Talupoeg uusajal Naised pidid hoolitsema toidu, laste, kodu ja loomade eest. Lisaks sellele pidid nad mehi aitama, ketrama, kuduma, õmbelema jne. Mehed tegid puutööd, käisid metsas ja mõisavooris (mõisniku vilja ja viina vedamine linna müümiseks). Naised kandsid valget linast särki, seelikut, villast kampsuni või vest. Abielunaised kandsid põlle, peas oli neil tanu või rätt. Neiud kandsid paela, pärga või olid mitte midagi. Mehed kandsid pikki pükse, kuubesid, palituid ja pastlaid/saapaid. Peamiseks toiduks oli: leib, naeris, kapsas, kaalikas, kört ja soolasilk. Joodi kalja, mõdu, piima, kevadel kasemahla ning pühade ajal sai juua ka õlut
➔ Eesti talurahva olukord: • Mõisate arv 17 saj kasvas(500-1000le • Põlluharimine kolmeväljasüsteemis. • Noori e lapimaade süsteem- väljasund • kivikoristus, kiviaiad(vähem lõhutud tööriistu, kvaliteetsem vili) • tööloomad- härjad ja hobused • tööriistad muutusid vähe ➔ Koormised: • Teotöö, mis jagunes 1)rakmetegu 2) jalategu 3) abitegu • mõisavooris käimine(kui nõuti siis tuli midagi transportida) • loonurent(maksma majapidamissaadused) • Toit: rukkileib enamasti aganaleib, soolasilk, jahu või tangupuder, herned, oad. • Jook: kali ja mõdu, pühade ajal õlut. • Rootsi ajal algas kõrtside rajamine, mõisnike viinamonopol • Riietus: linane, kootud villased sukad ja põlvikud, rahvarõivas(pidulik). Pottmüts
seadusi rikkunud Põllumajandus 17.sajandil mõisaid üle 1000 Suur rõhk teraviljakasvatusel (eriti rukis) Tööloomadest esikohal oli härjad Probleem kivide rohkus põldudel, tekkisid kiviaiad Talupoegade kohustused jaotati kaheks Rakmetegu (3-6 päevaks nädalas härjaga mõisa tööle) Jalategu Hooajatööde ajal sunniti talupoegi veel abiteole Raskeim kohustus oli mõisavooris osalemine, see tähendas 150-250 kilomeetri pikkust viljavedu Tallinna, Riiga, Pärnusse Linnad ja kaubandus Kõige tähtsamaks muutusid sadamalinnad 17.sajandil tähtsad 2 linna: Narva ja Tallinn Riik hakkas linnadele ettekirjutisi tegema, ainukesena säilitas iseseisvuse Tallinn Pulli Hans oli Eesti päritolu tähelepanuväärseim kaupmees ning ta arvati linna kodanikuks ning Suurgildi liikmeks Baltimaad nimetati Rootsi riigi viljaaidaks Käsitööndus
- mõne aja möödudes alustati rehepeksuga, mis oli väga raske töö - reht peksti erilise puust töövahendiga – koodiga - kootidega löödi viljaterad vihkudest välja Sügisel koristati põldudelt ka juurvili Talvised tööd Naised - ketrasid - kudusid kangast - õmblesid riideid Mehed - tegid peamiselt puutööd - käisid metsas puid tegemas ja palke vedamas Koos lauldi rahvalaule, räägiti ennemuistseid lugusid ja naljajutte Mõisavooris käimine – mõisniku vilja ja viina vedamine linna müümiseks Talurahva talutööd pildis Rehielamu ehk suitsutare Palkidest ehitatud elamu Koosnes kahest suurest poolest: rehetoast ja rehealusest Katused roost või õlgedest Vanematel rehielamutel ei olnud korstnaid ega aknaid Suur reheahi --- rehetoa seinad olid paksult nõgised; reheahjus küpsetas perenaine leiba ja lahtisel koldetulel keedeti vaskkateldes toitu
*Paranes talupoegade õiguslik ja majanduslik olukord Põllumajandus ja talupojad: Mõisapõldude laieneimise põhjused *kõrged viljahinnad Talupoegade koormised : *kasvav eksport *teotöö *soov suurendada tulusid *abitegu *vähene saagikus *mõisavooris käimine *naturaalandamid *rahalised koormised Talupoegade õigusliku seisundi muutumine: *pärisorjuslik seisnud ja sunnismaisus kinnitati Peale retuktiooni olukord paranes!!! *kasvav eramõisate arv *koormised kasvasid
Nüüdsest võis neid osta, müüa, vahetada ning ka peksta- kodukariõigus. Talupoegadele seati mitmeid koormiseid, mille hulka kuulusid andamid, mis tähendas enda saagist kindla osa ära andmine. Veel oli pidid talupojad tegema teotööd, mis koosnes raskest rakmeteost, kus talupoeg pidi mitmeks päevaks mõisa minema hobusega. Oli ka kergem variant- jalategu, kus talupoeg läks ilma hobuseta jalgsi mõisa tööle. Lisaks pidid talupojad käima mõisavooris, mille käigus toimetas talupoeg suurde linna või sadamasse vilja, liha ja hiljem ka viina. Talvel käidi metsas puid lõhkumas ja mõisa toimetamas, sellel aastaajal just seetõttu, et järved ja jõed olid jäätund ja vahemaad olid lühemad. Rootsi ajal märgati, et olukord on riigile majanduslikult väga halb, pärisorje hakati vabastama redutseeritud mõisates, aga see jäi pooleli. Talupojad arvasid, et on vabad, kuid nii see ei olnud. Vene ajal lisandus talurahvale pearahamaks, mis
