Isiksus ja isiksushäired (0)

TARTU KUNSTIGÜMNAASIUM
SILVIAN KARU
10. klass
ISIKSUS JA ISIKSUSHÄIRED
Referaat
Juhendaja : Arma Eensalu
Tartu 2010
Sisukord
Sisukord................................................................................................................................2
Sissejuhatus...........................................................................................................................3
1. Isiksus................................................................................................................................4
1.2. Teooriad isiksuse arengust..............................................................................................4
1.2.1. Psühhoanalüütilised teooriad.......................................................................................4
1.2.2. Humanistliku psühholoogia teooriad...........................................................................5
2. Isiksushäired.......................................................................................................................6
2.1. Isiksushäirete eristamine.................................................................................................6
2.2. Isiksushäire kriteeriumid.................................................................................................6
2.3. Isiksushäirete tüübid.......................................................................................................7
Kokkuvõte..............................................................................................................................9
Kasutatud kirjandus................................................................................................................9
2
SISSEJUHATUS
Läbi aegade on inimeste käitumist analüüsitud ning üritatud sellele tõeseid ja loogilisi põhjendusi leida. Ka rahvasuust on olnud kuulda läbi sajandite sõna „hull“. Aga just neidsamu „hullukesi“ on väga seinast seina, tihtipeale ei suudeta inimese käitumiselegi diagnoosi panna. Loomulikult juhul, kui see on olemas.
Teema valikult lähtusin eelkõige sellest, et isiksushäired on tegelikult palju levinumad, kui arvatakse. Ja ei saa ka unustada, et inimese intelligentsus sõltub sellest, kuidas ta erinevates olukordades hakkama saab. Olukord on ka see, kui suhelda inimesega, kellel on tõsine käitumishäire.
Ei saa jätta mainimata, et igalühel on olemas pea käputäis isiksushäireid. Erinevus on vaid selles, kui palju mõni kindel häire endast tunda annab ja kui palju mõjutab see isikutevahelist suhtlust ning sellega omakorda inimese enda elukvaliteeti.
Ilmselt kõige kuulsama käitumishäirega inimene, kes keskmisele inimesele peaks olema teada, on Anneliese Michel, kellest Scott Derrickson filmi pealkirjaga „ Emily Rose 'i vaimude väljaajamine (The Exorcism of Emily Rose)“. Loomulikult on inimesi, kes eeldavad, et neiu oligi kurjast vaimust vaevatud, samas väidab arstide-leer kindlakäeliselt, et see, mis tütarlast vaevas oli skisofreenia koos epilepsiaga. Eks igaüks usub just täpselt seda, mida uskuda tahetakse..
Antud referaadis püüangi välja tuua isiksushäired ja neid iseloomustavad tunnused, millest lähtuvad psühholoogid ja psühhiaatrid inimese isiksuse käsitluses.
3
1. ISIKSUS
Igaüks meist on omaette isiksus. Enamikel on oma maailmavaade ja arusaam asjadest. Kõik see kujuneb välja kogu elu jooksul, kuid algust tehakse isiksuse kujundamisel juba varajases lapsepõlves.

• Isiksus – teatud arengutasemel inimene, keda iseloomustab
  
• Mina-teadvus,
  
• Käitumise suhteline püsivus,
  
• Suutlikkus reguleerida iseennast ja oma suhteid ühiskonnaga.
  

Ehk siis lühemalt: kõigi inimest iseloomustavate omaduste summa ja isiku käitumise stabiilsus erinevais olukordades. Inimene, kellel on teadvus, eneseteadvus ning sotsiaalne roll.
Eneseteadvus – selline tunnetus, kus indiviid on peegeldav subjekt ja peegeldav objekt. Eneseteadvus algab mina-teadvuse ja sina-teadvuse omandamisega, s.t saadakse aru, et ümbritsevad keskkonnas on veel minutaolisi objekte ehk suhe: mina ja maailm.
1.2 TEOORIAD ISIKSUSE ARENGUST
1.2.1 Psühhoanalüütilised teooriad

Sigmund Freud (1856-1939)

