Inimene kui piir (1)

Inimene kui piir
“Sa ei meeldi mulle. Miks? Seepärast, et ma pole sellele tasemele tõusnud.” Kas on mõni inimene kunagi nii vastanud? See on tsitaat Nietzchelt, mis aga ei olnud tema peatoses „Nõnda kõneles Zarathustra“. Goethe on öelnud enda värsivormis peateoses jumaliku hääle läbi „Kes otsib ikka eksib teel“. Inimene on meie arusaamade järgi jõudnud ju kõigest elavast ette. Eksimine, otsides üliinimest, on loomulik, aga kas see ütlus ,millega ma alustasin, on ikka õige mõtteviisi alus. Miks ei suuda inimene ennast ohvriks tuua selle nimel, et saaks tulla keegi parem. Kõigist ei saa üliinimesi, aga seda kõigile üleliigsetele seletada on võimatu.
Areng on alati vajalik, sest nagu ütleb Aristoteles, ei ole mõtet liikumisel ilma arenguta. Zarathustra, olles jõudnud kõrgema mõistmiseni, tahtis inimeste maailmapilti ja mõtlemist arendada. Aidata inimestel jõuda inimeksistentsi järgmise tasandini on väga suur eesmärk ja kindlasti mitte vähem tänuväärsem kui Prometheuse poolt inimestele loodud tuli. Nõnda aga kui Prometheus vangistati jumalate poolt ja määrati igavesse piina ei ole ka inimene üliinimeseks valmis. Hullus on see nimi mille nad panevad sellel ülimale eesmärgile. Vaevalt tahaks keegi ju tunnistada, et ollakse ainult arengu keskastme üks väike osake. On ju inimene valik, kellest kasvatatakse äravalitud rahvas ning kellest kasvab üks kord üliinimene. Nii on nõnda uudne mõtlemine, mis nõnda kaugele ette näeb tavainimesele kui hullus. Hulluse üks drastilisemaid näiteid on võimujanu.
Üks kõige kriitilisemaid probleeme inimese arengus on riik. Riik juhib ja suunab inimest selles suunas, nagu on riigile kasulik. Olgu siis tegi millise riigikorraga tahes, mõnedel tuleb see lihtsalt ka ilma suurema verevalamiseta välja. Alati on suur trügimine, et kes saab troonile, olgu see siis kas või poris. Inimene, kes kulutab kogu oma energia teiste valitsemise peale ei saa areneda. Sellest inimesest ei saa ei äravalitut ega üliinimest. Vastupidi on riik koos kõige sellega seonduvaga üks inimese arengu suurimaid pidurdajaid. Demokraatia kohta öeldakse, et see oleks täiuslik, kui iga ühiskonna liiga oleks võimeline olema ka ise valitseja. Kui inimene loobuks riigist ja tõesti iga kogukonna liige täidaks vabast tahtest oma kohust ja vajaduse korral aitaks ka kaaslast , vaid siis oleks võimalik areng millegi kõrgema poole. See tähendaks aga inimloomuse vastuollu minemist, sest siis peaksid kõik inimesed olema töökad ja heade kavatsustega, mis aga tegelikkuses äärmiselt raskesti teostatav. Selles, et inimesed saavad hakkama praeguses ühiskonnas, ei kahtle keegi , aga kas on ka võimalik olla üksi.
Üksildasele, kes pidevalt seltsi otsib, olevat sõber ikka kolmandaks. On ju teada, et inimene paremini saab ikka hakkama teiste omasuguste keskel. Zarathustra sai ka ju hakkama olles üksinda mägedes. Just sisemise dialoogi olemasolu pean ma üheks üliinimese eelduseks ja praeguse inimliigi puuduseks. Dialoog mina ja mind vahel, mis suudaks olla objektiivne ja arutlev teeks inimese väga lühikese ajaga palju targemaks. Selleks aga, et need kaks vaenupoolt saada koostööd tegema on vaja aega ja üksindust.
Kõik aga ei suuda taluda nende kahe vastandliku poole dialoogi enda. See paneb inimarengule piiri. Hullus on see, milleni jõuab kogu areng, mis on inimesele liiga kiire või vale.