· kohtunikuks mõisnikud võimalus pöörduda Rootsi kohtu poole mõisa omavoli korral - Tulemused: pärisorjus sisuliselt kaotati riigimaadel; mõisnike võim talupoegade üle vähenes, kellest said kuninga alamad. - Koormised: teotöö (igapäevaselt mõisasse talust töölisi härja ja töövahendiga), abitegu (kiireloomulised hooajatööd (heinategu, viljalõikus), mõisavooris käimine (talvine viljavedu linna), loonusadam (vili, loomad, puud, hein, mesi), osalemine ajujahis (karud, hundid) 4. Varauusaegsed Eesti linnad a) 16.saj. lõpul oli Eestis 10 linna: - Uuteks linnadeks Kuressaare (1563) ja Valga (1584) - Vana-Pärnu purustati Liivi sõjas ja kaotas linnaõiguse - Tallinn- Eesti suurim linn (17.saj. Rootsi suuruselt 3. linn Stockholmi ja Riia järel (10 000 el.)) - Tartus, Narvas ja Pärnus 3000-4000 el
Iseloomusta 16.-18.saj rahvastikuprotsesse. Vana hea Rootsi aeg (uusasukate koloniseerimine R ja P aladele, sisemigratsioon+sisseränne), näljahädad (suur näljahäda 1696-97)+haigused, kohalike kommete murdumine, 6. Talupoegade olukord Rootsi ajal. (sh õiguslik seisund, reduktsioon jne) Olukord halvenes kuni 1680ndateni, pärisorjuse juriidiline vormistus. Alates 1680ndatest reduktsioon (eramõisate osaline riigistamine). Koormised (teotööd, mõisavooris käimine, naturaalandamid, rahalised koormised). Kasvas eramõisate arv, nende koormised olid nomineerimata. Laienesid ka mõisapõllud. Alates reduktsioonist talupoegade õiguslik seisund paranes. 7. Vaimuelu Eesti- ja Liivimaal Poola ja Rootsi ajal (sh jesuiidid, talurahvaharidus, Tartu Ülikool jne) Poola ajal olid jesuiidid, 1583 jesuiitide gümnaasium. Rootsi ajal: Luteri kirik – reorganiseeriti luteri
Talupoegade õiguste suurenemine Talupoegadest said riigitalupojad Rentnikud tasusid suhteliselt madalaid rente, osalt viljas ja osalt rahas Riigimõisad renditi välja Mõisate endistel omanikel lubati tavaliselt jääda rentnikeks 6. Talupoegade elu ning olukord Rootsi ajal. Peamised koormised: Teotöö, mis jagunes rakme- ja jalateoks Abitegu- hooajalised tööd mõisas nt sõnnikuvedu, aletamine, ehitustööd Mõisavooris käimine nt teravilja vedu sadamalinnadesse Naturaalandamid Rahalised koormised Talupojad olid sunnismaised ja neid võis isegi müüa, osta ja vahetada Kuni reduktsioonini talupoegade õiguslik ja majanduslik olukord halvenes 17.sajandil kinnitati talupoegade pärisorjuslik seisund ja sunnismaisus Peale redukt. Eesti talupoegade õ ja ma olukord paranes Mõisnikud võisid talupoja iga kell tagasi võtta kui ta pidi põgenema
see andis suurt sissetulekut. Eesti oli põhjapoolseid maa, mis suutis vilja välja vedada. Takistuseks viljatoodangu suurendamisele sai kivide rohkus põldudel. Enne Liivi sõda oli talupõlde 4 korda rohkem kui mõisapõldse, siis 17. sajandi lõpul oli mõisa- ja talupõldude suhe juba 1 : 2,5. See aga tõi kaasa talupoegade teokoormiste suurenemise. Põllumajanduse arendamiseks oli talupoegadel erinevaid kohustusi, näiteks: rakmetegu, jalategu, abitegu ja mõisavooris. Majanduse arengule aitasid kaasa ka Eestimaa kalarohked veed. Eriti suurt saaki püüti Peipsi järvest, kus kalandusolusid hakkasid kujundama venelastest rannikuasukad. Õitseva kalaäri kõrval aga vähenes oluliselt mesinduse osakaal. Eesti linnade ellu tõid 16. sajandi lõpp ja 17. sajand olulisi muudatusi. Uued olud andsid aktiivse majandustegevuse võimalusi üksnes sadamalinnadele. Näiteks Eesti linnade
Teraviljakasvatus (rukis), piimakarjakasvatus (vähe), jahindus, kalandus. TALURAHVA OLUKORD 15. Milline oli talupoegade elu enne redukstiooni ja pärast reduktsiooni? Rootsis olid talupojad vabad ja esindatud riigipäevas, kuid eestis olid sunnismaised ja pärisorjuslikus sõltuvuses. Enne PÄRISORJUSLIK SÕLTUVUS: koormised: 1) Teotöö a) rakmetegu (omad abivahendid) b) jalategu ( ei pea abivahendeid võtma) c) abitegu d) mõisavooris. 2) Loonusandam (mesi, vill ...) Pärast : · Mõisnike võim talupoegade üle vähenes; · talupoegade mõisakoormised viidi vastavasse talude tegeliku majandusvõimega; · seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti talupoegade koormised; · talupoegade asju arutas riigikohus -> sillakohtunike asemel riigi poolt määratud ametnikud s.o kreisifoogtid; · talupojad võisid mõisnike peale kaevata.