Freud lõi isiksuse struktuuri ja motivatsiooniteooria . Üldiselt jagatakse Freudi isiksuskäsitlus kaheks: 1. Isiksuse topoloogiline käsitlus – jagas inimese teadvuse kaheks eraldiseisvaks territooriumiks, millest ruumiliselt on piiratum see, kus asub teadvus ja suuremas osas on kõik see, mis jääb teadvustamatuks ehk alateadvus. 2. Tungide teooria – liikumapanevateks jõududeks on eros ehk seksuaaltung ja thanatos ehk surmatung.
Lisaks eeldas Freud, et käitumist ja isiksust kontrollivad kaasasündinud seksuaalsed ja agressiivsed tungid ja jaotas lapse arengu psühhoseksuaalseteks astmeteks, kusjuures igal astmel peab ära lahendama teatud konflikte ning saavutama tasakaalu vajaduste rahuldamisel.

1. Oraalne faas – imikul alates sünnist kuni 12-18 kuu vanuseks saamiseni ;
2. Anaalne faas – väikelapsel vahemikus 1,5a-3a.;
3. Falloslik faas – koolieelikul 3 aastasest 6 aasta vanuseks saamiseni;
4. Latentne faas – koolilapsest murdeealiseks sirgumiseni ehk 5.-6a eluaastast noorukieani;
5. Genitaalne faas – kestab noorukieast surmani

4
Erik Erikson ( 1902 -1994)
Omas Freudiga sarnast arenguteooriat, kuid püüdis ühendada ajalugu, sotsioloogiat ja psühholoogiat ning leida terviklikku elutsükli sotsiaalpsüholoogilist teooriat ja kirjeldada isiksuse kujunemist sotsiaalsetes tingimustes. Eeldas, et välised faktorid kutsuvad esile sisemisi muutisi. Eriksoni põhiideed olid, et küpsus on identsus ja väljakujunenud eneseteadvus. Ning et inimese arengut ei määra vaid organismi kujunemise staadiumid, vaid ka sotsiaalsed staadiumid.

1.2.2 Humanistliku psühholoogia teooriad

Humanistliku psühholoogia teooriate pooldajad heidavad kõrvale nii õppimisteoreetikute kui ka freudistide determinismi ehk põhjuslikkuse, eeldades, et inimene on spontaanne, iseennast määratlev ja loov isiksus.
Abraham Maslow (1908-1970)
Maslowi teooria märksõnaks on eneseaktulasitsatsioon – seesmiste, väljenduslike vajaduste areng, mille abil inimene püüdleb iseenese ja maailma paremale mõistmisele.

Carl Rogers (1902-1987)
Rogers leidis, et inimloomus on positiivne, terve ja konstruktiivne s.o ülesehitatav ja uusi lahendusi pakkuv. Ootas, et inimene areneks potensiaalselt täielikult ehk ta varjatud jõud areneks võimalikult palju.
Humanistlikus teoorias oli ka levinud arengu periodiseerimine , mille tuntuimad esindajad olid Waltering, Wijngaarden, Moers ja R. Steiner , kuid neil pikemalt ei peatu.
Leian, et ei saa jätta tähelepanu pööramata Anna Freudile ( 1895 -1982), kes 1936. aastal koostas nimekirja kaitsemehhanismidest, milleks on: repressioon ehk mahasurumine või välja tõrjumine; vastandreaktsioon; isolatsioon ehk eraldumine ühiskonnast; tühistamine; projektsioon ehk etteheitmine, ka mure ülekandmine teisele inimesele; autoagressiivsus; samastumine; regressiioon ehk tagasiminek või püüd vastupidist mõelda; eitamine ja sublimatsioon , mis on tunnete ja kommete ülistamine.
Eelmainitud kaitsemehhanismidel on kaks ühist joont. Esiteks, nad on eitavad, falsifitseerivad ja moonutavad tegelikkust, teiseks töötavad alateadlikult ning inimene isegi ei kahtlusta nende olemasolu. Neid ravitakse psühhoterapeutiliselt, mille tuumaks on alateadvusesse tõrjutud ja neuroosi põhjustavate psüühiliste nähtuste teadvustamine (hüpnoos; unenägude analüüs või vabade assotsiatsioonide meetod).
5

