnnelikud. Minule isiklikult on seesugune lähenemine olnud alati meeltmööda, kuigi peab märkima, et vahel on ka põnev mõelda, et kuidas küll sündmused edasi lähevad. Kuid siiski on selle teose lõpp tähenduslik. Autor ei salli mõtet, et usk valitseb maailma, seega ei saanud usk võita ka selles sündmustikus. Ta toob kindlalt välja, et religiooni võimul ei ole tulevikku ning et kõik petised saavad paljastatud . Moliere'ile oli tähtis välja tuua aspekt, et ka tarku ja mõjuvõimsaid inimesi on niivõrd lihtne usul mõjutada lasta. Samuti näitas ta, kuivõrd raske on neid selle lummusest välja tuua. Ei lugenud ka kõige lähedamaste sõnad, aitas vaid olukorra reaalne nägemine oma silmaga, mida tihtilugu aga ei juhtu kunagi ning kahetsusväärsed probleemid jäävadki lahenduseta.
Kahjuks peab tõdema, et teos ei muutnud olukorda tollases ühiskonnas ning usk valitses Prantsusmaal veel kaua edasi ja valitseb veel tänapäevalgi paljudes ühiskondades. Kuid rõõm on konstateerida fakti, et ka juba 17. sajandil leidus inimesi, kes olid selle vastased ja ei kartnud avaldada oma arvamust ega selle eest võidelda. Moliere on klass omaette. Tema pisikesed teosed on vaimult ja väärtuselt niivõrd palju suuremad ja lausa kutsuvad lugema ja nende üle arutlema . Ta on kordumatu nagu tema teosedki. On jäänud mulje, et kvaliteetset kirjandust tänapäeval enam ei loodagi, on vaid jäänud meelelahutus , kuid õnneks on minevikus niivõrd palju üliinimesi oma mõtted kirja pannud ja pärandanud meile selle võimaluse neid ka isegi praegusel ajal lugeda.
Nagu demonstreerib “Tartuffe” ja ka enamik maailmas avaldatud teoseid, siis ideaalühiskonda, kus kõik oleks rahul valitseva korra ja seadustega, pole olemas ega saa ka kunagi olema. Ikka ja alati jäävad eksisteerima erinevad ideed, erinevad unistused ja erinevad arusaamad. See kõik on elu loomulik kulg ja maailm areneb sedasi koguaeg. Muutmaks elu elamist väärt, huvitavamaks ja värvikamaks leidub alati keegi, kes tuleb välja uute ettepanekutega ja tekitab ühiskonnas võimaluse uuteks aruteludeks. Igaüks teeb seda omal viisil. Kirjanik oma teose kaudu, kunstnik oma šedöövri kaudu, helilooja oma muusika kaudu, poliitik oma sõnade kaudu. Maa on enneolematu paik, kus alati juhtub midagi. Õnneks muudavad loomeinimesed selle üha imelisemaks kohaks, kus oma päevi elada.