Vakuraamatud Seati sisse redutseeritud mõisates, sinna kanti sisse kõik talupoegade kohustused mõisa vastu Kreisifoogtid Liivimaal riigi poolt sillakohtunike asemel määratud politseilisi ülesandeid täitvad ametnikud Rakmetegu teotöö alaliik, keskmisest talust tuli 3-6 päevaks nädalas saata mõisa mees kas hobuse või härjapaari ja rakendiga Abitegu kiireloomulised hooajatööd Mõisavooris Talvine mitmesaja kilomeetri pikkune kaubavedu Talurahvakaupmehed Kõige laiema ostjaskonnaga, müüsid talumeestele lihtsamaid tarbekaupu või vahetasid neid põllusaaduste vastu. Manufaktuurid Suurettevõtted, kus valitses tootmine käsitöö läbi Konsistoorium Luterlik kirikuvalitsus Kindralsuperintendent seisis vaimulkkonna eesotsas, volipiirid olid võrreldavad piiskopiga Vöörmündrid Maarahva hulgast ametisse määratud koguduste majandusasjadega tegelejad
algasid rukkilõikusega. Rukist lõigati sirbiga, et ükski kõrs kaduma ei läheks. See oli austus leivale. Teisi vilju lõigati vikatiga. Vili seoti vihkudesse. Algul olid vihud põllul ja siis viidi rehetuppa kuivama. Algas rehepeks, mis oli väga raske aegaviitev töö. Reht peksti eriliste puust kootidega, millega viljaterad vihkudest välja peksti. Talvisteks välitöödeks oli metsas puude lõikamine ja palkide vedamine. Regedega veeti kuhjadest heinu koju. Talupoeg pidi käima ka mõisavooris, mis tähendas mõisniku vilja ja viina vedamist linna müügiks. Palju tööd oli talu naisperel. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi. Talveõhtutel pirrutule valgel naised ketrasid, kudusid kangast ja valmistasid riideid. Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö-ja tarberiistad olid valmistatud ise ja peamiselt puust. Lapsed õppisid varakult tööd tegema ja vanemaid abistama. Riietus ei olnud igal pool ühesugune
talupoegade kohustused. mõisnikud sunnitud rajama koole. Talupoegadel oli õigus kaevata Ilmnesid tugevalt pärisorjuse mõisnike peale. tunnused. Talupoegadel ei olnud Tähtsamateks koormisteks olid enam mingeid õiguseid. rakmetegu ja jalategu. Olid olemas Vakuraamatud kadusid, teotöö veel abitegu ja mõisavooris päevad ei olnud enam piiratud, osalemine. kuni positiivsete määrusteni. Kavatseti rajada talupoegade lastele koole. Aadel Reduktsioon tekitas mõisnike seast Restitutsiooniga anti mõisnikele pahameelt, kuna see piiras nende nende maad tagasi, mõisnikud omavolitsemist. pooldasid seetõttu pigem vene Aadlid kuulusid rüütelkondadesse
hinnatud umbes 170 000 inimeseni.Tänud soodsatele tingimustele kasvas 18.sajandil rahvaarv kiiresti, jõudes sajandi lõpuks poole miljoni inimeseni. Kui seni oli tihedamini asustatud Põhja-Eesti ja Saaremaa, siis nüüd hakkab oluliselt suurenema just Lõuna-Eesti rahvastiku osatähtsus. Rootsi võimu tulekuga suurenesid talupoegade kohustused, eriti teotöö- rakmetegu (oma vahenditega), abitegu (suuremate hooajatööde puhul), jalategu (ilma vahenditeta) ja osaleti mõisavooris. Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Reduktsiooniga läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle märgatavalt kitsenes. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu
· Koduõpetus Talupoegade seisund · Olukord paranes · Sälis pärisorjus ja sunnismaisus · Maade hindamine ja kaardistamine · Koormised kanti vakuraamatusse · Talupoeg võis mõisniku kohtusse kaevata · 1645. a maakorraldus, Gustav Oxesntierna · 1668. a maapolitseikorraldus, Clas Tott, toonitas pärisorjuslikku seisundit · Talupojad üksnes kuninga alamad Talupoegade kohustused · Teotöö(rakmetegu, jalategu, abitegu) · Oslemine mõisavooris · Osa talu põllum. ja käsitöötoodangust anti mõisale · Ähvardades ihunuhtlusega keelati küttimine · Pidi osalema karude, huntide ajujahtidel Aadlike iseloomustus · Kõrk ja uhke seisuslikkus · Kreisifoogtid aadlikest sillakohtunike asemel · Renitisid mõisaid siinsetele sakslastele · Sagedased tülid linnakodanikega Kirjutati rangelt ette mida tohib kanda üks või teine seisus · Aadlikke haavumine, kui alandati maarentniku seisukorda
Talupojad tegid teotööd, mida nad nimetasid teoorjuseks. Teotöö jagunes kaheks, jalategu ja rakmetegi. Jalategu tähendas et tööle mõisa tuli minna ilma hobuseta. Rakmetegu kohustas tööle minema hobuse või härjapaariga. Rakmetegu tuli teha 3-6 korda nädalas. Rakmetegu tähendas maakündmist, viljakoristust. Kui mõisas oli kiireloomulisi töid, tuli teha veel abitegu. Näiteks kevadine viljakülv, heinategu, viljakorustus. Talviti tuli käia mõisavooris kui oli vaja vedada vilja Tallinna, Riiga või Pärnu. Lisaks kõigele eeltoodule oli talupoeg kohustatud viima mõisale osa oma saagist, kariloomadest ja ka käsitööesemeid. Reduktsioon 1660. a sai Karl 11. rootsi kuningaks. Peale sõdu jäi Rootsi riigikassa tühjaks. Et riigi tulusid suurendada otsustas Karl 11. need riigi maad, mis olid aadlikele kingitud riigile tagasi võtta. RIIGI POOLT KINGITUD MAADE TAGASTAMIST RIIGILE NIM. REDUKTSIOONIKS(i aint even mad)
(rakmetegu, jalategu, mõisavoor) ? * 17. sajandil oli mõisaid üle 1000. Suur rõhk oli teraviljakasvatusel (eriti rukkis). Tööloomadest esikohal olid härjad. Probleemiks oli kivide rohkus põldudel, tekkisid kiviaiad. Kuna mõisates esijalgu loomi peeti vähem kui taludes, siis taludes sageli saagikus suurem. Mõisas laiendati külvipinda. * Rakmetegu: (3-6 päevaks/ 1 nädalaks härjaga mõisa tööle) Jalategu: Hooajatööde ajal sunniti talupoegi veel abiteole. Raskeim kohustus oli mõisavooris osalemine. Kagu- Eesto talumeestele võis tähendada 150-250 kilomeetri pikkust viljavedu Tallinna, Pärnusse või Riiga. 18.Millised muutused toimusid Rootsi ajal kaubanduses ja käsitöös? (sh Pulli Hans) *Kõige tähtsamaks muutusid sadamalinnad. Narva ja Tallinn kõige tähtsamad linnad. * Pulli Hans- Eesti päritolu tähelepanuväärseim kaupmees, ning ta arvati linna kodanikuks ning Suurgildi liikmeks. *Baltimaad nimetati Rootsi riigi viljaaidaks
vane maid abistama. Mõne kiireloo mulise töö puhul ei tulnud talupere ise toime, siis korraldati talgud. Talgutele tulid naabripered kokku ja k õike tehti ühiselt. Sellised tööd olid näiteks m etsavedu, heinategu, rukkilõikus ja hoonete ehitamine. Oli ko m b eks, et talgulistele pakuti alati s ööki ja jooki ning noore mad ini mesed lõid pärast tööd tantsugi. Lisaks kuulus talupoja kohustuste hulka mõisavooris käimine, see tähendas mõisniku vilja ja viina vedamist linna müügiks. RAHVALAULUD Eesti rahvas on alati palju laulnud. M õned m eie regivärsilised rahvalaulud on ligi paar tuhat aastat vanad. Vanad regilaulud erinevad paljustki praegustest lauludest. Neid lauldi sedasi, et e eslaulja laulis ühe värsirea ette ja teised kordasid järgi. Sedasi ei olnudki paljudel lauludel o ma kindlat algust e ga lõppu.