ISIKSUSHÄIRED
Isiksushäirete ja isiksusemuutuse alla kuuluvad kliinilise tähendusega seisundid ja väärkohastumuslikud käitumismustrid, mis on püsivad ning väljendavad inimese iseloomulikku elustiili ja enese ning teistega suhtlemise viisi.
Nende käitumismustrite väljendused on mitmesugustes isiklikes ja sotsiaalsetes olukordades ühetaoliselt jäigad. Tegemist on äärmuslike või oluliste kõrvalekalletega kultuuri keskmise inimese tajumise, mõtlemise, tunnete ja eriti suhete laadist . Mustrid on tavaliselt püsivad ja hõlmavad hulganisti mitmesuguseid käitumise ning psühholoogilise toimimise valdkondi. Nad tekitavad tihti mõnesugust distressi või häirivad sotsiaalset tegutsemist , kuigi see alati ei pruugi nii olla ( http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/60-isiksushaired.ht m).
Erinevus isiksushäirete ja isiksusemuutuste vahel on tekkimise ajas ja viisis. Isiksushäired ilmnevad lapse- ja noorukieas ning pole põhjustatud mõne psüühilise ega ajuhaiguse tõttu, olgugi, et võivad nendega koos esineda või neile eelneda. Isiksusemuutused on omandatud distressi, keskkonnavaeguse, raske psüühika- või ajuhaiguse tagajärjel.

Isiksushäirete eristamine
Isiksushäirete eristamiseks kasutatakse alljärgnevaid aspekte:

sagedasemate ja silmatorkavamate käitumisväljenditele vastavate omaduste jälgimine;

tuleks arvestada kõiki inimese toimimise valdkondi, nt perekond, töö, õppimine jne.;

diagnoosi aluseks peab olema palju erinevade allikatega informatsiooniallikaid;

isiksushäirete vahel puuduvad kindlad piirid, kuid on võimalik eristada üksteist mittevälistavad ja mõnes osas kattuvate tüüpide ja alatüüpide kirjeldusi;

isiksushäireid ei ole paslik ravida enne 16-17 eluaastat, kuigi iseloomulikud avaldused võivad olla juba varem ilmnenud
Tihtipeale esinevad koos mitu isiksushäiret: Düssotsiaalne, emotsionaalselt ebastabiilne ja histriooniline häire võivad esineda koos antisotsiaalse, piirialase, histrioonilise ja nartsissistliku isiksushäirega.

Isiksushäire kriteeriumid
Kriteeriumid, millest vähemalt kolm peaksid kattuma, et diagnoosida isiksushäiret, on:

• märkimisväärsed mitteharmoonilised hoiakud ja käitumine, mis hõlmab paljusi valdkondi, näiteks emotsioone, erutuvust, impulsikontrolli, mõtlemis-, suhtlus- ja tajumisviisi;
  
• eelmainitud käitumine on püsiv ja pikaajaline ning ei piirdu vaid episoodidega;
  6
  
• ebanormaalne käitumine on kõikehõlmav ja paljudes isiklikes ning sotsiaalsetes situatsioonides normidele mittevastav;
  
• kirjeldatud käitumine ilmub alati lapse- või noorukieas püsides täiskasvanueani;
  
• häire tekitab olulisi kannatusi isikule, mis võivad ilmsiks tulla alles hilisemas arengus;
  
• käitumine on tavaliselt seotud tööalase ja sotsiaalse sooritustaseme olulise langusega.
  

