Õigusest ja õiglustundest meie ümber (0)

Õigusest ja õiglustundest meie ümber
Ma läksin poodi ning plaanisin osta naabrilastele külakostiks kommi. Hiljem jagasin kommid nende mõlemi kahe vahel võrdselt ära, mõlemad pidid saama kümme, kuid üks jäi siiski üle. Ma ei andnud seda kommi vanemale lapsele, sest väike laps oleks hakanud nutma ning tundma enda suhtes ebavõrdsust. Samuti ei andnud ma seda kommi ka nooremale, sest muidu oleks vanem laps hakanud mind süüdistama ebaaususes. Võtsin hoopis selle maitsva kommi ja panin endale suhu.
Mis on õigus ning õiglus? Elame me ju ajal, mil paljude inimeste loomulik õiglustunne pea iga päev uue hoobi saama. On aeg, mil õigus ei tähenda tingimata õiglust ja õiglus ei tähenda õigust. Igal inimesel ühiskonnas on õigused, mis on sätestatud juba ka Eesti Vabariigi põhiseaduse poolt. Kõigil on õigus elada, õigus sõnavabadusele, õigus omada täisväärtuslikku elu. Minul isiklikult on õigus õppida, omandada haridus ning hiljem asuda tööle. Minu vanaemal aga on õigus elada rahulikult elu lõpuni ning saada elus juba tehtud töö eest pensioni. Nõustun, et paljudel kahjuks pole neid võimalusi selleks, kuid selles pole süüdi nende vähene õigus midagi teha, vaid hoopis õiglus. Nimelt inimühiskonna kõige fundamentaalsemaks printsiibiks on õiglus. Selline ühiskond, kus valitseb märgatav ebaõiglus, kutsub esile järjest kasvava rahulolematuse riigis ning ei saa efektiivselt toimida. Seega, kui mina näiteks ei oleks saanud sinna kooli sisse, kuhu ehk oleksin tahtnud asuda õppima oma üsna heade hinnetega, siis oleks see olnud ebaõiglane. Selgelt ebaõiglane aga oleks juba asjaolu, mil minu 50 aastase tööstaažiga vanaema saaks iga aastaga üha vähem pensioni. Seetõttu erinevadki õigus ja õiglus üksteisest. Üks nendest on võimalus, kuid teine näitab seda võimaluste hulka reaalselt.
Mul pole olnud kunagi tahet väita, et keegi või miski oleks minu õiguseid kärpinud. Küll aga on nähtavaid ebaõigluse tühimikke minu elus. Ehk kõige esimesena tahaksingi ma arutada õiglusest sotsiaalses sfääris. Eeskätt just sellepärast, et inimesed mõjutavad üksteist nimelt kõige rohkem. Ühelgi inimesel pole õigust keelata, suunata või võtta ära kellegi teise õiguseid. Kuid võimalused ehk elada kellegiga võrdväärset elu, on minimaalsed. Kindlasti ei suudaks meie riik tagada niivõrd kaunist ja rikkalikku elu kõigile nagu elavad poliitikud ise ning selgelt on näha meie riigis seda piiri, mis lahutab nii öelda rikkaid vaestest. Loomulikult pole see teps mitte õiglane väiksemat sissetulekut omavate inimeste suhtes, sest mina leian, et iga töö on võrdne tööga olenemata sellest, mis eriala see puudutab. Et üldse tööle asuda, peab ju töötaja omama mingisugust haridust, olema sellel alal kindlasti pädev ja kvalifitseeritud. Ning milleks maksta rohkem ülikonnas mahagonlaua taga istuvale firma esimehele ja selle tõttu vähem 9 tundi päevas rabavale elektrikule. Kindlasti tahaks osa inimesi siinkohal vastu vaielda minu mõttekäigule ja nentida, et vastutus sellistel töökohtadel on erinev ja esimehed peaksidki selle tõttu rohkem teenima. Kuid siinkohal tooksin aga neile illustreeriva näite võrdlusest elektriku ja esimehega ning küsiksin, et kas tõesti on sellel samal firma esimehel suurem vastutus kui näiteks elektrikul, kes peab paigaldama kogu Valge Maja elektrisüteemid?
Kindlasti ei mõjuta vähem inimeste elu ning selle kvaliteeti riik ise, kus nad elavad. Õigused riigis on erinevad, olenevalt sellele kas see riik on demokraatlik vabariik või konstitutsiooniline monarhiriik. Kuid õiglus riikides ei muutu kunagi. Eestis näieks on ebavõrdsus ning ebaõiglus suur. Euroopa masaabis on Gini koefitsendi järgi Eesti alles 44. eestist tagapool on ainult Läti ja Portugal . Eestis aga on kõige lihtsam jälgida õiglust meie kohtusüsteemi alusel. Teadagi, on meie kohtusüsteem kolme astmeline.Tihtipeale kurdavad ju inimesed, et sarimõrvar, kes on tapnud 7 inimest läheb vangi ainult mõneks aastaks ja sealt arvestatakse ka hea käitumise korral maha suurem osa karistusest . Kas kohus mõistab õigust või seab jalule õiglust? Või võidab kohtus lihtsalt see, kellel on rohkem raha ja selle tõttu parem advokaat? Tihti jääb mulje, et õigust on ülearu, õiglust aga jääb väheseks. Kas elu läheb paremaks, kui ta ei lähe õiglasemaks? Täpselt samasugused küsimused esitas Priit Hõbemägi oma kirjutatud artiklis Eesti Päevalehes lugedes nagu minu mõtteid. Tihtipeale saavadki lubada endale paremat kaitset inimesed, kes on paremini kindlustatud. Aga mis saab siis inimestest, kellel ehk pole nii palju raha, kuid pole süüdi? Võibolla tahabki rikas maffiaboss pääseda oma karistusest lavastades süüdi ehk tavalise lihtkodaniku. Niivõrd osavalt ja niivõrd lihtsalt võibki see tavaline lihtkodanik meie, Eesti riigis süüdi jääda. Kelle asi üldse on ühiskonnas õigluse pärast muretseda? Mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda enam mulle tundub, et Eestis on see ainult ajakirjanduse asi. Mis aga kõige hullem, võimule kõlbab õigus ka siis, kui see ei ole õiglane.
Kunagi pole ma kurtnud, et elan ebaõiglases maailmas. Mul on sadu võimalusi, sadu teid. Minu ümber on inimesed, kes on kõik nii omapärased, nii ilusad ja head, kui tsiteerida Sõpruse puiestee lugu. Võib-olla pole mind ümbritsev ühiskond nii perfektne nagu ta võiks olla, sest kõigel ja kõigil on ju omad miinused. Loomulikult saaks midagi ära teha ning muuta midagi paremaks. Ei tohi anda alla, mitte virised ega vinguda, vaid reaalselt ka midagi ära teha. Jääb ainult loota ürgsele eestlase visadusele, mis on aidanud meil elada ja hakkama saada siin külmas kliimas tuhandeid aastaid. Ja see komm , millest ma alguses kirjutasin ning mille ma juba ära jõudsin süüa, oli ikka väga magus!
Janne Susi