Kokku elas Rootsi aja lõpuks Eestis talurahva hulgas vähemalt 10 võõrrahva liikmeid Lisaks soomlastele ja lätlastele oli veel poolakaid, sakslasi, leedukaid, rootslasi, ungarlasi ning isegi hollandlasi ja sotlasi. 1645.a. fikseeriti talupoegade pärisorjus P-Eestis. Rootsi võimu tulekuga suurenesid talupoegade kohustused, eriti teotöö ( 3-6 päeva nädalas). 1) rakmetegu (oma vahenditega) 2) abitegu ( suuremate hooajatööde puhul) 3) jalategu ( ilma vahenditeta) 4) osaleti mõisavooris. Reduktsiooniga läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte Talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja valitsejate peale, kui need rikkusid kehtestatud seadusi Talupojad vabastati pärisorjusest. Tehti vakuraamatud, kuhu kanti sisse kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Nende täpne näitamine piiras mõisavalitsejate kuritarvitust talupoegade vastu. Linnade iseseisvus ja jõukus põhines traditsiooniliselt kaubandusel
Mehed tegid puutööd. Igapäevased töö- ja tarberiistad valmistati ise ja peamiselt just puust. Selliste perega koos tehtavate tööde juures lauldi rahvalaule, räägiti ennemuistseid lugusid ja nalju. Talvel käidi ka metsas puid lõikamas ja palke vedamas. Samuti veeti kuhjadest hein koju. Mõlemaid töid oli talvel mugavam teha, sest reega pääses üle soo ja veekogude otse igale poole. Lisaks kulus talupoja kohustuste hulka mõisavooris käimine, see tähendas mõisniku vilja ja viina vedamist linna müügiks. Rohkesti oli tööd talu naisperel. Tuli hoida kodu korras, abistada mehi põllutöödel, talitada loomi, valmistada toitu ja kasvatada lapsi. Lapsi oli taluperes rohkesti, tavaliselt 4-5 või enamgi. Juba varakult õppisid lapsed tööd tegema ja vanemaid abistama. Mõne kiireloomulise töö puhul ei tulnud taluperel ise toime, siis korraldati talgud
Kuna mõisates peeti loomi vähem, oli talupõldudel saagikus suurem. Vastukaaluks laiendas mõis külvipinda, kuna seda haris talupoeg. Kui enne Liivi sõda oli talupõlde 4x rohkem kui mõisapõlde, siis XVII sajandi lõpuks oli see suhe 1:2,5. See tõi kaasa talupoegade teokoormise suurenemise. Talupoegade kohustused Tähtsaim kohustus oli teotöö, mis jagunes: · Rakmetegu(3-6 päeva nädalas, härjaga). · Jalategu Muud kohustused olid: · Abitegu(hooajatöö) · Mõisavooris · Osa talu põllu ja kõsitöötoodangu mõisnikele andmine. · Ei tohtinud küttida põtru, metssigu ja metskitsi. · Osalemine suurtel ajujahtidel ajajatena. Linnad ja kaubandus · Tähtsaks muutusid üksnes sadamalinnad. · Narva majanduslik õitseng, Tartu majanduslik langus. · Riik hakkas linnadele ettekirjutusi tegema- linnade iseseisvus langes(v.a. Tallinn). · Raha vermiti Liivimaal nüüd ainult Riias. ·
- vähene saagikus, mille põhjustas põldude kesine väetamine; saagikuse kasv saavutati seetõttu peamiselt põldude laiendamise teel. 2) Talupoegade peamised koormised: - teotöö, mis jagunes rakme- ja jalateoks. Iseloomulik oli teotöö pidev suurenemine. - abitegu e. hooajalised tööd mõisas- sõnnikuvedu, kütise põletamine (aletamine) ehitustööd mõisas jne. - mõisavooris käimine (näiteks teravilja vedu sadamalinnadesse). - naturaalandamid (hinnus; käsitöötooted jne.). 3) Talupoegade õigusliku seisundi muutumine 17.sajandil: A) Kuni reduktsioonini talupoegade õiguslik ja majanduslik olukord halvenes: - Rootsi riik kinnitas 17.sajandi keskel talupoegade pärisorjusliku seisundi ja sunnismaisuse.
Kõige enam kasvatati rukist. Tööloomadena kasutati valdavalt härgi. Lehmi peeti vähe. Takistuseks viljatoodangu suurendamisele sai kivide rohkus põldudel. Viljasaaks olenes väetamisest. Talupõldudel oli saagikus suurem kui mõisates. Talupoegade tähtsaimaks kohustuseks kujunes teotöö, mis jagunes rakmeteoks ja jalateoks. Rakmeteol tuli talust nädalaks saata 3-6 päevaks mõisasse mees hobuse või härjapaariga. Talupoegi sunniti veel abiteole. Talviseks kohustuseks oli osalemine mõisavooris, mis tähendas viljavedu ühest linnast teise. Eestimaa veed olid kalarohked, suurt saaki püüti Peipsi järvest. Linnad ja kaubandus Uued olud andsid aktiivse majandustegevuse võimaluse ainult sadamalinnadele. See tähendas majanduslikku õitsengut Narvale ning Tallinnale. Ebasoodsaks kujunes Tartu seisund. Riigivõim hakkas üha rohkem tegema ettekirjutusi linnadele. Tallinn säilitas oma iseseisvuse. Tuntava languse osaliseks oli saanud Viljandi linnaline ilme ja õiguslik seisund.
Kõige enam kasvatati rukist. Tööloomadena kasutati valdavalt härgi. Lehmi peeti vähe. Takistuseks viljatoodangu suurendamisele sai kivide rohkus põldudel. Viljasaaks olenes väetamisest. Talupõldudel oli saagikus suurem kui mõisates. Talupoegade tähtsaimaks kohustuseks kujunes teotöö, mis jagunes rakmeteoks ja jalateoks. Rakmeteol tuli talust nädalaks saata 3-6 päevaks mõisasse mees hobuse või härjapaariga. Talupoegi sunniti veel abiteole. Talviseks kohustuseks oli osalemine mõisavooris, mis tähendas viljavedu ühest linnast teise. Eestimaa veed olid kalarohked, suurt saaki püüti Peipsi järvest. Linnad ja kaubandus Uued olud andsid aktiivse majandustegevuse võimaluse ainult sadamalinnadele. See tähendas majanduslikku õitsengut Narvale ning Tallinnale. Ebasoodsaks kujunes Tartu seisund. Riigivõim hakkas üha rohkem tegema ettekirjutusi linnadele. Tallinn säilitas oma iseseisvuse. Tuntava languse osaliseks oli saanud Viljandi linnaline ilme ja õiguslik seisund.