Isiksushäirete tüübid
Isiksusepsühholoogias eristatakse mitmesuguseid isiksushäirete tüüpe, mis vastavad kindlatele omadustele:
Skisoidne – skisoidse häire all kannatavad inimesed arvavad , et on iseseisvad, samas üksildased. Tihtipeale arvatakse, et teised on pealetükkivad ning ei vääri huvi ja suhtlemine teistega loob segadust . Seega, on põhistrateegia teistest eemale hoida.
Paranoiline – peavad iseend õiglaseks ja õilsaks, samas haavatavaks. Teisi peetakse sekkuvateks ja õelateks, kuna nad diskrimineerivad ning on pahatahtlikud. Usutakse, et teiste motiivid on kahtlased, seetõttu on paranoilised inimesed ülimalt ettevaatlikud, otsivad tähendusi, süüdistavad ja on igal juhul valmis vasturünnakuks.
Düssotsiaalne – düssotsiaalsed on enamjaolt üksildased, kuid peavad end iseseisvaks ja tugevaks. Nende arvates on teised kaitsetud, ärakasutatavad. Usutakse, et neil on õigus rikkuda reegleid ja teisi ära kasutada, kuna nad on nõrgad. Käitumises on kõige levinumad ründamised (nii verbaalsed kui füüsilised), röövimised, petmised ning ei saa unustada ka manipuleerimist.
Nartsissistlik – nartsissistlik inimene peab end eriliseks , ainulaadseks, tähtsaks ja reeglitest kõrgemaks. Teisi peetakse eranditult alluvateks ja imetlejateks. Peamiseks mõtteviisiks on see, et mina olen teistest parem ja väärin erilist suhtlemist ning lõppudelõpuks olen reeglitest kõrgemal. Tegutsemises iseloomustab neid teiste ärakasutamine, reeglite ignoreerimine, manipuleerimine ja võistlushimu. Vajatakse ka tihedat aplausi ning imetlemist. Kuigi, eneseaustus on neil väga habras, seetõttu kipub nartsisist käituma upsakalt, aga sageli on see äärmise küündimatusetunde kompensatsioon . Ja kui selline inimene peaks end küündimatuna tundma, kompenseerib ta selle nartsissistliku raevuga. Mis see on?
„ Kujutage ette, et te värvite seina. Natuke värvi tilgub vaibale. Te satute raevu. Urisete ja kiristate hambaid. Te plätserdate vihaselt värvi mööda seina, nii, et seda läheb veel ja veel vaibale. Siis taote pintsli vastu seina, nii, et karvad sassis. Siis vajute torssis hunnikusse kokku ning mossitate selle kuradi värvi pärast kogu päeva. Teie viha on piiritu , hävitav ja kestev. See ongi nartsissistlik raev (J. Dunn „Painful people and how to deal with them “, Tänapäev, 2001.).“
7
Nartsissisti lapsepõlves on teda sageli mõlema vanema poolt ülearu hellitatud. Seetõttu kasvabki ta üles teadmisega , et on erakordne. Loomulikult satub see vastuollu koolis, kus ta kuuleb , et polegi
eriline. See põhjustab omakorda olukorra, kus noor üritab kõigile lakkamatult meelde tuletada, et ta on eriline.
Uuringud on näidanud, et aegajalt ilmutab umbes viis protsenti meestest ilmseid ja häirivaid nartsissistlikke jooni.
Huvitav fakt on aga see, et paljud nartsissistlikud inimesed võivad üles sulada, kui 1. neil läheb elus eriti hästi ja seega saavad nad oma oodatud aplausi; 2. neil läheb elus eriti halvasti, kuna see kärbib upsakust ja toob maa peale tagasi või siis kolmas variant, et nad loovad püsiva ja kestva suhte inimesega, kes ütleb neile, millal järele jätta, sest hinges ihkab ta leida kedagi, kes temast tugevam oleks.
Histriooniline e näitlejanna – peetakse end võluvaks ja muljetavaldamaks, samas, kui teised on võrgutatavad, vastuvõtlikud ning imetlejad. Usutakse, et ollakse usaldusväärne ja et võidakse lähtuda iseenda tunnetest, samas, kui usutakse, et õnnelikuks olemiseks on vaja teiste tähelepanu. Käitumises on iseloomulik dramaatilisus, võrgutamine, viha, nutt ja suitsiidižestid.
