Ettekanne teemal "MIS ON ÕIGLUS?" (2)

MIS ON ÕIGLUS?
Minu ettekande teemaks on mis on õiglus. Kõigepealt alustaks ma sõna „õigluse“ defineerimisega. Õiglus on moraalinorm (norm-hinnang), mis nõuab, et inimese õigused ja kohustused, tegevus ja selle tulemused oleksid omavahel vastavuses. Siin tuleb aga juttu ka mõiste „õigus“. Õigus on ühiskonna v riigi seadustatud normide kogum. Kõik me oleme samuti teadlikud inimõigustest – need on iga indiviidi sünnipärased õigused, mis ei sõltu tema rassist , soost ega usutunnistusest.
Niisiis mis vahe on õigustel ja õiglusel?
Sõna "õiglus" kuulub teatud mõistete perekonda, mille liikmed on omavahel seotud. Kõige sagedamini kasutatakse õiglusega samas kontekstis mõistet "võrdsus". Ilmselgelt on olukordi , kus õigluse nõue seotakse tõesti võrdsusega - näiteks "Kõik on seaduse ees võrdsed", mille puhul ebavõrdsus on meelevaldne ja ebaõiglane. Ent tavaliselt ei kõla nad sugugi nii üheselt kokku. Parasjagu drastilise näite on toonud ameerika filosoof William Frankena, nimelt ütles ta: "Kui valitseja pistab oma alamad katlasse keema ja seejärel hüppab ise järele, saab teda küll süüdistada ebaõigluses, kuid mitte ebavõrdses kohtlemises".
Küsimus õiglusest kerkib kahtlemata mitmetes valdkondades - eetikas , poliitikas, õiguses ning ka igapäevaelus. Ent igaühes neist otsitakse vastust pisut erinevast vaatenurgast.

• Nii uurib eetika , millistest printsiipidest peab oma käitumises ja otsustes lähtuma üksikisik;
  
• poliitika - millistest printsiipidest tuleb lähtuda riigielu korraldamisel;
  
• argitasand aga - kuidas leida õiglane lahendus mõnes konkreetses situatsioonis.
  

2500 aastat tagasi esitas Sokrates Platoni teoses "Riik" küsimuse "mis on õiglus?" ning täna kõlab see just niisama aktuaalselt.
Antiigist pärit klassikaline lähenemine seostab õiglust inimese õiguste ja kohustustega. Sealt ka väide, et õiglaselt toimima tähendab anda igale inimesele "oma" ehk millele tal õigus. Sel ajal ei seostatud õiglust inimese (või ühiskonna) heaoluga. Õiglus kujutas endast eelkõige negatiivset väärtust, mis ei lubanud ligimesele kurja teha ehk ehk tema sotsiaalsest staatusest tulenevaid õigusi keelata (sotsiaalne staatus tekib kuna erinevatel rollidel on erinev tähtsus grupi jaoks, millest lähtuvalt rollide täitjaile antakse erineval määral võimu, tunnustust ja hüvitust. Sotsiaalse staatusega kaasnevad õigused ja kohustused, vabadused ja piirangud). Selle üle, kas need staatused ja õigused ka ise õiglased on, ei vaieldud aga pea kunagi, see jaotus oli lihtsalt "antud".
Õigluse sidusid heaolu mõistega utilitaristid, eriti Jeremy Bentham ( 1748 -1832), kelle järgi moraaliväärtustest saabki rääkida üksnes seoses üldise heaoluga. Utilitarismi puhul on individuaalsed nõuded õiglusele igal juhul allutatud sotsiaalsele kasule.
Mina isiklikult ei nõustu utilitaristide põhimõttega, et õiglane on see, mis indiviidile kasu toob. Inimeste arvamused heaolu toovatest tegudest on ju väga erinevad – seega oleks peaaegu kõik teod siinilmas õiglased. Ma lähtun pigem sellest, et õiglus on seotus õigusega – ebaõiglane on teise inimese õigusi alahinnata ( rassism , seksism jne).
Tulles tagasi inimõiguste juurde, eksisteerib nende juures ka erinevaid probleeme, mille üle vaidlemine ei näi lõppevat. Tähtsaimad neist on abordi ja eutanaasia küsimused. Kui igal inimesel on õigus elule, kas siis on õiglane võtta elu veel sündimata lapselt või haigelt inimeselt ? Nendes küsimustes muidugi inimeste põhimõtted erinevad ning ma ei saa siinkohal üldist vastest nendele küsimustele anda. Siiski arvan isiklikult, et abordid võiks olla lubatud ainult teatud juhtudel – kui inimene ei tuleks lapse kasvatamisega majanduslikult toime või kui lapsel on tõesti väga väike võimalus ellu jääda mõne haiguse tõttu.
Õigluse väljendumine erineb aga nii ühiskondlikul kui religioossel tasandil. Toon näiteks ühe ebaõiglusest tuleneva probleemi – rassismi. Rassism on üks peamisi probleeme, millega inimkond tänapäeval kokku puutub. Arenenud maailm võib saata inimese Kuule, kuid ei suuda takistada inimest oma kaaskodanikku vihkamast ja tema vastu võitlemast. Prohvet Muhammedi elupäevadest alates on islamiusk taganud elava näite sellest, kuidas rassismile punkt panna. Iga-aastane palverännak (hadž) Mekasse näitab kõikide rasside ja rahvuste tõelist islamlikku vennaskonda, kui ligikaudu kaks miljonit moslemit üle kogu maailma tulevad Mekasse palverännakut sooritama . Samas aga nii võimsaid näiteid teistest religioonidest tuua ei ole.
Kokkuvõttes võib öelda, et õiglus on nähtus, millega puutume kokku igapäevaselt, olgu see suhtetasandil või mõnel tähtsamal viisil. Ja nagu on öelnud kreeka filosoof Demokritos : “Inimesi ei tee õnnelikuks ei ihuramm ega raha, vaid õiglus ja mitmekülgne tarkus.”