Nimetu (0)

Eetika ja õiglus
Läbi ajaloo on inimesed püüdnud luua ühiskonda, kus valitseks rahu ja üksteise mõistmine. On arvatud, et jumala kümme käsku ongi kõige õigem seadus meie elus. Samuti on oldud arvamusel, et seadus on võrdne kõigile ja ei ole arvestatud juurde eetikat ega õiglust. Õnneks on viimased aastakümned toonud juurde erinevaid lähenemisi õigusele, kaasates sellesse ka eetika ja õigluse. On tekkinud vaidlused, kuidas peaks välja nägema õiglane ühiskond ja millised peaksid olema seadused selles riigis. Vaieldud on ka õigluse tõlgendamise üle, mis on minu arvates ülimalt subjektiivne mõiste. Ka Eestis on olnud erinevaid lähenemisi eetikale ja õiglusele. Eriti pidas seda tähtsaks kommunistlik režiim. Praegune kapitalistlik ühiskond püüab minu arust rohkem lähtuda liberaalsest maailmavaatest, kus iga indiviid vastutab iseenda eest.
Meie riigis elavatel inimestel, kes on algselt elanud kommunistlikus ühiskonnas ja seejärel sattunud kapitalistlikku ühiskond, on raske harjuda sellega, et nüüd saab loota ainult iseendale ja oma perekonnale . Nõukogude ENEst leiab õiguse kohta sellise ütluse: „Sotsiaalne õiglus loodi koos Nõukogude riigiga ning ta on varasemaist õigustüüpidest kvalitatiivselt erinev, kõrgemat tüüpi õigus. Seoses NSV Liidu kujunemisega üldrahvalikuks sotsialistlikuks riigiks on nõukogude sotsialistlik õigus saanud kogu nõukogude rahva tahet väljendavaks õiguseks.“
Inimesed lootsid rohkem riigi peale, uskusid et nõukogude kohus on kõige humaansem kohus. Praegu võib selle üle naerda ja kritiseerida, et tegelikult seda keegi ei uskunud, kuid ma arvan et oli küllaldaselt inimesi, kes seda tõsimeeli uskusid. Tulles sellisest ühiskonnast, kus riik sinu eest kõik otsustas, oli meil Eestis keeruline inimestel mõista, et riik enam ei aita neid.
Praeguses Eestis näeb minu arvates iga inimene õiglust omamoodi. Pikaajalisele töötule tundub õiglane, kui ta saab külmal talvel sooja voodikoha, kus magada . Alles oma kodust ilma jäänud inimene arvab, et riik peaks muretsema talle eluaseme . Töötule näib õiglane, kui riik maksaks kinni tema eluasemekulud, mida ta ei suuda ise maksta. Paljulapseline pere soovib rohkem rahalist toetust, et lapsi kasvatada. Rikas ärimees aga leiab, et väiksed maksud on igati õiglased. Nii et õiglust on mitmesugust. Igaühel on oma ettekujutus õiglusest, mis tuleneb tema väärtustest ja hinnangutest elule ja sellele milline see täpsemalt olema peab.
Vaadates Eestis elavaid erinevaid kihistunud elanikkonna kihte, tundub mulle, et meil puudub arusaamine võrdsusest. Minu arvates on siin tunda meie valitsuse parempoolse poliitika mõju. Inimesed ei oskagi tahta midagi paremat ega suuremat oma igapäevavajadustest. Kes on kõrgemal positsioonil, see peab igati mõistlikuks oma suurt sissetulekut ja ei soovigi seda teistega jagada. Tema arvates on igati normaalne, et osa rahvast elab allpool vaesuse piiri, sest nad on selles ise süüdi. Firmaomanikud ja kõrged valitsusametnikud juhinduvad Eesti Vabariigi valitsusliidritest ja kehtivatest seadustest , mis ei pea töötuid (madalad toetused) ega töölisi (madal keskmine palk) eriti austusväärseteks kodanikeks. Neilt ei saa ju toetussummasid erakondade valimisteks. „Antonio Gramsci järgi säilitab ühiskonna eliit oma hegemoonia luues teatud uskumuste süsteemi, ideoloogia või müüdi, mille kohaselt kehtiv võimustruktuur on loomulik ja õige. Kasutades oma eelistatud juurdepääsu erinevatele rohkem või vähem varjatud propagandavahenditele (sh haridus , kultuur, poliitika, õigus) levitab ta oma kavalat ideoloogiat laialdaselt. Tagajärjeks on see, et inimesed võtavad selle müüdi omaks, mõistmata, et tegelikult on see nende allutamise vahend“ (P. Jõgi 1997, lk 96). Kahju on vaadata kodutuid, kelle eesmärgiks elus ongi mõte elada üks päev korraga, leida endale süüa ja koht kus magada. Meie ühiskonna suhtumine sellesse on, et nii see peabki olema ja nad on ise süüdi selles olukorras. Minu arvates võib igaühega meist juhtuda, et kaotame töö, elukoha, satume alkoholist sõltuvusse jne.