Vältiv – vältiva isiksushäirega inimesed on tundlikud halvustamise ja tõrjumise suhtes. See teeb nad halbadeks suhtlejateks, oskamatudeks. Teiste suhtes on nad kriitilised , üleülevad ning alandavad. Usutakse, et teised tõrjuksid, kui teaksid, milline isik tegelik on ja et pole midagi hullemat, kui olla tõrjutud või alandatud. Tegutsemisviisile on iseloomulik hinnanguliste situatsioonide, ebameeldivate tunnete ja mõtete vältimine.
Sõltuv, nn mollusk – nagu nimestki aru saada, on sõltuvad inimesed enda arvates nõrgad, abitud ja oskamatud. Teatakse , et teised on hoolitsevad, toetavad ja oskajad ja seetõttu vajatakse pidevalt nende abi, toetust ja julgustamist. Tihtipeale kujunevad välja sõltuvussuhted, seepärast kasutatakse neid tihti ära.
Anankastne – anankastne inimene on vastutustundlik, arvestav ja pädev, samas ka noriv. Eeldatakse, et kõik teised on vastutustundetud, püsimatud, oskamatud ning enesekesksed . Usutakse, et teatakse, mis on parem ning peetakse üksikasju tähtsamateks. Käitumises eristuvad selgelt reeglite rakendamine, perfektsionism, hindamine, kontrollimine, arvustamine ja karistamine .
Ebastabiilne - Isiksushäire, mida iseloomustab tugev kalduvus impulsiivselt, tagajärgi arvestamata tegutseda, ja kõikuv meeleolu.
Ettemõtlemise võime on minimaalne ja tugevad vihapursked viivad sageli vägivallani või käitumisplahvatusteni, mis tekivad eriti kergesti siis, kui keegi kritiseerib või takistab impulsiivseid tegusid .
8
Ebastabiilsete isikuhäirete iseloomustamiseks kasutatakse kahte alavarianti:
Impulsiivne – impulsiivsele inimesele on iseloomulik ebastabiilne ja kapriisne meeleolu ning fakt, et ei suudeta järjekindlalt tegutseda, kui sellest kohe tulu ei saa.
Käitumisele on iseloomulikud vägivallapuhangud, riiakus ja tülitsemine, eriti, kui impulsiivset käitumist taunitakse või takistatakse. Lisaks ei suudeta kontrollida käitumist, kui juhtuvad peale tulema viha- või vägivallapursked.
Piirialane tüüp ( borderline type) – omab häiritud või ebastabiilset mina-pilti, samuti ei ole selged eesmärgid ja sisemised eelistused . Neil on kalduvus sattuda intensiivsetesse ja ebastabiilsetesse suhetesse, mis enamjaolt viivad emotsionaalse kriisini. Kuna püsivaks jääb tühjuse tunne, tehakse äärmuslikke katseid hülgamise vältimiseks, seega suitsiidiähvardused ja enesevigastamised. Piiripealsed on peaaegu alati naised. Neid võib liigitada kõige tülikamate inimeste kilda.
Ääretult piinarikkad mehed lõpetavad harilikult nartsissisti või psühhopaadina. Naised seevastu lõpetavad piiripealsena.
KOKKUVÕTE
Käsitletud uurimuses tõin välja isiksushäired ja neid iseloomustavad tunnused, mida kasutavad psühholoogid ja psühhiaatrid inimese isiksuse käsitluses.
Nagu näha on levinud häirete tüüpe palju ning sealt ühte kindlat tüüpi eristada on raske, kui mitte öelda, et võimatu. Seega jääb palju ruumi mitmeti mõistmisele.
Kokkuvõtteks võin öelda, et tegu on minu jaoks vägagi huvitava teemaga , kuna leian, et oleks väga põnev saada teada, kuidas ja milliste tunnete-mõtetega vaatavad isiksushäiretega inimesed maailma. Paljude arvates on ju ainult üks maailm, seega on seda võimalik näha vaid ühtemoodi. Aga võta näpust, mõni näeb seda vägagi teisiti.
Käsitletavat teemat uurides ei saanud peamiselt midagi uut teada, kuna juba varem olin isiksushäirete kohta uurinud ja lugenud. Kuid kindlasti vaatlen inimeste käitumist ja olemist veelgi rohkem kui varem
KASUTATUD KIRJANDUS
Joseph Dunn „Raske tüüp: kuidas temaga toime tulla“ kirjastus Tänapäev, 2001a.
http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/60-isiksushaired.ht m
Küttis, K. Arengupsühholoogia konspekt TÜ VKA, käsikiri 2005
Küttis, K. Isiksuse psühholoogia konspekt TÜ VKA, käsikiri 2005
9