väljapoole. · Pärisorjadest talupoegadel: 1. puudus isiklik vabadus teda võis müüa, osta, vahetada, kinkida, pärandada jne 2. puudus majanduslik vabadus maa oli mõisniku omand; koormised. · Talupoja koormised: 1. Mõisatöö ehk teotöö: · Rakmetegu hobuse ja tööriistaga; · Jalategu mees ilma loomata; · Abitegu hooajaline; lisatööpäevad nt sõnnikuvedu, viljapeks; 2. Mõisavooris käimine mõisniku vilja ja viina vedamine linna (Pärnu ja Tallinna sadamatest Stockholmi). 3. Loonusrent kohustus anda maaomanikule osa oma talumajapidamise saagist. 4. Kirikukümnis Euroopa kirikule korjatud maks umbes 1/10 saagist. 5. Just Rootsi ajal, 1638. aastal, viidi Eesti alal sisse riiklik postikorraldus: loodi postiteede ja postijaamade võrgustik ehk teedeehitus. Teedeehitus kuulus kogukondliku koormise alla.
Talurahva olukord: pärisorjus - isik, kellel pole kodanikule iseloomulikke õiguseid, võeti kui eset. Kujunes välja 13.saj ning selleks, et talupojad teeksid tollase ühiskonna aadlike jaoks tööd. Koormisteks peamiselt teotöö (6 päeva nädalas) ning jagunes 3-ks: 1) rakmetegu 2) jalategu 3) abitegu loonusrent - talupoja tasu kasutatava maa eest mõisnikule kirikukümnis - Euroopas kirikule kogutav maks Kohustuslik mõisavooris käimine ning teede korrastamine/ehitus. Muutused talupoegade õiguslikus olukorras: Anti välja maapolitseikorra seadus pärisorjuse fikseerimiseks 1671.a Tuli kasutusele vakuraamat, mis hoidis koormised kindlal joonel. Majandusreglement - 1) Keelati kodukariõigus 2) talusid sai pärida 3) õigus kaevata mõisniku üle Pearahamaks - maksustatud seisuste nö hingemaks (ainult mehed) Pearaharahutused - 1784.a toimunud eesti ja läti talupoegade väljaastumised (pearahamaks) Talurahva eluolu:
loomi, tavaliselt 4-5 või enamgi. Juba varakult õppisid lapsed tööd tegema ja vanemaid abistama. Mõne kiireloomulise töö puhul ei tulnud talupere ise toime, siis korraldati talgud. Talgutele tulid naabripered kokku ja kõike tehti ühiselt. Sellised tööd olid näiteks metsavedu, heinategu, rukkilõikus ja hoonete ehitamine. Oli kombeks, et talgulistele pakuti alati sööki ja jooki ning nooremad inimesed lõid pärast tööd tantsugi. Lisaks kuulus talupoja kohustuste hulka mõisavooris käimine, see tähendas mõisniku vilja ja viina vedamist linna müügiks. VANASÕNU Maailm 1.1. 1.1. Kuidas maa, nõnda marjad. 1.2. 1.2. Vaikne vesi, sügav põhi. 1.3. 1.3. Kõik inimesed ei ole ühe veega ristitud. 1.4. 1.4. Kes korra ennast kõrvetanud, kardab tuld. 1.5. 1.5. Kus suitsu, seal tuld. Kus suitsu, seal sooja. 1.6. 1.6. Hea ilm ei riku kuube ega kasukat, 1.7. 1.7
o Kuna mõisates esialgu peeti loomi vähem kui taludes, siis taludes sageli saagikus suurem o Mõisas laiendati külvipinda, sest seda harisid ju nagunii talupojad, mistõttu kasvasid talupoegade teokoormised o Talupoegade kohustused jaotati kaheks Rakmetegu (3-6 päevaks nädalas härjaga mõisa tööle) Jalategu o Hooajatööde ajal sunniti talupoegi veel abiteole o Raskeim kohustus oli mõisavooris osalemine, see tähendas 150-250 km pikkust viljavedu Tallinna, Riiga, Pärnu o Loonusrent (osa saagist ja käsitöötoondangust) o Keelati ära jahipidamine ning talupojad pidi osalema ajujahtidel · Linnad ja kaubandus o Sadamalinnad kõige tähtsad o 17. saj Narva ja Tallinn o Riik hakkas linnadele ettekirjutusi tegema, ainukesena säilitas iseseisvuse Tallinn
54% ja Saaremaal 30% maadest. Ära võetud maad anti siiski rendile endistele omanikele, kes pidi osa oma tuludest loovutama rendimaksuna Rootsi riigile, millega riigi tulud kasvasid kiirsti. koormiste liigid - Teotöö, mis jagunes rakme-ja jalateoks. Iseloomulik oli teotöö pidev suurenemine seoses mõisapõldude lainemisega. - Abitegu ehk hooajalised tööd mõisas (nt sõnnikuvedu, kütise põletamine ehk aletamine, ehtustööd mõisas jne.) - Mõisavooris käimine (nt tervavilja vedu sadamalinnadesse) - Naturaalandamid (hinnus, käsitöötooted jne) - Rahalised koormised. olukord pärast reduktsiooni *Paranes oluliselt talupoegade õiguslik ja majanduslik olukord. *Kasvasid järsult Rootsi riigi tulud. *Halvenesid kohaliku aadli ja Rootsi riigivõimu suhted. näljahäda 17. sajandi lõpul Suur nälg tabas eestit 1694. Ilm oli halb ja vihmane, viljasaaks oli väike. Suure näljaga proovisid inimesed süüa kõike, mis kätte sattus