Eesti ühiskond peaks rohkem teadma oma õiguseid ja teadvustama tõelisi väärtusi oma elus nagu armastus ja sõprus. Miks siis on inimesed nõus, et osad elavad väga vaeselt, kui samas on ka neid, kes on haaranud endale suurema osa kasumist? Vastuse sellele küsimusele annab minu arustjärgnev väljavõte: „Kriitilise õigusõpetuse pooldajate sõnul tuleb siin ilmsiks inimestele väga omane enesekaitse mehhanism . Kehtivat süsteemi legitimeerivad väited, mis rõhutavad õiguse ratsionaalsust ja efektiivsust, sisendavad kindlustunnet- need aitavad ebameeldivat vältida ja kohutava reaalsuse ees silmad kinni pigistada“ (P. Jõgi 1997, lk 98).
Viimaste aastakümnete uuemaid suundasid õiguses on kommunitarismi õiglusteooria. Kas inimestes on viimaks ärkamas revolutsiooniline teadvus? Aina rohkem räägitakse õiglusest ja eetikast. Kutsestandardites on eetika sisse toodud kui tähtis element töötegemise väärtuste juures. Iseenesest kõlab sotsialismi tees ju igati õiglaselt: „ Sotsialism - ühiskonnakorraldus kus igaühelt võetakse tema võimete kohaselt ja igaühele antakse tema töö alusel (T. Strenze loenguslaidid „Sotsioloogia ajalugu- tänapäeva sotsioloogia teooria“). Veelgi paremini minu arvates kõlab minu arvates T. Strenze loenguslaididelt loetud kommunismi tees: „ Igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste alusel. Kahjuks on tänu Nõukogude Liidule need põhimõtted saanud vääriti hinnatud.
Minu vaadetele õiglusest ja eetikast on kõige lähemal kommunitaristlik õigusteooria. „Väidetud on seda, et turusüsteemid peavad sisaldama ka sotsiaalset dimensiooni , muidu ei saa rääkida vastavusest konventsionaalsetele eetikanõuetele, millest tähtsaim just sotsiaalne õiglus. Samuti olevat väär vaadelda eksisteerivat süsteemi kui inimese vabatahtlikku majanduskaalutlusest lähtuvat valikut“ ( P. Jõgi 1997, lk 204). Leian ka, et on raske rabeleda välja madalamast ühiskonna kihist , kui sul puuduvad vajalikud materiaalsed ressursid. Kahjuks ei ole samuti kõigile antud kõrget IQ taset, mis aitaks kaasa õpingutes. Nii satubki inimene „lõksu“ sinna sotsiaalsesse klassi kuhu ta sünnib. Selle on välja toonud John Rawls : „Erisuse printsiip on parandada kõige vähem kindlustatud elanikkonnakihtide olukorda (sissetuleku ja jõukuse jaotamine). Vaesus takistab põhivabaduse kasutamist“ (J. Kõre loenguslaidid „Eetika“).
Kui ei oleks seadust, siis oleks seadusetus. Nii et seadused on vajalikud ühiskonna toimimiseks. Milline õigus täpsemalt olema peab kas positivismist, normativismist, loomuõigusest, õigusrealismist või teistest lähenemistest õigusele, seda ei ole veel tänapäevalgi 100% ära tõestatud. Minu arvates tuleb igast lähenemisest õigusele ja eetikale võtta kõige parem ja teha sellest üks uus teooria. Eestis elavad inimesed peaksid minu arvates rohkem seisma oma õiguste, õigluse ja eetilise kohtlemise eest. Tuleb ennast kokku võtta ja ühiselt astuda ebaõigluse vastu.
Kasutatud kirjandus
Jõgi, P. (1997). Õigus ja eetika: teooriad õigusest 20. sajandi õigusfilosoofias. Tallinn: Juura Õigusteabe AS
Kõre, J. Eetika. Loengu ainekursuse „Sissejuhatus sotsiaalpoliitikasse “ raames. 2011a loenguslaidid https://www.is.ut.ee/pls/ois_sso/tere.tulemast?pn_id_materjal=297281&pn_id_sessioon=20030060692081680967
Strenze, T. Sotsioloogia ajalugu- tänapäeva sotsioloogia teooria. Loengu ainekursuse „Sissejuhatus sotsioloogiasse“ raames. 2011a loenguslaidid https://www.is.ut.ee/pls/ois_sso/tere.tulemast?pn_id_materjal=297281&pn_id_sessioon=20030060692081680967