Sulased ja teenijad tulid taludesse tööle alates 23. aprillist, jüripäevast. Pärast külvi tegeldi kesaharimise ja sõnnikuveoga, jaanipäevast algas heinategu, jaagupipäevast rukkilõikus, augusti teisest poolest suviviljakoristus. Samaaegselt toimus rehepeks, mis mõisates kestis mardipäevani. Augustis ja septembris toimus talirukki külv, lina kupardamine, leotamine ja kuivatamine, põllutööde lõpp oli mihklipäeval (29. september). Talvel tegeldi metsatöödega, käidi mõisavooris, naised tegid lina- ja villatöid. Küünlapäevast algas külviks ettevalmistumine. Karjamaad ja mets olid taludes ühiskasutuses. Saaremaal olid 18. sajandi lõpuks talumajadel juba aknad ja laudpõrandad, valguse saamiseks kasutati küünlaid ja lampe. Liivimaal oli teonädala pikkuseks viis päeva, Eestimaal kuus, kusjuures rannatalupoegade koormised olid tavaliselt väiksemad. Talurahvas: Talupojad lootsid endisis aegu meenutades saada toetust Peterburist. Kõige
Põlluharimine toimus endiselt kolmväljasüsteemis. Takistuseks olid kivid põldudel, mida hakati koristama. Esialgu laoti neid lihtsalt unnikusse, hiljem hakati kiviaedu laduma. Mõisa põlde hariti talupoegade tööjõuga. Talupoegade tähtsaimaks kohustuseks kujunes teotöö, mis jagunes rakmeteoks ja jalateoks. Kui mõisas oli kiireloomulisi hooajatöid, sunniti talupoegi veel abiteole. Raskeim talvine kohustus oli osalemine mõisavooris(viljavedu). Lisaks teotööle pidid talupojad loonuseandamina mõisnikule viima osa talu põllumajanduslikust ja kästitöötoodangust. Võrreldes keskajaga vähenes oluliselt mesinduse osakaal. Linnad ja kaubandus: Uued olud andsid aktiivse kaubandusvõimaluse ainult sadamalinnadele. XVII sajand tähendas majanduslikku õitsengut Narvale, positsiooni säilitas ka Tallinn. Palju kaotas oma hiilgusest Tartu.
Mõisates oli loomi vähem ja seepärast oli seal saagikus isegi väiksem kui talumaadel. Vastukaaluks aga laiendati külvipinda. Talupoegade tähtsaim töö e teotöö jagunes kaheks- rakmetegu ja jalategu. Rakmetegu oli kõige koormavam töö talumajapidamisele. Nõudmiseks oli see, et keskmisest talust saadetaks 3-6 päevaks mõisasse mees hobuse või härjapaari ja rakendiga. Kui mõisas oli kiireloomulisi töid, siis sunniti talupojad abiteole. Kõige raskem talvine kohustus oli osalemine mõisavooris. Mis tähendas viljavedu talupoegadele Tallinnasse, Pärnusse või Riiga. Talupojad pidid loonuseandamina mõisnikule viima veel osa talu käsitöö- ja põllumajanduslikust toodangust. Metsa üle oli samuti rohkem õigust kui talupojal. Neil keelati põtrade, metssigade ja metskitsede küttimine. Samas pidid nad ajajatena osalema karudele ja huntidele korraldatud ajujahtidel. Eesti veed oli kalarohked. Suur saak saadi Peipsi järvest. Seda kasutasid agaralt rannikualad
Mõisnikud panid rõhu tervailjakasvatamisele (suurems sissetulek). Kõige enam kasvatati rukist. Põlluharimine kolmeväljasüsteemis. Tööloomad olid härjad.Viljasaak olenes suurel määral väetamisest. Talupõldude saagikus oli suurem mõisa omast. Talupoegade tähtsaimaks kohustuseks kujunes teotöö, mis jagunes rakmeteoks ja jalateoks. Kui mõisas oli kiireloomulisi hooajatöid, sunniti talupojad veel abiteole. Raskeim talvine kohustus oli osalemine mõisavooris. Eestimaa veed olid kalarohked (suur saagikus Peipsi järvest). Võrreldes keskajaga vähenes mesinduse osakaal.[Uued olud andsid aktiivse majandustegevuse üksnes sadamalinnadele.XVII sajand tähendas majanduslikku õitsengut Narvale, oma positsioone säilitas siiski ka Tallinn. Narva oli tähtis linn, taheti teha isegi Rootsi teiseks pealinnaks. Baltimaid nimetati Rootsi riigi viljaaidaks. Eksport: teravili, lina,kanep,(tõrv, tökat, mastipuud, palngud, lauad-ja muu laevaehituse materjal)
aastal sunnismaisuse ja pärisorjuse Põhja-Eestis. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Aadlikest sillakohtunike asemel asusid Liivimaal politseilisi ülesandeid täitma riigi poolt määratud ametnikud- kreisifoogtid. Talupoegade tähtsaimaks kohustuseks kujunes teotöö, mis jagunes rakmeteoks ja jalateoks. Kui mõisas oli kiireloomulisi hooajatöid, sunniti talupojad veel abiteole. Raskeim talvine kohustus oli mõisavooris. Rootsi riigi viljaait- Baltimaade nimetus kõrgelt hinnatud teravilja tõttu. 1695.-1697. aasta näljahäda: 1694. aasta ilmastik oli viljakasvuks ebasoodne. 1696. aasta märts- aprill olid väga külmad, suvekuudel sadas taas vihma. 1697. aasta kevadel sulas teede äärtes ja asulate ümbruses lume alt välja palju laipu. Kohalikud võimud ja linnad, omades küll 1696. aastal veel märkimisväärselt viljavarusid, toetasid nälgijaid võimalikust palju vähem. Suure nälja hädad
aastal sunnismaisuse ja pärisorjuse Põhja-Eestis. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Aadlikest sillakohtunike asemel asusid Liivimaal politseilisi ülesandeid täitma riigi poolt määratud ametnikud- kreisifoogtid. Talupoegade tähtsaimaks kohustuseks kujunes teotöö, mis jagunes rakmeteoks ja jalateoks. Kui mõisas oli kiireloomulisi hooajatöid, sunniti talupojad veel abiteole. Raskeim talvine kohustus oli mõisavooris. Rootsi riigi viljaait- Baltimaade nimetus kõrgelt hinnatud teravilja tõttu. 1695.-1697. aasta näljahäda: 1694. aasta ilmastik oli viljakasvuks ebasoodne. 1696. aasta märts- aprill olid väga külmad, suvekuudel sadas taas vihma. 1697. aasta kevadel sulas teede äärtes ja asulate ümbruses lume alt välja palju laipu. Kohalikud võimud ja linnad, omades küll 1696. aastal veel märkimisväärselt viljavarusid, toetasid nälgijaid võimalikust palju vähem. Suure nälja hädad
põlde hariti talupoegade tööjõuga, mõistagi tõi see kaasa talupoegade teokoormiste suurenemise talupoegade tähtsaimaks kohustuseks kujunes teotöö, mis jagunes rakmeteoks ja jalateoks rakmetegu oli talumajapidamisele kõige koormavam; üldiseks nõudmiseks kujunes, et keskmisest talust tuli 36 päevaks nädalas saata mõisasse mees hobuse või härjapaari ja rakendiga kui mõisas oli kiireloomulisi hooajatöid, sunniti talupojad veel abiteole raskeim talvine kohustus oli osalemine mõisavooris lisaks teotööle mõisas pidid talupojad loonusandamina mõisnikule viima osa talu põllumajanduslikust ja ka käsitöötoodangust 17. sajandi teisel poolel keelati talupoegadel ihunuhtluse ähvardusel põtrade, metsigade ja metskitsede küttimine, küll pidid nad ajajatena osalema karudele ja huntidele korraldatud suurtel ajujahtidel Eestimaa veed olid endiselt kalarohked, eriti suurt saaki püüti Peipsi järvest, sealseid kalandusolusid
) Patkul - astus ägedalt reduktsiooni vastu. 1645 - Põhja-Eestis kinnitati sunnismaisus ja pärisorjus. 1668 - Sunismaisus ja pärisorjus kinnitati Liivimaal. Kindral-kuberneriks oli Clas Totti. See oli kirjapandud Kindral-kuberner Clastotti politsei korralduses. TALUPOEGADE OLUKORD. Vakuraamat - Raamat kuhu kirjutati üles kõik talupoegade koormised. Mõisate arv 17. sajandi lõppul 1000. Enamus mõisnikest olid sakslased. Eesti talupoegade koormised: Teotöö: Rakmetöö Jalatöö Mõisavooris käimine Abitegu Keskmise talu teopäevade arv nädalas oli 3- 6 päeva. Teopäevade arv suurenes, sest suurenes mõisapõldude suhe talupõldudega. Enne Liivisõda oli talupõlde olnud ligi 4 x rohkem, kuid nüüd kuulus enamus maast mõisapõldude alla. Talupoegade elu sellest hoolimata paranes, sest Riigi tasandil määrati kindlaks maksud. Talupojad kasvatasid põhiliselt rukkist. Hakati kasutama kolmevälja süsteemi. Põllumaada jaotati talude vahel siiludeks. Tööloomadeks olid härjad
annaabi.ee 
